Ilu ei panda padaje

Sekka lugemise-, rajatamise- ja ürituste blogimistele tunnen, et pean kogu selle viimaste tundide (päevade) ilu blogisse jäädvustama, et ta oleks koos kõikide teiste artiklite sündmustega, nagu ühes sahtlis. Jah, hiljuti ilmus Audru valle lehe "Kodused Hääled" aprilli number, kus hea Ülle Varik tutvustab mu lühiromaani "Vihmatüdruk," mis viib lugeja nii Audru valda, täpsemalt Lavassaarde (mis oli kunagi omaette vald) ja ka Pärnusse seiklema. Sinna sisse on kirjutatud ka armastatud muusik Ergo Korp. Siirad tänud, Ülle! Jagasin sotsiaalmeedias veebilehte aga varsti saan ka endale paberkandja, millel on minu jaoks oluliselt kaalukam tähendus, nagu kõigil paberväljaannetel. Olen ise aastaid hobiajakirjaniku tööd teinud, ja üleüldse meeldib mulle niiöelda trüki lõhn, seda mitmes mõttes. Siia lisan ka eile toimunud "Raamatu ja Roosi päeva" plakatid, mille armsad Apollo töötajad mulle kinkisid. Aitäh! Te olete võrratud seal PK Apollos! Eranditult kõik! Aprilli "Loomingu" numbrist leiab teiste seas arvustuse minu värskema luuleraamatu "Valged varjud" kohta, mille eest tänan Sveta Grigorjevat. Aitäh! Tänases "Pärnu Postimehes" avaldas ajakirjanik Kristo Niglas väikse artikli eilsest "Raamatu ja Roosi päevast," kus ka meie kenasti kirjanik Kerttu Rakkega figureerime. Lisaks viisin ma täna 7 raamatut teele, osadele ka kätte. Väike jäädvustus ka siia kalli Looraga. Ja nii naljakas, kui see ka ei ole, kohtasin ma üle aastakümnete Pärnu Rüütli tänaval ühte kirjandusinimest, kes kunagi ka ühes teises linnas kirjandusõhtuid korraldas ja nüüd Pärnusse niiöelda ära eksinud on. Ja tal on meeles, et ma lubasin talle kunagi ühed laulusõnad kirjutada. Minul endal oli see meelest pühitud. Aitäh meelde tuletamast, Nuki! Kunagi ehk ja siis palun laula see lugu mulle kõige esimesena ette! Jah, Nuki on kunagi käinud ka ühes saates, mis on seotud otseselt laulmisega. See on nii naljakas, detsembris Tartus liikudes kohtasin Riia tänaval ühte inimest ja see oli ka pärnakas, nüüd Rüütli tänaval kohtasin ühte tuttavat inimest ja see oli toonane tartlane, kui me kunagi ammu tutvusime, aga juurtelt vist võrokene. Või ... Aga nüüd ma lähen, olen siin õhtul tagasi. Ja homme olen Tartus, seal jalutab kindlasti mõni pärnakas vastu :) Ahjaa, eile silkasin ka Rahva Raamatust korra läbi, kohtasin Jaak Kaändu, kes ootas esinejaid, eks ikka teatud päeva raames. Jäädvustasin. 24. aprill 2026. Vana-Rääma

Siis, kui kirjutad menulauliku raamatusse...

 Eelmise aasta märtsis panin punkti oma lühiromaani "Vihmatüdruk" käsikirjale ning saatsin kirjastusse. Mõnikord ma armastan oma kalleid sõpru raamatusse panna, aga küsin ka selleks luba ja kingin hiljem vastutänuks raamatu. Nii jäädvustasin igaveseks raamatukaante vahele ka menulaulikust sõbra Ergo Korbi ning eile oli see päev (õhtu), mil sain heale Ergole raamatu üle anda.

 Videot Ergo musitseerimiseks saate vaadata SIIT!

 Pole üldse enam uudiseks, et oman pianiinot ning kõik mu külalised, kes soovivad ja oskavad pianiinot mängida, saavad selleks võimaluse. Nii Ergogi meile eile mõningad lood mängis. Germo on täna veel väga õnnelik, et Ergo talle neid laule laulis, mida ta suisa iga päev plaadilt kuulab. Emotsioonid on siiani laes. Kallis Ergo, me väga täname sind! Aitäh!

 Kui ka sina (ka Ergo fännid!) tahad endale mu lühiromaani "Vihmatüdruk" soetada, saad selle otse minu käest vaid 8 euro eest! Poodides on poole kallim! Ja pühenduse kirjutan ka. Posti panen 9.45 euro eest! Ole kiire!

   VIHMATÜDRUKU tutvustus:

Vahel, tunnistame seda endale või mitte, on nimemaagial meie elus vääramatu jõud. Ka kohtadel, kus inimene elab, on võime domineerida ja inspireerida. Nii sündis ka see lühiromaan.

"Rain on ju inglise keeles veel Vihm, sellisel juhul oledki sina, mu kallis tütreke Vihmatüdruk, Raino on Vihmapoiss ja noh, mina olen sellisel juhul Vihmataat,vana mees juba ju,“ muigas Rainold.

Margit Peterson on Pärnu kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, vabakutseline ajakirjanik ja ema kahele täiskasvanud pojale.

* * * 

 Raamatu tegevus toimub Pärnus ja Lavassaare alevis, kus ma elasin 10 aastat. Hea, kui endised kodukohad inspireerivad! Lugu ise on väljamõeldis, ei ole tegu ühegi reaalse tegelasega. Aga Ergo kohe sobis sinna sisse, sest ka mina käin hea meelega teda kuulamas, nii Bum-Bumis, kui ka mujal. 

  Tervitused Ave Kinksile, sest inspiratsiooni sain ma tookord, kui me sinuga Bum-Bumis Maarja sünnipäeval käisime. Mäletad ju? ;)  

 Nüüd aga jäädvustused õhest armsast õhtust:

ei selfi, ei endel, ei enekas. sõbrapilt!

mina, Ergo ja Vihmatüdruk

hurmur musitseerimas :)

süvenenult..

Ergo, pianiino ja emotsioonid :)

meie ja VIHMATÜDRUK

Germo on üliõnnelik, et Ergo talle laulis :)

seltskond

 Ahjaa, minu juuksed sirgendas Kristiina ja kulmud värvis ning kitkus Urve. Mõlemad Ülejõe ilusalongist. Aitäh!

12. märts. 2019.a.

Vana-Rääma

Romantikud muulil

 Täna kell 18.00 leidis Pärnu muulil aset üritus "Romantikud muulil, "millest ka meie kenasti osa saime.

Tantsule kutsus rahvatantsurühm Tuurit-Tuurit. Muulile viival teel on romantikadisko - DJ Urmas Lass.
Lisaks pakuti glögi ja kes soovis. sai ka glögi sisse soojarohtu, aga meie saime endale ka imearmsad kruusid või tassid. 

 
Pärnu muulid. 150 aastat legendi!

Veel infot: 
On teada, et Pärnu muulid ja romantika kuuluvad kokku kui jõulud ja jõulumuusika. Et maailmas romantikuid ja romantilisi kohti jätkuks, siis on hea meel teatada, et valmis uhke juurdepääs muulile.

 Aga las fotod kõnelda!

 Lisan siia ka Tiiu Hermati poolt saadetud Berliini tassi, see ongi blogimata jäänud.

 Ning minu romaani "Ükisnda maailmas" reklaam, mis ilmus Nelli Teatajas, leiab ka koha mu blogis. 

Ja kohe-kohe ilmub mu lühiromaan "Vihmatüdruk."

Mõnusat sõbrapäeva jätku! 

poole kuuest on isegi veel valge...kevad tuleb :)

olin ka kohal, ausõna

diskor Urmas Lass

pingid ja küünlad

meie sõpradega <3

Tuurit-Tuurit

Tuurit-Tuurit

raha kingiti ka

romantikultele kingiti tassid :) nii ilusad.

ÜKINDA MAAILMAS Nelli Teatajas

tass Berliinist

14. veebruar. 2019.a.
Vana-Rääma

VIHMATÜDRUK 11. peatükk

11. peatükk

„Appi! Mis juhtus? Kas ta tegi sulle liiga? Miks sa üksinda oled? Kas Raido jättis su maha? Tule siia.“ embas Raine oma õde ning ta süda värises sees. Reine nuuksus ega suutnud õele vastata.

„Issand kui loll ma olen, et teid kaheksi jätsin! Kui rumal minust! Oleksin pidanud uskuma...“ möönas Raine kuid õde katkestas ta jutu.

„Raineee, mitte midagi hullu ei juhtunud, ole vait!!!“ ja nuttis edasi. Õed olid teineteise embuses vagusi, ei ühtegi sõna.

„Esiteks küsid sa nii lolli küsimuse, me ju polegi Raidoga paar veel kuidas ta mind oleks saanud maha jätta? Mina lihtsalt olen rumal, kuna teadsin, et ta peab minema.“ selgitas noorem õde.

„Olgu, vabandan! Aga tead, üks mu sõber esineb täna ühes pubis, kas tahaksid koos minuga kaasa tulla? Võtaksin sind oma vastutusele,“ pakkus Raine õe rahustuseks võimaluse välja.

„Kes? Ma ei taha mingisugust vanainimeste muusikat kuulata!“ torises Reine.

„Jäta! Ta pole mingi vanainimene, on selline nunnu kolmekümnendates meesterahvas, kes lauab väga hästi ja peab ühemehebändi. Lisaks sellele teeb ka ka ise laulusõnu ja on sedavõrd armas tegelane, et fännid kipuvad teda jalust maha jooksma, kuigi ta ise on selline karune ja seltskondlik mees. Aimad kellest ma räägin?“ kiitis Raine oma muusikust sõpra.

„Aa, nüüd ma tean küll! Sa räägid Sulost!“ arvas õde aimavat kellest jutt käib.

„Hkmhh, kindlasti mitte! Sulo ei kuulu kohe kindlasti mu lemmikute hulka! Oled sa kuulnud, et ma kunagi temast üldse rääkinud või teda fännanud olen? Külm, väga külm...“

„Sa mõtled Ergot?“

„Bingo! Jah, just Ergo Korpi peangi ma silmas. Ma jumaldan ta uut laulu „Vastuseid tean,“ mille sõnad on mulle lausa pähe kulunud! Ja pealegi on sõber Ergo vägagi rahvainimene ja nõutud muusik. Pole mingi ime, et ta fännklubi on kilomeetrite pikkune. Mida leebem ja sõbralikum suhtleja oled, seda rohkem sul fänne on, ja Ergol juba on, kuigi ta on maininud, et fännid võivad vahel väga tüütud ja väsitavad olla. Alati, kui ma mõnele tema kontserdile satun, tantsib nii mõnigi paadunud fänn Ergo pilli saatel, kes pole just kõige nooremas nooruses, nagu mõni taustatantsijanna ja välgutab oma kumerusi, vahel saab lausa südamest naerda. Ja lood on tal väga rütmikad ning kaasakiskuvad. Tead ju küll, mul lausa mitu kauamängivat temalt kodus riiulis!“ muheles Raine.

„Jaa. Oihh, ma tahaks neid tantsutüdrukuid lausa näha!“ oligi Reine tuju parem.

„Kas ainult tantsutüdrukute pärast liituksid minuga?“ tegi Raine Reinele silma.

„Loomulikult!“ tögas õde.

Bum-Bumi nimeline pubi Pärnu südalinnas oli rahvast tulvil. Nagu tellimuse peale olidki Ergo fännid enne platsil kui muusik ise pulti astuda sai. Üliminis seelikus keskealine fännitar, valged ja kondised, kõverad jalad ja tuharad vilkumas, hambutu, aga lai naeratus näol, esines rohkem rahvale ja ise oli üliõnnelik, arvates et on imetlusväärne ja seksikas. Rahvas, kaasaarvatud Raine ja Reine vaatasid tantsutüdrukut ammulisui ja neil oli lausa häbi, et ühel naisterahval ei ole üldse eneseväärikust, kuid ilmselt seal ajunatukese asemel puhus alkoholismist tingitud tuul, mis lausa rajumaks muutus. Samas Ergo laule kuulates on lausa patt istuda nagu soolasammas, jalg kisub ikka tatsuma ja sõnad laualvad huulil peaaegu kõikidel fännidel. Fänne ju tuleb hoida ning ega Ergogi nendesse halvustavalt suhtu, pigem poetas ta pausi ajal tagasihoidlikult üle huulte, et on osadest väsinud, kuigi need osad ronisid ka pausi ajal Ergo lähedusse, et mitte oma elavat iidolit silmist lasta, et kasvõi korraks leida lemmiklauljaga silmside, mis kogu õhtuks ja kauemaks veel hinge paitama jääks. Klient on kuningas nagu öeldakse, mis sobib ka sellesse konteksti.

Niikui Raine oma jala pubi taha terrassile vedas, hakkas sadama nagu oavarrest.

„Appi, vihmavarju ju pole, me saame läbimärjaks!“ kaebas Reine. Raine oli nagu äratehtud, vaatas taevasse ja lasi paduvihmal ennast kaasa viia. Mõne hetke pärast oli ta aluspesuni märg, ega kuulnud üldse millest õde räägib. Vihmatüdruk loitsis.

„Raine, kuuled ka vä?! Kuidas me siit minema saame? Mina küll ei taha märjaks saada!“ pahurdas Reine, kuid Raine ei kuulnud ikka.

„Õdeeeee!“ lausa karjus Reine ning alles siis nagu potsatas Raine sealt pilvepiirilt reaalsusesse tagasi.

„Mis juhtus?“

„Näehh, enne räägivad selle pubi seinad minuga kui sina! Ja ma üldse ei mäletagi enam mida ma küsida tahtsin!“ pomises Reine, sest silmas läbi vihma ühte kuju mis nii kangesti meenutas talle Raidot.

„Mõnus õde mul küll, algul pröökab ja siis neelab keele alla! On sinuga ikka kõik korras?“ asetas Raine käe noorema õe otsmikule, veendumaks et Reinel palavikku ei ole.

„Lõpeta ära, sa oled nagu ema! Ma pole mingi titt enam, et sa minuga nii käitud!“ pahandas Reine.

„Einoh, vabandust! Tuhat vabandust, õeke!“ jälgis Raine õe pilku, mis oli suunatud kaugusse.

„Unistad või? Kellest? Raidost? Aa, see eio ole tema! Ära nüüd teda igal pool ka näe!“

„Raine, kas suudlus ongi alati soolane?“ küsis noorem õde ootamatult.

„Mida?!“ ehmatas Raine sellise ootamatu küsimuse peale. „Kas ta suudles sind? Kas Raido suudles sind täna? Kas minu väike õeke on juba suudelnud?“ oli vanem õde hämmingus.

„Jäta! Kas ma niisama küsida ei või?“ punastas Reine.

„Oot, oot, kus kohast nüüd äkitsi selline küsimus? Miks sa just seda täna küsid?“ vastas õde küsimustele küsimustega, põigeldes nii õe poolt esitatud küsimusest kõrvale. Mitte, et ta vastata ei tahaks, aga teda tegi selline küsimus ettevaatlikuks ja ta kahetses taas, et oli Reine ja Raido mõnes ajaks kahekesi jätnud. Samas meenus Rainele oma esimene suudlus ja see tundus ka talle soolasena. Ja nüüd ei tundu suudlused enam soolased. Ehk loodab nooruk, kes pole veel suudenud, et suudlus on magus? Miks ta muidu on peale esimest suudlust hämmingus.

„Näehh, sinu käest ei saa midagi küsida, kogu aeg põikled kõrvale? Kas mina olen kunagi küsinud sinu esimese suudluse kohta?“ pahurdas Reine.

„Ei ole. Sa tõesti ei ole. Aga kui oleksid küsinud, poleks ma vastamata jätnud. Sinu eest, mu kullakallis õde, ei varjaks ma seda! Kuigi on palju asju elus millest ei räägita kellelegi. Ka kõige intiimsematest asjadest pole ilus rääkida isegi oma parimale sõbrannale. Midagi peab jääma ka kahe inimese vahele, armstajate ja armatsejate vahele.“ selgitas Raine.

„Aga miks sa siis minu käest uurid? Suudlus on ju ka intiimne asi ja ma ei pea sulle aru andma! Kordan- sa pole mu ema!“ mossitas Reine endiselt. Ja tal oli õigus. Tal oli kuradi õigus, sest suudlus on intiimne ja seksuaalne tegevus. Reine tabas iseennast ka mõttelt, et ta tegi öelduga vanemale õele ära. Esimest korda elus pani ta õe suu lukku. Reine tundis ennast uhke ja võimsana, nagu oleks mõne elulise eksami läbinud või testi ära lahendanud. Noorem õde oli õnnelik ja muigas endamisi, mis ei jäänud ka vanemale õele märkamatuks.

„Olgu, olgu, rahu! Ma tõesti ei ole su ema ja ei taha kõlada ka nagu meie ema, ja olen sinuga nõus suudluse intiimsuse suhtes. Aga miks sa seda kõike just täna küsid?“ iroonia paistis iga Raine sõnast ja pilgust läbi. Reine muutus näost punaseks nagu keedetud vähk ja teda ei häirinud isegi lausvihm mis üleni ta enesesse haaranud oli. Ka ei näinud ta võõras poisis Raidot, kuigi ihaldas noormees nägema kõikjal enda läheduses. Ihaldas Raidoga taassuudelda ning muutuski kavalalt unistavaks.

„Noh, jah, jah, me tõesti suudlesime. Ma suudlesin Raidoga täna ja see oli mu esimene suudlus, aga sa ei epa sellest emale rääkima!“ värises armunud õe süda sees. Ta jälgis igat Raine liigutust ja nad jäid õega teineteisele otsa vaatama.

„Totu! Kes siis sellistest asjadest kohe emale rääkima jookseb?! Kuigi selline usaldus oma vanematega oleks ju iseenesest armas, aga teeks nad liiga ettevaatlikuks ja kontrollivaks. Kui sa suudad ennast edasisest hoida ja oma au hoida, seda kõige intiimsemas mõttes, siis pole ju midagi hullu. Ja mida kauem kestab musisuhe-seda armsam ja romatilisem see on! Aga et kohe esimesel kohtumisel te suudlesite...“ targutas Raine, kuid Reine parandas teda.

„Mis esimesel kohtuimisel!? Segast paned vä? See polnud ju meie esimene kohtumine!“ oli üdse solvunud.

„Ohh jummel küll, sa mu õrnahingeline pubekas! Said aru küll mida ma silmas pidasin! Said või?“

noomis Raine.

„Ah, ise oled paras pubekas!“ ei mänginud Reine solvunut vaid ta solvuski, et õde teda pubekaks nimetas. Ta polnud iialgi seda sõna sllinud ja omast arust oli Reine üldse juba täiskasvanu, vähemalt oma klssiõdede suhtes, kes tundusid isegi Reinele kuidagi liiga lapsikud ja naiivsed.

„Ära siis nüüd nii kohe! Olgu, vabanda, võtan oma sõnad tagasi!“ tundis Raine ise ka et läks liiale. Ta armastas õde väga ning järjest rohkem tundis ta ões ära pubekast ennast, isegi iga liigutus ja näomiimika meenutas teda ennast. Aga Rainet ennast see pubakaks tituleerimine niiväga ei häirinud, kuivõrd häiris mürsikuks kutsumine, sest see sõna meenutas talla mingisugust virsiku ja mürsu ristsugutist, kohtlast või kahtlast atribuuti.

„Lepime ära?“

„Lepime!“ naeratasid õed ja lõid käepatsu, nagu neil sellistes olukordades alati kombeks oli.

16. märts. 2018.a.

Vana-Rääma

VIHMATÜDRUK 10. peatükk

10. peatükk

„Eiiii, eiii ole võimalik! See ei ole võimalik!!!! Miks sa mulle ei öenud, et koju saad??!!“ hõiskas Raine, nähes Janarit koos tema perega elutoas juttu puhkuma. Janar, sõduri vorm seljas, haaras Raine enda embusse ja sõnad olid sellel hetkel üleliigsed. Reine punastas, nähes õde oma kallimaga miilutsemas. Ka Rainold ja Riin pöörasid pilgu ära ning tundsid noorte üle rõõmu.

„Kallike, kuidas ma oleksin saanud sulle kojutulekust teatada, kui sa mu kõnedele ei vasta?“ vaatas noormees oma kallimat suuril silmil.

„Aa, ahjaa, ma jätisn ju telo koju, ohh mind! Issand kui armas üllatus! Tõsiselt! Ma olen niiiii õnnelik!“ aina suudles Raine oma kallimat, kelle näost oli jäänud järele nagu kitsejälg, aga selle eest tundus ta õlgadest kordi laiem. Juba mõned kuud sõjaväge oli voolinud kiitsakast Janar-poisist mehe.

„Eh-eee, reetur! Janar, sa oled reetur!“ hõikas Raine ootamatult. Kõikide pilgud olid temale suunatud ja perekond ei mõistnud mille eest Raine oma kallimat noomib, või õigupoolest ei psitnud see noomimise moodi välja, sest noor naine oli hõigates millegipärast ülirõõmsas tujus.

„Olgu, olgu, olen, aga ma ei saanud, igatsus sinu järele tahtis mind ju ära tappa!“ teatas reeturiks osutunud Janar, mees kes esimesena helistas, nende kokkuleppe katkestas.

„Aga kirju saadame teineteisele me ju ikka? No palun, palun!“ palus Raine.

„Ma ei tea, sest ma hakkan vist nüüd igal nädalavahetusel koju saama või sina võid ka mind külastada. Kas siis enam on mõtet?“ arvas sõdurpoiss.

„Ikka on. Muidugi on. Kui mõnus tunne on päriskirjavahetust pidada! Aga ma siin mõtlesin vahepeal et kuidas vanasti küll suutsid inimesed vahel elada kuid teadmatuses, sest vahel kirjad tulid väga kaua kohale. Vanasti olid inimesed vist palju kannatlikumad kui praegu. Iss? Emm? Noh?“ esitas Raine selle küsimuse oma vanematele. Rainold ja Riin vaatasid teineteisele sellise pilguga otsa, nagu oleks nad äsjaarmunud. No tegelikult olidki, sest mõlemad olid tunnistanud laste kuuldes kuidas nad iga päevaga üha enam teineteisesse ära armuvad, et armastuses pidavat see tavaline olema. Armastus pidavat silmad pimestama ja partner ei näe peale oma abikaasa enam ühtegi vastasoo esindajat, kui tegu on tõelise armsatusega. Ta ei tule selle pealegi et peaks oma abikaasat petma, vaid juba tühipaljas mõte abikaasale, isegi siis, kui ta viibib tuhandete kilomeetrite kaugusel, tekitab tema ihule tibutagi, mis iga korraga aina võimsamaid külmavärinaid tekitab. Just nii toimis see ka Raine ja Reine vanemate puhul, sest elasdi ja töötasid nad ju teine teises riigis, aga armastus püsis, miski ei olnud nende tõeliste tunnete takistuseks. Tõsi küll, iga jumala päev Riin ja Rainold helistasid teineteisele, vähemalt kasvõi korra päevas ning õhtuti veetsid vahel tunde skypes suheldes. Tänapäeval on ju maailm avardunud ja pole enam sellist piina mis armunud paarid lahutaks. Lihtsalt vahel võib olla asi selles, et osad inimesed ongi truudusetud, nad ei suuda jäägitult armastada ühte inimest korraga, neile jääb oma abikaasast vajaka ning nad kasutavad igat võimalust petmiseks. Järelikult pole tegu armastusega, vähemalt petja poolt. Kui sa ikka oma ihasid alla suruda ei oska, oled sa nürk ja ei oska ka sellisel juhul armastada.

Nii Riinil kui ka Rainoldil on palju austajaid, on kogu elu olnud, nagu ikka nägusatel, tarkadel ja temperamentsetel inimestel. Aga kordagi pole nad teineteist petnud, sest armastus nende vahel on mõõtmatu suurusega ja püsiv.

„Vanasti oli päike kollasem, muru rohelisem, teavas sinisem, inimesed kannatluikumad ja armastus suurem. Raine, egas meie su emaga ometi vanad ei ole, et sa meie käest seda küsid. Me oleme ikka noored alles!“ muigas Rainold, andis Riinile musi ja jälgis tütre reaktsiooni.

„Kas ma pean siis vanavanemate juurde sõitma ja nende käest küsima või?“ tegi Raine silma.

„Jah. Just. Muide, hea et sa meelde tuletasid, mu vanemad ootavadki meid juba külla. Oleks tore ehk juba täna sõitma hakata? Jõuaksime õhtul kohale ja...Janar, mis ajal sa Tapal tagasi olema pead?“ uuris Riin.

„Ee, ma, ma ei tea kas ma saan kaasa tulla, kui sa seda silmas pidasid? Ma pole kojugi veel jõudnud ja homme õhtuks pean tagasi olema. Hiljemalt kella 20.00 õhtul.“ selgitas Janar.

„Ema, teie minge, ma tahaks oma kallimaga kahekesi olla. Loodan, et seda ei ole palju palutud. Lubage, pliiiiis?“ palus Raine vanemaid kurval ilmel.

Riin ja Rainold mõistsid noori, neile tegi pigem muret Reine, kelle nägu muutus kohe, kui Raine loobus vanavanematele külla sõitmast.

„Reine, pane sina ennast valmis, hakkame varsti sõitma. Las noored olla omakeskis ja pealegi vanaema ootab sind väga külla,“ jagas Riin käske. Reinel ei jäänud muud üle kui nõustuda, sest tegelikult igatses ka tema vanavanemate järele.

Raine ja Janar vaatasid ainiti teineteist ning nende pilgud kõnelesid õnne keeles. See tunne mis Rainet läbis, oli kirjeldamatu. Ta nautis iga hetke ning ootas juba millal pere liikuma hakkab. Noor ja armunud naine oli nii kindel, et täna saab ta Janari omaks. Ta oli kindel, et vastakad meeleolumuutused mis teda hiljuti tabasid, olid tingitud suurest igatsusest oma kallima järele. Praegu oli ta kindlamast kindlam, et armastab Janarit iga oma rakuga ja iga sekundiga üha rohkem.

„Noh, noored, olge siis head lapsed!“ muigas Rainold, surus väimehe kätt, kallistas Rainet ja läks autot käivitama.

„Oleme, oleme, iss!“ naeratas Raine. Reine jooksis õele sülle, nägu mossis. Puberteediiga paneb mässama ja sellises olekus meenutas Reine nii oma vanemat õde. Kuidas ta küll oleks tahtnud koju jääda, aga pidi minema. Ta pomises vaikselt „tsau“ ja läks uksest välja.

„Me tuleme tagasi homme või ülehomme. Millega sina väimeespoiss Tapale tagasi saad? Kas keegi viib sind ära? Või tahad sa, et kiirustame homseks tagasi ja pakume küüti?“ tundis Riin huvi.

„Ärge minu pärast küll kiirustage. Meid, tagasiminejaid on üpriski mitu ja ühe sõdurpoisi isa viskab meid homme õhtuks tagasi. Olge teie rahulikult. Tervitage siis ikka vanaema ja vanaisa ka meie poolt.“ selgitas Janar. Riin kallistas noori ja lippas tütrele ja isale järgi. Rainold juba tegigi oma nalja, nii kui Riin auto juurde jõudis, pani mees aujtoga minema ja nii mitmel korral, kuni Riin viimaks autosse sai. Seda nalja tegi isa pidevalt ning kogu pere oli sellega harjunud. Raine arvas, et tema oleks selle aja peale ammu kurjaks saanud ja auto ukse tagantkätt kinni löönud, aga ema ei saanud mitte kunagi kurjaks, ta naeris ja lõhverdas nagu puberteedieas plika. Raine oli küll õnnelik, et tal on imeline perekond, aga ta ei jõudnud ära imestada kus kohad ta vanemad külla sellise positiivsuse võtavad. Kumbki tütar ei mäleta, et nende vanemad oleks kunagi omavahel tõrelenud ega kakelnud, alati olid nad rõõmsameelsed ja armastusväärsed. Lausa nii, et üks lõpetas teise lause ja vastupidi. Nad nagu hingaksid ühte õhku ja oleksid kohati nagu üks isiksus. Samas kiputakse arvama, et erinevused liidavad, aga isa ja ema tundusid nii sarnased olema, kuid sarnasus neid ometi ei lahutanud, ikka liitis. Raine oli kindel, et kui tema peaks elama ema kehas ja olema nii kaua isast eemal, läheks ta hulluks, ta ei suudaks. Juba praegu, kui ta kallim temast veidike aega eemal on, hakkab ta ülemõtlema ja läheb endaga pahuksisse. Aga ema ja isa suutsid. Raine lootis kogu südamest, et ta muutuks ka kunagi stabiilsemaks ja leplikumaks ja arvas, et aastad muudavad, sest hetkel mässas temas ikka väga kärsitu hing.

„Kallis, tead, ma, ma ei leia õigeid sõnu. Aga teeks nii, et me ei hakka kirjateemat lahkama, et miks üks meist liiga kaua kirja ootas jne...Tahan olla siin ja praegu, mitte minevikus ega ka veel mitte tulevikus. Sa ei kujuta üldse ettegi kuidas ma tegelikult su järele igatsesin. Ma pole isegi koju jõudnud, sest üks sõjaväekaaslane elab Lihulas ja nad sõitsid läbi Pärnu Lihulasse, ning mul tuli hoobilt mõte, et tahan sinu juurde. Nii nad väikse kõrvalepõike tegidki ja mind siia tõid. Olin tegelikult väga mures ka, sest kartsin juba, et sa ei vastagi mu kõnele enam, et ehk olen sind solvanud. Teinekord vea ikka moblat endaga kaasas...“ puistas Janar südant.

„Ma olen sinuga nõus, mu arm! Oled mulle väga, väga kallis! Drinki tahad? Revideeriks natuke baarikappi?“ olid Rainel vallatud mõtted.

„Minugi poolest. Aga midagi mahedamat ehk? Mahedamat konjakit näiteks.“ tegi Jarar silma.

Belõi Aist lahti nööbitud ja Martini Asti lisaks, ladus Raine uuesti snäksid külmkapist lauale.

„Oi, ma süüa küll ei jaksa!“ Jaran alles ägises pidulikust söömaajast, kuid Raine polnud lõõpimisega kade; „Kes sulle putru pakkunud on!?“

„Heh, tule siia, mida sa sahmerdad kogu aeg ringi!“ meelitas Janar kallimat.

„Oota, ma olen tohutult näljane. Kuidas see kõlaski? Kes sööb-see jaksab!“ tegi Raine oma kallimale kelmikalt silma ja tahtis singirulli suhu pista.

„Kesse siis sea moodi sööma hakkab, kallike?“ võttis Janar laualt pokaali Martinit ja ulatas selle Rainele, ise rüüpas pitsi konjakit lõpuni ja tegi sada nägu sekundis, nagu pruugiks esimest korda alkoholi.

Kui noored olid pool tunnikest vesteldes ja drinkides mööda saatnud, küsis Raine ootamatult sellise küsimuse mis mehe pahviks lõi. Jaran ju ennist mainis, et ei taha rääkida ei minevikust ega tulevikust, tahab elada hetkes, aga noore naise hing ja kõrvad vajasid kindlustunnet ja hellust.

„Mis meist saab siis kui su armeeteenistus lõppeb?“

Janar sügas peopesa ja juhtis jutu teisele teemale; „raha hakkab vist tulema.“

„Raha rahaks, miks sa teemast kõrvale hiilid? Janar, kas sul on midagi sellist südamel, mida mina ei tea, aga võiksin teada? Sa oled natuke kummaline, anna, andeks, aga oled.“ vaatas pruut oma peigmeest altkulmu.

„Kullake, jah, ma võin teistsugusena tunduda, sest mu füüsis on küll siin, aga mõtted kondvad Tapa ümbruse metsades, ausalt. Mis ei tähenda, et sina ja meie saatus mulle korda ei läheks. Läheb, ja kuidas veel läheb. Aga kui sa viibid mujal ja saad koju käima vaid korraks, oledki mõtteis rohkem seal mujal, sestap sulle võibki ekiarvamus maad rajama hakata. Ütlen ausalt, ma ei oska sulle praegu sellele küsimusele vastata. Kui loobiksin lihtsalt sõnu tuulde ja lubadusi täita ei suudaks, poleks see üldse sinu puhul aus. Ja minu puhul ka. Tean vaid seda, et ihakn olla sinuga koos nüüd ja praegu, ja ka peale armeeteenistust, aga ma praegu kaugemale mõelda tõesti ei suuda. Laseks ehk ajal minna ja saatusel ennast paika loksutada?“ soovis Janar.

Raine oli mõtteisse vajunud, ta limpsas keelega pokaali äärt ja rüüpas juba üsna tihedalt. Raine mõistis oma kallimat, aga kindluse mõttes tahtnuks ta teada midagi konkreetsemat. Naised on naised ja mehed on mehed, nende kahe sugupoole mõtted ja unistused ei peagi alati ühtima, aga võivad. Loogiline oli ju see, et Janar oli alles teenistusse värvatud ja teenida oli veel üle poole aasta, sestap mehe sisemuses pakitseski suur segadus. Nüüd tuli Rainele meelde, et ta ei saanudki teada kas ka Eesti sõjaväes manustatakse meestele mingit pulbrit või asja, et nende potents langeks. Naise keha olid vallutanud kõhuliblikad ja ta oli üleni valmis Janariga üheks saama ning tegi kõik selleks, et kallimat magamistuppa meelitada ja see tal õnnestuski, kuid üheks nad siiski ei saanud. Raine pettus ja nuttis ennast magama, samal ajal, kui Janar ta kõrval hiirvaikselt pikutas, sest ta lihtsalt ei osanud midagi muud teha ega kuidagi teisiti olla. Nüüd, kui pruut oli valmis, polnud seda peugmees. Peale pikka pikutamist ronis Janar voodist välja, tõmbas oma sõduripüksid jalga, võttis taskust sigaretipaki ja läks terrassile suitsetama. Ta oleks saanud nagu löögi allapoole vööd, sest mehed tunnevad ennast eriliselt halvasti, kui nende au mängus on. Mees oleks tahtnud oma asjad võtta ja kasvõi jalgsi Pärnu poole liikuma hakata, sest see paarkümmend kilomeetrit ei olnud tema jaoks sugugi pikka teekond, aga ta kartis naise au riivata, kartis et Raine ei andestaks talle seda kunagi, nii ta paigale jäigi. Istus elutuppa tagasi, nööpis uuesti konjakipudeli lahti ja lasi joogil hea maitsta.

3. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

VIHMATÜDRUK 9. peatükk

9. peatükk

Reine oli jõudnud sellesse ikka, mil enne kodust lahkumist hakkas ennast meikima.

„Läheb sul kaua veel või!?“ hõikas Raine nooremat õde, kui nad valmistusid minema linna sisseoste tegema.

„Kohe tulen!“ hõikas Reine pisut närvilisel häälel.

„Hullem kui ema, pool tundi paneb ennast riidesse!“ pomises Raine endakeskis.

„Ooo, ohooo, minu õde on üle öö suureks kasvanud!“ ei jõudnud Raine ära imestada kui õde lõpuks oma toast naases.

„Ära hakka! Vaata ennast, selline krohvikiht peal!“ häbenes Reine.

Raine tundis ões ära enda, kellel oli ka enda kaitseks alati mõni lause varuks, nagu tagataskust võtta. Talle meenus aeg, kui ta ühel hommikul ilma meikimata keeldus kooli minemast, jäi bussist maha, sest meikimine võttis algaja meikija aja, aga õnneks oli ema alles kodus ja nii ei jäänud Raine kooli hiljaks. Sai ema autoga kooli, kuigi muidu sõitis ta bussiga, häbenes kui vanemad teda kooli või koolist koju sõidutasid. Kui neid kordi ette tuli, lasi ta emal auto peatada mitusada meetrit koolist eemal, sest ta ometi ei tahtnud memmekana tunduda.

„Ega ma siis paha pärast! Enda ajad tulid meelde. Ma pigem imestan, et sa nii hästi endale nägu pähe joonistada oskad. Mina küll ei osanud, pidevalt oli mingi kriips kusagil ülearune ja pidevalt pidin meigi maha pesema, enne kui lõpptulemusega rahule jäin. Ütle nüüd mitu korda sina seda tegid?“ selgitas vanem õde.

„Ühe korraga,“ häbenes õde, ehkki pidanuks just uhkust tundma, et ta see nii hästi õnnestus.

„Fantastiline! Sul on kätte ja silma, mu tulevane meikar!“ tegi Raine Reinele silma.

„Näehh, aitähh!“ punastas noorem õde.

Kui nad olid Pärnu rannapromenaadi läbi jalutanud ja tulid endise mudaravila eest kesklinna suunas, hakkas Reine ühtäkki nihelema ja tegi veidraid liigutusi, nagu oleks sipelgad püksis. Raine märkas teda ja imestas. Vanem õüde juba kartis, et ehk on õde päikesepiste saanud või kuumarabanduse, kuid ta eksis. Eemalt jalutas vastu üks tuttav kogu, kelle Reine juba kaugelt ära tundis ning ta ei osanud oma emotsioone vaos hoida, sest Raido üha lähenes.

„Tere, Reine!“ vaatas noormees teda armunud silmadega, nagu ei näekski kedagi ega midagi muud. Reine oli näost punane nagu ladvaõun. Korra viskas Raido pilgu ka Rainele, kuid arvas, et see on keegi Reine sõbrannadest, sest Raine paistis oma vanuse kohta ikka väga noor välja.

„Tere, Raido.“ oli Reine viisakas aga muudkui mudis oma helerohelise kleidi äärt, nagu tahaks oma emotsioonid sinna peita.

„Kas ma võin koos teiega jalutada, teen siin aega parajaks. Olen nimelt isaga linnas ja tal on asjajamisi. Mõtlesin, et jalutaks randa korraks.“ oli noormees viisakas. Reine tahtis pea kuklasse lüüa ja kategoorilise ei öelda, aga Raine noogutas kõrval ning Reine vastas noormehe jaatavalt, kuigi ta häbenes õe kuuldes Raidoga suhelda ja talle tundus üldse nüüd õde üleliigsena, kuid Reine ei julgenud õele seda õelda ka.

„Reine, ma lähen käin sõbranna jurest läbi, äkki helistad mulle kui teil rannatiir tehtud saab?“ tegi õde õelel silma, sest tundis, et tahab noored omaette jätta. Ja pealegi teadis Raine nüüd, et tegu on õe südamesõbraga, kui nii öelda võib. Nägus poiss see teine, mu õel on täesti hea maitse, muigas Raine endamisi.

„Ei, ei! Raido, saa tuttavaks, tema on minu õde Raine.“ tutvustas Reine.

„Ooo, oi, ma ei teadnudki, et sul nii kena õde on! Rõõm tuvuda, mina olen Raido, Reine koolivend. Aga kus koolis sina õpid?“ läksid Raido silmad nii särama, et Reine tundis armukadedust, sest noormees keeras ja pilgu nüüd temalt ära ning tema huviorbiidiks kujunes hoopis õde. Noorem õde kahetses, et ta nii lolli otsuse oli teinud ning vajus näost ära, kuid Rainele ei jäänud see märkamatuks, ta muigas suunurgast ja tundis ões taas ennast ära. Kummaline, kui sarnased me ikka oleme, mõtles Raine.

„Olen jah Reine õde, aga vanem õde ning hetkel ei õpi kusagil, aga plaan on edasi õppima minna küll.“ vastas Raine Raido küsimusle, kuigi jälgis ise nooremat õde.

„Kas tõesti? Kuhu siis?“ oli Raido vaimustuses. Tõsi küll, Rainele meeldis see viisakas ja nägus noormees, kes oli temast küll mõned aastad vaid noorem, aga ta poleks isegi parema tahtmkise juures vaadanud Raidot nagu meest, sest tal oli oma Janar ja pealegi õele ta haiget ei kavatsenud kindlasti teha, sest teadis kuidas noormees õele meeldib. Aga kui ei oleks teadnud, kas siis? Ohh, minema pahad mõtted! sõitles Raine mõtteis endaga.

„Eks ikka ülikooli. Unistan suurelt, sest ainult siis pidid unistused täituma!“ muigas Raine kuid oli üsna ettevaatlik, sest Reine veeretas juba tükk aega varbaga ühte kivi ja ta pilk oli maha suunatud.

„Väga vahva! Aga mida õppima?“ oli Raido endiselt vaimustuses, nagu poleks Reinet üldse nende seltskonnas.

„Seda näitab tulevik.“ vastas Raine konkreetselt. „Aga praegu on mulle tähtsam vaid minu kallis õde, kes iga päevaga läheb aina kaunimaks. Ta on kõige kenam neiu maailmas, keda ma tean ja tunnen!“ keeras Raine jutu teisele teemale.

„Raine!“ mossitas ja punastas Reine.

„Jaa, ma kuulen sind, mu armas õde! Kas sul on mõni probleem?“ tegi ta silma.

„Probleem on selles, et mul ei olegi probleeme,“ puges Reine hädavale taha peitu, sest Raine ju nägi kui torssis ta õde oli.

„Te olete äravahetamiseni saranased. Nagu kaksikud. Muide, Reine on ülekooli tüdruk, kõige kenam tüdruk meie koolis,“ avameelitses Raido. „Tahtsin temaga käima hakata, aga jah, no nii kena tüdruk ju ometi minusugust ei taha.“ kurtis noormees. Raido nägi oma vanuse ja olemuse kohta täiskasvanu välja. Pikk ja sihvakas noormees, püselohud põses, kergelt lokkis tumedad juuksed ja taevasinised silmad, sellise põneva välimusega ja ka targa jutuga. Just sellised noormehed on tüdrukutele defitsiit. Raine kujutles kuidas paljud kooliõed üritavad veidikenegi noormehe tähelepanu võita, kuid tema südame tegi soojaks teadmine, et noormees oli silmnähtavalt just tema väikesest õest huvitatud. Üks on kindel, ma teen kõik selle heaks, et noortest saab paar, mõtiskles Raine. Samas meenus talle taas Karpo ja Raine tundis, et ta ei saa sellest esimesest ar,mastusest iialgi üle, nüüd ta uskus, et esimene armastus jääb, olgu temast kas head või halvad mälestused. See ei olnud mitte hea tunne. Aga juba esimesest hetkest usaldas Raine õe silmarõõmu ja uskus, et noormees ei hakkaks tema õde iialgi ära kasutama.

„Ahahh, nüüd meelitad, omal on tüdruk olemas!“ kähvas Reine.

„Pole mul ühtegi kindlat tüdrukut, on vaid sõbrannad kellega deitimas käin. Ja need deitimised on vaid sõbradeidid,“ avameelitses Raido.

„Kuulge noored, ma meelsamini jätaks teid omaette. Tahaks oma mõtteid korrastama minna ja lihtsalt lonkima. Aga sina õde, mõtle Raido sõnade peale. Onju? Sa ju lubad?“

„Okei,“ õed kallistasid ja Raine lahkus oma teed.

Raine jalutas Kuursaali juurde, sest seal, Raimond Valgre skulptuuri juures mängis ööpäevaringselt Valgre muusika, sellel on nii rahustav ja meloodiline vägi, et Raine võttis skulptuuri kõrval istet ning jäi kuulatama. Nagu võluväel kerisid mälusopist ennast lahti mäletsused mis kõik olid seotud Kuursaaliga ja Külakojaga, kus Raine koos oma sõbrannadega armastas aegajalt lõbutsemas käia. Ja siis Raine äkki pahvatas, sest juba Raidoga kohtumise ajast jäi tal miski hinge kipitama, sest noormees meenutas talle väga ühte teist noormeest, kellega Raine oli kord Kuursaalis tutvunud, ja isegi nimi meenus- Raino. Raine leidis ennast mõttelt, ehk on tegu Raido vennaga, sest nad olid tõesti sarnased. Tollel korral nad vahetasid Rainoga ka telefoninumbreid, kuid kahjus varastati Rainel sama päeva õhtul Kuursaalis telefon ja nende kontakt katkes. Mingil võluväel jäi see noormees Raine südamesse ja just nüüd meenus, sest Raido kõnemaneer oli isegi Raino omaga sarnane. Raine otsustas, et kui ta taas noortega kohtub, uurib kohe järele.

„Sul on kena õde. Kas tal boyfriend ka juba olemas on?“ uuris Raido, kui noored olid juba pool tunnikest vestlenud ja jalutanud. Jälle hakkab mu õe kohta huvi tundma. Ma ei kannata seda enam välja, mõtiskles Reine.

„Eks sa küsinud siis tema käest! Miks sa minu käest uurid, kui mu õde sulle huvi pakub?“ turtsatas Reine. Siiani olid noored käest kinni hoides kõndinud, kuid nüüd tõmbas Reine oma käe Raido pihust ära, kuid Raido reageeris kiirelt, ta haaras neiu õlgadest kinni ja surus tugevasti enda vastu, lausa nii, et Reine ei saanud korralikult hingatagi.

„Sina, ainult sina pakud mulle huvi, kui kõige kaunim tüdruk!“ suudles Raido elus esimest korda neidu ja ka Reine jaoks oli see esmasuudlus.

„Ära tee! Teised võivad näha! Ja mis siis saab kui mõni koolikaaslane näeb? Hakatakse meid pruudisk ja peigmeheks narrima, nagu mõnel sellil see vanamoodne komme on.“ lükkas Reine Raido endast eemale, kuigi talle suudlus väga meeldis, ja ta oli üleni punane, valehäbist.

„Las hakkavad siis kui tahavad! Mis selles halba on? Nüüd oled ju minu tüdruk? Või ikka ei?“ tegi noormees neiule silma. Viimane punastas ja ei julgenud noormehele silma vaadata, nagu oleks maailma suurima patuga hakkama saanud.

„Olen,“ viskas Reine silmad maha. Raido jooksis veepiirile ja hakkas liivale kahte südant joonistama, ühele südamepaunale kirjutas Reine nime ja teisele enda nime. Ise deklameerides;“ las kogu maailm teab, et need on meie, minu ja mu armastatud tüdruku südamed!“ Reine ei suutnud imestada milline õnn talle ühtäkki sülle langes, kuid hinges pitsitas ikkagi valu, et ka tema õde meeldib Raidole. See tegi nii koledasti haiget, et neiule tikkusid pisarad silma valguma.

Noored istusid liivasüdamete juures, Reine pea Raido õlel ning nautisid teineteise seltskonda, kuni nend eilusad hetked katkestas Raido isa kõne.

„Jah, isa. Jah. Olgu. Kohe tulen. Jõuan, jõuan.“ katkestas Raido kõne, suudles seekord neiut põsele, tõusis püsti, avabndas, et peab kiiresti lahkuma ja läinud ta oligi, nagu ilus unenägu mis ärgates katkeb ja unustustehõlma vaob. Päris tükk aega istus neiu seal edasi, saamata aru mis juhtunud oli. Ta hakkas juba kahtlustama, et ta mõtles suudluse välja, sest väga valus oli olla. Kõik tundus nii romantiline, kuid korraga ilutsesid liival vaid kaks südant ning need tundusid nii tühjad, et Reine hakkas kahtlustame, et äkki ta joonistas need ise sinna. Ta tõusis püsti ja läks kustutas need südamed ära, kartuses, et võib rannas kohata mõnda tuttavat, kes norima võib hakata. Pealegi tundus ühe hetkega kogu maailm talle mõttetu. Suured soolased pisarad jooksid mööda Reine meigitud põske alla, valgusid suhu ja tuttuuele imekenale kleidile mille isa oli talle Soomest toonud. Varsti nuttis ta lausa häälega.

„Mis lahti??!!“ seisis õde Raine Reine seljataga, ehmunud nägu peas. Ta jõudis juba kahteseda, et noorema õe noormehega kahekesi jättis, kartis, et ajalugu kordub õega. Ja Rainet ehmatas kõige rohkem see, et õde oli üksinda rannas.

1. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

VIHMATÜDRUK 8. peatükk

8. peatükk

„Oiii, mõlemad minu armastused kodus! Tulge siia mu maailma ilusamad tütrekesed!“ saabus isa Rainold ootamatult Soomest koju.

Reine kuulis issi häält ja ta tuju läks kordi paremaks. Ka Raine ei suutnud oma emotsioone varjata. Mõlema tütre jaoks oli nende isa maailma kõige ilusam ja armsam mees, nagu ka nemad oma vanematele.

Nännid tütarde vahel ära jaotatud, kapiriiulid uutest hilpudest lookas, asusid kõik kolm maiustama. Jah, mõlemad tütred usaldasid isa maitset, kui viimane neile uusi hilpe ostis. Raine veel muigas, et ilmselt oleks isast ka hea disainer või moelooja saanud, sest ta maitse läks tüdrukute omaga kokku ning alatihti kujutles isa veel mõne huvitava detaili hilpudele juurde, mille järgi ta tütred ka joondusid ja mõne isegi tõeks tegid.

„Teeks midagi põnevat. Kuhu te minna tahaksite?“ pakkus isa.

„Issi, ma ei saa kusagile minna, sest olen ju haige,“ tunnistas Reine.

„Kuidas sa nii äkitsi haigeks nüüd jäid, mu silmaterake? Kas issi nägemine tegi haigeks?“ muigas Rainold, ega uskunud tütre juttu.

„Ta on päriselt ka haige, aga ilmselt viinasokkidest oli kasu, sest koolist koju jõudes oli õde üleni kuum ja nõrk.“ selgitas Raine.

„Oi,oi, ja Riin? Kas tema ka sellest teadlik on?“ hakkas isa muretsema.

„Ei ole.“ laususid õed ühest suust.

„Siis on jõhvika mahla vaja, tuleb palju haput juua, see toniseerib. Mul on ühte imerohtu ka, aga tühja kõhu peale seda võtta ei tohi. Minule aitas, olin ise enda katsejänes, sest mul pole aega töö pärast haige olla, aga Reine, sina võid vaid pool tabletti võtta. See on üks imerohi mida apteekides saadaval ei ole, puhas käsitöö ja puhtast loodusest. Teeme sulle ühe jõulise võiku, siis võtad rohu ära. Nõus?“ pakkus isa ning noorem tütar noogutas.

„Ma lähen lasen veidi aega leiba luusse, viska ka sina iluunele, siis ravim mõjub tõhusamalt. Raine, aja mind paari tunni pärast üles, võtame siis kõik koos midagi ette. Oma kodu on oma kodu, Soomes olles ei maga ma kunagi päeviti ja ausalt öeldes pole mul ju selleks aegagi, sest seal ma teen tööd, aga kodu lõhn mõjub juba unitavalt.“ Rainold pani riided pesumasinasse, võttis dušši ja kadus.

„Õde, kuhu me võiksime issiga minna, kui see tablett aitab ja ma terveks saan?“ küsis Reine.

„Ma ei teagi. Kuhu sa ise minna tahaksid? Aga see peab põnev koht olema.“ arvas vanem õde.

„Ma ei ole mitte kunagi Vana-Pärnu muulil käinud. Kas sina oled? Tahaksin nii minna sinna. Kesklinna muulil olen mitu korda käinud aga koolikaaslased räägivad, et Vana-Pärnu muulil pidi palju vägevam olema.“ pakkus Reine.

„Aga sa räägi isale sellest, kuid praegu maga, ausalt, katsu magada, siis pärast näib kuidas sul enesetunne. Tervis on ikka kõige tähtsm,“ meenutas Raine oma emalikkusega Riini ning Reinele ei jäänud see märkamatuks. „Sa oled täitsa emme!“ muigas ta, haigutas ja keeras selja. Kui õde oli uinunud, läks Raine oma garderoobi revideerima.

Raine tõmbas uue kollase kleidi, mille volangid oli rohelise ja kollase triibulised, selga ning keerutas ja imetles ennast peegli ees. Oi, kuidas ta tahtnudk sellega hetkel Janari ees eputada, aga ei saanud. Ka järgmised kleidi oli isa talle täpselt tema maitse järgi ostnud ja need istusid ka valatult. Naine imestas, et isa nii hästi just temale sobivat numbrit riideid osta oskas. Üks mummuline kleit meeldis talle kohe eriliselt, selle taust oli musta värvi ja mummud erkpunased. Rainele meenusid vanad fotod, kus kuuekümnendatel kanti just sarnaseid kleite, minisid ja mummulisi. Ajalugu kordub ja küllap meenutavad sellised kleidi isa noorusaegu. Ehk isegi kandis mõni isa vanematest või pruutidest selliseid kleite, mõtiskles Raine.

„Ooo-ohhoo, kus siis iss on?“ lausa tormas Riin uksest sisse.

„Tudub. Väsinud teine.“ tegi Raine emale silma. Ema kadus nagu tuulispask magamistuppa ja sinna ta jäi.

Raine istus akna ääres ja lihtsalt vaatas välja ning mõtles. Sügis kogu omas alastuses mängis värvidega. Põlispuud tundusid selles sügiskullas nagu võõrkehad raagus ja paljaste puude keskel, ent ometi olid nad müstilised ja ilusad. Tuul sahmis hiigelpikkade kaskede kallal, üritadest neilt neid paari lehte, mis kiivalt puust kinni hoidsid, endaga viia. Raine avas akna, pani roheka pleedi õlgadele ja hingas endasse sügist, kuni tundus, et tahab loodusesse. Kui hea oli teada, et ema ja isa teineteist siiani armastasid. Kui hea oli teada, et tema on ema ja isa esimese armastuse, esimese armatsemise vili! Raine oli õnnelik, ka ilma Janarita.

Raine kodumajast üle tee asus suur ja liivane kruusakarjäär, mis oli alevi suurune. Naine armastas ka seal kondamas käia, üksinda, nagu tal kombeks oli. Ta isegi ei jätnud kodustele kirja ning telefon jäi koju laadima. Raine tahtis oma mõtteid selgeks mõelda.

Kunagi, kui Raine väike oli, müüsid ta vanemad linnas korteri maha ja ostasid maja alevisse, arvamusega, et nende lastel on maal parem kasvada, eemal linnakärast ja tihedast ning ohtlikust liiklusest. Just Rainold oli see kellele ei meeldinud kivilinna magalarajoonid, kus aknast vaatad naabermaja akendesse ja hoov oli täis vaid venekeelt kõnelevaid lapsi. Nii saidki ta vanema tütre esimesteks sõnadeks „ne hatšu“ ja „durak“ mis isale meeltmööda ei olnud. Kuigi sellel ajal, kui nad Lavassaare alevisse kolisid, elas ka seal palju slvaavlasi ja muid rahvusi, sest see oli aegade algusest, kui kitsarööpmeline raudtee veel nende majade eest läbi lookles, mis esimestena mäele ehitati, sest see oli töölisasula, kuhu värvati mehi tööle mitte ainult Eestist vaid üle toonase Nõukogude Liidu. Kohalikud teadsid rääkida, et kunagi elas seal lausa 18 erinevast rahvusest perekonda. Enne seda kees elu vanas asulas, millest on tänaseks saanud inimtühi küla, kus asubki muuseumraudtee, mida iga aastaga turistid üha enam avastavad ja külastavad. Salomia-memm, keda kohalikud Salmeks kutsusid, rahu talle seal kõrvalkülas Jõõpre kalmistul, rääkis kuidas tema perekond oli esimene kes vanast Lavassaare asulast mäele, mööda kitsarööpmelist raudteed, rongiga kolis, vanasse hruštšovka tüüpi majja, millel ei olnud isegi veel uksi ees.

Kruusakarjäärist vedas toonane Pärnu KEK kruusa hoonete ehitamise tarvis. Lisaks kruusakarjäärile laiuvad Lavasaare ümbruses rabad ja sood ning vanarahvas teab rääkida, et alev, mis mäe otsa ehitati, erineb kliima poolest lähiküladest sedavõrd, et kui mäel sajab lausvihma, on ümbrus kuiv ja vastupidi, kui sajab ümber alevi, on alevis kuiv, sest mägi peletavat vihmasaju eemale. On see nii või ei, eks seda teavad kohalikud paremini. Aga vanarahva tarkustel ja nägemustel on reeglina alati tõepõhi all.

Läbi kruusakarjääri kulges Raine jalutuskäik veetornini, mis oma uhkes üksinduses paistis ka altmäe rahvale ära. Selle vahetusläheduses paikneb lasteaed-koolimaja, kus ka Raine algklassid lõpetas, enne kui ta Pärnusse edasi õppima suundus. Aga Lavasaares talle meeldis just sellepärast, et seal oli niivõrd puhuas ja kodune lõhn ja õhk tema jaoks ning palju loodust, kus sai akusid laadimas käia. Olgugi, et Pärnut armastas ta üle kõige.

Veetorni juurest jalutas ta Pärna tänavale, mis on alevi peatänav, kaunistatud pärnade alleedega ning Raine imetles alati seda alleed ja alevi heakorda ning stoilist vaikust ja rahu, mida ta endasse hingas. Patareid täis laetud, lonkis Raine kodutänavasse. Alles siis meenus talle, et nad pidid perega mingi retke ette võtma ja alles peale seda meenus eme, kes jooksujalu magamistuppa tõttas. Raine muigas endamisi, avas kodumaja ukse ning ehmatas ennast tummaks.

1. märts. 2018.a.
Vana-Rääma