33.peatükk
„Tere, kas Ralf kuuleb?“ küsiti teisepool teielfoni. Mis rumal küsimus, mõtles mees endamisi. Ei ole ju enam nõuka aeg kus kasutusel olid vaid lauatelfonid ja iial ei teadnud kes võis tirina peale toru hargilt tõsta. Aga tänapäeval helistada konkreetse inimese mobiilile ja küsida kes kuuleb, see on lausa veider. „Ei, Puškin kuuleb,“ vastas Ralf madalama falsetihäälega. Kostus vaikust ja telefon andis kinnist tooni. Ralf ei suvetasenud ka vastu helistada, sest ta armastas kohe asjast rääkida, mitte tüütuid kõnesid pidada. Ralf ei vestelnud kunagi ise pikalt telefoniga, ütles kiirelt asja ära ja edasi tegutses juba reaalselt. Ta ei mõistnud miks inimesed kulutavad lausa tunde telefoni taga rääkides. Esiteks ei ole mobiiltelefonid kasulikud ja teiseks tahavad hiljem ju arved ka maksmist. Miks ajada tühja loba, kui selleks pole erilist vajadust, vaevas teda mõte.
„Kes helistas,“ hakkas Marelle pärima. „Kes, kes, Puškin ise helistaski. Küsis kas tean ta kõige kuulsamat poeemi peast. Loomulikult ma ei teadnud, vaikisin ja kõne katkestati,“ vastas Ralf. Marelle jäi teda nii juhmi näoga vaatama, kahtlustades, et ta mehel on armuke keda ta varjata tahab. Ralf aimas seda ja talle pakkus see pigem lõbu ning ta jätkas. „Kontrollime kuidas su mäluga lood on. Kui sa sõnu enam ei mäleta siis palun arva ära kes on järgmise luuletuse autor. Ütlen vaid nii palju et tegu on vene klassikuga.“ Ning Ralf hakkas luuletust peast ette lugema, kuna tal oli see kunagi kaheksanda klassi vene keele tunnis pähe õppinud:
Белеет парус одинокий
В тумане моря голубом...
Что ищет он в стране далекой?
Что кинул он в краю родном?
Играют волны - ветер свищет,
И мачта гнётся и скрипит...
Увы, - он счастия не ищет
И не от счастия бежит!
Под ним струя светлей лазури,
Над ним луч солнца золотой
А он, мятежный, просит бури,
Как будто в бурях есть покой!
„Kus mina peaksin igasuguseid vene luuletajaid teadma? Ma isegi ei tea ühtegi eesti luuletajat, peale Anna Haava ja teda tean ma ka vaid sellepärast, et ta on mu kaugelt sugulane. Aga ühtegi tema luuletust ma peast ka ei tea. Üleüldse ei mahu mulle pähe kus kohast inimestel need luuletused tulevad. No täiesti mõistatus. Minu aju küll seda kinni ei võta,“ pigem torises Marelle, kui kasvõi mõnda nime pakkuda. Ilmselt ei võtnud tema aju kinni veel paljusid muid asju.
Lapsed kuulasid tähelepanelikult, neile lausa meeldis kuidas Ralf seda luuletust luges, see tundus neile naljakas.
„Onu Ralf, mida see kõik tähendab? Mis keeles see luuletus on? Kas sa saad ise ka sellest keelest aru?“ päris Kerdo, kes oli Ralfi lugemisoskusest vaimistuses.
„Ojaa, sellel ajal kui mina koolis käisin, oli vene keel palju tugevam kui inglise keel, aga praegu on vastupidi. See luuletus ongi vene keeles ja selle kirjutas kuulus vene luuletaja Mihail Lermontov. Kui meie koolis käisime oli see luuletus väga tähtsal kohal, isegi vene keele eksamil pidime seda lugema. Lermontov lahkus meie hulgast duelli läbi, aga sellest kõigest õpite ja saate aru alles koolis. Alati tasub teda, kui mitte vanade klassikute loomingut läbi ja lõhki, siis vähemalt nende nime. Iga klassiku eluloo teadmine või tundmine tuleb ka kasuks, see arendab silmaringi. Aga tänaseks aitab, tundub, et Marellele ei sobi see teema. Vaadake lapsed, sealt juba paistabki Kihnu tuletorn;“ näitas Ralf käega paremas suunas.
„Jeee! Mina tahan torni tippu ronida,“ hõiskas Keiro, vara hõiskas, sest torni sisse minna ei saanudki.
“Et te hiljem taas segadusse ei satuks siis kohalikukd kutsuvad seda torni puakiks.“ teavitas Ralf.
„Oi, siit avaneb tõesti imeline vaade merele!“ sai ka Marelle sõna suust
. „Jah, on küll imeline. Muide, see siin on Rootsiküla kõige lõunapoolsem tipp ja seda kohta kutsutakse Pitkänä ninaks. Imelik on see et torn suletud on, tegelikult peaks see turistidele avatud olema, ju siis ilmselt on midagi korrast ära. Aga pole hullu, ma usun, et me külastame teinekord taas Kihnut ja saame ka tornist vaadata. Tornist on palju põnevam ja imelisem vaade merele.“ selgitas Ralf.
„Aga onu Ralf, kui me siis kunagi tuleme, võtame ise binoklid ja pikksilmad kaasa, siis näeb ka paremini. Mina olen nõus binoklit ise tassima, saab ka mujal sellega vaadata,“ tegi Keiro ettepaneku.
„Onu Ralf, mina olen nõus pikksilma tassima,“ oli ka teine kaksik Kerdo vennaga päri. Ainult Mari- Liis mossitas, tema jaoks oli seal nii igav, ühtegi kihnu tüdrukut ka ei olnud, kellega tutvust luua. Tüdruk lihtsalt vaikis ja joonistas liivale varbaga number kaheksaid. Marelle vaatas merele ja unistas. Tema mõtted olid ilmselgelt mujal ja Ralf ei söandanud teda segada. Ralf tegelt imetles sellist Marellet, ta imetles vaikivat Marellet, kelle kleidisiilu ja juuksepahmakat tuuli siiani paitas. Ralf tundis, et ta on naisesse uuesti armunud.
„Mis me teeme? Kas palkime pagasnikust telgid lahti ja jääme ööseks saarele või kiirustema praamile,“ küsis Ralf.
„Jääme saarele, hüüdsid kõik lapsed nagu kokkulepitult. Marelle vaikis, kuid Ralf võttis naise vaikimist kui nõusolekut. Pealegi oli enamus seltskonnast nõus saarele jääma ja öömaja neil otsida polnud vaja. Üheskoos jalutati sadamasse pargitud auto juurde ning võeti kogu matkavarustus sealt välja.
„Kuidas me nüüd teeme? Meil on kaks telki. Mari-Liis, kas sa oled nõus poistega telki jagama või peame minema kohalikust poest telki ostma? Ma muidugi ei tea kas siin saarel üldse telke müügil on.“ ootas Ralf Mari-Liisi vastust.
„Muidugi olen, kallis issi,“ hõikas tüdruk rõõmsas tujus.
„Teeme siin nii, et paneme telgid kohe üles, muidu pärast pimedas enam ei näe. Mul on autos igasuguseid konserve ja supipakke, ning suur pada on ka täitsa olemas. Lähen lippan korra autosse, aga teie harutage need telgid seniks kenasti kottidest välja.“ tegi Ralf ettepaneku ja juba ta kaduski. Lapse hakkasid ühes Marellega telke lahti pakkima, kõik sujus kenasti.
„Emme, tule vaata, siisn saab lõket teha!“ hõikas Mari-Liis.
„Ja-jah, ma jube enne nägin seda lõkkeplatsi. Tule parem aita mul need vaiad kenasti joonde ajada. Poistel juba pool telki püsti, nii tublid.“ kiitis Marelle taas poisse. Mari-Liis oli sellega juba harjunud, kuid natuke tegi ema suhtumine teda ikka veel kurvaks. Õnneks jõudis Ralf suurte kottidega autost tagasi.
„No nii, poisid, teie minge korjake nüüd hagu. Mari-Liis, sina säti kõik padjad ja magamiskotid kenasti telkidesse ja mina teen lõkke üles. Marelle, kallis, sina võta see vana pada. Põletame teda enne veidi tule kohal ja siis saame toidumoona sinna sisse lisada. Mul on küll ainult mõned pudelid gaseeritud mullivett siin kotis, aga mull keeb nii ehk naa välja ja saame huvitava ühepajatoidu kokku keeta.“ oli Ralf nagu maailma õnnelikum mees kunagi. Ka Marelle hakkas sulama, tema silmades oli üle pika aja see hetk, kui nad Ralfiga tutvusid ja armusid. See oli ülinaiselikult siivas pilk, mis pani Ralfi unistama. Oleks nad kahekesi saarel olnud, oleks ilmselt juba telgis elu käinud, mõtiskles Ralf endamisi. Ta tegi naisele silma ja Keiro märkas seda ning hakkas itsitama ning toppis häbelikult sõrmed suhu nagu väike beebi. Kuid teistele ta sellest rääkida ei julgenud. Peagi jooksis ka Mari-Liis poistega metsa alt hagu korjama ja Marelle revideeris konserve ja pakisuppe kotis, kui Ralf talle ootamatult seljatagant lähenes ning kaela suudles. See oli Marelle üks intiimsemaid piirkondi. Nüüd mõtles Marelle, et kui vaid lapsi poleks läheduses. Kuid juba jooksidki lapsed lõkke äärde tagasi, sülemid hagu täis. Peagi süttis lõke.
„Emme, ma atahaks ühte ampsu saia, kõht on nii nii tühi, et süda läheb pahaks,“ teatas Mari-Liis.
„Tule siia, kallis tütar. Kes sulle midagi keelanud on, võta või terve saiapäts,“ oli Merelle nagu ümber vahetatud. Nii tütar kui kogu ülejäänud seltskond kuulis midagi sellist esimest korda Marelle suust. Kas oli naine alles Ralfi suudluse lummas või pani see intiimne õhkkond teda ennast õnneliku naisena tundma, seda teab vaid tema ise, aga üllatunud olid kõik, aravatavasti ka Marelle ise, kui ta üldse mäletas mida ta hetk tagasi ütles, sest ta oli nagu õnnistatud olekus, rahuldatud nägu peas.
„Poisid, kas te merre tahate minna? Vesi on küll juba jahe, aga paras karastus enne uneriiki minekut. Või tahate teie ka, tüdrukud?“pilgutas mees taas silma. Pada jäeti tulele ja seltskond suundus merre.
„Oot, ma panen toikad telkide uste ette, siis keegi sinna ei lähe. Nimelt, Kihnus on komme kodust lahkudes luud ukse taha panna, siin saarel uksi ei lukustata. Pole veel kuulda olnud, et saare inimeste midagi varastanud oleks, kõik elanikud on nagu üks suur pere ja legend räägib, et ki´hnlased on ka omavahel sugulased. Ma küll ei oska ütelda kas sellel tõepõhi all on, aga kangesti ühte nägu on enamus küll.“ tuli Ralf taas huvitava uudisega lagedale. Poisid tormasid kohe telkide juurse toikaid ukse ette seadma, samal ajal Marelle ja Mari-Liis jalutasid mere suunas.
„Ooo, võõrad ja kenad massakad saarel!“ hõikas üks tuikuv noormees mootorpaadilt maha tulles, nähes Marellet ja Mari-Liisi mere poole jalutamas.
„Ohooo“ hõikas teine, veel tuikuvam noormees tagant järgi. Marelle ja Mari-Liis ei teinud nendest väljagi vaid kiirendasid sammu.
„Oodake, tüdrukud! Oodake! Me ei tee teile liiga. Parem tulge paati ja me sõidutame teid Ruhnu saarele. Me ise just tulime sealt, tulime joogi järgi ja läheme tagasi. Paadis kohta on küll ja veel, eriti teile kena daam, vihjas ta Marellele.
„Tule nüüd rutem, lähme jooksuga, nad on nii purjus, et ei jõua meile järele,“ lausa sikutas ema oma tütart, et kohalike parmude käest pääseda. Pealegi olid Ralf, Kardo ja Keiro kuidagi kauaks toikaid sättima jäänud, see ei meeldinud Marellele üldse. Nad kükitasid pika rohu sisse ja jäid hiirvaikselt Ralfi ja poisse ootama.
Mõni minut hirmununa möödus kiiresti, juba kostuski Ralfi õpetlik jutt positele ujumise teemal. Marelle ja Mari-Liis hüppasid peidikust välja ja poisid tegid sihukest hullu põrgukisa, et peale seda kuulis seltskond kuidas üks memm kusagilt kaugustest hüüdis; „Aa-ee, aa-eee, sina Tõnu või? Tule koju! Ära mine joomasena paati! Aa-ee, aa-eee!“
„Issi, mis see aa-ee tähendab? Kas nii otsivad emad siin saarel oma lapsi taga?“ küsis Mari-Liis poolsosinal.
„Jah, see aa-ee umbestäpselt seda tähendab küll, aga keda antud hetkel keegi naisterahvas otsis, kas meest või poega, seda ma sulle ütelda ei oska. Küllap ikka meest, sest hüüe lihtsalt kõlas nii, aga ma ei ole päris kindel.“ selgitas Ralf.
„Aga äkki otsis ta neid purjus mehi kes meile emmega järgi tulid ja tahtsid meid paati kutsuda?“ küsis Mari-Liis.
„Kuidas? Mis mehi? Mis paati? Kas teid tülitati vahepeal?“ oli mees ehmunud.
„Jah, ühed kohalikud purjus mehed kutsusid meid paadiga Ruhnu, aga nad oli nii purjus, et ei seinud püstigi. Loomulikult me ei nõustunud minema nendega, pigem peitsime ennast ära ja jäime teid ootama ning enne teie tulekut oli kuulda mootorpaadi mürinat. Ei tea kas nad läksidki Ruhnu tagasi. See on küll jube, sest kõik olid purjus ja tulid Kihnu joogi järgi, või vähemalt nii nad ütlesid,“ selgistas Marelle juhtunut.
„Aa-ee, aa-eee! Aa-ee, ma ju kuulen hääli!“ kostus memme kisa juba lähemalt. Juba näidati prošektoriga nende peale tuld.
„Misasja, puhta võõrad massakad siin“ podises memm, ning jätkas Kihnu murdes rääkimist. Lapsed ei saanud peaaegu millestki aru, kuid Ralf sai õnneks tädist aru. Mari-Liis kortsutas kulmu, jälle see tobe massakate jutt, mõtles ta, kuid vaikis.
„Jah, mu naine ja tütar nägid küll mingeid võõraid mehi siit paadiga Ruhnu poole minemas, aga meie tõesti neid ei tunne ja nendega koos aega ei veetnud. Me tulime siia saarele puhkama ja ei tee kellelegi liiga. Aitäh, pakkumast, aga me oleme telkidega ja juba ka pajas supp keeb. Aitäh, aitäh!“ tänas Ralf võõrast ja juba memm oligi teel.
„Mida ta tahtis?“ küsis Marelle. Lastel oli Ralfile sam küsimus.
„Mida ta ikka tahtis. Otsis oma pere nooremat poega, kes olevat Ruhnu sünnipäevale läinud. Arvas, et kuulis tema häält, aga need olime hoopis meie kes omavajhel suhtlesime. Siis hakkas tal meist kahju ja pakkus öömaja ning loomulikult süüa ka. Kihlased on väga viisakad, ei nemad kedagi nälga jäta. Lõpuks selgitas kus ta elab ja ootab meid himme külla.“ tõlkis Ralf.
„Aga issi, kas tal lapsi ka on?“ oli Mari-Liis väga vaimiustuses. „Ma ei tea, ei küsinud, aga läheme vaatame siis homme järgi?“
„Jesss!“ hüüdsid lapsed kooris ja lasid supil hea maitsta.
29-30.11.2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar