Me ei teagi mitmenda Marje Ernitsa raamatu ma nüüd läbi lugesin aga päris mitmenda juba. Loen selle autori loomingut meelsasti, see kõigub äärest äärde ja alati on tema teostes sees mõni vimka: tegutseb põneva karakteriga või rääsunud välimusega, kuid samas tark tegelaskuju. Alati ma üllatun. Ükski Ernitsa raamat ei sarnane teisega, kõik on eranditult erinevad, mida ei saa kõikide autorite loomingu kohta öelda.
Aastates pedagoog Maila elu on kirev, lausa värvikirev. Kunstnikust ja kunstiõpetajast keskealine (ma arvan) daam peab üle elama kohutavaid seiklusi, näiteks jääb bussis magama ja sõidab justkui maailma lõppu, kohta, kuhu bussid liiguvad üliharva. Maila satub prügimäele ja sõbruneb prügimäe elanikega. Mida kõike ta seal üle elama peab? No lugege ise! Aga, lisaks kohutavatele üleelamistele, juhtub temaga ka midagi head. Kummaline, ka mina olen millegipärast mõelnud et prügimäe taga on meri, lausa ookean ...
Kunstnik Maila satub Rootsi, kus temaga juhtub midagi, alles hullaris hakkab ta mäletama. Lisaks pakutakse talle tööd ka Hispaanias, kus ta elab ja töötab suisa 4 kuud.
Elu viib teda korduvalt kokku oma endiste õpilastega, nagu korduvalt hoiab ta ka kellegi kätt, mis puhul iganes.
Siin tahaks öelda ega õnne raha eest ei osta!
Soovitan lugeda!
Tutvustus:
Marje Ernits
Hoia mu kätt
200-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat
Tormikiri 2008
Maila sõidab koduteel jalgrattaga otsa autole, mida seal kuidagi olema ei peaks. Autos lebab raskesti haige Veeber – Maila endine õpilane. Õpetaja südametunnistus ei luba haiget noormeest metsa äärde jätta ja tarib koos naabrimehega poisi tallu.
«Teil tuleks leida endale uus töökoht... noh, kus teid ei tunta ja... ja te olete muidugi väga hea õpetaja, aga...» lausub koolidirektor kiretul häälel, »...aga pretsedent on loodud. Ma ei saa teid muidugi sundida lahkuma, kuid soovitan küll. Leidke kompromisslahendus... Tavaliselt vahetatakse töökohta õppeaasta lõpus, aga no kunstiõpetus – seda võib ju igaüks asendada!»
Võib-olla oleks nüüd aeg Rootsi kolida ja end ristitütrele pühendada, arvab Maila koduteed sammudes. Eliisa muidugi rõõmustab, kuid kas Jörgeniga seob neid lihtsalt sõprus või on sellest midagi enamat oodata, seda sõidabki Maila uurima.
27. veebruar. 2020.a.
Vana-Rääma
