pühapäev, 31. juuli 2016

Mööda maailma ilusamat suvepealinna Pärnut

mina oma armsa poja Germoga

    Täna võtsime naabrinaisega ja Germoga ette pika teekonna mööda imelist Pärnut. Kõigepealt jalutasime Piiri tänavale, siis elle lõppu, piirikivi otsima, sest süda ei andnud rahu. Kuid kivi me ikka ei leidnud. Legendi järgi tähistavat see kivi Ülejõe linnaosa lõppu ja Rääma linnaosa (Vaeste Patuste Alevi) algust, ehk siis Piiri tänava ühelpool ääres elavad ülejõekad ja üle tee juba räämakad. Tegelikult võiks selliseid kive säilitada, ikkagi mei oma linna ajalugu. Piiri tänav on mulle sama hea nagu kodutänav olnud juba üle 11 aasta ja kõige huvitavam on selle juures, et ka mu kallis isa elas seal kunagi, enne meie emaga tutvumist. Seega olen isaga aastaid käinud ühte rada, kuigi tema on tänaseks juba aastakümneid taevastel radadel. 28. juulil põletasin kodus küünalt, sest oli isa 83. sünniaastapäev. Ja enne jaane oli tema 20. surmaaastapäev. Pealegi elas kunagi mu kallis vanaonu Raba tänaval ja juba siis sai ka vahel mööda Piiri tänavat jalutatud. Piiri tänava lõpus saime kaela suure paduvihma, kuigi puu hoidis meid poolenisti kuivana. Aga mina armastan väga vihma ning me kõik kolmekesi nautisime vihma käes jalutamist.

  Edasine tee kulges mööda Lille tänavat Tauneksi taha metsa, aga ravimtaimede korjamisele oli selleks ajaks otseses mõttes vesi peale tõmmatud.Seeni ka ei leidnud. Nii me mööda Rõugu tänavat kulgesimegi, kuni jõudsime Vana-Pärnu jalakäijate sillale, sealt edasi Vana-Pärnu sauruaia taha, jõe äärde paadisillale pilte tegema. Istumispeatuse tegime Vana-Pärnus Põllu bussipeatuses, mööda Põllu tänavat jalutasime Luite tänavale, kus asub üks imekena pisike maja, mis oli mulle lapsepõlves aega-ajalt nagu teine kodu. Lõpuks suundusime majaka juurest Vana-Pärnu randa. Panime riided Vana-Pärnu muulile ja läksime kõrini vette hiigelalaineid püüdma. Tunnike vees kadus nii ruttu. Jalutasime läbi vee ranna muruplatsi juurde tagasi, vahetasime riidekabiinis riided ja läksime Soo tänavale kalli poetessi Ivi Soomre juurde, kes täiesti juhuslikult mulle helistas enne merre minemist. Kallis Ivi oli meie tarvis koduseid kotlette küpsetanud ning tunnike tema õdusas lehtlas möödus nii kiiresti, Germo mängis kass Miku ja koer Mailoga, meie naabrinaisega nautisime luulet, mida poetess Soomre meile suurima hea meelega ette kandis ning lõpuks tuli kodutee jalge alla võtta, kuna ma ei arvestanud, et meie jalutuskäik ligi 8 tunniseks kulgeb ning Germol oli rohu võtmise aeg. Armas Ivi aga saab septembris 81 aastaseks, temast kirjutan vasrti artikli, sest on millest ja kellest kirjutada. Ivil on ilmunud väga palju raamatuid, aga enamus neist tehtud nn põlve otsas. Osad on luuleraamatud ja osad lasteraamatud, ka laulik. Tema sõnadele on loodud mitemid laule ning üks neist on lausa Vana-Pärnu hümn (rahvakeeli). Ivi ise kuulub juba Pärnu eakamate luuletajate luuleklubisse Suleklubi, mille eesotsas on poetess Luule Luuse. Aga luban, et poetess Ivi Soomrest kirjutan lähitulevikus pikemalt.

Tauneksi taga metsas (Germo)
põnev aedik Voorimehe tänava lõpus
põnev aedik Voorimehe tänava lõpus
istepaus Puiestee peatuses
vihmamärjed meie jalakäijate silla juures
vihmamärjad meie jalakäijate silla juures
vihmamärjad meie jalakäijate silla juures
Germo Vana-Pärnu surnuaia juures paadisillal
vaade üle jõe
Vana-Pärnus Põllu peatuses
pisike roosa katusega maja Luite tänaval mis oli kunagi mu teine kodu
Luite tn
Germo Vana-Pärnu majaka juures
jalutuskäik kulges Vana-Pärnu randa
Pärnu rannaniidu laooduskaiteseala 
Germo, taamal meri
Vana-Pärnu muulil
Vana-Pärnu muul
Vana-Pärnu muul. (taamal paistab kesklinna muul)
siis kui läbi vee muuli juurest ujumast kaldale suundusime . Germo
vaatetorn Vana-Pärnu muuli juures
Vana-Pärnu rand
poetess Ivi Soomre koer Mailo
poetess Ivi Soomre kass Miku
üks eakamaid Pärnu poetesse, 80 aastane Ivi Roomere oma luulet esitlemas
väike valik Ivi Soomre sulest ilmunud raamatutest (neid on rohkem) siin ka lastekad. kui keegi soovib endale osta, andku mulle teada?

  Lisan nüüd pildigalerii ja olen üliõnnelik, sest arvan, et oma 10 km käisime küll maha. Ainult, et Zorro ei olnud eriti õnnelik, et ta üksinda koju jäeti, ronis köögi õhutusaknast välja, aga õnneks mu kallis naabrinaine püüdis ta kinni, pani aknast tuppa ja akna kinni. Koju jõudes oli üksindusest terve karbi toidust tühjaks söönud, nuttis ja lausa nõudis lisa. Nüüd sahmib siin kardinate kallal ja aeg-ajalt jookseb väljas, Germo valve all.


31. juuli. 2016.a.
Vana-Rääma

 

Juba kell 22.00 jõudsime koju

lava nägi välja selline


   Nagu ma päeval juba mainisin, läksin ma kontserdile rohkem Germo pärast, tema nautis. Kahjuks pean tunnistama, et ma ei suutnud lõpuni olla ja Saragossa Band jäigi nägemeta/kuulamata. Lihtsalt, kui olin 2 ja pool tundi seda vaibakloppimist kuulanud, hakkasid kõrva trummikiled ise trummi mängima ja Hellade Vellede ajal sai mõõt ikka täitsa täis. Germo sai nautida peaaegu 3 tundi kontserti, arvan, et piisas.
  Pole midagi parata, selline muusika ei ole minu jaoks. Kunagi kuulasin diskomusa ka, aga see oli kunagi. Võimalik, et vanad diskolood läheks peale, aga...

rahvas hakkas kogunema...
laval Respekt
pisike poiss mängib kitarri
Patune Pool laval

Respekti ma ju tegelt olen kuulanud, isegi osad lood on meeldinud, aga, no enam ei. Kohe kindlasti ei lähe ma enam kunagi Respekti kontserdile, sest läks bändist Jane, suri minu jaoks see bänd välja. Jane oli Respekti hing, siiras ja õrnahäääleline, ülinaiselik laulja, kes tegi minu jaoks Respektist Respekti. Praegu kajab uue naissolisti hääl Kerdo Mölderi häälest üle, on kuidagi vokaalselt liiga tugev ja tema ning Kerdo hääled lihtsalt ei kõla kokku. Lood on miskitud diskolikumaks ja lauljate vahel ei ole sellist sünergiat, nagu kunagi.  No, nende vahel ju võib olla, aga mina seda ei näe, või ei taha näha. Paljud võivad pahandada mu blogipostituse peale, aga räägin tõtt, räägin otse mida kuulen ja näen ja julgen oma arvamust avaldada. Kindlasti paljud fännavad uut Respekti, las fännavad, tore ju. See pelgalt minu arvamus.

 Patune Pool võib ka paljudele huvi pakkuda ja usun, et sellel bändil on palju fänne, kuid....Jah, tegelikult on selle solistil Sünnel väga hea ja tugev tsässi(jazz)laulja hääl, kuid ju siis talle meeldib disko rohkem. Hääletämber on iseenesest võimas, aga lood ei ole mulle. Vähemalt lapsed fännasid, üks poiss mängis lausa kitarri ja blond tüdruktita tantsis, neid pildistasin ka. Õhtu meeldivam elamus. Ahjaa, mõnda head tuttavat nägime ka ning kallite Ülle ja Eneliiga istusimegi koos esirea pinkidel, või, noh, Enelii oli kaaslasega meie taga. Kaidiga kallisime ka.

  Helladest Velledest ma ei viitsi üldse kirjutada, sest juba paari esimese loo ajal tekkis tahtmine ära minna ning lõpuks me seda ka tegime. Saragossat ju kuuleb ja näeb vajadusel ja youtubest ning ega ma pole neid kunagi fännanud.
  Aga kõigele vaatamata võin suve kordaläinuks pidada, sest mul on plaan vähemalt korra suvel Vallikas kontserdil ära käia ning nüüd on käidud. Germo õhtu läks vähemalt korda.

Lisan siia ka väikese videojupi Patuse Poole esinemisest. Kuulata ja vaadata saate SIIT.

30. juuli. 2016.a.
Vana-Rääma

laupäev, 30. juuli 2016

Saragossa Band - Big bamboo täna Vallikäärus



   Jah, täna lähme Germoga retrolegendi Saragossa Bandi kuulama-vaatama Pärnu Vallikääru. Korra aastas peab ikka Vallikäärus ära käima, siis on suvi korda läinud. Ise vast ei jaksakski neid hirmkalleid pileteid osta, aga üks hea inimene kinkis meile need ja tuleb minna.

Kuulata saate SIIT.

  Ma kuulaks ja vaataks küll parima meelega Metsatölli või Terminaatorit, või Marju Länikut, või....aga see retrobänd paneb ehk nostalgitsema. Saragossa Band saab ju järgmisel aastal lausa 40 aastaseks. Olin päris titt, kui juba osad selle bändi lood pähe kulusid, nagu ikka laulusõnadega lood on.
  Hellad Velled ja Patune Pool pole just minu jaoks, aga paar Respekti lugu meeldivad mulle küll. Samas tean, et Germo fännab väga Eesti diskomuusikat ja retrolegende ka. Temal saab kindlasti huvitav olema.


  Süldi keetsin ka eile valmis, nüüd ei pea iga päev süüa tegema. Kuum keedukartul, kurgi-hapukoore salat ja sült, paras suvine toit.
minu jutuke ajakirjas Müstilised lood
Imre Vallikivi imeline luule ajakirjas Saatus & Saladused

  Augustikuu ajakirja Saatus & Saladused saatsin Imre Vallikivi luuletused ning augustikuu ajakirjas Müstilised lood on üks mu lühijutuke.

  Nüüd aga külapeale pessu ning õhtuks lille lööma.
Kena laupäeva!


30.juuli. 2016.a.
Vana-Rääma

reede, 29. juuli 2016

Miks ma eile Bluusipäevadele ei jõudnud

koduukse esine...

   Vahel juhtub ka nii, et plaanid kipuvad minema vett vedama, mitte pidama. Kolmapäeva hilisõhtul Bluusipäevadelt naastes olin ma kindel, et lähen neljapäeval taas, aga neljapäeval enam väga kindel ei olnud, kuna helistasin poolvennale ja selgus, et see on ainus päev mil ta saab mulle appi tulla. Kohe, kohe on Weekend algamas, seal on tal palju tööd ning nädalavahetuseti käib maal asjalik olemas. Juba täna õhtul sõidab maale. Nii me siis eile 15 euroalust ette võtsimegi. Saagima me ei hakanud, kuna (nagu pildilt näha) plaanin enda elamise välisukse juurde väikese terrass-platvormi teha. Poolvend sõrgkangis aluseid ja mina viskasin lauad kuuri, millalgi võtame nendega järgmise töö ette. Õigemini mina ei tee, ikka poolvend, kes on alati võimalusel minu jaoks olemas. Lihtsalt ukseesine on nii kole ja jube, et midagi tuleb ette võtta. Sõnajalataimed, mille oli eelmine üürnik siia kuivkäimlate juurde ja mädaleva majaseina vastu istutanud, kaevas poolvend üles ja viis mujale. Ma ei tea kus on inimeste mõistus, kuna taimed lõhuvad omakorda vettinud majaseinu ja pealegi tõmbavad need koledale nurgale tähelepanu. Jah, mul on ukse ees kuivkäimlate kaaned, neid me kinni ehitada ei saa, aga euroalustest saab kenasti terrassi küll. Algus on tehtud, varun kannatust ja küll ükskord ka valmis saab. Maamesilastel on pesa otse mu välisuke ( maja )all, Zorro käib neid seal jahtimas. See tuleb ka kinni katta. Üleüldse olen hädas, kuna hoovikassid käivad mu ukse juures kogu aeg häda tegemas ning tuul toob Vana-Rääma tänavalt kõik prahi (sügiseti ka puulehed) mu ukse ette. Värava plaanin ka teha, siis ei astu enam ükski sininina, kes olid harjunud siin kunagi joomas käima, mu uksest nii naljalt sisse. Terve suve olen välisust ka lahti hoidnud, vahel lausa kella kaheni öösel, sest tänavapoolsed aknad pean ööseks kinni panema ja õhku on ju vaja. Igatahes algus on sisse tehtud ja nüüd lõpuni välja. Pean mõtlema mis katte hiljem sinna peale panen, aga sinnani veel aega. Mõni väravameister võiks värava meistardada, aga paraku olen maksujõuetu. Lootus jääb, et ehk poolvend saab hakkama.

meie titake Zorro

meie nunnu Zorro

   Lisan Zorrost ka paar pildikest siia. Ta on endiselt mu sabarakk, praegu magab, aga muidu käib väljas vaid koos minu või Germoga, üksinda ei lähe, kuigi uks on lahti. Paras rõõmurull on ta meile, vallatu titake, kes meeletult sööb, mängib ja magab. Eile keeras kahjuks mu kuldvuntsi taime kummuli, aga sain selle päästa. Ja oma toas olen enamus lilledest lauale tõstnud, sest talle meeldivad nende lehed kohe väga, väga. Aga sööb ta kõike, kuigi krõbinaid ma talle ei anna, sööb liha, maksa, hakkliha ja kassikonserve, vorsti jmmm...kuid müstiline on see, et mitte kuidagi ei taha ta piima ja vaid paar lonksu vett joob päevas. Kummaline Zorroke meil, hüüdnimega Sorts, Pätu, Gaaga.

punasõstrakompott

  Naabrinaisel jäi eile purgitäis punasõstraid üle, tegin kompotiks. Varsti tuleb kurke sisse tegema hakata ja juba potsatab ka valgeid klaare õunapuult maha.
  Seenele ma ei jõudnud, aga keedan taas sülti. Hea, odav ja toitev toit ju. Kuu lõpp on käes, tuleb sente lugeda, nagu tavaliselt.

  Nüüd tegudele!

29. juuli. 2016.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 28. juuli 2016

Pärnu Bluusipäevad

Karin, Germo, mina, Terje. foto: Ave Nõmmik

  26-30.07. 2016.a. toimuvad Pärnus järjekordsed Bluusipäevad. Need pildid siin on 27. juuli Bluusipäevade pildid Jahtklubis, kuigi kava on tihe ja rohkem sündmusi toimub kohvikus Versus. Meie jõudsime täna õhtul kell 21.00 laulvate näitlejate - Lauri Kink, Jaanus Mehikas ja Ott Kilusk (täna oli nendega ka Kait Kallau) ühisprojekti "10 minutit hirmu" kuulama. Oli ärataundmisrõõm, kuigi hästi kuulda ei olnud, intensiivne rahva sumin summutas hääled. Mina olin küll kirjandusõhtul nende esinemist juba nautinud ja kavatsen millalgi poisid taas esinema kutsuda, sest ruumis kõlab kuidagi paremini, tundub see kava ka kompaktsem. Aga lemmikud on nad mulle sellegi poolest, et täna palju kaduma jäi. Üleüldse võiks Jahtklubi omanik hoolt kanda selle eest, et lava ees võiks pingid olla, ei peaks inimesed püsti seisma terve eeskava aja. Aga muidu oli nii laulvate näitlejate, kui Inglismaalt kohale tulnud Dave Arcari esinemine super! Mina igatahes nautisin sajaga. Dave läksime juba lava ette kuulma, sest tema esinemise ajal ei saa lihtsalt tummalt ja liikumatult istuda.

  Avekesega saime taas kokku, ning temaga oli ka Aet. Nemad olid enne bluusiõhtut ühte näidendit nautinud ning jäid ka bluusi kuulama. Ave tegi meist ka osad pildid, kvaliteetsemad, kuna minu telefoniga lihtsalt ei tule hämaras häid pilte.

  Pidime tegelikult suurema pundiga bluusima minema, aga lõpuks jõudsime ikka Germoga kahekesi sinna ja tagasi jalutada. Seal ootasid meid ka juba kallid Terje ja Karin. Mõnda tuttavat nägin veel. Germol oli eriti hea meel Janely nägemise üle, sest terve tee koju, jala üle silla kuulsin teda Janelyt rääkimast. Nii me kõik koos nautisime päikeseloojangusse vajuvat bluusiõhtut.

  Homme on taas tihe esinemisgraafik bluusaritel. Ehk jõuame ka homme Jahtklubisse, kuigi sada prossa ma selles kindel veel ei ole. Aga Enn Veid tahaks väga kuulata-näha. Ja Dave esinemist naudiks veel, sest olen ikka sajaga tema muusika ja esinemise fänn.

fantastiline Dave Arcari
  Nüüd lisan siia pisikese galerii ja tänan kõiki ägeda õhtu eest!
koos Germoga. foto: Ave Nõmmik
sild mis viib Jahtklubisse
vana ankur Lootsi tänaval
laval on 10 minutit hirmu
päike loojub vaikselt
kallid terje ja Karin
Germo, mina, Terje
fantastiline Dave Arcari
armas Karin lahkub öösse
vaade Jahtklubi eest jõele
pildistasin Kihnu Jõnni
võrratu Dave Arcari

27-28. juuli. 2016.a.
Vana-Rääma