Esmaspäev, 30. november 2015

Westoffhauseni häärberi saladus 36. peatükk



  36. peatükk

Kui lapsed olid peale väsitavat matkapäeva telgis uinunud, otsustasid Ralf ja Marelle jalutada Kurase baari. Mis sest, et sinna oli mitme kilomeetri jagu maad, kuna telklaager asus neid suht sadama lähedal, sut „Rock City“ ja sadama vahelisel alal, kus ilmselt oldi ennegi telgitud ja lõkkeõhtuid peetud. Just jalutada oli neil plaan, kuna Ralf tahtis baaris mõne õlu ära lahendada ning vaatamata sellele, et saarel politseid ei ole, hoidus ta alati joomasena rooli keeramast, tema jaoks olid kõik joomasena roolikeerajad kurjategijad. Ralf ei sallinud inimesi kes ei suutnud ennast korrale kutsuda. Seda enam et üks ta lapsepõlvesõber just purjus peaga rooli kippus ja see talle ka ühel heal päeval saatuslikuks sai. Nüüd on ta ratastooli aheldatud, elab korrusmaja kõige kõrgemal korrusel, välja saab seal harva ja talviti elab üldse nelja seina vahel. Ralf valas lõkkes hõõguvatele sütedele vett peale, pani toika telgi ukse taha, piilus korra veel laste telgist sisse, veendumaks, et nad ikka tõesti magavad. No, igal juhul oli kuulda rasket unehingamist ning pidulised asusid teele. Kilomeeter käidud, peatus nende kõrval üks kolisev ja logisev päevi näinud ford sierra, milliseid mandril enam näha ei olnudki. Need kaheksakümnendate alguse mudelid olid tänaseks juba parajad uunikumid, kuid Kihnus oli neid päeva jooksul päris mitu liikumas. Ilmselt keegi kollektsioneeris neid, või ostis lihtsalt odava raha eest ära ja paarutas nendega saarel, sest politsei külastas tõesti üliharva saart. Kunagi olla seal üks politseinik lausa elanud ja töötanud, aga üsna ruttu tegid kohalikud talle selgeks et saar kuulub neile ja trahvimise korral tehakse ta elu seal väga kibedaks, nii see mundrimees oma töökoha üles ütleski, aga enne sai ikka päris mitmel korral sinise silmaga tööpostil korda luua. 
„Tulge, tulge peale. Ärge vaadake midagi nii ehmunud näoga. Aitame teie jalavaeva vähendada ja võime vajadusel ka väikese ekskursiooni mööda saart teha, kui vajate,“ kiitis üks pundunud näoga noormees auto ust avades. Kas oli tegu alkohoolikuga või olid kaluriameti tuuled ja tormid ta nägu räsinud, seda teab vast tema ise, aga esmamulje oli igatahes ebameeldiv, kuid külalislahkuse puudumises teda ju süüdistada ei saanud. Igal juhul tundsid noorsandid ära, et tegu on massakatega, kuna Kihnu saarel tunnevad kõik kõiki. Pika kaalumise peale otsustasid Ralf ja Marelle autosse istuda, kui seda sõidukit saab veel autoks nimetada. Nad istusid tagumistele istmetele ja sihuke tuul puhus põrandast läbi, ning teetolm tuli aukudest sisse. Lisaks kolises masin nii, et Marelle kartis sellest läbi kukkuda. Aga enam polnud pääsu ja nad rahustasid ennast sellega, et baarini on veel vaid veidike maad. Ootamatult keeras auto hoopis teise suunas, mille peale autojuht teatas, et küte on kohe otsakorral, et ta peab kodust juurde tankima. Mis seal ikka, mõtlesid Ralf ja Marelle, kuid nende jaoks oli müstika, et saarel, kus polnud ühtegi bensiinijaama, ei kandnud autojuhid küttekanistreid kaasas. Kui autojuht teatas, et kohe on nad kohal, jooksis piki teed, mööda tee äärt kass keda autojuht taga hakkas ajama. Korraga käis kohutav kolks auto alt läbi, Marellel pidi hing kinni jääma. Autojuht peatas auto, lükkas jalaga kassi laiba kraavi ja ütles; „Ah, see oli mu enda kass, neid pudulojuseid on kogu hoov täis, saingi ühest kisakõrist lahti!“ Massakatel sai mõõt täis. Alles nüüd märkasid nad, et autojuht on ka umbjoobes, et ei seisa isegi auto najal püsti. Nad lahkusid autost ja hakkasid mööda kottpimedat Kihnu saart õiget teed otsima. Ralf rahustas Marellet, et iga tee viib kusagile välja, kasvõi telklaagrisse tagasi, aga igal juhul otsustasid nad edasi jala minna. Marelle oli täielikus shokis, ei suutnud ta ühtegi sõna ütelda. Ega Ralfi rõõmustanud, pigem ta tunnetas, et mingi ebameeldiv asi võib aset leida , kuna ühest kurvist möödudes teatas kõrvalistuja, et too olla too kurv kus ta vend ennast eelmisel aastal surnuks sõitis ning samas kurvis tegi autojuht autoga sihukese jänesehaagi, et Ralf ja Marelle kukkusid teineteise otsa. Veidike aega jalutanud, pidas järgmine auto kinni, kuid Ralf tänas ning lõi käega ja ütles, et tahab nautida kaunist suveööd oma kalli kaasaga. Õnneks selle auto juht, aastates papi ei hakanud küüti peale suruma, ühmas midagi Kihnu murdes ja sõitis edasi. 
Lõpuks jõudsid nad baari. Marelle sai alles siis sõna suust ja teatas Ralfile, et soovib puhast viina, et närvid olevat läbi. Mis seal ikka, mõtles Ralf ja mõistis naist. Kurase baar oli rahvast otsast otsani täis. Kõrvallauast kostus nii vali soomekeelen jorin, et Ralf ja Marelle ei saanud isegi omavahel rääkida. Massakateks tituleerimine kostus ka teisest naaberlauast, aga Marelle ja Ralf ei teinud sellest väljagi. Naine kummutas kaks pititäit viina üksteise järel kõrist alla ja alles hetk peale seda suutis ta rääkima hakata. Ega Ralfi õlud ka just laual ei soojenenud, ta pruukis neid nagu kaevuvett. Ju siis oli mehel janu, või samuti shokk, kuid ta ei tahtnud ennast Marelle ees nõtgana näidata, seda enam et ta tundisuuesti naisesse armunud olevat. Õhtu võttis üllatavalt teised noodid kui tavaliselt. Enamustel kordadel kui Ralf ja Marelle olid koos väljas käinud, peatusid noormmeste pilgud just naise peal, aga siin oli teisiti. Kihnu naised, kes ka baaris körte ja rätikuid kandsid, tirisid korda mööda Ralfi tantsuplatsile ning Marelle istus enamuse ajast üksinda lauas ja tarbis haljast. Peale kiireiseloomulist polkat, kui Ralf poole tantsu pealt lauda tuli, istus tantsupartner ta kõrvale ja lausus; „Kaua sa selle massaka putsu ikka põrrutad, tule pruugi Kihnu naese putsu ka. Saad veel nõnna rikkaks ja kaasa koos taluga saarele!“ Küll on ikka tüütud need saare naised, mõtles Ralf endamisi. Ta ei teinud naisest enam väljagi, kuid ega tüütu austaja ka rohkemat ei oodanud, ning rebis kõrvalt lauast ühe Soome turisti tantsule. Õnneks ei teinud Marelle sellest numbrit, kuigi tavaliselt oli ta väga armukade. Ralf hakkas naise pärast juba muretsema, kuna see tühjendas pitse üksteis järel ja oli kuidagi väga masenadavas olekus. Mees otsustas kohalikega enam mitte tanstu lüüa, kui juba tulid kaks Kihnu memme teda korraga tantsuplatsile rebima. „Vabandust, ma täna enam ei tantsi!“ püüdis Ralf ennast välja vabandada, kuid naised ei andnud talle asu. Nad sikutasid väevõimuga mehe põrandale ja peagi oli kogu baari seltskond põrandal ning algas perekonnavalsi tantsumine. Vaid Marelle istus oma viinapudeliga nurgalauas ja vahtis ühte punkti, nagu ei saaks üldse asjale pihta. Korraga potsatas tema lauda üks kõhukas, meremehele omase triibulise pluusiga Jõmm ja alustas vestlust.
„No tipsi, kas mees petab sind või? Tule mulle, ma kosiks su hää meelega ära. Saad tanu alla enne veel, kui traditsioonilisete pulmade kombed saarelt päris ära kaovad, niigi harva siin veel keegi pulmiteab. Kõik on mandrile ära kolinud ja noored ei arva enam pulmitemaistest midagi, elavad vabas kooselus. Ma sihuke vaba mees siin, suur kaasavara hingetaga, ise parimates aastates ja vaata misuke kena mees ma veel olen, no ütle see õnnelik jah sõna ometi ära!“ Marelle vaatas svipsis meest ja teda ajas see esimest korda õhtu jooksul naerma. See oli selge märk sellest, et ta ei olnud päris tema ise, ilmselt oli tugevate meeste jook oma töö teinud. Jõmm tõstis luba küsimata nääpsukese Marelle laua tagant püsti ja viis naise süles põrandale. Ralfil küll korraks kihvatas, aga siis suutis ta ennast korrale kutsuda, kuna oli ise terve õhtu võõraste saarenaistega tantsu löönud. Just siis kui perekonnavalsi ajal juhtusid Ralf ja Marelle paarilisteks, sai lugu otsa. Ralf saatis oam naise kenasti lauda, sest tundus, et Marellel ei olnud huvi edasi tantsida. Nii kui nad lauda istusid, haaras naine kohe pitsi järgi. Ralf tahtis teda keelata, kuid taas meenus möödunu ja ta otsustas vaikida. Ülejäänud aja istusid nad vaikides, kuna Marelle ei tahtnud ilmselt mehega rääkida ja pillimehed oli tervisenapsule läinud. 
„Kas hakkame koju liikuma? Oled väsinud?“ küsis Ralf naiselt. „Hakkame.“ vastas Marelle konkreetselt ning nad lahkusid. Keegi peale Jõmmi ei näinud neid lahkumas. Viimane taarus nagu karu neile järgi ja kutsus neid järgmiseks päevaks oma Rootsiküla tallu pummelungile. Ralf vaid noogutas selle peale, surus Jõmmi karust kätt ja jooksis Marellel järgi. Mees imestas, et Marelle ei tuikunudki, sest oli naine ju üksinda terve pudelitäie viina ära joonud. Kui nad telgi juurde jõudsid koitis juba hommik. Ralf viskas pilgu veel laste telki, kuid need magasid sügavalt nagu notid. Mees rebis kõik riided seljast, valas ennast mineraalveega üle ja puges märjana Marelle kaissu ning teda hämmastas, et Marelle ootaski teda Eeva rüüs, kuigi tavaliselt armastas ta kas öösärgis, pikemas teesärgis või lausa pitsaamades magada. Igaka juhuks ei julgenud Ralf Marellet puutuda, kuna naine ju eriti ei suhelnudki temaga, vaid Jõmm oli suutnud teda õhtu jooksul naerma panna. Mees puges, erinevalt naisest teki alla ja tahtis naisele selga pöörata kuid viimane ei andnud talle selleks võimalust. Marelle alustas eelmänguga. Kui nad olid lõpetamas, karjusid ja ohkisid nad nii nagu loomad looduses ning selle peale ehmatas Mari-Liis üles ning tormas vanemate telki. Õnneks ei jäänud nad lapsele vahele. „Emme, siin on vist hundid, ma kuusin kisa!“ vaatas ehmunud tütar nende telgi uksest sisse. „Ei, ei ole, saarel on palju puhkajaid, on ju nädalavahetus ja sadamast kostub igasuguseid hääli. Tule tee kalli ja mine maga edasi,“ rahustas Ralf tüdrukut ning see uskuski, tegi mõlemale kalli ja puges uuesti oma telki magama. Ralf ja Marelle sellel ööl ei maganudki, nad olid nagu äsjaarmunud kes oma esimest ööd naudivad. Neil ei saanud sellel ööl teineteisest küllalt, aga nad pidid lõpetama, kuna juba ärkasid lapsed ja eemalt kostus auto mürinat. „Ralf, kallis, ma armastan sind!“ avaldas hommikul Marelle oma mehele armastust, mis mehe sõnatuks võttis. Ta mõtles, et naine ei ole aval, et need sõnad tulid tal üle huulte suurest alkoholikogusest tingituna. Kuid siiski mõjusid need Ralfile nii, et ta jätkas sealt kus enne pooleli jäi ja seekord lõpetasid nad ilma häälitsusteta. „Tere! Kas pererahvas ka kodus on?“ kuulsid nad Jõmmi häält. 30.11.2015.a. Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 35. peatükk



  35. peatükk

„Memm, ma tahaks kõigepealt dušši võtta, kuna olen nii räpane ja pesemata. Ja tegelikult olen ma ka kohutavalt väsinud, ma ei viitsi vist ema kohta midagi kuulda,“ torises Mari-Liis. „Tütreke, mis asi see „ei viitsi“ on?“ muutus memm tõredaks. „ Kas me mitte ei rääkinud kunagi selle väljendi tähendusest?“ siunas ta tüdrukut. Mari-Liis viskas palitu toolileenile ja ööriided pesumasinasse ning läks vaikides ennast pesema. Duši all olles tulevad alati igasugused huvitavad mõtted pähe. Korraga hakkas Mari-Liisil pesemisega kiire, sest talle tuli isa igatsus peale. Kui pikka aega ei olnud nad vastelnud, veel vähem näinud. Tüdruk tegi otsuse, et peale pesemist helistab ta Ralfile, et läheb ja otsib ta kasvõi üles, sest igatsus oli nii suur. Ta armastas ka Miralda-memme, kui viimase aja sündmused olid pannud tüdruku memmes pettuma ja ta tahtis väga kellegagi oma muret jagada. Alati kui Mari-Liis duši all käis, kummitas teda üks laul lapsepõlvest, nii ka nüüd, ta hakkas ümisema:
Kevade kuu ja pungad puhkemas puul kes teab küll kuhu nad jäid...
Kullane kuu ja hõõguv suudlus su suul kes teab küll kuhu nad jäid...
kuid tüdrukule isegi ei meenunud kes seda lugu kunagi laulis. Ta mäletab kuidas Marelle kunagi pühapäeviti pannkooku küpsetades seda pidevalt laulis ning talle jäid sõnad meelde. Need sõnad viisid tüdruku tagasi kaunisse lapsepõlve, aega mil vanemad olid vee kenasti koos ja pere oli tervik, kui jätta välja mõningased tülid, mille algatajaks ta mäletab ikka ema olevat. Tüdruk tundis lapsena, et see laul tekitab temas igatsust, sest emal olid seda lauldes kas pisarad silmis või neelatas ta kogu aeg neid alla. Ka Mari-Liis avastas et seda laulu lauldes on ta kuidagi melanhoolne, kurb ja rõõmus üheskoos. Ta laulis teist korda juba kõvema häälege laulu refrääni:
Tuli tuul külm tuul need kõik ta kaasa viis Tuli tuul külm tuul leek koldes kustus siis...
Vaid unelmates veel käin unustatud teed...
ning ta puhkes nutma. Sisemine hääl temas ütles;“ nuta tüdruk, nuta oma mure enesest välja, lase see koos veega kanalisatsioooni, ära hoia pisaraid kinni...“ ning tüdruk ehmatas Miralda hääle peale: „Kus kohast sina selliseid kauneid ridu tead? Muide, seda lugu laulis kunagi mu andekas naabripoiss, armastatud ja tuntud legend, kes meid pilvepiirilt kahjuks täna jälgib. Tema nimi oli Ardo Juhkov ja loo pealkiri on „Kuhu nad jäid“, kui mu vana mälu mind ei peta. Kunagi tegutses Pärnus ansambel „Keeris“ mille solist ta oli. Issanda teed on ikka imelikud küll, ma ütlen!“ ohkas ta oma jutu peale. Oli tunda, et memm leinab lauljat siiani. Mari-Liis keeras kraani kinni ja jäi memme kuulatama. Tal hakkas veel valusam, kuna viimasel ajal oli tüdruk niigi palju üle elanud. „Memm, tead, kui ma väike olin ja ema mulle pühapäeviti pannkooke veel küpsetas ja kui nad veel Ralfiga koos õnnelikud olid, laulis ta mulle või endale või kellelegi kolmandale pidevalt seda laulu. Praegu ma arvan, et ta laulis ikka sellele kolmandale, sest mina ja Ralf olime ju kodus, miks ta muidu nuttis? Samas mind ajavad ka need sõnad nutma, kuigi mulle see laul väga meeldib. Mäletan kuidas ma alati kiigele istudes seda laulsin ja alati läks selle lauluga kiige hoog nii suureks, et ema juba koputas aknale ning karjus, et ma üle võlli ei kiiguks. Järelikult ta ikka hoolis minust, sest oli mures. Ma ise ei saanud arugi, et hoog nii suur oli. Müstika! Mäletan kuidas ma ühele memmele kogu aeg lauldes vahele jäin ja ta ütles mulle „kaotsi läinud talent“, kuid mina vaatasin teda altkulmu ja ei saanud selle lause tähendusest aru, sest ma ju ei olnud kadunud, olin kiigel. Pealegi kutsus sõna „talent“ minus esile vastakaid tundeid, küll arvasin, et see tähendab valetajat, küll arvasin, et see sõna on tulnud lausest „ta lendab“ ning mõtlesin, et tädi tahab just et ma üle võlli kiiguksin ja lendu tõusekisn, arvates et ta tahab mulle halba. Kuigi lendamisest olin ma lapsena mitmeid kordi unistanud. Vahel kiikudes kujutasin ka ette kuidas ma võllika ajal endale tiivad saan ja lendu tõusen, kuidas kõik teised lapsed kadestavad mind, aga mina olen õnnelik, sest näen kogu maailma linnulennult, saan kõikidele ülevalt alla vaadata, sest toona ma natuke pelgasin inimesi ja kippusin neid alt üles vaatama. Ilmselt oli see minu kiiks lapsepõlvest, kuna ma tundsin tihti ema poolt alandust.“ oli Mari-Liis duširuumile istunud ja pihtis memmele oma mälestusi lapsepõlvest. Kui ta oli jutu lõpetanud, tundis ta ennast palju kergemini. Siis meenusid talle Miralda-memme soovitused, et alati tuleb mure higelt ära rääkida, jagada kellegagi, sest jagatud mure on alati pool murest. Mari-Liis oli tänulik, et tal Miralda-memm olemas oli. Ta kuivatas ennast kähku ära, tõmbas saunalina ümber ning jooksis memme kallistama. Nüüd nutsid juba mõlemad, aga see oli ilmselt taasleidmise rõõm, rõõm läbi pisarate, südamlik ja ehe. „Aitab vesimstamisest, sa oled üle öö täiskasvaniks saanud, mu kallis tütreke!“ lausus memm ja Mari-Liis pühkiski pisarad.
„Aga tead, istu nüüd kenast diiavanile, ma räägin sulle mitte just kõige meeldivamaid uudiseid,“ muutus ta ühtäkki tõsiseks. Mari-Liis silmitses memme pilku ja jäi vagusi. Ta tunnetas, et midagi head sealt tulemas ei ole, kuid austusest Miralda vastu otsustas ta memme ära kuulata. „ Su ema on vangis. Täna hommikul leiti ta elamisest ühe joobari Neeme laip ja peale Marelle ei olnud korteris ühtegi hinge. Üks sininina siit trepikojast läks sinna peaparandust otsima ja leidis laiba. Mina täpselt ei tea mis seal aset leidis, kuna olin sügavas unes. Ei kuulnud ma ei mingeid kakelunge ega lärmi, seega ei osanud ma ka politseile midagi rääkida. Ma ei tea isegi kas su ema on mingil määral selle surmaga seotud või mitte, sest nägin teda alles siis kui teda politseiautosse talutati. Hiljem trepikoda koristades tulid mundrimehed minult aru pärima, aga ma saatsin nad pika ninaga ära. Vaat, sellised lood siis.“ lõpetas memm halva uudise rääkimise. Mari-Liis istus vaikselt ja kuulatas, temas ei olnud nagu ühtegi emotsiooni, kuigi memm kartis väga tüdruku reaktsiooni. Mari-Liisi silmad olid justkui klaasist kuid nendest ei voolanud ühtegi pisarat. Ta istus vagusi nagu pai laps kunagi ja vaatas ühte punkti nagu epilepsiahaige, kellel on kergem haigushoog peale tulnud. Memm muutus murelikuks ja hetkeks arvas, et tüdruk ei kuulanudki teda, kuid siis tegi Mari-Liis suu lahti.
„Ma üldse ei imestakski kui ema Neeme ära mürgitas, sest ma usun, et ta on oma heaolu nimel valmis ka tapma. Mul on tegelikult Neemest rohkem kahju kui oma emast. Kuigi Neeme oli alkohoolik ja pool oma elust kinni situnud, oli tal süda sees. Ema pettis Ralfi juba Neemega aastaid, aga ma vaikisin, ma kartsin tõtt rääkida, kuna vaatamata Neeme heale südamele oli ta äkiline ja karm. Mul on nii häbi sellest rääkida, aga mul on sihuke tunne, et ta piinas mu ema voodis, sest kui nad seda vanainimeste asja tegid, siis ema kogu aeg karjus ja ma tahtsin peaaegu mitmel korral politsei kutsuda, kuna kartsin, et ta tapab mu ema ära. Äkki sellepärast ema tappiski Neeme ära?“ avastas Mari-Liis ennast mõttelt. „Tead, tütreke, ma ei usu, et see nii oli. Sa oled veel liiga noor ja ei tea palju asju. Magamistoas ei karjuta ainult valust, vaid mõnust karjutakse ka. Ma hea meelega peensusteni ei laskuks, kuna ma ei ole kellegi jalgu kinni hoidnud. Usun, et selle asja taga võib midagi muud olla. Arvan, et Marelle võib olla selle surmaga seotud, kuid ei tarvitse. Neeme jõi ju igasugust paska oma suust sisse, pole ime kui süda üles ütles. Pealegi on alkohoolikutel maksad ka läbi, põevad hüpertooniat, kuna alkohol tõstab vererõhku ja kes seda täpselt teab mis surma põhjuseks olla võib. Me võime siin oletada ja süüdistada võibolla süütuid, kuid õige tulemuse saame teada peale lahkamist siiski. Ja siis võib veel pikalt aega minna, kui kohtuekspertiis oma otsuse langetab. Praegu on parem sellesse loosse mitte oma nina toppida, muidu võib asi kurvalt lõppeda.“ andis Miralda Mari- Liisile nõu. „Aga memm....“ tahtis tüdruk veel midagi küsida, kui helises ta telefon.
30.11.2015.a. Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 34. peatükk



  34. peatükk

  Kui Ralf ja Leana seisid juba lennujaama peatuse “Lidosta Riga” juures, mõtlesid nad ümber. Ei olnud kummalgi vaja järgmisel päeval tööle naasta ning nad otsustasid mõne päeva Riias koos aega veeta. Mööda vanalinna jalutades ei osanud nad esimese hooga valikut teha, kus peatuda. Kogu vanalinn on restoranidest ja muuseumidest, näitusesaalidest, kohvikutest, hotellidest ja hostelitest. Silmi paitasid huvitavad pühakojad, veetornid, puitarhidektuurid ja imeline rand ning Daugava jõgi. Kui nad külastasid ühte suuremat Euroopia muuseumi, Läti Etnograafilist Vabaõhumuuseumi ja Ralf luges, et sealt osad hooned on toodud Kurzemest, hakkas ta laulma tuntud lugu: „ Kurzeme kuulub merele...“, mille on elavaks laulnud Eesti laulumees Vello Orumets ja mille sõnad on loonud üks tuntumaid Läti helliloojad Raimonds Pauls. Omal ajal oli Pauls Nõukogude Liidus üks hinnatavamaid heliloojaid ja üks Lätile nime tegijaid.
Kuna Leana armastab väga veekogusid ja kuurortlinnu siis otsustasid nad peatuda „Radisson BLU Daugava hotellis“ mis, nagu nimigi ütleb, asub kauni Daugava jõe kaldal ja sealt avaneb kaunis vaade Riia vanalinnale. Leanele meeldivad ka just vanalinna osad, seda ka Tallinnas. Mõnes mõttes oleks ta eelistanud viibida mõnes väiksemas hostelis, aga tema lemmikhostelid olid kõik juba broneeritud. See näitab, et Riia on sobiv turismilinn puhkajatele. Peale pikka ja väsitavat lennureisi ning jalutuskäiku Riias otsustasid nad sellel päeval hotellitoa kasuks. Nad tellisid toeteeninduse suure puuviljavaagnaga ja lukustasid ennast tuppa. Ajavahe oli oma töö teinud ja peale kerget dušši kostus toast vaid ööhääli. Järgmisel hommikul, peale kerget einet hakkas Ralf taas ümisema; „Kurzeme kuulub merele,...“ ning Leana tegi ettepaneku sõita Kurzemesse, seat tedagi huvitas kus see kohake asub millest nii kena lauluke loodud on.
Selgus, et Riias asub Kurzeme rajoon, Daugava vasakul kaldal. See on üks selline Riia linnaosa kus elab kõige vähem lätlasi. Nad otsustasid sõita Kuramaale mis läti keeles on Kurzeme. See on Läti ja Vana- Liivimaa ajaloolisem piirkond, mis on ümbritsetud Läänemere ja Liivi lahega. Ralfil oli väga hea meel, et ta kaaslaseks on naine keda huvitab ajalugu. Kellega saab rääkida mistahes teemadel ning leida alati kompromisse. Kuramaa ehk Kurzeme on juba sellepärast huvitav paik, et sinna jäävad liivlaste viimased alad. Kunagi asutasid selle paiga kuralased kes on täna sulandanud lätlaste hulka. Ralfi ennast teeb see teadmine natuke kurvaks, kuna ta on mures eestlaste saatuse pärast, eestluse väljasuremise pärast. Ralf kardab, et kunagi ootab eestlasi sama saatus nagu kuralasi või liivlasi.
Peale mõnetunnist ekskursiooni Kurzeme radadel otsustasid nad aja maha võtta ja hingata õhku kauni Daugava kaldal. „Ralf kuule, mis meist saab?“ küsis Leana ootamatult sellise küsimuse mis oli mehele kõrvu jäänud ühest vanast Eesti filmist. See küsimus viis teda tagasi aega, kui ta ise alles noor ja kogematu oli, ning ei teadnud mida suhtega peale hakata. Ralf tundis ennast justkui „Viimase reliikvia“ filmist kus armunud istusid vaikides, järades kondiliha, samas tundes hirmu tuleviku ees. Mees proovis Leana küsimuse naljaks keerata, kuna ta mingil määral kartis vastutust, kuid oli ju Leanast unistanud, aga nüüd, kui kõik oli reaalselt kätte tulnud, kui unistused olid täide läinud, seisis ta situatsiooni ees kuskohast edasiminek oli endalegi suureks mõistatuseks. Loomulikult oli ta õnnelik, et selline õnn talle sülle langes, peale ebaõnnestunud kooselu Marellega, aga nii kergelt ta ennast enam siduda ei tahtnud, kartis haiget saada ning ta vastas Leanale. „Ma oskaks vastata kes meist saab, sest me oleme elusolendid, aga mis, hmmmm...Minust juba sai õnnelik mees ja loodan, et sinust saab ka õnnelik naine. Või oled sa seda juba?“ vastas ta küsimusele küsimusega ning jäi armunud pilguga Leanalt vastust ootama. „ Ah, te mehed olete kah..“ näitas Leana esimest kord mehele solvumist. „Oot-oot, kes me oleme, mu kallike?“ püüdis Ralf naeratuse naise huulile tagasi tuua, kuid viimane jäi tõsiseks.
„Tead, mul on hetkel väga keerulised ja rasked ajad. Jah, me ju polegi saanud oma isiklikust elust teineteisele rääkida. Mul on suur taak ja vastutus hetkel õögadel, kõigepealt tuleb see lahendada, aga lahendada nii, et see meie suhtlemist ei segaks. Ma olen koos sinuga väga õnnelik, aga mõni isiklik mure natuke varjutab mu õnne, kuid ma loodan, et sellel on lahendus. Igal asjal siin elus on lahendus, lihtsalt mõne segase asja lahendamiseks kulub aega ja ruumi. Ma arvan, ja kui sina tahad, siis ma hea meelega suhtleks sinuga edasi, naudiks sinu seltskond edasi, jagaks sinuga oma õnne edasi. Kui sa vaid tahad....“ takerdus ta poole lause pealt vaikusesse.
Leana oli segaduses. Loomulikult tahtis ta Ralfiga edasi suhelda, kuid antud selgitus viis naise veel suuremasse segadusse ja ta ei lugenud sellest midagi välja. Naine vajus mõttesse ja enne kui ta midagi ütlema tahtis hakata, tuli Ralf otsekohese küsmusega ölagedale. „Leana, kallis, kas sa oled minusse armunud?“ Naise jaoks oli see küsimus nagu toobritäis jääkülma vett krae vahele. Esiteks ta ei olnud sellele vastamiseks valmis ja teiseks ei olnud kunagi keegi tema käest nii otse tunnete kohta küsinud. Ta oli harjunud oma tundeid väljendama läbi tegude ja õrnuste ning eksmees oli samuti rohkem tegudele rõhku pannud. Leana pööras pilgu eemale, Daugava jõel ujuvatele partidele, kes seal miilutseisid omal moel, nagu õnnelik paar kunagi. Naiele tuli heldimus peale, ta tahtis et Ralf embaks teda ja suudleks, nii suudaks ta sellele küsimusele vastata. Ralf oleks justkui naise mõtteid lugenud, ta haaras õrnalt Leana õlgadest ja suudles teda kuklasse. Naine surus pea vastu Ralfi huuli ja ja ootas mis juhtuma hakkab, aga kahjuks sellega asi piirduski. Siis avas mees suu. „ Jah, loll küsimus minu poolt. Nii küsivad ehk tänapäeva pubekad, aga meie oleme teisest ajastust, meie oleme sellest põlvkonnast kus sõnad olid liigsed, kus tundeid väljandati sõnatult ja omavahel olles. Ma austan seda. Ma austan, et intiimsed asjad on kahe inimesed vahelised, et neid ei pea väljendama teiste kuuldes, aga ma siiski nii väga tahaks teada mida sa tunned minu vastu? Kas mul on üldse mingit lootust...“ katkestas Ralf taas jutu poole lause pealt.
„Tegelikult sa ei teinud midagi valesti. Mina olen pigem selle koha pealt kidakeelne ja uju. Ma lihtsalt ei oska oma tundeid sõnadesse panna, pean seda tegema õppima,“ suudles Leana ooatamatult Ralfi ning nüüd olid sõnad üleliigsed.
Peagi leidsid noored ennast hotellitoast ja neil ei olnud isegi kõht tühi, nad toitusid armatsemisest ja armastusest. Nad andusid teineteisel nagu ei kunagi varem, nagu armunäljas loomad keda muu siin maailmas ei huvita. Vastu südaööd läks siiski kõht tühjks, kuid õnneks selles hotellis oli võimalik toateenindust tellida ööpäevaringselt ning seda nad ka kasutasid. Varahommikul astusid nad oma kopsudega bussile, et naasta koju, naasta tundmatusesse, kuna see reis oli nende mõlema elu palju muutnud, see reis oli pannud Ralfi ja Leana nägema elu hoopis teises valguses ja see valgus oli eredast eredam, see oli armuvalgus, armastusevalgus, tingimusteta ja piirideta armastusevalgus ja lähedane sõprus, nii habrasõrn mida nad kuidagi käest libiseda ei tahaks lasta. Ja siis hakkas Ralf jutustama. 
„Kallis, kuula nüüd tähelepanelikult, ma räägin sulle oma keerulisest elust nüüd ja kohe. Ja luba, et küsimusi esitad hiljem pärast seda, kui olen lõpetanud.“ esitas ta Leanale ultimaatumi, mille peale naine nõustuvalt noogutas. „ Mind ootab võibolla kohtugeiss. Ma küll päristäpselt veel ei tea, aga tegelikult oli keelatud mul maalt lahkuda, kuid tollis mind küll keegi ei takistanud. Võimalik, et tegu oli suusõnalise keeluga, millest mina küll paraku kinni ei suutnud pidada, seega loodan kõige paremat. Loodan, et mind koju jõudes käed raudus minema ei viida. Loodan, et saan sinuga veel kenasti aega veeta, sinu huuli ja ihu enda vastus tunda, sulle anduda...Loodan, et meie teed jooksevad kokku veel ja veel, et me jäämegi kokku. Aga ma ei tea veel kas see on mu pelgas illusioon või ületamatu unistus. Ma ei tea mida homnepäev kaasa võib tuua, kas elu pimeduses või valguses. Ma ei tea mis saab minu häärberist, mis mind juba pikemat aega kinnisilmi ootab, just nimelt kinnisilmi, kuna lasin häärberi alumise korruse aknaluugid kinni panna. Jah, ma oman häärberit, suurt ja kõledat maja, mis ootab endale sinusugust kaunist perenaist, mis ihkab endasse hingata elu ja armastust, kuid hetkel on see tühi. Hetkel on seal haudvaikus, kuna mu tütar, keda ma kogu südamest armastan, viibib mujal. Ei, ta ei viibi eksnaise juures, kuna mu ekanaine on alkohoolik, kes esitas minu kohta valesüüdistuse, alatu laimu, kohutava laimu mida ühe mehe kohta esitada saab, ta süüdiatab mind alusetult tütre Mari-Liisi seksuaalses kuritarvitamises. Tal lihtsalt ei ole rohkem valesid millega lagedale tulla, sest ta on alkohoolik kes ihaldab mu häärberit, kes üritab mind valede najal trellide taha saata, et omastada minu häärber, omastada kogu mu vara. Ma olen lootusetus situatsiooni tegelikult, olukorras millest tundub, et puudub väljapääs, kuigi mu südametunnistus on täiesti puhas, ma pole meie tütart näpuotsagagi puutunud. Ma pigem ajaks igasugused verepilastajad ja pedofiilid ahju. Ah jaa, Mari- Liis ei ole üldse mu päristütar, aga ma olen teda kasvatanud nagu oma päristütart ja juba titest saadik. Ma armastan teda nagu oma päristütart ja tema armastab mind ka kui pärisisa. Meie vahel on vaid isa ja tütre armastus, ei midagi enamat. Aga mu eknaine Marelle tahab mu süütut nime määrida, tahab mind ühiskonnast isoleerida kui pedofiili või kui verepilastajat, kuna paljud ju ei tea, et Mari-Liis ei ole mu päristütar, aga rahvas hakkab ju haisu ninna saades kohe sildistama, sildistab seda ka siis, kui oled suutnud oma tõde tunnistada, kui oled suutnud võimude ees oma nime puhtaks pesta, aga paraku sildid on need mis sulle külge poogitakse ja nendest lahti saada on juba palju raskem, kui üldse.“
Leana kuulas Ralfi lõpuni. Ta oli hämmingus. Ta oli nii vihane, kuna mehe murest oli saanud ka tema mure. Nüüd mõistis ta seda mõistujuttu ja keerutamist, millest Ralf ennist oli pajatanud. Nüüd mõistis ta meest nagu oleks kõik temaga juhtunud, just temaga, kuna Leanal lihtsalt on ni tugev empaatiavõime. Leana pani ennast Ralfi olukorda ja tuli lagedale pakkumisega, mida ta ise hädavaleks nimetas. Leana oli armastusel nimel valmis tooma ennast ohvriks, kasvõi kohtu ees. Iga hetkega armastas Leana Ralfi üha rohkem, iga hetkega tundis ta mehe valu endas, nägi sõnade taha üha enam ning mõistis teda igalt sõnalt aina rohkem. Ning ta tegi pakkumise.
„Kallis Ralf, mul ei ole sõnu....Ma ei teagi kuidas sulle kõike seda seletada mida ma koos sinuga hetkel üle elan. Ma tunnen endas lausa füüsilist valu. Ma tunnen endas midagi sellist mida ei saa sõnadesse panna. Ma olen sinu nimel valmis kasvõi kohtu ees valet vanduma, et sind säästa sellest ebaõiglasest situatsioonist, et päästa sind valevastutuse eest, valu eest, mida peaks tundma selline naine kes sihukese kohutava valega lagedale tulla suudab. Oleks minu võimuses, siis ma saadaks kõik sinu mured ja kannataused selle naise kanda, et tal ükskord avaneksid silmad, et ta ükskord saaks inimeseks, saaks naiseks, emaks oma lapsele. Ma olen valmis sind kaitsma, saagu mis saab, kasvõi trellide hinnaga. Ainult küsi ja ma olen sinu jaoks olemas iga rakuga, olen sinu jaoks olemas üleni, kallis mees!“ oli naine tõesti igasugustest ohverdusteks valmis Ralfi nimel.
„Kallis naine, ma olen sulle südamest tänulik, ma olen saatusele siiralt tänulik, et ta sind mu teele saatis, aga ma ei ole valmis valevanneteks ja ei luba ka sinul seda teha. Lõppude lõpuks peab õiglus võidule pääsema, ka seadusesilmis. Ma olen mees ja pean ise oma saatusega leppima, pean suutma käituda mehelikult ja õiglaselt, murdma valed piigid mis mu teele on saadetud. See kõik on minu isiklik mure ja kalleid inimesi ka asjasse küll ei kaasa. Ma saan ise hakkama. Me saame veel koos õnnelikuks, usu sellesse. Õiglus ja armastus peab selle kõik võitma, muud väljapääsu pole, muud teed ei ole. On küll, aga see on õiglusetee, tee valgusesse koos sinu ja mu kalli tütrega, koos meie ühisõnnega mille me välja oleme teeninud. Usu, kallis, meie armastus annab mulle jõudu, annab mulle vastupidavust võidelda oma õiguste eest, oma nime eest, oma tütre eest. Usu minusse ja koos võidame vale ja valskluse. Koos rajame ühise ja õnneliku tuleviku, pere ja kodu, sellise perekonna mida me väärt oleme, sest meil oleme meie, meil on meie armastus, tunne mis seljatab kurbuse, kurjuse ja valu. Meil oleme meie, kaks hinge, puhast ja puutumatut. Me saame hakkama!“ oli Ralf kindel kui kalju. Ja juba peatuski buss kodulinnas.
30.11.2015.a. Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 33.peatükk



  33.peatükk

„Tere, kas Ralf kuuleb?“ küsiti teisepool teielfoni. Mis rumal küsimus, mõtles mees endamisi. Ei ole ju enam nõuka aeg kus kasutusel olid vaid lauatelfonid ja iial ei teadnud kes võis tirina peale toru hargilt tõsta. Aga tänapäeval helistada konkreetse inimese mobiilile ja küsida kes kuuleb, see on lausa veider. „Ei, Puškin kuuleb,“ vastas Ralf madalama falsetihäälega. Kostus vaikust ja telefon andis kinnist tooni. Ralf ei suvetasenud ka vastu helistada, sest ta armastas kohe asjast rääkida, mitte tüütuid kõnesid pidada. Ralf ei vestelnud kunagi ise pikalt telefoniga, ütles kiirelt asja ära ja edasi tegutses juba reaalselt. Ta ei mõistnud miks inimesed kulutavad lausa tunde telefoni taga rääkides. Esiteks ei ole mobiiltelefonid kasulikud ja teiseks tahavad hiljem ju arved ka maksmist. Miks ajada tühja loba, kui selleks pole erilist vajadust, vaevas teda mõte.
„Kes helistas,“ hakkas Marelle pärima. „Kes, kes, Puškin ise helistaski. Küsis kas tean ta kõige kuulsamat poeemi peast. Loomulikult ma ei teadnud, vaikisin ja kõne katkestati,“ vastas Ralf. Marelle jäi teda nii juhmi näoga vaatama, kahtlustades, et ta mehel on armuke keda ta varjata tahab. Ralf aimas seda ja talle pakkus see pigem lõbu ning ta jätkas. „Kontrollime kuidas su mäluga lood on. Kui sa sõnu enam ei mäleta siis palun arva ära kes on järgmise luuletuse autor. Ütlen vaid nii palju et tegu on vene klassikuga.“ Ning Ralf hakkas luuletust peast ette lugema, kuna tal oli see kunagi kaheksanda klassi vene keele tunnis pähe õppinud:

Белеет парус одинокий
В тумане моря голубом... Что ищет он в стране далекой? Что кинул он в краю родном?
Играют волны - ветер свищет, И мачта гнётся и скрипит... Увы, - он счастия не ищет И не от счастия бежит! Под ним струя светлей лазури, Над ним луч солнца золотой А он, мятежный, просит бури, Как будто в бурях есть покой!
„Kus mina peaksin igasuguseid vene luuletajaid teadma? Ma isegi ei tea ühtegi eesti luuletajat, peale Anna Haava ja teda tean ma ka vaid sellepärast, et ta on mu kaugelt sugulane. Aga ühtegi tema luuletust ma peast ka ei tea. Üleüldse ei mahu mulle pähe kus kohast inimestel need luuletused tulevad. No täiesti mõistatus. Minu aju küll seda kinni ei võta,“ pigem torises Marelle, kui kasvõi mõnda nime pakkuda. Ilmselt ei võtnud tema aju kinni veel paljusid muid asju. 
Lapsed kuulasid tähelepanelikult, neile lausa meeldis kuidas Ralf seda luuletust luges, see tundus neile naljakas.
„Onu Ralf, mida see kõik tähendab? Mis keeles see luuletus on? Kas sa saad ise ka sellest keelest aru?“ päris Kerdo, kes oli Ralfi lugemisoskusest vaimistuses. „Ojaa, sellel ajal kui mina koolis käisin, oli vene keel palju tugevam kui inglise keel, aga praegu on vastupidi. See luuletus ongi vene keeles ja selle kirjutas kuulus vene luuletaja Mihail Lermontov. Kui meie koolis käisime oli see luuletus väga tähtsal kohal, isegi vene keele eksamil pidime seda lugema. Lermontov lahkus meie hulgast duelli läbi, aga sellest kõigest õpite ja saate aru alles koolis. Alati tasub teda, kui mitte vanade klassikute loomingut läbi ja lõhki, siis vähemalt nende nime. Iga klassiku eluloo teadmine või tundmine tuleb ka kasuks, see arendab silmaringi. Aga tänaseks aitab, tundub, et Marellele ei sobi see teema. Vaadake lapsed, sealt juba paistabki Kihnu tuletorn;“ näitas Ralf käega paremas suunas. 
„Jeee! Mina tahan torni tippu ronida,“ hõiskas Keiro, vara hõiskas, sest torni sisse minna ei saanudki. “Et te hiljem taas segadusse ei satuks siis kohalikukd kutsuvad seda torni puakiks.“ teavitas Ralf. „Oi, siit avaneb tõesti imeline vaade merele!“ sai ka Marelle sõna suust . „Jah, on küll imeline. Muide, see siin on Rootsiküla kõige lõunapoolsem tipp ja seda kohta kutsutakse Pitkänä ninaks. Imelik on see et torn suletud on, tegelikult peaks see turistidele avatud olema, ju siis ilmselt on midagi korrast ära. Aga pole hullu, ma usun, et me külastame teinekord taas Kihnut ja saame ka tornist vaadata. Tornist on palju põnevam ja imelisem vaade merele.“ selgitas Ralf. „Aga onu Ralf, kui me siis kunagi tuleme, võtame ise binoklid ja pikksilmad kaasa, siis näeb ka paremini. Mina olen nõus binoklit ise tassima, saab ka mujal sellega vaadata,“ tegi Keiro ettepaneku.
„Onu Ralf, mina olen nõus pikksilma tassima,“ oli ka teine kaksik Kerdo vennaga päri. Ainult Mari- Liis mossitas, tema jaoks oli seal nii igav, ühtegi kihnu tüdrukut ka ei olnud, kellega tutvust luua. Tüdruk lihtsalt vaikis ja joonistas liivale varbaga number kaheksaid. Marelle vaatas merele ja unistas. Tema mõtted olid ilmselgelt mujal ja Ralf ei söandanud teda segada. Ralf tegelt imetles sellist Marellet, ta imetles vaikivat Marellet, kelle kleidisiilu ja juuksepahmakat tuuli siiani paitas. Ralf tundis, et ta on naisesse uuesti armunud.
„Mis me teeme? Kas palkime pagasnikust telgid lahti ja jääme ööseks saarele või kiirustema praamile,“ küsis Ralf. „Jääme saarele, hüüdsid kõik lapsed nagu kokkulepitult. Marelle vaikis, kuid Ralf võttis naise vaikimist kui nõusolekut. Pealegi oli enamus seltskonnast nõus saarele jääma ja öömaja neil otsida polnud vaja. Üheskoos jalutati sadamasse pargitud auto juurde ning võeti kogu matkavarustus sealt välja. „Kuidas me nüüd teeme? Meil on kaks telki. Mari-Liis, kas sa oled nõus poistega telki jagama või peame minema kohalikust poest telki ostma? Ma muidugi ei tea kas siin saarel üldse telke müügil on.“ ootas Ralf Mari-Liisi vastust. „Muidugi olen, kallis issi,“ hõikas tüdruk rõõmsas tujus. „Teeme siin nii, et paneme telgid kohe üles, muidu pärast pimedas enam ei näe. Mul on autos igasuguseid konserve ja supipakke, ning suur pada on ka täitsa olemas. Lähen lippan korra autosse, aga teie harutage need telgid seniks kenasti kottidest välja.“ tegi Ralf ettepaneku ja juba ta kaduski. Lapse hakkasid ühes Marellega telke lahti pakkima, kõik sujus kenasti. „Emme, tule vaata, siisn saab lõket teha!“ hõikas Mari-Liis. „Ja-jah, ma jube enne nägin seda lõkkeplatsi. Tule parem aita mul need vaiad kenasti joonde ajada. Poistel juba pool telki püsti, nii tublid.“ kiitis Marelle taas poisse. Mari-Liis oli sellega juba harjunud, kuid natuke tegi ema suhtumine teda ikka veel kurvaks. Õnneks jõudis Ralf suurte kottidega autost tagasi.
„No nii, poisid, teie minge korjake nüüd hagu. Mari-Liis, sina säti kõik padjad ja magamiskotid kenasti telkidesse ja mina teen lõkke üles. Marelle, kallis, sina võta see vana pada. Põletame teda enne veidi tule kohal ja siis saame toidumoona sinna sisse lisada. Mul on küll ainult mõned pudelid gaseeritud mullivett siin kotis, aga mull keeb nii ehk naa välja ja saame huvitava ühepajatoidu kokku keeta.“ oli Ralf nagu maailma õnnelikum mees kunagi. Ka Marelle hakkas sulama, tema silmades oli üle pika aja see hetk, kui nad Ralfiga tutvusid ja armusid. See oli ülinaiselikult siivas pilk, mis pani Ralfi unistama. Oleks nad kahekesi saarel olnud, oleks ilmselt juba telgis elu käinud, mõtiskles Ralf endamisi. Ta tegi naisele silma ja Keiro märkas seda ning hakkas itsitama ning toppis häbelikult sõrmed suhu nagu väike beebi. Kuid teistele ta sellest rääkida ei julgenud. Peagi jooksis ka Mari-Liis poistega metsa alt hagu korjama ja Marelle revideeris konserve ja pakisuppe kotis, kui Ralf talle ootamatult seljatagant lähenes ning kaela suudles. See oli Marelle üks intiimsemaid piirkondi. Nüüd mõtles Marelle, et kui vaid lapsi poleks läheduses. Kuid juba jooksidki lapsed lõkke äärde tagasi, sülemid hagu täis. Peagi süttis lõke.
„Emme, ma atahaks ühte ampsu saia, kõht on nii nii tühi, et süda läheb pahaks,“ teatas Mari-Liis. „Tule siia, kallis tütar. Kes sulle midagi keelanud on, võta või terve saiapäts,“ oli Merelle nagu ümber vahetatud. Nii tütar kui kogu ülejäänud seltskond kuulis midagi sellist esimest korda Marelle suust. Kas oli naine alles Ralfi suudluse lummas või pani see intiimne õhkkond teda ennast õnneliku naisena tundma, seda teab vaid tema ise, aga üllatunud olid kõik, aravatavasti ka Marelle ise, kui ta üldse mäletas mida ta hetk tagasi ütles, sest ta oli nagu õnnistatud olekus, rahuldatud nägu peas. „Poisid, kas te merre tahate minna? Vesi on küll juba jahe, aga paras karastus enne uneriiki minekut. Või tahate teie ka, tüdrukud?“pilgutas mees taas silma. Pada jäeti tulele ja seltskond suundus merre. „Oot, ma panen toikad telkide uste ette, siis keegi sinna ei lähe. Nimelt, Kihnus on komme kodust lahkudes luud ukse taha panna, siin saarel uksi ei lukustata. Pole veel kuulda olnud, et saare inimeste midagi varastanud oleks, kõik elanikud on nagu üks suur pere ja legend räägib, et ki´hnlased on ka omavahel sugulased. Ma küll ei oska ütelda kas sellel tõepõhi all on, aga kangesti ühte nägu on enamus küll.“ tuli Ralf taas huvitava uudisega lagedale. Poisid tormasid kohe telkide juurse toikaid ukse ette seadma, samal ajal Marelle ja Mari-Liis jalutasid mere suunas.
„Ooo, võõrad ja kenad massakad saarel!“ hõikas üks tuikuv noormees mootorpaadilt maha tulles, nähes Marellet ja Mari-Liisi mere poole jalutamas.
„Ohooo“ hõikas teine, veel tuikuvam noormees tagant järgi. Marelle ja Mari-Liis ei teinud nendest väljagi vaid kiirendasid sammu. „Oodake, tüdrukud! Oodake! Me ei tee teile liiga. Parem tulge paati ja me sõidutame teid Ruhnu saarele. Me ise just tulime sealt, tulime joogi järgi ja läheme tagasi. Paadis kohta on küll ja veel, eriti teile kena daam, vihjas ta Marellele. „Tule nüüd rutem, lähme jooksuga, nad on nii purjus, et ei jõua meile järele,“ lausa sikutas ema oma tütart, et kohalike parmude käest pääseda. Pealegi olid Ralf, Kardo ja Keiro kuidagi kauaks toikaid sättima jäänud, see ei meeldinud Marellele üldse. Nad kükitasid pika rohu sisse ja jäid hiirvaikselt Ralfi ja poisse ootama. Mõni minut hirmununa möödus kiiresti, juba kostuski Ralfi õpetlik jutt positele ujumise teemal. Marelle ja Mari-Liis hüppasid peidikust välja ja poisid tegid sihukest hullu põrgukisa, et peale seda kuulis seltskond kuidas üks memm kusagilt kaugustest hüüdis; „Aa-ee, aa-eee, sina Tõnu või? Tule koju! Ära mine joomasena paati! Aa-ee, aa-eee!“ „Issi, mis see aa-ee tähendab? Kas nii otsivad emad siin saarel oma lapsi taga?“ küsis Mari-Liis poolsosinal. „Jah, see aa-ee umbestäpselt seda tähendab küll, aga keda antud hetkel keegi naisterahvas otsis, kas meest või poega, seda ma sulle ütelda ei oska. Küllap ikka meest, sest hüüe lihtsalt kõlas nii, aga ma ei ole päris kindel.“ selgitas Ralf. „Aga äkki otsis ta neid purjus mehi kes meile emmega järgi tulid ja tahtsid meid paati kutsuda?“ küsis Mari-Liis.
„Kuidas? Mis mehi? Mis paati? Kas teid tülitati vahepeal?“ oli mees ehmunud.
„Jah, ühed kohalikud purjus mehed kutsusid meid paadiga Ruhnu, aga nad oli nii purjus, et ei seinud püstigi. Loomulikult me ei nõustunud minema nendega, pigem peitsime ennast ära ja jäime teid ootama ning enne teie tulekut oli kuulda mootorpaadi mürinat. Ei tea kas nad läksidki Ruhnu tagasi. See on küll jube, sest kõik olid purjus ja tulid Kihnu joogi järgi, või vähemalt nii nad ütlesid,“ selgistas Marelle juhtunut. „Aa-ee, aa-eee! Aa-ee, ma ju kuulen hääli!“ kostus memme kisa juba lähemalt. Juba näidati prošektoriga nende peale tuld. „Misasja, puhta võõrad massakad siin“ podises memm, ning jätkas Kihnu murdes rääkimist. Lapsed ei saanud peaaegu millestki aru, kuid Ralf sai õnneks tädist aru. Mari-Liis kortsutas kulmu, jälle see tobe massakate jutt, mõtles ta, kuid vaikis. „Jah, mu naine ja tütar nägid küll mingeid võõraid mehi siit paadiga Ruhnu poole minemas, aga meie tõesti neid ei tunne ja nendega koos aega ei veetnud. Me tulime siia saarele puhkama ja ei tee kellelegi liiga. Aitäh, pakkumast, aga me oleme telkidega ja juba ka pajas supp keeb. Aitäh, aitäh!“ tänas Ralf võõrast ja juba memm oligi teel. „Mida ta tahtis?“ küsis Marelle. Lastel oli Ralfile sam küsimus. „Mida ta ikka tahtis. Otsis oma pere nooremat poega, kes olevat Ruhnu sünnipäevale läinud. Arvas, et kuulis tema häält, aga need olime hoopis meie kes omavajhel suhtlesime. Siis hakkas tal meist kahju ja pakkus öömaja ning loomulikult süüa ka. Kihlased on väga viisakad, ei nemad kedagi nälga jäta. Lõpuks selgitas kus ta elab ja ootab meid himme külla.“ tõlkis Ralf. „Aga issi, kas tal lapsi ka on?“ oli Mari-Liis väga vaimiustuses. „Ma ei tea, ei küsinud, aga läheme vaatame siis homme järgi?“ „Jesss!“ hüüdsid lapsed kooris ja lasid supil hea maitsta.

29-30.11.2015.a. Mai

Pühapäev, 29. november 2015

Westoffhauseni häärberi saladus 32. peatükk



  32. peatükk

„Memm, kallis memm!“ tormas Mari-Liis minestanud Miraldale appi. „Õpetaja, palun tooge kähku külma vett, see on minu memm!“ hõikas ta kirikuõpetajale, kui Miralda juba toibuma hakkas. „Oh, sina helde aeg!“ lausus memm esimesed sõnad mis tal pidevalt üle huulte tulid. 
„Rahu! Ainult rahu! Ega sa haiget ei saanud?“ küsis Mari- Liis traditsioonilise küsimuse selliste asjade puhul. „Ei, lapsuke, ei! Ma juba vana inimene, kondid pehmed. Nagu oleks pilvepatjadele kukkunud. Vanatühi võiks mind sinna juba viia, saaksite kõik koormast lahti!“ kurtis ta.  
Mari-Liisil oli hea meel, et Miralda ta ära tundis, et ei kordunud sama situatsioon mis eelmisel õhtul. Kuigi neiul oli okas hinges, otsustas et vaikib möödunust. Ja pealegi arvas tüdruk, et memm võis olla mingite kangete rohtude mõju all mis talle üldse ei sobi. Mari-Liis ei osanud aimata, et Miralda põeb juba aastaid alzheimeri tõve, mis varem või hiljem hauda viib. Memm oli säästnud tüdrukut sellest informatsioonist. Ta ei tahtnud lisamuresid tekitada, nähes niigi kui abitus olukorras tüdruk on. Mõnes mõttes võis tal õigus olla, kuid samas ta hoolis ja usaldas Mari-Liisi, oleks ehk parem olnud, kui tüdruk oleks ka tema muredest teadlik. „Oehh, Püha Isa, teie ka siin!“ avastas Miralda lõpuks kirikuõpetaja kohalolemise. Loomulikult oli kirikiõpetaja seal, aga ta ei pannud memmele pahaks, et see alles nüüd teda nägi. Isa pigem kartis, et memm võis peapõrutuse saada ning ta pöördus palvetega jumale poole. „Tütreke, mida sina siin nõnda ööriietes teed? Heldeke! Hea, et oled vähemalt mu palitu selga pannud. Pole need ilmad enam naa soojad ühtigi, et poolpaljalt ringi joosta. Tüdrukud peavad ennast noorena väga hoidma, et hiljem ei tekiks muret emaks saamise puhul. Aga miks ööriietes?“ vaatas memm teda jahmunud pilguga. Nüüd oli Mari-Liis kindlamast kindlam, et memmel on valed rohud peal. Ta tegi otsuse, et uurib salaja välja memme arsti nime ning läheb kurdab mure, sest memm ju ometi ei laseks lapsel enese pärast muretseda. Mari-Liis oli kindel, et tegutseda tuleb kiiremas korras ja salaja. Ta armastas Miraldat nagu oma lihast vanaema ja ta kartis teda väga kaotada, sest Miralda oli ainus inimene hetkel kes temast tõsiselt hoolis, kui jätta arvestamata Ralf, kes alles reisil oli. Miralda ja Mari-Liis astusid kirikust välja ja unustasid üldse kirikuõpetaja ning selle miks nad seal käisid. Oli ju tegelt sama põhjus neid sinna viinud. Ja Jumala palge ees nad teineteist taasleidsidki.
Mari-Liis tõmbas palituõlmad korralikult kinni, et rahvas ei näeks ta ööriideid. Memm oigas ja hoidis kätt puusal, küllap oli ta ikka minestades haiget saanud, või lõi vana puusavalu välja, seda teab vaid tema ise, kuna last tal oma muredesse kaasata ei olnud kombeks.
„Räägi nüüd, nüüd oleme Jumala palge eest ära, miks sa laps ööriietes oled? Räägi mulle ausalt ära mis juhtus? Kas su ema tegi sulle liiga? Ma avastasin et mu lemmikpalit on kadunud ja hakkasin juba su ema süüdistama, tahtsin uuesti politseisse teatada, aga siis hakkas ise Marellest veidi kahju, nii ehk naa istub ta juba trellide taga,“ jutustas memm, mille Mari-Liis kateketas. „Mis asja? Mis trellide taga? Memm, ega sul palavikku ei ole? Kõik arvavad kogu aeg et minul on palavik, aga nüüd olen ma sinu pärast tõsiselt mures. Kas käime kohe pererasti juurest läbi?“ oli tüdruk mures memme tervise pärast. „Mis sa jamad! Perearst ja perearst! Kui ma sulle ütlen, et tänapäeva loomatohtrid on ka targemad kui perearstid, panevad õigemaid diagnoose ja teavad paremini mis rohi mida ravib. Perearstid on nagu nõuka aja velskrid, kellest suur tolku küll ei olnud, ainult retseptilehti oskasid välja kirjuatada ja joodikutele haiguslehti. Ma küll olen oma parearstiga väga rahul, aga nii häid nagu tema tuleb vaid tikutulega otsida, enamus on vaid toolitäitjad. Kasvatavad oma suuri tagaumikke ja isegi kõrvalt kabinetist ei pea enam retseptilehti juurde tooma, kuna tänapäeval on kõik puha digitaalne, varsti oleme ise ka digiinimesed. Ennevanasti vähemalt liikusid velskrid ruumist ruumi ja said oma tagusmendi tooli küljest lahti, aga tänapäeval...“ oleks Miralda võinudki jutustama jääda, kui Mari- Liis ei oleks sekkunud.  
„ Oota, pea hoogu. Tahad ma räägin sulle miks ma ööriietes olen? Ise ju küsisid. Sa viskasid mind eile enda kodust välja. Mind ja Marellet. Ma ei jõudnud isegi riidesse panna, aga ukse tagant nagist su palitu jõudsin kaasa haarata. Lonkisin ööpimeduses linnast välja, ühte kuuramajja, kus olin ka enne käinud. Õnneks seal elab sama kodutu taat kellega olime juba tuttavad. Ta lubas mul öö seal veeta. Tulin just sealt. Kuigi ma ei saanud öösel und, olin sinu pärast väga mures, kuna sa olid eile nii kuri, et ma ei tundnud sind äragi. Memm, ma ei tea mida arvata. Ma ei julge tagasi tulla, äkki viskad mind taas keset ööd tänavale,“ takerdus Mari-Liisi jutt pisaratesse.
„Ära nuta, lapseke! Tõesti oli nii või? Oehh, vanatühi ilmselt viib mind varsti minema, sest see näitab vaid mu dementsust. Olen ennegi avastanud ennast hommikuti situatsioonist mille kohta puudub seletus. Ühel korral ärkasin öösel lausa tualettpotilt ja seda mitte oma korteri omalt, vaid sealt kus kogu kortermaja joodikud hädal ja roojamas käivad. Marelle joobar, see kelle laiba hommikul politsei Marelle juurest minema viis, oleks tookord mulle peale kusnud, aga ärkasin ja pääsesin.“ pihtis ta. Mari-Liis oli vait ja kuulas, aga ilmselt olid ta mõtted mujal, muidu oleks ta oma ema või laibajutu peale kindlasti reageerinud. Ta nühkis oma pisaraist paistes silmi ja kõõksus nagu lapsena, kui ema oli teda alandanud ja ta nutt ei tahtnud lõppedagi.
„Kuulad ikka mind, või oled seistmendas taevas?“ jätkus memmel isegi irooniaks sõnu.
„Ah? Mis? Muidugi kuulan.“ jõudis tüdrukule kohale, et memm räägib temaga. „ Ükskord avastasin ennast keset talveööd aias pingil istumast. Oli väga külm ja ma olin vaid sukatrippide ja kittelkleidi väel, poolpaljad varbad lumehanges. Jäin peale seda nii raskelt haigeks, et vaagusin elu ja surma vahel. Mu vanad kopsud olid kahepoolse kopsupõletiku enda külge pookinud. Siis hiljem imestasin, et kus kohast ma need sukatripid olin saanud, kuna ma polnud neid aastakümneid juba kandnud, kuid polnud ka kaua aastaid kapist enam otsinud, aga tundus, et alles olid. Ime veel, et toona mõni naabritest sininina mu elamist tühjaks ei varastanud. Kes kurat seda teab kui kaua ma seal lumises talves poolalati istusin.“ vajus memm mõtteisse ja jäi vagusi. „Issand, Miralda- memm, sa pead arsti juurde minema, see ei ole enam naljaasi! Ise kordad kogu aeg, et tervisega ei mängita, aga mida sa ise teed! Äkki sul hakkab miski mälukaotus või asi tekkima? Kui tihti sa ennast sellistest ebameeldivatest situatsioonides leidnud oled?“ muutus tüdruk murelikuks.
„Ah, mis mina enam! Ju see ikka vanatühi on kes mind kutsumas käib, aga mina, vana ja kangekaelne annan talle pidevalt hundipassi, tahaks ikka veel oma viis kevadet ära näha, siis võib vikatimees ühes muruga mind maha niita, kui soovib. Eila õhtust situatsiooni poleks ma isegi mitte unes ette aimata osanud, aga tundub, et neid olukordi hakkab üha tihedamini tekkima. Kui ma juhtun taas veidraks ja õelaks muutuma siis ole pai ja kutsu mulle kiirabi, teevad rahustava süsti või ehk midagi taolist, no kasvõi süstivad unerohtu, muidu mine tea kuhu ma kondama võin minna, vanurite rõõmud, kui nii ütelda võib. Näe, minu pooltädi elas lausa saja ühe aastaseks aga ei mingeid dementsuse tunnuseid. Elas nagu miška, rüüpas noorematega kruusist haljast ja viskas naljagi, kuni lõpuks vesi ta kopsud endase neelas ja tädil sai õhk otsa. Huvitaval kombel olid tal kopsud üldse nõrgad, kuigi mitte üks inimene ta lähisuguvõsast ei suitsetanud. Seega suits nüüd küll inimesi ei tapa, see on tühipaljas müüt, hoiatus suitsetamise eest, millest pole sittagi tolku. Igasugustet reklaamidest pole ka tolku, need pigem ajavad inimesed eemale, kui just mõne ullikesega tegu ei ole, kes korduvalt reklaamide ohvriks läheb ja ikka oma vigadest õppust ei võta. Igal juhul palun ma sinu käest vabandust, kallis tütreke ja minu kodu on endiselt ka sinu kodu. Nüüd saame rahulikult elada, sest loodan, et Marelle jääb sinna trellide taha ikka pikemaks ajaks. Ehk paneb see ta elu järele mõtlema....“ tahtis memm edasi jutustada, kuid Mari- Liis ei saanud aru mis trellidest Miralda taas räägib.
„Mis trellidest sa räägid? Ema pani oma akendele trellid ette või? Einoh, ma ei imesta üldse selle üle, ehk hakkab talle mõistus pähe tulema ja ei lase enam oma joobareid ukseist ja aknaist sisse. Tore oleks. Täna ma igal juhul häbenen oma ema, häbenen et olen joodiku tütar, sellise joodiku kes ei ole mind kunagi armastanud ja kes on korduvalt välja ütelnud, et parem oleks kui ma siia ilma ei oleks sündinud, sõimates mind abordijäänuseks ja veel tontteabkelleks. Kuigi sina memm oled õpetanud et inimesi ei tohi vihata, eriti oma lähedasi, ei suuda mina midagi teha, sest mu hing vihkab Marellet, ma kohe tunnen kui raevu ma lähen kui teda näen. Lapena tundsin ma armastust tema vastu, kuid nüüd tunnen pigem kasvõi võhivõõra inimese vastu armastust, aga mitte oma ema vastu. Ma ei saa sinna parata. Ma ei tea kas see tunne kunagi muutubki, ma ei tea kas vihkamine mu hingest kaob või jääb mind painama kogu eluks.“ viskas tüdruk oma kurbade silmade pilgu maha. 
„Usu mind, Marelle ei saa enam kaua aastaid sulle haiget teha, sest oletatavalt jääb ta sinna trellide taha ikka pikkadeks aastateks,“ selgitas Miralda olukorda kuid taas selgas Mari-Liis vahele.
„Memm kuule, lõpetame selle trellide jutu. Kui koju jõuame, vaatame kas need trellid on ikka alles, või on ta juba ümber mõelnud ja joob oma kamraadidega.“ „Heakene küll, kohe jõuame koju, kohe...“ ei alustanud memm uuesti trellide jutuga sest ta tundis, et tüdruk peab ise kõike nägema ja parem oleks kui ta selle uudise koduseinte vahel omastab, muidu jookseb veel ööriietuses minema ja jääb mundrimeestele vahele. „Memm, sa tegid nalja vä? Tahtid mind selle valega koju meelitada vä?“ pettus tüdruk Marelle korteri aknaid nähes. „Tule nüüd, lähme tuppa, ma räägin sulle mis juhtus,“ lausa tõukas ta tüdruku oma elamisse.
29.11.2015.a. Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 31. peatükk



  31. peatükk

„No, tere, tere! Kas tundisi mu järel igatsust või? Kas ma kuulsin õigesti, et hüüdsid mu nime, või on siin veel mõni mu nimekaim puhkamas?“ seisis äkki ehmunud Ragne Ralfi kõrval ja ja vaatas ta verd täis valgunud silmadesse. „Oehh, kallis, see siis ei olnudki sina! Sa oled elus! Hurraaa!“ kallistas Ralf Ragnet ja lasi pisaratel voolata. Ragne ei saanud vaatamata sellele, et nägi politsei auto lahkumist, millestki aru. Ta arvas, et Ralf armastab teda jätkuvalt, mis muu põhjus sai sellel kallistusel ja röökimisel olla. 
Leana seisi eemal ja vaaatas sekkumata ralfi ja Ragnet. Korraga tundis ta ennast üleliigselt ning otsustas rannakohvikusse tagasi minna ja veel veini tellida, sest tal oli närv must. „Mis juhtus, kallis Ralf? Kas sul tuli igatsus minu järele? Või mis?“ tahtis Ragne asjas selgust saada. „Igatsus, igatsus...peaasi, et sa elus oled, muu polegi tähtis!“ sõnas Ralf ja pigistas naist nii kõvasti, et Ragnel tekkis lausa õhupuudus. „Tule,. Lähme, lähme võtame ühe veini selle nimel et sa elad! Sa oled mulle väga kallis!“ lausa rebis ta Ragnet rannakohvikusse. „Issand, ma arvasin hetkesk et kaotasin su, see oli nii kohutav tunne, nagu oleks endast pool kaotanud. Ära tee enam mulle nii! Ma ei taha iial sind kaotada!“ olid jätkuvalt Ralfi silmad veekalkvel. „Mis võib olla küll sellise ahastuse põhjuseks? Mis sinuga juhtus? Kas vanad tunded lõid lõkkele? Ma arvasin, et...“ tahtis Ragne edasi oma arvamust avaldada kuid selle katkestas purjus Leana. „Kena õhtu jätku noored ja armunud! Muide, naiste valik oli, lähen otsin endale ka kaaslase!“ iroonitses Leana ja läks rebis ühe rastapatsides afroameeriklase tantsupõrandale. Sellel ajal kui Leana ja pruunlane tantsupõrandal hoogsaid poognaid võtsid, avastas Ralf et ta oli tohtri unarusse jätnud, et ta oli oma unelmatenaise noorepõlvearmastuse vastu vahetanud ja seda mitte suure armastuse, vaid hirmutunde pärast, kaotusevalu pärast, mitte armumisega. Omal moel ju armastas ta Ragnet siiani, kuid mitte nii nagu naistele hetkel tunduda võis. Rassistliku loomuga Ralf sai tigedaks, et ta silmarõõm mõnusalt afroameeriklasega aega veedab, sest tal oli kuri kartus, et just selle rassi esindajad võisid süüdi olla hukatud naise mõrvas, sest Jamaical elab siiani suur osa mustanahalisi, kuna kunagi toodi Aafrikas sinna massiliselt mustanahalisi orjatöölisi.
Vägivallalained ja rassistlikud kokkupõrked mis seitsmekümnendatel alguse said ei ole Jamaical tegelikult siiani vaibunud, seega ei soovitata turistidel turismipiirkondadest välja jalutada. Ja see ei ole ainuüksi Jamaica probleem, rassistlikke kokkupõrkeid juhtub tänini paljudes riikides.
Ralf tõusis toolilt ja palus Ragne tantsima ning juhtis naise täpselt Leana kõrvale, nagu tahaks Leanat proovile panna. Sellel hetkel suudles mustanahaline Leanat otse huultele ja Ralfil sai mõõt täis. Ta lajatas suudlejale vastu vahtimist ja juba olidki turvamehed ning meest hakati nende vahel kohvikust välja talutama. Nii Ragne kui Leana jooksid meestele järgi, et asi lahendada, sest teatavasti on Jamaica võimud väga karmid ja nemad nalja juba ei mõista, eriti kui tegu on rassistliku kokkupõrkega, mida see insident kindlasti oli. Õnneks järgnes neile ka afroameeriklane kes osutus sõbralikuks ja leplikuks inimeseks. Ta vabandas ning ütles, et on ise selles vahejuhtumis süüdi. Ralf kees nagu pudrupada ja tahtis mustanahalisele uuesti lajatada, kuid nähes doktori pilku ta rahunes. Rahunesid ka mundrikandjad ja lugesid insidendi lõppenuks. Ralf jalutas Leana käevangus minema ja unustas Ragne olemasolu. Mehe pea oli ikka täiesti sassis. Vähemalt ei pandud teda trellide taha, see oli peamine. Leana ja Ralf jalutasid kohvikust välja. Ragne tellis endal kangema joogi ja jäi seda manustama, kuni tutvus tollesama afroameeriklasega ning juba nad tiirlesidki tantsuplatsil. Õnneks Ralfi silmad seda enam ei näinud. „Ralf, mis sul hakkas? Kas ma võin seda vahejuhtumit armukadeduse alla liigitada? Kas sa oled minu peale tõesti armukade? Ma olen ju vaba naine ja võin teha seda mida süda lustib. Miks sa küll nii käitusid?“ püüdis Leana Ralfi käitumisest selgust saada. „No, mine tagasi siia selle lõusta juurde! Ah, et segasin sind või? No, tere talv! Ah, et tahtsidki neegri t..a proovida või? Raisk, kõige rohkem vihkan siin maa munal näha valget naist neegri käevangus! Vihkan! Vihkan! Vihkan!“ ärritus mees uuesti ja Leana tundis, et ei tohi seda teemat enam käsitleda.
„Rahune, kallis Ralf! Kõige rohkem siin maa munal tahtsin ma seda, et sa ei satuks siin seadusega pahuksisse ja selle ma ka saavutasin. Lähme parem jalutame veidi, see toob meeletesse selgust. Vaid sina lähed mulle kõige rohkem korda. Ausalt.“ lausus Leana. Kui palju selles tõtt oli, teab Leana ise. Kas ta ütles seda kõike või Ralfi rahustuseks? Tavaliselt paljud inimesed ütlevad napsusena välja selle millest nad kainena rääkida ei julge. Väga paljud inimesed on ka kainena väga julged, kuid kui asi muutub tõsiseks, ehk tulevad tunded mängu, neelaks nad justkui keele alla. Kas Leana oli seda sorti inimene või ei olnud? Kas Leana tunded lõid lõkkele alles siin, Jamaical, kui ta nägi Ralfi teise naisega flirtimas? Kas ta tegelikult hoolis Ralfist kui patsiendist või kui mehest? Kas? Kas? Nendele küsimustele teab kõige paremini vastuseid naine ise, kui temagi, sest armunud inimene on segaduses, ta näeb kõiki asju teises valguses. Igal juhul jalutamisega oli rahu saabunud. Ralf palus, et Leana võtaks ta käest kinni ja nad jalutasid vaikides päris pika maa maha. Veider oli see, et Ralf ei olnudki eriti õnnelik selle üle, et kõige rohkem tema talle korda läheb. Oli ta sellest ju pikalt unistanud ja tunnetesse selgust püüdnud saada. Nüüd kui Leana seda tunnistas, oli Ralf pigem nagu õnnetu. Küllap võis tal see kõrvust mööda minna, sest oli alles raevus ja ei suutnud kohe rahuneda. Tema rassistlikud mõtted tegid teda kurdiks, võimalik et ka pimedaks, kes seda teab. Võimalik, et oli ka muu põhjus, kasvõi see, et alkohol oli meeled hõivanud ja mehe apaatseks teinud, sestap ta ei reageerinudki. Kuigi enamjaolt vajavad paljud mehed alkoholi just julgustuseks, eriti suhete tasandil. Ralf kogus ennast, hakkas varbaga jooni rannaliivale vedama ja haaras ootamatult Leana sülle, nagu pubekaeas armunu kes teeb siivutusi, kes käitub hetkeemotsiooni ajel. Leana kiljatas ja hoidis mehe kaelast kramplikult kinni. Ühest küljest talle meeldisid sellised lapsemeelsed ootamatused, teisest küljest ehmatas teda Ralfi kiire meeleolumuutus. Ja siis kohtusid nende pilgud...Edasine ei kuulu avalikustamisele, see on kahe inimese vaheline asi. Igal juhul kui nad poole tunni pärast rannakohvikust möödusid, jagus neil silmi vaid teineteisele. Isegi afroameeriklase ja Ragne omavaheline miilutsemine jäi neile märkamatuks, kogu ülejäänud maailm jäi märkamatuks, sest neid oli vaid kaks, nad olid vaid kehekesi sellel saarel, selles maailmas. Vaid nemad kaks.
Järgmisel hommikul läks kiireks. Noored, kes ööläbi ühist voodit jagasid ja kelle magamisest midagi välja ei tulnud, pidid hakkama kohvreid pakkima, sest selgus, et mõlemal oli samale lennukile piletid broneeritud.
„Ma siin mõtlen taas, et kas ma olen selgeltnägijaks saanud või? Ma nägin enamvähem seda kõike mis siin aset leidis unes. Täiesti müstika! Ja see unenägu oli veel palju sügavam ja palju tähenduslikum,“ muigas Ralf ja tundus, et noortel ei saagi teienteisest küllalt. 
Leana vaikis ja ei raatsinud sõnagi sekka ütelda, tema jaoks oli tähtsam kehakeel, see ütles kõik. Iga hetkega armus ta ühe enam Ralfisse ja iga hetkega näitas ta oma tunnetega seda ka mehele. Ta klammerdus nii kiivalt mehe pilku ja see muutis Ralfi aina pöörsaemaks. „Ah, mul savi! Neid lende läheb siit veel ja veel!“ oli Ralf nii ära tehtud, et lõi juba koju naasemisele käega, kuid siis kutsus Leana teda korrale. „Läheb, läheb, aga see on meie lend, see on meie kahe lend ja me ei saa seda minema lasta. Ka teised patsiendid vajavad mind,“ tegi ta Ralfile silma, suudles meest kirglikult ja ulatas talle hommikumantli. Viimasel minutil jõudsid nad lennukile. Seal said nad kohad vahetada nii, et istusid ühes pinki. Kui Ralf oli ligemale pool tundi vaikinud, muutus Leana rahutuks. Ega naine ka ei olnud vestlusega algust teinud, kuid talle tundus, et erinevalt tema mõtetest, mis alles ekslesid armsatsemise peal, olid Ralfi mõtted mujal, sest ta oli tõsine ja kuidagi äraolev. Leana ju tegelikult ei tundnud Ralfi, ei teadnud ta mis Ralfi tegelikult kodus ootab. Küllap oli ta koju jõudmise suhtes mures, sestap vaikis, arvas Leana. „Tead naine,“ avas Ralf äkki suus. Sama ootamatult, kui ta oli Leana rannas sülle haaranud. Ja taas Leana nautis seda, sest ta nägi, et mehes on peidus mingi eriline sharm. Ta nägi, et Ralf on tõsine mees, kuid tal ei puudu ka huumorisoolikas, et ta oskab naisi vajalikul hetkel ikka väga hästi üllatada. Leana armus mehesse lausa iga sekundiga enam. Ralf jätkas üllatustega. 
„Tead, mu armaskallis naine, sa oled võrratu! Sa oled parim mis minuga elus juhtunud on! Sa oled nagu õhtune päikeseloojang või hommikune udu, niiske ja kastemärg, sa oled...“ ja juba nad olid jälle mokkapidi koos. Kõrval istmel istuv kaheksakümnendates proua, kelle oli raamatu lugemine pooleli, ehmus sõnatuks ja jäi ammulisui noori imetlema, kuni kukksid prillid ninalt ja raamat käest.
„ Kjus mi“ sekkus memm intiimsesse situatsiooni ja näitas näpuga maha kukkunud asjadele. Aupaklik Ralf, kes ühe hetkega läks nii näost kui kõrvust punaseks, ulatas memmele prillid ja raamatu ning vaatas sihukese pilguga Leanale otsa, nagu tahaks teda siin ja kohe, kuid see oli võimatu. See oli hetk kus Ralf ja Leana märkasid, et nad ei olegi lennukis kahekesi. Ja lennuk maandus Riia lennuväljale.
29.11.2015.a. Mai

Westoffhauseni häärberi saladus 30. peatükk



  30. peatükk

Oli ilus ja päikesepaisteline ilm. Kihnu sadamast merele vaadates tekkis maailmalõpu tunne. Silme ette kerkisid pildid varalahkunud meremeestest, kelle kehasid meri kaldale uhtus. Marelle ronis esimesena autost välja ja sirutas käed taeva poole. Tuul sasis ta pikki juukseid ja lillakat rataskloss kleiti, mis kergesti tuule alla võttis ja naine nägi selles välja nagu üksildane baleriin keset lavalauda, harbas ja puutumatu. „Auto jätame sadamasse, nii on eksootilisem. Siin kusagil peaks olema ka rattalaenutus, kui me neid üldse vajame. Mina eelistaks kõigepealt käia „Rock City“ kohvikus keha kinnitamas ja siis jalutada keskusesse. Mida teie arvate?“ tõi Ralf oma ettepanekud lagedale. „Jess, issi! Mina tahan ka jalutada. Aga kas siin on siis ka lasterattaid? Kas siin jäätist ka müüakase? Kuidas üldse jäätis nii kaugele tulla saab, ta sulab ju laevas või praamis ära?“ oli Mari- Liis Ralfiga nõus, kuid jäätise teema ei andnud talle asu. „Ah, hakkad jälle oma küsimustega pihta! Kuidas? Kas? Miks? Mida? Kas sa ei võiks vahel olla sama sõnakuulelik ja vaikne nagu Keiro ja Kerdo? Sa kohe pead oma küsimustega meid pommitama.“ tõreles Marelle, mille peale Ralf talle kulme kortsutas. „Hea küll, hakkame liikuma!“ polnud naine just meeldivas tujus, et Ralf temaga ühel meelel ei olnud. „Jäätis tuuakse praami või laevaga saarele nagu kõiki kaupu, nagu ka meid toodi. Laevades ja praamides on ka külmikud kus neid hoitakse. Ei sule need ära,“ vastas ta tütre küsimustele ning lonkis vaikides seltskonna kannul. „Issi, mina tahan seda roosat barbiejäätist,“ avaldas Mari- Liis soovi „Rock Citysse“ jõudes. „Näehh, hakkab pihta! Kui palju kordi olen ma sulle ütelnud, et enne süüakse soolast toitu ja jäätist saavad vaid head lapsed. Kui sa palju veel virised, jääd üldse jäätisest ilma!“ töreles Marelle, mille peale kohvikupidaja imestunudlt vastas: „Ei jää keegi siin ilma, meil jagub jäätist kõigile!“ Marelle turtsatas, võttis on ridiküli ja läks istus saali kõige tagumisse lauda. Mari- Liis lonkis talle järele ja sõnas: „Emme, ma ju ei mõelnudki, et ma enne magustoitu tahan, aga nii kange jäätise isu on, mõtlesin et valin selle lihtsalt välja. Miks sa kogu aeg riidled minuga? Kas ma pean ka nii vait olema nagu poisid? Aga nemad ei ole ju mina, mina olen tüdruk ja nemad on poisid.“ „Ah, pole hullu, mul on lihtsalt paha tuju,“ lausus Marelle ja otsis meeleheitlikult oma ridikülist midagi, kuid ei leidnudki. Peagi tuli ka ülejäänud selskond lauda ja veidi aja pärast toodi ka praed.
„Jätku leiba!“ soovis Mari- Liis, mille peale kõik tänasid ja peagi kostus lauanõude klõbinat.
„Onu Ralf, ma ei taha seda pekiliha, sellel on karvad tavaliselt küljes,“ oli Kerdo mures.
„Näita kus karvad on, võtame kohe kenasti ära,“ palus Ralf. Aga karvu ei olnud. Kaksikud lihtsalt ei armastanud pekiliha, kuigi leti ääres olid nemad just need kes seapraadi tahtsid. Ralf võttis pekitüki poisi taldrikust ära ning sellega oligi mure lahendatud, ei mingit tüli. Ei saa ju santi sundida, kui sant ei taha kõndida, ütleb ka vanasõna. Miks siis vägisi sundida last pekki sööma kui talle see tõesti ei maitse? Ralf ei teinud sääsest elavanti, nagu Marellel see kombeks oli. Kuid antud olukorras jäi Marelle siiski vagusi. Oleks Mari-Liis julgenud ütelda, et talle toit ei maiste, oleks taas riid majas olnud, aga võõraste laste peal ei julgenud Marelle oma tujusid nii kergelt välja näidata. Mari- Liisile oli ka sellepärast jäänud tunne, et ema armastab võõraid lapsi rohkem kui teda. Millegipärast on see juba ilmselt looduse poolt paika pandud, et emad on just oma lastega tõredamad ja lapsed jonnivad just oma vanematega. Saa siis aru miks nii on. Võimalik, et sellepärast kuna võõraid ei tunta nii palju ja vanemad tihti hoolimatusest lasevad lastel teha seda mida nad tahavad, peaasi, et nad ei segaks neid. Aga kui juba korra oled nii teinud, arvab laps et nii peabki ja hakkab nõudma. Tgelikult vajavad lapsed rohkem hoolt ja vanemate tähelepanu, kui tänapäeval vanemad suudavad neile anda, pole siis ime et lapsed streikima hakkavad ja vanematega halvasti käituvad. Kui ikka sõbranne ema väga nunnutab ja kussutab oma tütart, ootab Mari- Liis seda ka oma emalt, aga paraku nii palju kui on erinevaid inimesi, ona ka erinevaid emasid-isasid, see on paratamatus. Kui seltskond oli kõhud täis söönud otsuatasid nad jalutada mööda teed keskusesse, kus asus muuseum, kirik, surnuaed, Kurase baar ja rahvamaja. „Onu Ralf, miks need puud kõik ühte poole viltu on? Kas need nii pikali ei kuku?“ küsis Mari- Liis tee ääres kõrguvate puude kohta. Mari-Liis oli vahel segaduses, kord kutsus ta Ralfi isaks, kord onuks. Kui ta mehele onu ütles, vaatas Ralf teda kuidagi kurva pilguga. Mari- Liis ei tahtnud küll talle iialgi kurbust valmistada, ta ju pidas teda isaks, aga lihtsalt sõna onu vahel libises üle huulte.
„Vaadake, puud muutuvad tuulte käes. Kuna need on kõik vaskaule poole kaldu, siis järelikult puhuvad paremalt poolt pidevalt tugevamad tuuled. Me oleme ja saarel, mis ei ole nii suur nagu manner ja siin ei asu nii palju hooneid ja metsi, mis tuuled endasse haaraks. Siin saarel asub ainult neli küla ja saare pindala on kõigest 16,38 km² .Saare võib vabalt ühe päevaga läbi kõndida, kuna see ei ole üldse pikk, kõigest vaid 7 kilomeetrit on tal pikkust ja laiust on poole vähem, ehks siis kolm koma kolm kilomeetrit.
„Aga, aga kes on Kihnu Virve? Kas ta on selle saare omanik? Kas ta perekonnanimi ongi Kihnu? Kas ta elab siin? Ma nii tahaks talle külla minna, sest ta laulab nii hästi. Kas me lähme Kihnu Virvele külla?“ meenus Mari- Liisile kus kohast ta Kihnu nime oli kuulnud. 
„Jah, Kihnu Virve tõesti elab siin saarel. Ma isegi tean kus ta talu on, aga pole viisakas sinna minna, sest tal on ju ma oma elu, lisaks sellele, et ta oma lauludega ennast kogu eesti rahva südameisse on laulnud. Minu teada on ta pärisnimi Virve- Elfriide Köster, aga Kihnu Virveks kutsutakse teda saare järgi, sest ta on Kihnu saare üks tuntumaid ja kuulsamaid elanikke. Ja kuna ta elab Järsumäe talus, siis tuntakse teda ka Järsumäe Virve nime järgi. Eks heal lapsel ole ikka mitu nime.“ muheles Ralf. Ralf tundis ennast saarel üsna koduselt, kuna tema kunagine sõber oli just sellelt saarelt päris ja Ralf käis suviti tihti Kihnus. Jõudnud Kihnu keskele, ehk Kurase baari juurde tundsid kõik ennast januselt. Nad istusid välierrassile ja tellisid mahla. Marelle nägi lähedal ühte Kihnu tüdrukut, ta jõi ruttu klaasi mahlast tühjaks ja läks tutvust tegema. „Miks sul palava ilmaga nii palju riideid seljas on? Miks sul vanaema rätik peas on?“ sai ta vaevu paar küsimust esitada, kui kohalik piiga nähvas: „Jää vait, vastik masssakas!“ ning Mari- Liis lonkis laua juurde tagasi, nägu mossis. „Ma ei taha siin olla, nii lollid lapsed on siin. Ma pole mingi massakas, ma olen tüdruk ja palju ilusam kui tema. Ma ei paneks iial endal nii tobedat seelikut selga ja vanaema rätikut pähe,“ torises ta. Huvitaval kombel ajas Mari- Liisi tusatuju ülejäänud seltskonda naerma. Nad kõik ju kuulsid miks kohalik piiga nii käitus. Mari-Liis oli ise liiga pealetükkiv ja ründav tutvuse loomisega ja väike Kihnu tüdruk lihtsalt solvus ja andis vastulöögi.
„Tule siia, tule, tule!“ kutsus Ralf Mari- Liisi enda põlvele istuma ning hakkas jutustama.
„ Kihnu meeste põhiline töökoht on meremehe amet, nemad veedavad enamuse aja oma elust just merel, püüavad kalu ning hülgeid söögiks ja müügiks. See on nende tuluallikas. Saarel muid töökohti meestele on väga vähe. Naised on need kes hoiavad vanu traditsioone ja tavasid au sees. Naised on just kultuuripärandi kaitsjad ja edasikandjad. Seega erinevalt meestest kannavad Kihnu naised kogu aeg rahvarõivad, et traditsiooni edasi viia. Isegi vanadel külgkorvmootorratstel sõidavad siin naised ja juhivad ka traktoreid, aga alati on neil rahvarõivad seljas. See näitab kogukonna kokkuhoidvust ja kultuuripärnadi vastu suurt austust. Sellepärast ei tasu rahavariiete kohapealt neid solvata. Pigem tuleb austada, sest paljud saared ja külad ei mäleta traditsioonidest ja kultuuripäranditest enam ammugi midagi, kõik on unsutustehõlma vajunud. Ja muide, massakas ei ole üldse halb sõna, kihnlased kutsuvad mandriinimesi massakateks ja meie ju olemegi mandriinimesed, elame maismaal. Aga mõistan ka sind, kallis Mari- Liis, sa ju ei ole enne Kihnus käinud ja me pole emmega sulle ka Kihnu kommetest ja traditsioonidest rääkinud. Nüüd tead ja katsu veidi sõbralikum siinsete laste vastu olla, äkki leiad siit isegi endale sõbranne ja saame talle vahel külla tulla. Ja talviti saab Tõstamaa alt, Munalaiu sadamast lausa autoga mööd jääteed siia tulla, ka see on põnev elamus.“
„Ohh, ma küll tahaks autoga üle jää sõita!“ rõõmustas Kerdo. „Mina ajaks autoga sellist vägevat rallit, sest jääl sõita on ju libe, oleme issiga sõitnud,“ oli ka Keiro õhevil. Poisid on poisid, mõtles Marelle endamisi.
Peale Kuraselt lahkumist põikasid nad ka surnuaeda, sest see asus piki teeärt. Kihnu surnuaed on kuidagi erilise auraga, seal valitseb teistmoodi avikus, rohkem ajaloohõngulisem ja müstilisem, mõtiskles Ralf kes teadis ka selle surnuaia ajalugu. Kirik oli küll kahjuks suletud aga muuseumis sai seltskond ikka ära käia. Eriti meeldis see poistele, sest seal oli igasuguseid huvitavaid tööriistu, rõivaid, käsitööd, mööblit. Samuti kuulsate Kihnu meeste – kodu-uurija Theodor Saare, metskapten Enn Uuetoa ja hõbedasepp Peeter Rooslaidi tegemisi tutvustavaid väljapanekuid ja Kihnu naivistide kunstiloomingut, kuid Mari- Liisile tundus igav. Tema mõtetes oli tutvumine ja sõbrunemine kihnu tüdrukuga ning juba unistas ta ka kihnu seelikust ehk kördist. Teel tuletorni juurde hakkasid lapsed väsimust kurtma. Nad astusid esimese ettejuhtuva talu hoovile ja palusid kaevuvett. Peremees, kõhukas Jõnn kutsus seltskonna meeleldi oma lehtlasse, tõi keldrist välja koduveine ja koduõlut. Pisike äbarik perenaine silbis ringi nagu emasipelgas ja taris talu köögist hiigelkoguse söögipoolist lauale.
„ No nii, peremees, paneme nüüd ühe suure punnsuutäie puskarit ikka ka!“ tõstis Jõnn pisi, lõi Ralfiga kokku ja tühjendas selle ühe sõõmuga. Ralf oli Kihnu kommetega sinasõber. Ta teadis, et pitsist keeldumine tähendas pererahva solvamist, sellepärast ta vastu ei põigelnudki, kuigi laste nähes seda teha ei olnud kuigi meeldiv. Lapsed vaatasid toimuvat ja isegi kärsitu Mari- Liis vaikis. Ilmselt kartsid nad kõhukat Jõnni või ajas vabalt ringi liikuvaid koeri, kes küll kohe külasised üle nuusautasid, kuid siis oma pelgapaika taandusid. Nimelt oli neil oma koht, vana aida nurga taga, põõsa all viludas. Sealt nad said kenasti ka jälgida aias toimuvat. „Noh, psismassakad, laske toidul hea maitsta, ega surnud hülge liha lõua alla karjuma ei hakka!“ pakkus peremees lastele hülgeliha, mille peale viimased ei reageerinud. Keirot ja Kerdot ajad juba hülgepeki nägemine öökima, kuid nad hoidsid ennast tagasi. „Võtke, võtke, ega homme enam ei pakuta!“ manitses lahke perenaine. „Täname lahkuse eest! Oleks me seda teadnud, et siin nii lahke pererahvas on, poleks me „Rock Citys“ oma kõhtusid täis õginud,“ päästis Ralf pere hülgeliha maitsmisest. Nad tänasid pererahvast ja võtsid suuna toletorni juurde, kui helises Ralfi telefon.


28. 11. 2015.a.
Mai

Laupäev, 28. november 2015

Westoffhauseni häärberi saladus 29. peatükk



  29. peatükk

Miralda tundis vaistlikult et tema elamine on võõrast ja surnud energiat täis. Ta avas aknad ja pani trepikoja pesemiseks mopi ning veeämbri valmis. Peale teda ju keegi seda pordumaja ei kasinud. Kuid kogu korrusmaja lehkas alkoholi, sita ja joodikuhaisudest. Nüüd veel Neeme hingeheitmine ka. Memm kavateses peale küürimist kirikust küünlaid tooma minna, sest tema arvates puhastaid need kõige paremini elamise halvast ja surnud energiast. „Igal oinal oma mihklipäev!“ vastas Miralda külmalt alumise korrusel sinininale, kes väitis, et Marellel ei ole Neeme surmaga mingisugust seost, kuna Neeme põdes raskekujulist hüpertooniat ja igasugune alkoholi tarvitamine oli talle kurjast, kuigi mees sellest ei hoolinud, ning pohmaka raviks kummutas kõrist alla isegi õukasid ja surrogaate, mida turult odava raha eest osta sai. Ega sinininagi nendest prii ei olnud, olid nad ju omal ajal koos vangilaagris aega veetnud, kuid juba seal oli Neemest autoriteet saanud, ning kogu vangla juhtkond lausa kummardas teda. Päris mitmekid kordi käis ta lausa range režiimiga kongist hüppes, kuid sellest vaikis ajalugu. Lisaks tegeles ta passiivselt ka keelatud ainete smuugeldamisega, sest jooksupoisid olid ju vabaduses. Kuigi neid langes trellide taha nagu kärbseid peale vihma, see Neemet see ei heidutanud, ikka ja jälle leiti uusi ullikesi kellest kullerid vormida. Tõsi küll, Neeme istus terve oma aja ära, aga mis tal seal viga pidi olema, elu oli nagu lill. Väljamaa suitsu ja alkot smuugeldati vangilaagrisse ikka hulgimates kogustes ja igal nädalavahetusel käis pidu ja trall, millest nii mõnegi kõrgem tegelane osa võttis. Küllap sellel Marellel ka oma osa võis Neeme lahkumise osas olla, arvas memm. Kui ta juba oma lihast tütart armastada ei suutunud, mis siis veel imestada kui ta oma kambajõmmist lakekrantsi elutule kustutamisele kaasa võis aidata. Pealegi polnud Neemest muud kasu kui vaid voodirõõmude tarvis, sest Marelle armastas pidevalt alkouimas olles kiidelda kuidas ta kõhuvennal on riista naha alla aetud plaksiklaasist saarikud ning kui seksikas Neeme on. Väidetavalt ei pidavat naine enam peale „Oodake nüüd, rahunege! Meil on teile vaid mõned küsimused, me ei süüdista teid Neeme surmas. Kas kuulsite mingit suuremat kaklust või lärmi tolles korteris kus insident aset leidis? Kas keegi käis ka teid eile tüütamas? Kas olite üksinda kodus? Millega te eile tegelsite?“
„Oh, teid tüütuid küll!“ ühmas Miralda, pühkis märjad käed põlle sabasse ja hakkas küsimustele vastama. „Vaadake, mina olen vana inimene ja minu kuulmisega ei ole ammu enam kõik korras. Katsuge ise minu ealsiseks elada. Tänapäeva inimesed, kui nad üldse nii vanaks elavadki on ammu selles vanuses kurdid ja pimedad. Ainult elate arvutite taga ja rikute oma silmanägemist. Ja mis te arvate, et see kohutav muusikatümps, mida vaibakloppimiseks nimetatakse, ei riku kuulmist? Ja ega need kõrvaklapidgi inimese kuulmist paremaks ei tee. Mis kuradi kakelungi või asja minusugune vana inimene pidi teie arvates kuulma? Mina ei kuulnud midagi. Istusin üksinda kodus ja vaatasin telekat ning kobisin juba üsna varakult sängi, vanainimeste asi. Õhtul vara magama ning kuke ja koiduga üles.“ oli Miralda ikka veel kuri, kuid püüdis koormast vabaneda. Ta küll ei rääkinud tõtt, ei rääkinud, et Mari- Liis tema juures pesitseb ja Marelle päeval teda tüütamas käis, memm lihtsalt tahtis tüütutest politseinikest kiiremini vabaneda ning hooramaja edasi küürida. „Heakene küll. Suured tänud! Rohkem meil teile küsimusi ei ole. Kena päeva!“ lahkusid mundrimehed ja Miraldal oleks nagu raske taak turjalt maha langenud. Ta istus märjale trepimademele ja ohkas südamest; „Oh, saa saadana silmamuna! Ega nad nüüd ometigi mulle mede majas aset leidnud insidendi pärast trahvi ei tee!? Katsugu ainult! Ma keeran neile sihukese käki kokku, et siga ka ei söö! Kurat, omas kodus ei saa ka enam rahu! Juba homme lähen maakleri juurde ja panen selle osmiku müüki, kuid see peab saladuseks jääma, üürnikud ei tohi haisu ninna saada, muidu on küll kuri karjas. Juba ammu ähvardavad nad mind punaste kukkedega, mine neid hulle tea!“ kõneles ta endaga, kui nägi, et ühe üürniku korteriuks on poikvel. Memm tõusis trepilt, viskas mopi nurka ja sisenes luba küsimata poikvel uksest. See mis teda ees ootas oli rohkem kui õõvastav. Terve korter lehkas lausa raipehaisu järgi. Toas diivanil istus hirmunud joodikmemm ja ootas oma karistust pealt kuulatud jutu pärast, ise värisedes nagu haavaleht. Kamorku uks oli avatud ja see oli põrandast laeni prügi täis ja ruum lausa kihises, nagu elaks seal tuhandeid usse, kes omavahel sigivad. Küllap see nii ka oli, mis kihin see muidu veel olla sai. Pool tuba oli täis tühja klaastaarat, mida üürnik polnud vast aastaid saarikutega mehega seksimist teisi mehi enam tahtmagi, kuid Marelle puhul see ilmselt ei kehtinud, kuna tal käis seal joomas ikka igasuguseid elukoolikuid, keda Marelle, nagu Seksi Kristi omal ajal, lausa häbenamatult oma kitsukeses elamises pruukis. Üks tema joodikust sõbranne teadis lausa rääkida, et ega Marelle ühte meest korraga ette ei võtnud, et seal toimusid lausa grupiviisilised orgiad ja seda mitte meeste eestvedamisel. Kes teab kas see naine tõtt rääkis, aga üks pidevaid joomakaaslasi ta igal juhul Marelle korteris oli. Ja alalõpmata viskas Marelle teda oma elamisest välja, kui mängu tuli mees keda Marelle tahtis rajalt maha tõmmata. Nii juhtuski ühel korral, et Miralda- memm talutas keset tormist talveilma enda juurde öömajale tolle sama naise, kes lendas nagu jahukott ihualasti Marelle elamisest maja ette lumehange. Miralda võim naabrite peale ei hakanud, ise oli kord kuradile sõrme andnud ja üürnikud lubasid memme koos majaga põlema panna, kui ta neid peaks välja viskama. Nii memm kannataski, sest mine neid alkohoolikuid tea, nad on nagu süüdimatud tegelased, kes oma tegude eest ei vastuta.
Kui Miraldal oli alumise korruse trepikoda pestud, astusid maja välisuksest sisse mundrimehed kes tuldi memmelt aru pärima Neeme surma suhtes. Memm algul võpatas, sest esimese hooga arvas ta, et Mari- Liisiga on midagi juhtunud, sest tema mäletamist mööda jäi tüdruk eelmisel õhtul tema juurde magama, kuid nüüd teda ei olnud ja see tegi memmem murelikuks. „Tere, kas teie olete Miralda- Marie Maapõld?“ küsis lühikest kasvu politseinik Vares, kes ennast viisakalt tutvustas. Miralda ajas selja sirgu ja jäi mehi juhmi näoga vaatama. Tema silmad olid hirmu täis ning ta vastas: „Terekest! Jah, see on küll mu kodnikunimi. Kuidas saan teile kasulik olla?“ ei muutunud ta mundrimeeste suhtes ebaviisakaks, kuigi miski temas tahtis sitasti ütelda. „Väidetavalt olete teie selle korterühistu omanik...“ püüdis teine politseinik asjaga tegelda, kuid Miralda segas kärsitult vahele: „Mis korteriühistu omanik, ma olen kogu selle maja omanik, ainuomanik olen, Vohh!“ „Heakene küll, teie kui maja omanik, kas olete teadlik, et teie poolt välja üüritud korterist leiti ühe Neeme nimelise meha laip? Kus viibisite teie sellel ajal?“ jätkas politseinik uurimist. „Einoh, takka targemaks läbeb, nüüd hakatakse mind mingis mõrvas ka veel süüdistama. Jah, mul võibolla ei ole alibi, kuna viibisin üksinda omas kodus. Ei, mul ei ole ometi aega silma peal hoida mis teiste elamises toimub ja kas ma peaksingi?“ torises Miralda. „Vaadake...“ tahtis politsenik jätkata, kuid Miralda ei laskunud. „Lõpetage valedel jälgedel kõndimine ja hakake ükskord ometi oma tööd tegema! Vene ajal miilits vähemalt tegi oma tööd, aga teie paarutate oma uhkete limusiinidega mööda linna ringi, priitsite poriloigud jalakäijate peale tilgatuks ja ajate sihukest ila suust välja, et süda läheb pahaks,“ solvas Miralda politseinikke, mille peale üks neist eriti veriseks sai ja memmel ennast riidesse panna käskis ja nendega politseijaoskonda minna. Teine oli leplikum ja püüdis memme mõista. 
„Oodake nüüd, rahunege! Meil on teile vaid mõned küsimused, me ei süüdista teid Neeme surmas. Kas kuulsite mingit suuremat kaklust või lärmi tolles korteris kus insident aset leidis? Kas keegi käis ka teid eile tüütamas? Kas olite üksinda kodus? Millega te eile tegelsite?“ „Oh, teid tüütuid küll!“ ühmas Miralda, pühkis märjad käed põlle sabasse ja hakkas küsimustele vastama. „Vaadake, mina olen vana inimene ja minu kuulmisega ei ole ammu enam kõik korras. Katsuge ise minu ealsiseks elada. Tänapäeva inimesed, kui nad üldse nii vanaks elavadki on ammu selles vanuses kurdid ja pimedad. Ainult elate arvutite taga ja rikute oma silmanägemist. Ja mis te arvate, et see kohutav muusikatümps, mida vaibakloppimiseks nimetatakse, ei riku kuulmist? Ja ega need kõrvaklapidgi inimese kuulmist paremaks ei tee. Mis kuradi kakelungi või asja minusugune vana inimene pidi teie arvates kuulma? Mina ei kuulnud midagi. Istusin üksinda kodus ja vaatasin telekat ning kobisin juba üsna varakult sängi, vanainimeste asi. Õhtul vara magama ning kuke ja koiduga üles.“ oli Miralda ikka veel kuri, kuid püüdis koormast vabaneda. Ta küll ei rääkinud tõtt, ei rääkinud, et Mari- Liis tema juures pesitseb ja Marelle päeval teda tüütamas käis, memm lihtsalt tahtis tüütutest politseinikest kiiremini vabaneda ning hooramaja edasi küürida. „Heakene küll. Suured tänud! Rohkem meil teile küsimusi ei ole. Kena päeva!“ lahkusid mundrimehed ja Miraldal oleks nagu raske taak turjalt maha langenud. Ta istus märjale trepimademele ja ohkas südamest; „Oh, saa saadana silmamuna! Ega nad nüüd ometigi mulle mede majas aset leidnud insidendi pärast trahvi ei tee!? Katsugu ainult! Ma keeran neile sihukese käki kokku, et siga ka ei söö! Kurat, omas kodus ei saa ka enam rahu! Juba homme lähen maakleri juurde ja panen selle osmiku müüki, kuid see peab saladuseks jääma, üürnikud ei tohi haisu ninna saada, muidu on küll kuri karjas. Juba ammu ähvardavad nad mind punaste kukkedega, mine neid hulle tea!“ kõneles ta endaga, kui nägi, et ühe üürniku korteriuks on poikvel. Memm tõusis trepilt, viskas mopi nurka ja sisenes luba küsimata poikvel uksest. See mis teda ees ootas oli rohkem kui õõvastav. Terve korter lehkas lausa raipehaisu järgi. Toas diivanil istus hirmunud joodikmemm ja ootas oma karistust pealt kuulatud jutu pärast, ise värisedes nagu haavaleht. Kamorku uks oli avatud ja see oli põrandast laeni prügi täis ja ruum lausa kihises, nagu elaks seal tuhandeid usse, kes omavahel sigivad. Küllap see nii ka oli, mis kihin see muidu veel olla sai. Pool tuba oli täis tühja klaastaarat, mida üürnik polnud vast aastaid välja viinud. Diivanil lebas, lisaks üürnikule veel seitse kassi, kes olid kõhnad ja rääbakad nagu prügikastikassid. Kogu köök oli täis tühja pakenditaarat ja roiskunud toitu, mida ilmselt üürnik prügikastidest korjamas käis. Miralda lõi kahte kätt kokku ja karatas: „Kui sa lähima nädala jooksul oma prügimäge siit ära ei likvideeri, viskan su tänavale! Nii ehk naa pole sa mulle juba aastaid üüri maksnud, olen sul kahjutundest siin eksisteerida lasknud, aga see on nüüd küll viimane piisk karikasse! Ja kastu sa kortemaja prügikasti seda laadungit tarida, siis ma juba ei hellita. Lähed otsemat teed tänavale, va räpakas lakekrants!“ ähvardes Miralda asotsiaalset üürnikku, tõmbas enda järel pauguga korteiukse kinni ja läks aega öökima. Mida kõike tema vanad silmad pidid nägema! Miralda sai aru küll, et tema sisse on mingi kurjus tulnud, kuid ta ei mõistnud kuidas kurjus tee tema sisse rajada oli saanud. Pelaegi oli ta mures Mari- Liisi pärast, kelle telefon vaikis endiselt. Memm otsustas jalutada kirikusse küünalda järgi. Kui ta hakkas oma ruudulist palitut ukse tagant nagist otsima, avastas ta et see oli kadunud. Esimest korda elus avastas ta, et tema vara on kuritarvitatud. Ta läks tuppa ja võttis kapist musta palitu, mida ta oli kandnud väga vähe, ainult matustel. Miralda arvas, et keegi ehk ei vaata ta peale viltu, kui ta selle kirikusse mineku jaoks selga paneb ning tegi seda. „Kuidas ma küll enne selle peale ei tulnud, et see lehk koridoris võib tulla mõnest korterist? Ja üleüldse kõige vähem usukusin ma et see memmeke, kes küll päevast päeva alko järel lehkab, sellist prügilaadungit oma elamises peab. Läksin küll liiga ägedaks, aga noh, see ületas ka kõik piirid juba. Minu majas ja selline prügimägi, õõvastav! Lähen kirikusse Jumala palge ette, ehk hakkab kergem.“ pidas ta endaga monoloogi, kuni avastas ennast kiriku trepil olevat. Suure ja külma hoone uksed olid valla nagu ootaks kedagi. Tavaliselt olid need suletud ja valla vaid siis kui mõni üritus või sündmus seal toimus. Miralda astus uksest sisse ja seadis sammud altari suunas, kui nägi seal istumas ööriietes tüdrukut, kes kangesti meenutas talle Mari- Liisi. Lähemale jõudes Miralda minestas ja vajus põrandale maha nagu tühi jahukott. 28.11. 2015.a. Mai