Panin just käest Imre Kaasi raamatu "Minu esimesed liblikad!" mis on minu meelest kogupere romaan.
Väga lustakas lugemine oli.
Miks mulle see raamat eriliselt korda läheb? Ka minu lapsepõlve ilusamad aastad möödusid Häädemeeste vallas ning ka Kabli külas. Oli palju äratundmisrõõmu ja kogu lugemise aja olin justkui ise lapsepõlvemail. Kuigi lisaks kolisime me sealt oma majja, Penu külla, mis asub Kablist mõne kilomeetri kaugusel.
Kui ma hiljuti Metsapoole koolis lasteraamatut PETU esitlemas käisin, meenutasid selle kooli töötajad, et ka raamatu autor Imre õppis mõnda aega Metsapoole koolis. Mina õppisin seal vaid 1. klassi ning meie pere kolis Kablist ära 1979.aastal. Imre raamatu tegevus algab 1991. aastast, mil mina juba pereellu sukeldusin ja 1992. aastal sündis mul juba esimene poeg.
Ma olen kindel, et see raamat pakub põnevust just neile kes on sündinud 1970- 1991.aastatel. Samas oleks see hariv lugemine ka tänapäeva noortele, sest siit saavad nad teada kuidas elati nõuka ajal, kuidas elasid nende vanemad ja vanavanemad.
Saan tõmmata paralleele oma lasteraamatusarjaga, millest esimene raamat PETU on ilmunud ja järjeraamat PETU LÄHEB KOOLI algab sellega kuidas ma astusin Metsapoole kooli, 1.klassi. Ootan kannatamatult illustratsioone, mille taga järjeraamat juba pikalt seisab. Ehk ilmub vähemalt kevadel.
Kui Imre tegelased ja tegevus on välja mõeldud, siis minu raamatute tegevus on aset leidnud, kuid tegelaste nimed muutsin ära.
Ilmselt on Liivi lahe ääres asuv Kabli küla suureks inspiratsiooniallikaks, et sealse taustaga raamatud üha sünnivad.
Hea on teada, et Kabli bussipeatus, mis sümboliseerib viimast Kablis ehitatud mootorlaeva Neptun (1930)on ehitatud kohaliku mehe Bruno Raabi jooniste järgi. Bruno oli mu koolivend, venna klassivend.
Aitäh, Imre, et selle lustaka raamatu kirjutasid!
NB! Muideks, hetkel saab selle ligi 200 leheküljelise romaani Rahva Raamatust kätte peaaegu tasuta, vaid 1.81 euro eest! 88% odavamalt!
Rahva Raamatu lehelt:
RAAMAT
MINU ESIMESED LIBLIKAD
"Minu esimesed liblikad" on Imre Kaasi esimene proosaraamat.
Aasta on 1991. Ülo Nugis lajatab Toompea lossis spiikrihaamriga ja Eesti saab kõikide pilkude all taas vabaks. Seda vaatavad pealt ka need lapsed, kes on vaid aasta varem kooli läinud. Nende vanaisad-vanaemad mäletavad veel hästi, mis toimus 1939. aastal ja pelgavad, et see üürike iseseisvus antakse taas käest. Isegi lapsed mõtlevad neil hetkedel, kas Eesti jääb ikka vabaks ja kuulavad tähelepanelikult maanteel ulguvat mootorimüra - ega sealt kosta tankiroomikute lõgisemist?
"Minu esimesed liblikad" sündmused leiavad aset pisikeses Kabli külas Pärnumaal. See on romaani vormis lugu 90ndate laste igapäevaelust ja tärkavatest tunnetest. Need interneti ja mobiiltelefonita üles kasvanud lapsed tunnevad rõõmu õudusjuttude vestmisest, filosofeerivad vabalt isegi presidendiga, lahendavad kuritegusid ning kogevad esimest armastust. Lõpuks ollakse aga silmitsi reaalse murega - kuidas jääda krõbekülmal talvel ellu korteris, mida enam ei köeta?
See on ajastutruu ja humoorikas lugemine nii täiskasvanutele kui noortele.
12. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar