laupäev, 31. oktoober 2015

...



kurb kui noored inimesed lähevad...
tuli selline järelhüüe luuletuse näol...

...

vaikuse väravad on valla toor`maa hingab enesesse valguse kübemeid nagu tunamullu kui oktoobrikuu oli toonede lennul ja emaüsa ei suutnud sünnitada sügist karget ja värvikirevat
nüüd sa tulid tulid nõtkelt vääneldes nagu aal üle ulgumere soomusrüü helkimas tuharail tulid ja viisid ta kaasa
tema läks kaljude taha tema hing seilab veerekese pääl all elude valusat valkslust kuni saabub öö tähisöö ja temast saab täht universumi kõrgemal katusel...
lase minevik pihust lendu...

31. 10. 2015.a. Mai

reede, 30. oktoober 2015

Mõttehei(d)e

mina oma kalli sõbranne Merlega suvel 2015.a.


   Viimased nädalad on olnud mul väga seltskonnatihedad. Ei ole aega olnud endale mõeldagi, sest "kappan" ringi mööda üritusi ja sündmusi, olles ise mõnel neist lausa peasüüdlaseks.

  Kunagi, kui me olime lapsed õpetas Ema, et viisakusreeglid on väga elulised, et viiskas laps teretab kõiki. Et maal tuleb teretada ka võõraid, kuid linnas tuttavaid. Minul tekkis ilmselt teretamisest n.ö. üleväärsuskompleks, kuna hakkasin ühte inimest päevas kasvõi 10 korda teretama. See selleks. Olen Emale selle eest väga, väga tänulik ning olen tema õpetussõnad ka oma lastele edasi andnud. Toimivad.

  Minu armas lapsepõlvesõbranne Merle andis ennist tagasisidet mu novellikogule "Virtuaalmees," kus ma kirjutan kõigist ja kõigest suhteliselt otse. Mitte, et ma ropendamist "fännaks" aga jutukestes ja luuletustes tuleb ette situatsioone, kus tuleb teatud sõnad otse välja üteldada, et emotsioon paremini välja tuleks.

  Hiljuti lugejatega kohtudes alustas üks lugeja päeva sõnumiga, et ebasündsad sõnad loomingus on liiast. Ma ei ole sellega nõus. Mitte, et mulle väga ropendada meeldiks ja ma roppustele oma teosed looksin, aga vahel on vaja, vahel lausa peab mõne krõbedama sõna sekka ütlema. Toon näite: ühes mu luuletuses on sees lause :" sitt on leivaisa!". Ma ei saa kirjutada, et kaka on leivaisa. Selle lause ütles mulle kunagi mu bioloogia õpetaja ja see on minu teada vanasõna aegade algusest. Seega ma ei hakka seda oma luuletuses ilutsevalt ümber kirjutama, see muudaks kõik. Sama teema on ühe mu teise luuletuse puhul. Olles maal kasvanud ja kõik suvevaheajad karjas tööd rügades mööda saatnud, tean ma et naistel on loomalaudas kitlid sitased, otseses mõttes sitased, ei kakased. Seega ühes luuletuses (millega läksin ka Luulelahingusse) kannabki keegi teatud asju sitase kitli taskus. Narr oleks ütelda lehmasita kohta lehmakaka. Üldse ei kõlaks kokku. No, ei!

  Ja sama lugu on sõnaga "kusi". Juba anatoomia tunnist teame, et inimesel on kusepõis, mitte pissipõis. Ja seda kõike õpetati meile juba koolis. Ja üleüldse miks peaks teatud ajadest rääkima ilutsedes kui elu ei ole üleni täisväärtuslikult ilus? See on sama nagu maski kandmine. Inimesed lihtsalt põevad alaväärsuskomlepse ja suruvad enda "mina" maha? Sama näite võib ka tuua facebooki postituste kohta. Üks mu lähedane inimene "kutsus mind kunagi korrale", et miks ma laigin oma ajajoonele lisatud postitusi (ise olen lisanud). Aga miks ma ei võiks laikida, kui mulle postitus meeldib? Kui mulle ta ei meeldiks siis ma ju ei jagaks teda oma ajajoonel. Kamoon! Saage üle sellest staganaaegsest kompleksist ja pange loogiline mõistus tööle!

  Tegelikult tahtsin ütelda, et igasugune tagasiside mu raamatute kohta on alati teretulnud. Mina ei hõiska, et ma nüüd olen suur kirjanik. Kirjutamine on siiski mu hobi, suuremal määral mu kirg ja miski justkui ajab mind kirjutama. Eks ta üks paras teraapia ole, kuna isegi kaelaradikuliit läks leebemaks seda postitust siin kirjutades.

Kalli ja kena reedet! :)
Teie Margit.

30.okt. 2015.a.
Mai

Ja täiendatud versioon artiklist ka Vaba Eestimaa Ajalehes! Leiad ka SIIT.


MÕTTEHEI(D)E - Margit Peterson


Autor poja Germo Paavlega.
Autori foto.




Mõttehei(d)e

Viimased nädalad on olnud mul väga seltskonnatihedad. Ei ole aega olnud endale mõeldagi, sest "kappan" ringi mööda üritusi ja sündmusi, olles ise mõnel neist lausa peasüüdlaseks. 
  Kunagi, kui me olime lapsed õpetas Ema, et viisakusreeglid on väga elulised, et viiskas laps teretab kõiki. Et maal tuleb teretada ka võõraid, kuid linnas tuttavaid. Minul tekkis ilmselt teretamisest n.ö. üleväärsuskompleks, kuna hakkasin ühte inimest päevas kasvõi 10 korda teretama. Olijn siis 4 aastane tüdruk, kui selline situatsioon aset leidis. Olen Emale selle eest väga, väga tänulik ning olen tema õpetussõnad ka oma lastele edasi andnud. Toimivad. Viiskaus on nii elementaarne asi ja see võiks olla kohustuslik. Kuigi tänapäeva noorte hulgas kohtab seda harva. Ma ei üldista ja ei taha kõlada nagu vana inimene, aga vaatan lihtsalt tõele näkku. 

  Minu armas lapsepõlvesõbranne Merle andis ennist tagasisidet mu novellikogule "Virtuaalmees," kus ma kirjutan kõigist ja kõigest suhteliselt otse. Mitte, et ma ropendamist "fännaks" aga jutukestes ja luuletustes tuleb ette situatsioone, kus tuleb teatud sõnad otse välja üteldada, et emotsioon paremini välja tuleks.
 
  Hiljuti lugejatega kohtudes alustas üks lugeja päeva sõnumiga, et ebasündsad sõnad loomingus on liiast. Ma ei ole sellega nõus. Mitte, et mulle väga ropendada meeldiks ja ma roppustele oma teosed looksin, aga vahel on vaja, vahel lausa peab mõne krõbedama sõna sekka ütlema. Toon näite: ühes mu luuletuses on sees lause :" sitt on leivaisa!". Ma ei saa kirjutada, et kaka on leivaisa. Selle lause ütles mulle kunagi mu bioloogia õpetaja ja see on minu teada vanasõna aegade algusest. Seega ma ei hakka seda oma luuletuses ilutsevalt ümber kirjutama, see muudaks kõik. Sama teema on ühe mu teise luuletuse puhul. Olles maal kasvanud ja kõik suvevaheajad karjas tööd rügades mööda saatnud, tean ma et naistel on loomalaudas kitlid sitased, otseses mõttes sitased, ei kakased. Seega ühes luuletuses (millega läksin ka Luulelahingusse) kannabki keegi teatud asju sitase kitli taskus. Narr oleks ütelda lehmasita kohta lehmakaka. Üldse ei kõlaks kokku. No, ei!
 
  Ja sama lugu on sõnaga "kusi". Juba anatoomia tunnist teame, et inimesel on kusepõis, mitte pissipõis. Ja seda kõike õpetati meile juba koolis. Ja üleüldse miks peaks teatud ajadest rääkima ilutsedes kui elu ei ole üleni täisväärtuslikult ilus? See on sama nagu maski kandmine. Inimesed lihtsalt põevad alaväärsuskomlepse ja suruvad enda "mina" maha? Sama näite võib ka tuua facebooki postituste kohta. Üks mu lähedane inimene "kutsus mind kunagi korrale", et miks ma laigin oma ajajoonele lisatud postitusi (ise olen lisanud). Aga miks ma ei võiks laikida, kui mulle postitus meeldib? Kui mulle ta ei meeldiks siis ma ju ei jagaks teda oma ajajoonel. Kamoon! Saage üle sellest staganaaegsest kompleksist ja pange loogiline mõistus tööle!
 
  Tegelikult tahtsin ütelda, et igasugune tagasiside mu raamatute kohta on alati teretulnud. Mina ei hõiska, et ma nüüd olen suur kirjanik. Kirjutamine on siiski mu hobi, suuremal määral mu kirg ja miski justkui ajab mind kirjutama. Eks ta üks paras teraapia ole, kuna isegi kaelaradikuliit läks leebemaks seda postitust siin kirjutades.

  Ühesõnaga: „inimesed, olge tolerantsemad!“ 
Kalli ja kena reedet! :) Teie Margit. 
30.okt. 2015.a. Mai

neljapäev, 29. oktoober 2015

Üht laulu sull` tahaksin laulda...



  Fantastiline!
Eile käisime (koos Heli Künnapasega)Pala raamatukogus esinemas ja meile kingiti Anna Haava luulevihik! Kusagil 30 aastat tagasi oli just poetess Anna Haava minu lemmik. Osad tema luuletused võin peast ette lugeda ka läbi une.

  2004. aastal on Pala Kultuurimaja andnud poetessi 140. sünniaastapäevaks välja luulevihiku "Üht laulu sull`tahaksin laulda..."

  Mööda Vooremaad sõites jäi mulle silma Kodavere silt ja ma ei osanud seda just Anna Haavaga seostada, kuid alateadvuses oli see nimi kuidagi erilisel kohal. Nüüd sain siis sellele vastuse. Just Pala vallas ja Kodavere külas on Anna Rosalie Haavakivi sündinud. Teadsin seda tegelikult juba ju lapsena. Aga poetess koduradadel seigeldes ei meenunud kohe.

   Siiani ei saa ma üle ega ümber Anna Haava luulest, sest see on liiga oma. Ja omada tema luulevihikut, see on ikka ülihea tunne. Lugesin selle küll läbi, aga öökapile ta jääb, sest ta on jääv. Aitäh, armas Anu selle imelise kingi eest!

Vikipeedia kõneleb:

Anna Haava
Anna Haava (sünnilt Anna Rosalie Haavakivi (Hawwakiwwi)[1] 15. (3.) oktoober 1864 Kodavere kihelkondPala vald,[1]Haavakivi veskitalu – 13. märts 1957 Tartu) oli eesti luuletaja, libretist ja tõlkija.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Isa Joosep Haavakivi (1836–1891) kosis 1860. aastal naiseks Sohvi Janasti, kes oli pärit Punikverest. Annal oli vanem õde Elisabet (1860–1893) ja noorem vend Rudolf (1870ndad–1950).
Ta kasvas üles hästitoimivas talus, kus oli palju loomi ja kus elas peale oma pere ka sugulasi ja abitöölisi. 1869. aastaks oli kogutud raha 700 rubla, et talu päriseks osta, kuid pettuse läbi sai selle omanikuks hoopis isa Joosepi õemees.
Anna isa osales rahvusliku liikumise üritustel, esimesel üldlaulupeol Tartus ja Vanemuise seltsi kõnekoosolekutel. Kodus oli lugemisvaraks nii raamatuid kui ajalehti, nt Jannseni Sannume-toja, Eesti Postimees. Isa Joosep luges teistele ette „Kalevipoega“ ning oskas mängida viiulit.
Aastal 1873 alustas Anna 9-aastaselt kooliteed Pataste mõisas avatud ettevalmistava õppekavaga saksakeelses erakoolis. Edasi õppis ta Tartus pr. Hoffmanni erakoolis Peterburi tänavas, Gildi tänava väikeses tütarlastekoolis ning 1880–1885 Tartu kõrgemas tütarlaste koolis, kust sai kodukooli õpetaja diplomi. Neis saksa õppekeelega koolides õppides kasutas Anna perekonnanime Espenstein.
Ta töötas Tartus lasteaiaõpetajana ja astus 1885. aasta suvel Postimehe toimetaja K.A. Hermanni laulukoori. Seal sai alguse sõprussuhe Jaan Lellepiga.
Kui 1886. aasta suvel suri Lydia Koidula, ilmus Postimehes varjunime „Üks Eesti neiu“ all luuletus „Koidulale“. See oli Anna esimene trükis avaldatud luuletus. Edaspidi ilmusid tema luuletused pseudonüümi Anna Haava all.
1887 lõi Peterburis õppiv noor orelikunstnik Miina Hermann (Härma) esimesed viisid Anna Haava luuletustele.
1888 ilmus 23-aastase Anna Haava esimene luulevihik „Anna Haava. Luuletused I“, 1890 „Luuletused II“ ja 1897 „Luuletused III“.
1891–1898 olid Annale väga rasked aastad, rahaline seis oli vilets, tervis halvenes, tuli matta mitmeid lähedasi (isa, 33-aastane õde, isa õe pere, ema). Suri ka J. Lellep. Anna töötas Berliinis ja Venemaal diakonissiasutustes põetajana ja vaestekooli õpetajana, viibides ajuti Eestis tööd otsides ja lähedasi hooldades.
1899 hakkas temalt ajakirjanduses tasapisi taas luuletusi ilmuma (Postimehes, Lindas). Tervis oli ülepingetest siiski vilets ja 1904–1905 viibis ta ravil Tartu Närvikliinikus. Pärast seda alustas vabakutselise kirjaniku elu Tartus. Haava sai töökoha Postimehe toimetuses, kus hakkas tegema tõlketöid ajalehe kirjanduslisade jaoks. Samuti hakkas ta eestindama teoseid maailmakirjandusest. Haaval ilmus veel mitu luulekogu.
Ta elas kasinat elu, jäi elu lõpuni üksikuks ja tal ei olnud lapsi. Alles 75. sünnipäevaks 1939. aastal sai seni ühest üürikambrist teise kolinud Anna Haava Tähtvere pargi lähedal Koidula tänavale isikliku korteri, mille kinkis talle juubeli puhul Tartu linnavalitsus. 1954 toimusid luuletaja 90. sünnipäeva puhul suured pidustused Tartu Ülikooli aulas.
Anna Haava suri 92-aastaselt 13. märtsil 1957 ja ta maeti Tartu Maarja kalmistule.
Aastal 2006 avati Jõgevamaal Assikvere seltsimajas Anna Haava mälestustuba[2].
Anna Haava haud, Tartu Maarja kalmistul

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1888 luulekogu „Anna Haava. Luuletused I“
  • 1890 luulekogu „Luuletused II“
  • 1897 luulekogu „Luuletused III“
  • 1900 mõttesalmide kogu "Peotäis tõtt"
  • 1906 luulekogu „Lained“
  • 1910 luulekogu „Ristlained“
  • 1911 proosaraamat „Väikesed pildid Eestist“
  • 1913 luulekogu „Põhjamaa lapsed“
  • 1920 luulekogu „Meie päevist“
  • 1924 luulekogu „Anna Haava luuletuskogu“ (eelneva seitsme luulekogu põhjal)
  • 1930 luulekogu „Siiski on elu ilus“
  • 1935 luulekogu „Laulan oma eesti laulu“
  • 1954 valikkogu „Luuletused“ (pluss lisa „Järelpõiming“)
Valikkogu "Nõmmelill" 1964
"Väike luuleraamat" 1968
Aastal 1996 ilmus Anna Haava valikkogu "Laulan oma eesti laulu" (ERTallinn, 384 lk; lk 371–379 koostaja Silvia Nagelmaa järelsõna "Aktsente Anna Haava luulest").
Aastal 2006 ilmus Anna Haava kaua käsikirjas seisnud mälestusteraamat "Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest" (IlmamaaTartu, 464 lk; järelsõnana on avaldatudJulius Mägiste "Mälestuskilde Anna Haavast ja tema perekonnast").
Aastal 2008 ilmusid Anna Haava kogutud luuletused "Luule" (ligi 700 luuletust; järelsõna: Doris KarevaSE & JS, Tallinn, 576 lk).

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Siirdu üles(vaadatud 07.06.2013)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]






  Lisaks jäi meile silma teisigi teeviitasid. Näiteks C.R.Jakobson jne...Huvitav on see, et mina olin siiani seotanud Carl Robert Jakobsoni just Viljandi, Sakala ja Kurgjaga, kuid tuleb välja, et ka tema juured ulatuvad Vooremaale...Ilmselt õppisin ma kooli ajal kas ikka õpetajale või ma lihtsalt ei mäletanud seda ja nüüd mööda Jaksobsoni "kodumaad" sõites kerkis see kõik päevakorda. Kahjuks oli juba õues sügispime ja me ta kodukohta ei külastanud.




Vikipeedia räägib:
Carl Robert Jakobson (pseudonüüm C. R. Linnutaja26. juuli 1841 Tartu – 19. märts 1882 Kurgja) oli Eestiühiskonnategelane, publitsistkirjanik ja pedagoog.
Carl Robert Jakobson

Carl Robert Jakobson (pseudonüüm C. R. Linnutaja; 26. juuli 1841 Tartu  19. märts 1882 Kurgja) oli EestiNoorusaastad[muuda | muuda lähteteksti]

Carl Robert Jakobsoni isa oli Torma kihelkonnakooli õpetaja Adam JakobsonNatalie Auguste Johanson-Pärna oli tema õde ja Eduard Magnus Jakobson oli tema vend.
Jakobson elas noorpõlves Tormas ning sai alghariduse isalt ja kohalikus kihelkonnakoolis. Aastatel 18561859 õppis taValgas Cimze seminaris.
Aastatel 18591862 oli Jakobson isa järglasena Torma kihelkonnakooli õpetaja. 1862 läks ta Torma mõisniku ja pastoriga vastuollu ning lahkus sellelt ametikohalt. Ta asus õpetajaks Jamburgi. Aastast 1864 töötas ta kooli- ja koduõpetajana Peterburis1865 omandas ta saksa keele ja kirjanduse alal gümnaasiumiülemkooliõpetaja kutse.
Jakobson liitus Peterburi patriootide ringiga ning alustas selle rühma mõjul tegevust publitsisti ja koolikirjanikuna. 1865 hakkas ta saatma kaastööd Eesti Postimehele, hiljem ka liberaalsetele vene- ja saksakeelsetele ajalehtedele1868 jäi rahuldamata Jakobsoni taotlus asutada Peterburis eestikeelne ajaleht.
Jakobson osales Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli rajamise organisatsiooni asutamises ja tegevuses, olles alates 1870. aastast Eesti Aleksandrikooli peakomitee liige.
1868 ja 1870 pidas Jakobson Vanemuise seltsis kolm isamaakõnet, mis 1870 ilmusid raamatuna.
1871 asus Jakobson elama Tallinna, kuid ei saanud ka seal luba eestikeelse ajalehe asutamiseks.
18721874 töötas Jakobson Vana- ja Uue-Vändra valla kirjutajana.
1874 ostis Jakobson Vändra lähedal Kurgja talu, millest ta kavatses teha näidismajapidamise. Samal aastal korraldas ta Vändras Eesti esimese künnivõistluse. Jakobson valiti Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi presidendiks. Nendes seltsides pidas ta põllumajandusealaseid teadmisi ja uuendusi tutvustavaid ning rahva majanduslikku ja õiguslikku seisundit käsitlevaid kõnesid ja esitas põllumajanduse edendamise kava.
Aastast 1878 toimetas Jakobson Viljandis ajalehte Sakala. Tema lähemad abilised toimetuses olid Jaak Järv ja Jakob Kõrv. Ajaleht kritiseeris kehtivat agraarkorraldust, aadlivõimu ja seisuslikke asutusi ning taotles ajakohaseid reforme, samuti nõudis rahvakooli vabastamist kiriku hooldusest. See tõi kaasa konflikte eestlastest kirikuõpetajatega ja lõpuks rahvusliku liikumise mõõdukamate tegelaste kaugenemise Sakalast. Konflikt kandus ka suurtesse rahvuslikesse organisatsioonidesse.
1881 valiti Jakobson Jakob Hurda asemele Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks.
C. R. Jakobsoni "Kooli Lugemise Raamat", I osa (1867).
Jakobson andis esimesena eesti talupoegadele teaduslikke talupidamisjuhiseid. Ta avaldas esimese eestikeelse põllumajanduse õppe- ja käsiraamatu "Teadus ja Seadus põllul" (I osa 1869) ning raamatud "Kuidas põllumees rikkaks saab" (1874), "Kuidas karjad ja nende saagid meie põllumeeste rikkuse allikaks saavad" (1876), "Sakala Kalender põllumeestele" (1880) ja mõned teised. Nendega pani ta aluse eestikeelsele põllumajanduskirjandusele.
Jakobsoni kõrgetasemelised uuenduslikud kooliõpikud mõjutasid suuresti Eesti rahvakooli ja pedagoogika arengut. Tema "Kooli Lugemise Raamatu" (3 osa; 18671876) I osa ilmus 40 aasta jooksul 15 trükis. Laialdaselt tulid kasutusele ka "Uus Aabitsaraamat..." (1867), "Veikene Geograafia" (1868) ja tütarlastekoolide lugemik "Helmed" (1880). Ajakirjanduses võitles ta koolide olukorra parandamise ja kiriku mõjust vabastamise eest.
Next.svg Pikemalt artiklis Carl Robert Jakobsoni esimene isamaaline kõne
Ta taotles eesti laulukooridele algupärast repertuaari ning andis välja noodikogud "Wanemuine Kandle healed" (2 vihku,18691871) ja "Rõõmus laulja" (1872). Ühiskondlikust tegevusest lahutamatu on Jakobsoni patriootiline luule (kogu "C. R. Linnutaja laulud"; 1870; sisaldab ka tõlkeid, peamiselt saksa luuleklassikast) ja palju mängitud näidend "Artur ja Anna" (1872), mis taunib seisuste ebavõrdsust.
Kõik Jakobsoni teosed avaldati uues kirjaviisis ning aitasid kaasa selle võidulepääsule.
Jakobson haigestus 1882. aasta kevadtalvel kopsupõletikku (eestlased kahtlustasid tapmist arsti poolt, sest kuidas siis nii suur, tugev ja terve mees võis surra loomulikku surma). C. R. Jakobson on maetud perekonnakalmistule Kurgjal. Tema lesk ja tütred kuulusid Vändra saksa kogudusse.[1]. Aastal 1948 avati Kurgjal tema tegemiste jäädvustamiseks muuseum.
1956. aastal anti Viljandi 1. Keskkoolile C. R. Jakobsoni nimi. 2012. aastast kannab kool nime Viljandi Jakobsoni Kool. Aastatel 1992–2010 kaunistas tema portree Eesti suurimat, 500-kroonist rahatähte. C. R. Jakobsoni nime kannavad tänavad paljudes Eesti linnades ja väiksemateski asulates.
Carl Robert Jakobsoni skulptuur Viljandi kesklinnas, sügis 2010
1957. aastal püstitati Jakobsoni mälestussammas Torma kooli juurde (skulptor Roman Haavamägi1993. aastal avati monument ka Viljandis (kujur Mati Karmin ja arhitekt Tiit Trummal).
Eesti Telefilm on teinud dokumentaalfilmi "Carl Robert Jakobson" (režissöör Mati Põldre1982).

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Personaalia[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Siirdu üles Ev. J. V. Kurgja perenaise kirstu juures. Rahvaleht, 1. märts 1940, nr. 52, lk.



29. okt. 2015.a.
Mai