Laupäeval pojaga teha võib kõike...

   Intrigeeriv pealkiri? Tegelikult täielik nostalgia. Paljud kindlasti mäletavad (seitsmekümnendatel) lastesaadet "Laupäeval koos isaga." Ja Raivo Järvi oli ilmselt aastakümneid laste lemmik. Saate laulusõnad algasid nii;"Laupäeval isaga teha võib kõike, mängida mänge, kui paistmas on päike, lohega lennata...jne.." Just see laul inspireeris mind sellist pealkirja kirjutama.

  Tegelikult tänane blogiteema on hoopis teine. Täna küpsetasime Germoga koteltte. Mulle ei maitse need poekotletid, poolfabrikaadid. Ikka ise otsast lõpuni valmistatud kotletid on need kõige maitsvamad.
Palusin eile Germol sügavkülmast hakkliha välja võtta ning ta võttis ka paki külmutatud aedvilju, odavaid ja maitsvad, mis sisaldavad hernest, porgandit, maisi jmm...ja Port Artut 2 toidupoes maksab pakk vaid 55 senti. Kui ma sinna, oma lemmikusse toidupoodi satun, ostan neid ikka hulgim kokku, sest need nii maitsevad meie perele. Samasid aedvilju panin ka mõned päevad tagasi süldi sisse. Mõelge vaid, 10 pakki maksab kõigest  5 eurot ja 50 senti!

   Nagu ma siin juba maininud olen, teen ma igasuguseid taignaid silma ja maitse järgi. Ka kotletitaigna tegin täna nii. Ja Germo aitas segada ning kotlette ümaraks rullida pihkude vahel.

  Tõsi küll, kõige maitsvamad kotletid tulevad siis, kui enne taigna tegemist liha läbi hakklihamasina töötled, aga mul seda masinat enam kahjuks ei ole ja tarvitasin poest ostetud hakkliha, seda odavamat, vorstikujulises pakendis, mis säästus maksab 75 senti ja rimis 77. Pole sellel hakklihal midagi viga, on küll pisut vesisiem, aga seda mahlakamad kotletid tulevadki.

  Ma koguseid ei lisa siia, aga minu tänased kotletid koosnevad: hakklihast, munadest, leotatud saiaviiludest, jahust, sibulatest, küüslaugust, sinepist, puljongikuubikutest, hernestest, porganditest, maisist ja mustast piprast. Soola ei pannud grammigi, kuna puljongikuubik annab piisavalt soolasust.


Head isu! :)

13.02.2016.a.
Ülejõe

Keeristuulega...

   Keeristuulega...

olekult eblas sinisilmne piiga keda sõbrad teadsid kui positiivset tüdrukut kemmis sihitult mööda rannariba

nagu tahaks valu ookeanile karjuda mure mida ta justkui elu raskemat taaka oma turjal kandis

ta kenitles seitlit ehkki pingne tuul oli temast kärmem tüdruk ei hoomanud tormi kutset ei aimanud ohtu üheski tuulispasas tema kõndis ja lasi ebajalal ennast kanda

kuni laskus kummargile vaatas läbi reite kuid ei ühtegi tuttavat olendit

tuulispask-tuhakott võta nii palju kui jumal annab sitta suhu paska parda tsiteeris ta Wiedemanni kuid ei miskit kuni muutus ise ebajalaks

12.02.2016.a. Ülejõe

Meie peres on taas kolm liiget

Kellu köögis tuppa hiilimas

   Juba esimesest päevast, kui me Germoga siia kolisime, hakkas meie ukse taga käima üks isiksus. Just isiksus.

  Kassid on liiga armsad loomad, et nende kräunumisele mitte alla anda.
Igal hommikul, kui ka köögi akna eest külgkardinaid ära tõmban, istub seal tema, kolmejalgne siiiami kass Kellu, keda majarahvas majakassiks kutsub. Kunagi olla Kellu õnnetult auto alla jäänud ja ma isegi ei oska ütelda kas tal pere on, või ongi majakass. Igal juhul meie perel oli temast väga kahju ja kuidas sa jätad kassi nutma, kui ta lausa ootab sind köögi akna taga. Iga kord kui linnast tulen, ootab ja tervitab...

  Kellu on väga tubli kass, vaatamata sellele, et tal puudub vasak esikäpp, ning kogu ta raskus toetub suurel määral paremale käpale. Ta on väga sõbralik, praegugi magab mu diivanil ja lööb nurru. Pealegi on nad Germoga väga suured sõbrad. Germo on endale leidnud kolm kassist sõpra siin, Kellu, Kiti (mustavalgekirju) ja Matu (kollane, naabertrepikojast)

  Vaadake ise, kui armas meie uus pereliige on!

12.02.2016.a.
Ülejõe

ja lõpuks uinus minu toas, minu tikitud patjadel...

see diivan tundus mugavam :)

algul pikutas Germo diivanil

Kellu on püsimatu. pidin mitukümmend klõpsu tegema, et teda pildile saada

Öö ei ole üksnes magamiseks!

    Ma ei tea paljud teist on põdenud või põevad diagnoosi nimega "raamatuga voodisse." Mina olen jälle nakatanud.

   Eile õhtul leidsin oma raamaturiiulist Arvo Valtoni novellikogu "Sõnumitooja" ja enne seda käest ei pannud, kui ta läbi sai loetud. Raamat koosneb 23 lühinovellist ja minu lemmikud on neist "Sõnumitooja" ja "Heeringad". Valton on üldse huvitava käekirjaga kirjanik, ning tema jutukesed on tuntavad oma eheduses. Minule tegelikult assotseerub tema nimega mängufilm "Viimne reliikvia", kuigi Valton kirjutas sellele filmile stsenaariumid Eduard Bornhöhe teose "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad" ainetel. Aga ju ma olen siis alateadvusse selle tunde salvestanud, sest seda filmi vaadates kordan ma mõtteis Valtoni nime.

   Vahel võib vanade raamatute laatadelt leida pärleid, nagu minagi selle raamatu leidsin. Soovitan soojalt seda lugeda, sest see on liiga eriline. Naljakas, raamat on minust vaid aasta noorem. Nüüd sain taas teada kuidas ja mis teemal kirjutati raamatuid siis, kui mina alles silmi avasin.

  Muide, Osta.ee-st leidsin pildi ja seal müüakse seda hetkel 3.50-ga.


12.02.2016.a.
Ülejõe

Aga Vikipeedia kirjutab Valtonist järgmiselt:

Arvo Valton (kodanikunimega Arvo Vallikivi; sündinud 14. detsembril 1935 Märjamaal) on eesti proosa- ja näitekirjanik,luuletaja, stsenarist, tõlkija ja publitsist.

Sisukord

  [peida] 

• 1Elulugu
• 2Looming
  • 2.1Filmid, näidendid
  • 2.2Teised teosed
• 3Tunnustused
• 4Viited
• 5Välislingid

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Arvo Valton sündis 14. detsembril 1935 Märjamaa alevis Hiiumaalt pärit ettevõtja Jakobson-Waltoni pojana^[1].

Haridusteed alustas ta Märjamaa algkoolis, kus õppis aastatel 1943–1949. Koos vanematega väljasaadetuna jätkas ta õpinguid 1949–1951 Novosibirski oblasti Tsanovski sovhoosi 7-klassilises koolis, 1951–1953 Tsanõ Keskkoolis. 1954 lõpetasMagadani oblasti Susumani keskkooli ja tuli tagasi Eestisse. 1954–1959 õppis TPI keemia- ja mäeteaduskonnas, mille lõpetas mäeinsenerina. Seejärel töötas ta 1959–1961 Maardu Keemiakombinaadis vahetusülemana karjääris ja rikastusvabriku tehnilise juhatajana. 1961–1967 jätkas haridusteed, õppis Üleliidulise Kinoinstituudi kaugõppes ning lõpetas selle filmidramaturgina. Töötas aastatel 1961–1968 Tallinna Mõõduriistade Tehases inseneri, konstruktori ja patendiosakonna juhatajana.

Aastatel 1968–1975 oli Arvo Valton kutseline kirjanik. Ta on töötanud Tallinnfilmi stuudios toimetuskolleegiumi liikmena. 1965. aastast on Kirjanike Liidu liige. Valton on Kirjanike Liidu juhatuse liige 1971. aastast, ta oli juhatuse presiidiumi liige aastail 1981–1989 ning liidu esimehe asetäitja aastail 1990–1992. Tegutsenud Tallinna kirjandusklubi Pegasus esimehena. Eesti Kinoliidu liige 1979^[2].

Arvo Valton vestlemas Jeremei Aipiniga kirjandusfestivalil HeadRead 29. mail 2011

Valton oli üks mõttevahetuse algatajaid fosforiidimaardlate üle aastal 1987. 1980. aastal osales 40 kirja aktsioonis, olles üks selle organiseerijaid. Oli aktiivselt tegev taasiseseisvumisüritustes: Loomeliitude Kultuurinõukogu liige, Eesti Kongressi jaEesti Komitee 1. koosseisu liige. 1992–1995 oli Valton VII Riigikogu koosseisu liige. Kuulub 1994. aastast Isamaaliitu (praeguIsamaa ja Res Publica Liit). Alates 1989. aastast on Korp! Rotalia liige

Rahvuslasena on Valton sõna võtnud eesti keele ja kultuuri küsimustes, ta on lülitunud taasiseseisvumisjärgsesse poliitika- ja vaimuellu tõsiisamaalises vaimus. Valton on osalenud soome-ugri rahvaste hõimuliikumises. Valton valiti Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni aseesimeheks aastal 1993, esimeheks aastal 1996. Alates aastast 1998 on Valton assotsiatsiooni president. Ta on reisinud paljudes Euroopa riikides, kõigis endise Nõukogude Liidu vabariikides, Ameerikas ja Austraalias.^[3]

2009. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. Arvo Valton Vallikivi on Märjamaa valla aukodanik.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese trükiproovina ilmus novellett "Lauad" (Noorus, 1960, 4). Varasemale lühiproosale on tunnuslik argieluseikade leidlik visandamine. Esikkogu "Veider soov" (1963) äratas elavat huvi: köitis värske nägemine ja leebe huumor. Novellikogus "Rataste vahel" (1966) ilmutas Valton varasemast suuremat tüpiseerimise oskust. Iseloomulik on inimese soovide kokkupõrge nende täitmist takistavate asjaoludega ja inimese jäämine argielu rataste vahele.

1960. aastate teisel poolel toimus Valtoni loomingus murrang: novellidesse ilmusid satiiriline hüperbool ja grotesk, mis kujunesid proosauuenduses tooniandvaks. Keskne on inimtegevuse võõrandumine jäigalt determineeritud süsteemis, bürokraatliku rutiini haardes: Valton kujutab inimeste süsteemi, kus tegevus muutub absurdseks.

Aastal 1968 ilmunud kogud "Kaheksa jaapanlannat" (LR) ja "Luikede soo. Karussell" kutsusid esile poleemika: Valtoni loomingust otsiti eksistentsialismi mõjusid. Võõrandumisele vastandas Valton inimeksistentsi kui subjektiivse olemise, resp. teisitiolemise.

Novellikogus "Sõnumitooja" (1972) vaatleb ta teisitiolemise võimalusi võõrandumise haardes, Valtoni novell metaforiseerus ja võttis parabooli kuju. 1970. aastatealgul tärganud ajaloohuvi kallutas kirjanikku käsitama ajalugu inimtegevuse näitelavana, millel on kalduvus korduda. Sarnaselt Karl Ristikiviga vältis Valton ajalooproosas Eesti ajalugu ja ammutas ainet teiste maade minevikust. Novellikogus "Õukondlik mäng" (ilmunud Loomingu Raamatukogus aastal 1972) aktualiseerib Valton ajaloonäidetel inimliku negatiivsuse avaldumisvorme. Kujunenud markantseimaks mudelproosa ja paraboolnovelli viljelejaks, siirdus Valton uute väljendusvahendite otsingule.

Novellikogude "Pööriöö külaskäik" (LR 1974) ja "Läbi unemaastike" (1975) unenäo- ja müüdiloogika lisandas individuaalse ja kollektiivse alateadvuse analüüsi, müüdiloogika tõi esile subjektiivse olemise teise erikuju. 1970. aastate keskel muutus Valtoni looming žanride poolest mitmekülgseks: novellide kõrval ilmusid romaanid, aforismid, luuletused ja lasteraamatud. Novellivalikkogudes "Mustamäe armastus" (1978) ja "Võõras linnas" (1981) kujutab Valton elu ja inimest subjektiivse olemise vaatekohast; paiguti tugevnenud publistsistlik allhoovus on paigutatud mängu paradoksaalsusele, mis tagab maailmapildi ambivalentsi.

Valtoni esimene romaan "Tee lõpmatuse teise otsa" (1978) on ajalooline, jutustatakse mongoli valitsejast Tšingis-khaanist ning taoistlikust mungast Chang Chunist. Kõiki romaani kompositsioonireegleid lammutab loogikast loobuv sürrealistlik raamat armastusmotiivide variatsioonidega "Arvid Silberi maailmareis" (1984, lühem variant 1981), kus autor esitab subjektiivseid kujutlusi rännakutena järjest avarduvas aegruumis. Kahe raamatuna "Üksildased ajas" (I – 1983; II – 1985) ilmunud kuues jutus on keskendatud üksilduse kui olemisviisi analüüsile, mis lahkneb konformsest ja stereotüüpsest olemisest.

Valton on avaldanud aforismikogud "Uksed kriuksuvad öösiti" (1977), "Märklaud kilbiks" (1980) ja "Tagasi tulevikku" (1985) ning kaks luulekogu "Kollasteks laikudeks laguneb" (1978) ja "Seniks" (1992).

Arvo Vallikivi nimega raamatuist "Retk ooboluste riiki" (1978) jutustab maavarade tekkest, "Ajaprintsess" (1981) on lastele kirjutatud kunstmuinasjuttude kogu, "Põhjanaela paine" (1983) tugineb hüperboreilise folkloori motiividele, müüdiloogikale omased võtted avalduvad siin eriti ehedalt.

Mütoloogia kõrval on Valton ilmutanud huvi europotsentrismi lagunemist tinginud mõttevoolude vastu (näiteks zen-budism ja taoism). 1979. aasta romaanivõistlusel kõrvalelükatud romaan "Rauakolina etüüdid" koos tsensuuri tõketesse jäänud poliitiliste novellide kui ka uuema lühiproosaga ilmusid koguna "Rännak giidi saatel" (1988, Juhan Smuuli nimeline preemia 1989), milles poliitilised realiteedid on seostatud eetikaga. Autor juhib tähelepanu vägivallale poliitikas, arendades reaalelu episoode absurdini, selles kasutab idamaade motiive "Pildid filosoofi, prohveti, kunstniku, poeedi elust" (1992).

Märtsiküüditamisele järgnenud väljasaadetute elu Siberis kujutab autobiograafiliste sugemetega^[4] romaan "Masendus ja lootus" (1989). Friedebert Tuglase novelliauhinna on saanud 1973. aastal avaldatud novell "Ohtlik leiutis" ja 1979. aastal avaldatud novell "Mustamäe armastus", Eduard Vilde nimelise kolhoosi auhinna 1984. aastal avaldatud jutustuste kogu "Üksildased ajas" I. Ülevaate Valtoni proosast annavad "Valitud teosed" I–II (1984).

Publitsistina on Valton sõna võtnud rahvuskeele ja -kultuuri ning keskkonnakaitse kohta; 1986 algatas ta diskussiooni fosforiidimaardlate üle.

Filmid, näidendid[muuda | muuda lähteteksti]

Valton on kirjutanud stsenaariumid mängufilmidele "Viimne reliikvia" (1969, Eduard Bornhöhe "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad" ainetel), "Hundiseaduse aegu" (1984) ja Herman Sergo "Näkimadalate" ainetel ning telemängufilmidele "Minu naine sai vanaemaks" (1976) ja "Ringhoov" (1988, novelli "Mustamäe armastus" motiividel, lavastaja T. Virve).

Kogutuna on avaldatud filmistsenaariumid "Kohtunikud ja kohtualused. Erapooletu. Hundiseaduse aegu" (1990), stsenaariume ja libretosid koos memuaaridegateatrist ja filmindusest leidub kogus "Proovipildid" (1990). Ka kaks näidendit on avaldatud raamatuna "Vägede valitsejad. Pealkiri" (1988), neist esimene sai Ugala teatrimaja avamisnäidendite võistlusel II auhinna ja lavastati 1986 Pärnu teatris. Vanemuises lavastati 1966 Paul-Eerik Rummo koostatud montaaž Valtoni proosast "Lugusid argielust ehk Valtoniana". Valton on kirjutanud libreto Eino Tambergi ooperile "Lend" ("Estonia" 1980). Valton on tõlkinud kirjandust vene, mari, udmurdi,mokša, bulgaaria, poola ja ungari keelest.

Teised teosed[muuda | muuda lähteteksti]

"Muinasjutt Grandi leidmisest" (1976), "Arvidi maailmareis" (LR 1981), "Vanad arved" (1981), "Kiirustav kahetsus" (1989), "Kirikutrepil" (1989), "Kohtunikud ja kohtualused" (1990), "Proovipildid" (1990), "Üks tund Toledos" (1990), "Kuninglik lõbu" (1991), "Liisa ja Robert" (1993), "Liblikas, ilus ja paks" (2003). "Väike ilus vangimaja" (1990–1995 novellid)

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

• 1980 ENSV teeneline kirjanik
• 1984 Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind ("Üksildased ajas")
• 1990 A. H. Tammsaare nimeline kirjanduspreemia ("Masendus ja lootus")
• 2000 Valgetähe III klassi teenetemärk
• 2006 Riigivapi III klassi teenetemärk
• 2007 lastekirjanduse tõlkeauhind Paabeli Torn Vladimir Timini noorsooromaani "Vana-Permi poisi Tikö seiklused" eesti keelde tõlkimise eest.
• 2015 Rahvusmõtte auhind

1. Siirdu üleSiirdu üles

• 
  

Sült minu retsepti järgi

   Eile keedetud süldid on tänaseks nii kivikõvad, et nuga jääb sisse kinni. Pilt kõneleb.
Lisaks sellele käisin eile ennast Melanie ripsmepikendustes lille löömas. Melanile siirad tänud selle imelise töö eest. Olen tema juures juba ennast "kohendmas" käinud aasta ja seitse kuud, ning olen väga rahul.

  Ma ei ole see inimene kes teeb süüa retsepti järgi. Lihtsalt ei meeldi. Mulle meeldib ise retsepte välja mõelda, oma silma ja maitse järgi neid kokku klopsida. Ja sülti keedan ma ainult seakoodist või kanakoibadest. Sellel korral siis ühest suitsutatud sea koodist ja neljast toorest kanakoivast. Aga olen ka vastupidi teinud, ehk siis neljast suitsukana koivast ja ühest toorest sea koodist. Ei jää nii rasvane ja maitseb paremini. Ja tänapäeval pole vaja eraldi porgandeid ka keeta, kuna külmutatud juurviljad sobivad ideaalselt. Lisaks veel mõned lehed loorberi, pipart, mõned sibulad, mõned küüslaugu küüned ja kuivatatud tilli. Ja maitseb väga hästi.

  No, ja üleüldse puupliidil tehtud toidud on ikka palju maitsvamad, kui elektri- või gaasipliidil.

Head isu!

11.02.2016.a.
Ülejõe

...

   ...

kuu kumerad sõrmised siluvad pilvi öö nutab üleeilset

10.02.2016.a. Ülejõe

LEA JAANIMAA- Tagurpidi valed

   Ma pole enam aastaid raamatukogudesse raamatuid laenutama jõudnud. Lihtsalt mul on nii palju tuttavaid kirjanikke, kellel järjest raamatuid ilmub ning tihti saab autoritega raamatuid vahetatud või nende käest otse ostetud, ilma hirmkalli poemaksuta. Selle raamatuga olid kummalised lood.

  Kunagi, aastate eest külastasin järjekordselt Pärnu Rahva Raamatu kauplust. Mul on komme kaupluses raamatuid lugedes aega parajaks teha ja vahel tuleb ette ka päevi, et tellin Rahva Raamatu kohvikust "Piano" imehea latte, istun maha ja unustan ennast lugema. Nii juhtus ka selle raamatuga. Ma polnud enne kuulnud kirjanikust Lea Jaanimaa, kuid "Tagurpidi valesid" lugedes avastasin, et tegu on väga hea kirjanikuga. Loomulikult ma kaupluses seda raamatut läbi lugeda ei jõudnud, hind oli tookord väga soolane, kuna raamat oli alles trükisoe ning tollel korral jäi see lihtsalt ostmata, kuna ei saanud endale seda majanduslikult lubada.
Aga juba paari nädala pärast tegin ostu, mida ei pea grammigi kahetsema. Siis oskasin raamatu kodus ära kaotada, ise arvasin, et see on taas üks õnnetu raamat, mis laenutades on uue omaniku leidnud, ja ma olengi sellest ilma. Nii on juhtunud paljude mu raamatutega. Olen ma ka see, kes hoiab kenasti alles kõik ajakirjad ja ajalehed, kus on avaldatud mu loomingut või kirjutatud minust artikkel. Aga ühel päeval anus mu "sõbranne", et laenaksin neid talle lugeda. Raske südamega tegin seda, sest aimasin halba. Kui läksin tema käest neid tagasi küsima, ütles ta süüdimatult, et viskas need vist minema, kuna ei leidnud. Ma olin hingepõhjani solvunud, olen siiani, kuid enam pole parata. Võimalik, et see on ka üks alateadvuses pakitsev põhjus miks me enam poolteist aastat ei sõbrutse, võimalik, et selle taga on ka midagi muud. Aga see selleks. Ma lihtsalt ei mõista inimesi kes nii käituvad. Ise olen selliste asjadega väga täpne ja teiste käest laenatud raamatud on väga kallis vara, mida hoian nagu hingeasju. Aga, kui inimesel puudub empaatiavõime, siis pole parata...Jah, natuke pahandav tekst sai siia, aga nii on, midagi pole parata. Edasi ikka rõõmsamate ridadega.

  Kolimine on ikka vahel väga kasulik, kuna 6. jaanuaril kolides leidsin "Tagurpidi valed" üles. Ja öösel kell neli sain raamatu sulgeda, sest jõudsin selle loetud. Raamatu kohta oskan ütelda vaid kiitvaid sõnu ja julgen tunnistada, et see on Lea raamatute hulgast minu lemmik. Ja täna olen ma õnnelik, et oleme Leaga päris mitmel korral ka kohtunud ja ta on Pärnu kirjandusõhtutel oma raamatuid esitlemas käinud. Ootan huviga juba järgmist raamatut.

  "Tagurpidi valesid" ma ümberjutustama ei hakka, ütlen vaid nii palju, et raamat kõneleb pimekohtingust, selle hirmudest, valedest, tõest, valust, õnnest ja kõigist mis kaasneb selle teemaga. Lea oskab nii piltlikult seda kõike kirja panna, et ma armusin ise öösel sellesse Karlisse, ühesse peategelasse, lausa ära.

  Raamat on tänaseks läbi müüdud, kuid ma usun, et seda saab raamatukogudest laenutada. Mina igatahes soovitan mitte ainult soojalt, vaid lausa kuumalt :)

Lisan siia mõned fotod Lea Jaanimaast Pärnu kirjandusõhtult 30. nov. 2013.a. Siis kohtusime meie reaalselt esimest korda ning Lea käis oma romaani "Kuidas palun" esitelmas.

Ja siin album sellest õhtust restoranis KOLHETHI

FOTO: URMAS SAARD. Ajakirjanik Anu Jürisson, mina, kirjanik Heli Künnapas ja kirjanik Lea Jaanimaa

  Ja siia ka pilt koos Leaga 11.okt. 2014.a.kirjandusõhtult Kolhethis.

Ja nüüd kopeerin ka raamatupoe lehelt selle raamatu tutvustuse. Ühtlasi soovitan kõikidel seda raamatut laenutada. See on väga kaasahaarav ja eluline. Väga, väga hea raamat!


9. veebruar. 2016.a
Ülejõe

Tutvustus

Edukas ja kaunis Sandra on viimase aasta elanud erakuna tillukeses Kalamaja korteris – talle näib, et nii suudab ta paremini toime tulla oma valusa saladusega. Üksinduse leevendamiseks otsustab ta otsida endale internetist meessõbra, kellega meili teel suhelda. Töötu Ida-Virumaa mehe Karli ja Tallinna kinnisvaramaakleri Sandra vahel arenebki netitutvus. Nende kirjavahetuse edenedes teeb elu uskumatuid pöördeid nii virtuaalses kui ka reaalses maailmas ning oma saatuse eest ei pääse kumbki.

Romaani “Tagurpidi valed” autor Lea Jaanimaa on sündinud Järvamaal, alates 1978. aastast elab Tallinnas. Nagu romaani kangelannal, on rohkete keerdkäikudega kulgenud ka autori enda elu. Kõige tähtsamaks saavutuseks peab ta nii ema kui isa rolli kahe poja täisealiseks kasvatamisel. Laialdased teadmised parfümeeria- ja tööstuskaupade alal andsid talle julguse hakata ettevõtjaks ja luua oma juuksurisalong. Kirjutamisega hakkas Lea tegelema pärast poegade kodust lahkumist. Pikkadel jalutuskäikudel mõtleb autor välja tegelasi ja loob neile elud. Ise nimetab ta seda teraapiliseks tegevuseks.

Loe veel

• Tellimisnumber: 0303922
• Ribakood: 9789985323922
• Lisamise aeg: 22.11.2011
• Autor: Lea Jaanimaa
• Kirjastus: Varrak

• Ilmumisaasta: 2011
• Keel: eesti
• Raamatu formaat: Kõvakaaneline
• Lehekülgi: 200
• Mõõdud: 207x137

DIANA AITAI- Andeora

   Viimase nädala olen ma vahelduva eduga tegelenud Diana Aitai luuleraamatu "Andeora" lugemisega. Just nädala, kuna ma ei ole inglise keeles väga tugev ja lugemiseks vajasin tõlgi abi, sest raamat on inglise keelne. Suured ja siirad tänud Irina Aitaile selle imelise raamatu eest!

   Eessõna raamatule on kirjutanud poetess Doris Kareva. Oma mälesturead Dianast on kirja pannud ka David Thomas ja Gary Leight. Raamatus on luuletusi läbi mitem aasta (2003-2010). Kahjuks 2011. aasta algul Diana hukkus traagiliselt. Kuid oma loominguga meie hinges püsib ta igavesti. Diana kandis viimastel aastatel kaelas Egiptuse risti- Ankh mis on igavese elu ja paikese sumbol . 

  Diana lehekülg Fcebookis on ka veel täitsa olemas ja seal toimub aktiivne eluj, läbi sõprade ja lähedaste silmade. Seda saate jälgida SIIT.

  Rohme pilte näete ka tema Facebooki lehel, aga osad panen siia, sest need on nii elusad ja kenad. Ka minul oli au Dianat tunda ja temaga pikki vestlusi pidada. Südames on ta minu jaoks elus.

Loodan südamest, et raamat jõuaks lähiajal ka poodidesse, et sõbrad, sugulased ja tuttavad saaks ka selle endale muretseda ja seda lugeda. Vikipeedia lin on SIIN. Vikipeedia kirjutab Diana Aitai kohta järgmiselt:Diana Aitai (3. september 1988 Pärnu – 26. jaanuar 2011 Pärnu) oli Eesti luuletaja ja esperantist.

Sisukord

  [peida] 

• 1Elulugu
  • 1.1Varane lapsepõlv
  • 1.2Haridustee
  • 1.3Rahvusvaheline tegevus
  • 1.4Haridustee jätk
  • 1.5Muu tegevus
• 2Viited
• 3Välislingid

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Varane lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Diana Aitai isa on Peeter Aitai ja ema Irina Aitai. Diana esimesed kolm eluaastat möödusid Liu külas Pärnumaal. Kui ta oli aastavanune ja alles õppis rääkima, sai ta üheaegselt kõnehäälikutega selgeks ka kirjatähed. Ta luges juba kolmandal eluaastal, esialgu ajakirju-ajalehti, seejärel lasteraamatud, mida ta paari aasta pärast luges lausa raamat päevas.

Diana neljandasse eluaastasse jäi pere elamaasumine Pärnu linna. See tõi lapse ellu suure muudatuse – lasteaia. Esimeses neist tulid seni täiesti tervet last kimbutama haigused, aga peale karastamisega alustamist muutus ta tugevamaks ja tervis heaks. Järgnes Pärnu Kesklinna Lasteaed, sealt läks Diana ka kooli.

Kolmeaastasena hakkas ta käima õpilasmaja mudilaskooris laulmas (juhendaja Endla Murd). Laulmine oli talle üks meelistegevusi. Hiljem lisandus koorilaulule balletiring (Kersti Adamsoni Balletistuudio).

Haridustee[muuda | muuda lähteteksti]

Koolitee algas 1995. aastal Pärnu Kuninga Tänava Põhikoolis, paralleelselt õppis ta Pärnu Muusikakoolis. Muusikakooli lõpetas ta 2003. aastal klaveri erialal. Põhikooli eripäraks oli soome keele õpe alates esimesest klassist. See oli Dianale neljas keel peale kodust saadud eesti, vene ja esperanto keele. (Isa rääkis Dianaga eesti keeles, ema vene keeles ja omavahel kasutasid vanemad vaid esperanto keelt.)^[1]. Esimeses kooliklassis polnud tal pingutusi õppetükkidega, programm oli juba enne kooli omandatud, küll aga oli Dianale uueks kogemuseks klassikollektiiviga kohanemine. Kui peale I klassi kerkis üles küsimus, kas viia Diana üle otse III klassi, siis vanemate otsus sellest loobuda tulenes eelkõige soodsast õpikliimast senises klassikollektiivis. Siiski ei jäänud suhteliselt vabalt ja armastatud lapsena kasvanud tüdrukul tulemata ka esimesed eluraskused, aeg-ajalt tundis ta end oma kaaslastest natuke erinevana omaette jäävat. Õppimine oli Dianale tema laia huvideringi tõttu meelepärane enesetäiustamine, seega mitte kunagi polnud vajadust teda selleks sundida.

Juba algklassides alustas kingiks saadud Piibli iseseisvat lugemist-uurimist. Varakult tekkis Dianal tõsine huvi filosoofia ja teiste vaimuteaduste vastu. V klassis luges ta Jossif Šklovski teadusraamatut "Universum, elu, mõistus", põhikooli lõpuosas juba lausa "neelas" kirjandust filosoofia, psühholoogia, religiooni jne teemadel.

Ta osales kooli võistkonnas mitmetel linna- ja üleriigilistel olümpiaadidel, kus saavutas korduvalt väga häid tulemusi.^[2] (Näiteks esikoht inglise keele olümpiaadil 2001^[3], millele järgnes kutse vastuvõtule Briti Nõukogusse).

Põhikoolis õppis ta soome, inglise ja saksa keelt.

Rahvusvaheline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

2002. aastal oli Diana üks kahest Eesti noorest, kes osales New Yorgis ÜRO ja UNICEFi korraldatud Ülemaailmsel Laste- ja Noorsoofoorumil ning seejärel ÜRO Peaassamblee eriistungjärgul. Dianast oli saanud maailmaparandaja, kes õhinal rääkis ja tegi plaane, kuidas kõike oma ümber paremaks muuta.^[4][5]

Haridustee jätk[muuda | muuda lähteteksti]

2004. aastal alustas Diana õpinguid Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumis. Gümnaasiumis lisandus ta keelteloetellu prantsuse ja ladina keel. Kui mõned aastad hiljem oli vaja Hispaanias õppimiseks omandada suhteliselt kiiresti hispaania keel, õnnestus see üsna sujuvalt. Gümnaasiumis õppimise ajal käis ta mitmel rahvusvahelisel aineolümpiaadil ja jõudis seal auhinnalisele kohale (IV Rahvusvaheline Lingvistika Olümpiaad 2006 Tartus – pronksmedal^[6]; V Rahvusvaheline Lingvistika Olümpiaad 2007 Sankt-Peterburgis Venemaal^[7]; 15. Rahvusvaheline Filosoofia Olümpiaad 2007 Antalyas Türgis^[8]. Gümnaasiumi lõpetas Diana hõbemedaliga. 2007. aastal valiti Diana Aitai Pärnu Linna aasta õpilaseks.^[9]

2007. aastal asus Diana õppima psühholoogiat Tartu Ülikoolis. Pärast II kursust sõitis Diana aastaks vahetusüliõpilasena Hispaaniasse Salamanca Ülikooli. 2010. aasta sügisest jätkas ta õpinguid Tartus. Samal aastal liitus ta üliõpilasseltsiga Põhjala.

Muu tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Diana kirjutas luuletusi ja lühemaid proosatekste, kasutades pseudonüümi Andeora Astraea. Ta oli Eesti Luuleliidu ja Pärnu Luuleklubi liige ning osales nende üritustel.

Psühholoogiaõppes omandatut rakendas Diana inimeste toetamiseks, nõustades peamiselt portaali lahendus.net vahendusel abivajajaid.

Oma lauluoskust täiendas ta lauluoskust Urve Tautsi kursustel 2005–2006. Ta esines ka kontsertidel (sealhulgas näiteks 13. aprillil 2006 Klaudia Taevi mälestuskontserdil laulis duetti koos Urve Tautsiga).

Osales B. G. Forseliuse Seltsi tegevuses. Oli enne Hispaaniasse minekut 2009. aastal Forseliuse Noorte juhatuse liige. Esines loengutega seltsi suvekoolitustel (näiteks B. G. Forseliuse Seltsi suvekoolis Olustveres 2008).^[10][11]

Osales mitmetel rahvusvahelistel esperantoüritustel, sh Ülemaailmsetel Esperanto kongressidel 2008. aastal Rotterdamis ja 2009. aastal Bialystokis. Oli UEA individuaalliige.

Osales ökokogukondade ja paljude teiste gruppide tegevuses.

2011. aasta 26. jaanuari pärastlõunal, jalutades puhkuse ajal kodulinnas Pärnus jõe ääres, kukkus ta lume all märkamatuks jäänud kaaneta kanalisatsioonikaevu ja uppus. Diana Aitai on maetud Vana-Pärnu kalmistule.

Ilmunud raamatud

"Andeora" (inglisekeelne luule) 2015 - ISBN 978-9949-38-552-2

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

1. Siirdu üles↑ ETV saade Paar 28.12.2006, 30.12.2006, 4.01.2007
2. Siirdu üles↑ Album Diana http://www.facebook.com/album.php?aid=2112487
3. Siirdu üles↑ http://vana.www.parnupostimees.ee/index.html?op=lugu&id=10014&number=267&rubriik=77
4. Siirdu üles↑ Diana Aitai "CHILDREN's FORUM – lapsi on märgatud", ajakiri "Hea Laps" 7/8 2002 lk. 39
5. Siirdu üles↑ Diana Aitai "Translate Promises Into Action", ajaleht "On The Record For Children" (UN) volume 3, Number 14, May 10 2002
6. Siirdu üles↑ Rahvusvaheline lingvistikaolümpiaad
7. Siirdu üles↑ http://ilolympiad.spb.ru/part.html
8. Siirdu üles↑ http://www.fisp.org/files/Spring07.pdf
9. Siirdu üles↑ Pärnu linna ametlik kodulehekülg: Aasta õpilane
10. Siirdu üles↑ B. G. Forseliuse Seltsi Suvekool
11. Siirdu üles↑ Suvekooli päevakord

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

• Diana Aitai profiil Facebookis

Diana Aitai loomingut

• Varasem luule (eesti keeles)
• Varasem luule (inglise keeles)
• Viimase aja kirjutisi (eesti keeles)
• Vana blogi (inglise k.)
• Uus blogi (eesti; inglise)

Ajaleheartiklid

• Silvi Kanoshina, Pärnu Kuninga põhikooli tüdruk kaitses Ameerikas laste õigusi, Pärnu Postimees, 22. mai 2002
• Silja Joon, Emal ja tütrel on salakeel, mida mõistavad vähesed, Pärnu Postimees, 14. oktoober 2006
• Diana Aitai, Pärnakad osalesid esperantistide kongressil Pärnu Postimees, 06. august 2008
• Silja Joon, Üleilmne kongress esperanto sünnilinnas, Pärnu Postimees, 11. august 2009
• Raido Keskküla, Pärnus hukkus kaevu kukkunud noor naine, Pärnu Postimees, 26. jaanuar 2011
• Gerly Kättmann, Mõeldes Dianale, Pärnu Postimees, 28. jaanuar 2011
• Kaarel Tigas, Dianast pidi saama suur ja kuulus inimene, Õhtuleht, 28. jaanuar 2011
• Kaarel Tigas, Kas Diana nägi oma surma ette? Õhtuleht, 3. veebruar 2011
• Kanalisatsioonikaevu kukkunud neiu hukkumise eest ei vastuta keegi, Postimees, 7. september 2011

8. 02.2016.a.

Ülejõe