PIDU KAUGEL ENESEST - Reet Kudu

Loetud sai Reet Kudu jutustus "Pidu kaugel enesest." Selle raamatuga oli jälle nii, et algus venis ja venis kuid kui minema hakkas, siis läks ja haaras kaasa. Vahepeal oli lausa põnev lugeda ning ikka ja jälle kerkis mul lugemise ajal üles küsimus kas peategelane leiab oma ema üles või ei leia. Sellest ema-tütre suhtest oleks tahtnud palju rohkem lugeda. Üks suur miinus on minu jaoks selle raamatu juures tõik, et liiga palju poliitilist kantseliiti lämmatab süžee kahjuks. Alati ei ole kordus tarkuse ema, millele ka autor antud raamatus vihjab. Mõnikord on, aga kui seda kõike on liiga palju siis tundub see nagu paigaltammumisena, mis ei ole alati lugejale meelepärane. Aga lõppkokkuvõttes on tegu sisuka ja targa raamatuga, mille lugemise jaotasin lausa 6 päeva peale, kuigi tegu ei ole paksu raamatuga. Tark autor teab millest ta kirjutab ja seda kahtlemata Reet Kudu on. Kindlasti loen tema raamatuid veel. Ja nüüd siis taas kopeerin raamatu sisu ka siia otsa. Aitäh! Romaan ajakirjanikust ja tantsijast Krõõt Tuusest, kelle ema, väljapaistev koreograaf Nora Tuuse jäi kaheksakümnendatel ootamatult Ameerikasse, kus talle pakuti huvitavat erialast tööd. Koreograafi ärahüppamine oli stagnaajal ränk kuritegu ning tema tütart ähvardab ülikoolist väljaheitmine. Olukorra päästab isa uus abielu marksismilektori ja tuntud revolutsionääri tütre Liina Karustiniga. Paraku muutub Krõõda läbisaamine karjeristist võõrasemaga üha pingelisemaks ning neiu otsustab minna välismaale, lootes üles leida oma ema, kelle looming oli jõudnud Šveitsi teatrite lavadele. Nõnda ongi kätte jõudmas tütre ja ema taasleidmise ning vastastikuse andestamise aeg. 16. veebruar 2024. Vana-Rääma

INGLIMAMMID - Reet Kudu

Loetud sai järgmine raamat. Reet Kudu loomingut olen ma eelnevalt ka lugenud, nii raamatuid kui ka artikleid, sest me mõlemad oleme ühe ja sama väljaande kaasautorid. Seega olen antud raamatu tegelase Jaak Asseriga ka juba tuttav ühest eelnevast raamatust, olgugi et "Inglimammides" osaleb see tegelane juba postuumselt. Aga see raamat mulle nii väga ei meeldinud. Kellele milline. Valikut peabki olema ja kõik raamatud on erinevad. Mulle meeldib pigem hoogne ja haarav lugemine, kui selline kus lehekülgede kaupa käib kohaltammuv arutelu ning midagi nagu ei toimukski. Aga suutsin ikka edasi lugeda, kuigi vahepeal mõtlesin et jääbki poolikuks. Ja lõpuosa läks lausa põnevaks, sest teades ja tundes autori käekirja, teadsin, et lool peab mingi puänt olema. Ongi. Ja nüüd on isegi kahju, et lugu lõppes, sest tahaks lugeda edasi, lõpp jäi liiga õhku. Aga ehk ongi autoril plaan meile peategelase eluloost pajatada. Ma loodan vähemalt. Olgu siis mainitud, et peateglaseks on koomikust eesti näitleja, kes saab rolli Lätis, kõrvalrolli ning saab selle rolli eest ka suure tunnustuse. Paralleelselt tööga jookseb vana armastuslugu, mis uuesti lõkkele lööb. Ja nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. Romaanis kohtub provintsiteatri naiskoomik Monika Moon taas kunagise noorusarmastuse, lätlase Valdisega. Kohtumine vallandab rea lustakaid ja seikluslikke sündmusi, mis viivad Monika nii naabrite juurde Lätimaale filmivõtetele kui ka totalitaarsesse Usbeki Vabariiki. Ja seda kõike vaid tänu sellele, et näitlejatar koduteatrist just enne pensioniiga vallandatakse ja ta on sunnitud oma elu täielikult muutma. Tallinnas saab ta ajutise ulualuse sõbratar Kelli Keili korteris, sest kunstnik on sõitnud pikemaks ajaks Saksamaale oma vanatädile külla, et armastatu unustada. Seal ootavad Kellit ees kohalike pihtimused, mis unustamise algul veel raskemaks teevad. Mõni õnnetus on aga justkui inglimammide riugas, et inimene ometi kord tõelise armastuse ja kutsumuse viitsiks üles otsida ega oleleks kuni surmatunnini iseennast haletsedes talle sobimatus linnas, ametis või armusuhtes, kust ammu aeg lahkuda. 2. veebruar 2024. Vana-Rääma

KAIKA LAINE. LEGEND JÄÄB ELAMA - Reet Kudu

Jah, tänane ööuni jäi ükses 4 tunni pikkuseks ning kui magada ei saa ja tervis lugeda laseb, kasutan selleks võimalust, nii saigi loetud paari aasta eest ilmunud elulooraamat ühest Eesti suuremast ravitsejast, Arbujast. Tervendajaid, kes päriselt ka inimesi aidata suudavad, tuleb tikutulega otsida ja siis on ka neid raske leida. Neid lihtsalt pole ning sünnib üliharva. See, mis hetkel Eestis toimub, eriti kommertssaadete näol, on paras komejant, naljanumber, kus sadade tervendajaks pidavate indiviidide hulgas leidub vaid mõni üksik, kes soola ei puhu. Inimesed kujutavad endale ette, et nad on suured nõiad, jäävad seda ka ise uskuma ja siis varsti kurdavad, et on peadpidi mudas. Kullakesed, ise ju ehitate oma karmat! Mõelge ka enne, kui rahva ette tasuta tsirkust ja leiba pakkuma lähete! Aga Laine Roht oli tõesti haruldane inimene, kelle juures käis abivajajaid igalt poolt ja kõrgajal isegi sadu inimesi päevas. Ta tegi oma tööf tõsiselt ning meelsasti aitas just ristitud inimesi, kuid ei lükanud minema ka teisi. Otsekohese ja ausa inimesena ning võimeka ravitsejana tegi ta koostööd ka meedikutega. Raamatu autor Reet Kudu on saanud ligi materjalidele, mis kajastavad seda kulgemist ning külalispäevikute sissekandeid. Väga piltlikult ja ausalt on kokku klopsitud see elulooraamat, mis võimaldab Lainega tutvuda erinevate nurkade alt. Nii nagu raamatu autor, tõmbaks ka mina sarnaseid paralleele Kaika Laine ja Vanga vahel. Isegi energiad on neil sarnased. Kes tajub - see tajub! Pean Kaika Lainet ehk Laine Rohtu oma vaimseks emaks ja olen seda ammu öelnud, nii seisab mu vaimse ema portee mu öökapil raamimata, sest teda ma raamidesse panna külle ei taha, ei saa, ei soovi. Ja tunnen Lainega hingesugulust, sest Arbujad on nii luuletajad kui ravitsejad. Palun, inimesed mõelge enne, kui te endale nõia tiitli võtate! Uurige enne selle nime tähendust. Palun tulge maapeal tagasi ja lõpetage soolapuhuine, sest sellega te ehitate oma järeltulevate põlvkondade karmat, ja olgem asad, nõiaks ega ühekski ravitsejaks ei õpita, selleks ikka reeglina sünnitakse! Aitäh selle raamatu eest Anne-Mari! Nüüd ka väike raamatututvustus. Kaika Laine on üks legendaarsemaid eestlasi – lihtne maanaine, kes suutis ravida inimesi nii hästi, et talle saatsid sadade kaupa patsiente ka päris-arstid. Kui meedikute teadmistest väheks jäi, kutsuti appi Laine – ja saadi temalt abi. Laine oli omamoodi pühak. Vähemalt on kinnitanud teda tundvad kirikuinimesed, et nad tajusid tema ümber oreooli, mida kannavad vaid vähesed inimesed maailmas. Lainet respekteeris ka paavst ise, kes ta 1996. aasta kevadmissa järel õhtusöögile kutsus. Laine oli ka filosoof, kes aitas abivajajatel lahti mõtestada nii loodust kui ka usku. Ja kõige selle juures oli ta oma elu lõpul lihtsalt üksik vana naine, kelle ümber melu oli vaikinud ning kel oli raskusi poodi ja kalmistule pääsemisega. 17. jaanuar 2023.a. Vana-Rääma

SUGUVÕSA VÕSAS - Reet Kudu

 Eile õhtul lugesin läbi Reet Kudu lühiromaani "Suguvõsa võsas." Romaan ei peagi olema paks, kui autor suudab nii vähesega (kõigest 69 lk) kõik ära öelda.

 Tunnistan ausalt, see on esimene raamat mille selle autori omadest läbi lugenud olen ja loen kindlasti veel. Mulle väga meeldib Reet Kudu käekiri. Olen ta tekste küll enne ka lugenud ja juhtumisi oleme ka samades ajakirjades kirjutanud.

 Lugu kõneleb suguvõsast, nagu pealkirigi ütleb. Ikka on mängus rahad ja pärandused ja sellega kaasnev tohutu ebaõiglus. Tihti viib lähedase kaotus suguvõsa omavahel tülli, nagu ka selles raamatus. Erilist rolli mängib veel silmakirjalik pereema.

 Mulle läks see raamat sellepärast hinge, et üks peategelastest on poeet ning ikka ja jälle leidub neid kes arvavad, et kirjatöö ei olegi töö. Ikka ja jälle leidub neid tuttavaid ja sugulasi, kes hakkavad oma tuttavat või sugulast ülistama alles siis, kui nende sugulasest kirjanik oma teosega kuulsaks saab.
  Kirjatöö on vaata, et väsitavam töö kui füüsiline töö. Olen seda kordi omal nahal tunda saanud.
Meenub taas seik, kus mu üks oma tuttav (kelle olen oma elust välja heitnud) keda usaldasin, tuli mulle külla ja hakkas ülbelt noomima miks ma tööl ei käi, miks ma Germot riigile ei anna...No selliseid tegelasi pole meie ellu vaja. Võin tunduda karmina, aga ma leian, et meil kõigil on õigus valida kellega suhtleme ja kellega mitte. Liialt usaldada ei tohiks peale iseenda kedagi ilmselt.

 Väga hea raamat! Soovitan.

Tutvustus:
 Poeet Jaak Asser elab arhitektist isa suvilas, sest Tallinna korterist on Kanada õigusjärgsed omanikud ta välja tõstnud. Aga metsamajaski ei õnnestu luuletajal rahulikult loomingule pühenduda, sest vanem vend Kristjan on haigekassa juhina suuri summasid kasutades rahahõngust aimu saanud ja nakatunud kirglikust müügitõvest. Kõigepealt ärib ta maha Ants Asserilt emale päranduseks jäänud linnakorteri ja ihub siis hammast suguvõsa metsarikkale ühisomandile, kus noorem vend Jaak ulualuse leidnud.

17. august. 2019.a.
Vana-Rääma