Margit Petersoni kirjalaegas: Simba

Olen Margit Peterson, kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, lastekirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Minu sulest on ilmunud luuleraamatud: 1. "Õitsvate pärnade alleel" 2. "Avali aegadesse" 3. "Veerekese pääl" 4. "Külalood ehk vaaderpass" 5. "Ööde Tütar" 6. "Vana-Rääma uulitsal" Novellikogud: 1. "Virtuaalmees" Romaanid: 1. "Segavereline" 2. "Rist teel" (2015) 3. "Westoffhauseni häärberi saladus" (2017) Lasteraamat: 1. "PETU"

Kuvatud on postitused sildiga Simba. Kuva kõik postitused

kolmapäev, 10. september 2025

Jaansoni rada 728. päev

8,5 km pikkune rada sai täna läbitud ja ma ei jaksanud kõiki seeni metsast ära korjata! :) No tõesti, kaasas oli 2 ämbrit ja 1 kilekott, kõik said täis. Minge metsa! Seekord ma tegin seened soolveega purki, sest eelmise laari marineerisin. Hapendanud ja soolanud veel ei ole. Sügavkülma ka enam ei pane, sealt välja tulles pole ühelegi seenel mittemingisugust maitset, aga soolaseenel siiski on. Korjasin pihkaseid liimikuid, männiliimikuid, männiriisikaid, tammeriisikaid, pilvikuid, lambatatikaid, võitatikaid ja tegelikult otsisin küüslauk-nööbikuid, kuid neid ei leidnud. Juba on ka udulehtrikud valmis, aga neid ma ei korjanud, ei maitse hästi. Puravikke tahaks väga ja peab vist Raekülla kitsemampleid otsima minema. Tindikute isu on ka. Aga üleüldse on mõnus olla, sest suvi veel kestab, soe oli ja alati peale pikkade kilomeetrite läbimist on enesetunne ülihea. Mine sinagi ennast liigutama, sõida kasvõi seenele! 10. september 2025. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

esmaspäev, 25. detsember 2023

Täna algas Päikeseaasta

See, armsa Katrini poolt saadetud jõulukaart sobib niivõrd hästi postituse peatsisse, sest just täna. 25. detsembril algas uus aasta - Päikeseaasta. Ehk siis pärast mõnepäevast magamist päike ärkas. Mulle see meeldib. Meeldib kordades rohkem kui jõulud, ja jõulude aeg on minu jaoks valus aeg, väga valus, sest kahe aasta eest oli väg-väga raske aeg ja ma vahepeal tundsin, et ma olen Universumi suuruse koormaga üksinda, täiesti üksinda ja paar päeva mu elust on kadunud. Vist magasin maha. Või ma ei teagi....Ehk siis 2021. aasta 23. detsmberil oli Germol raske operatsioon ja 25. detsembril sain ma teda külastada, lausa 2 tundi sain veeta oma kalli poja kõrval. Aga Universum võttis mu palveid kuulda ning juba 2022. aasta mai alguses sain ma teada, et mu poeg tervenes kaugelearenenud raskekujulisest vähkkasvajast, tänu dr. Peeter Tulminile ja PERHile, kus me 5 korral (4 päeva kaupa) keemiaravil käisime. Ja siis võtsin kohe ise Kaalukliinikuga ühendust ja edasisest olen palju kirjutanud ... Aga see kõik meenub ja iga aastaga üha enam tahaks ma jõulude ajaks siit ära ning ... seda ma ka tuleval aastal teen, kuid praegu on vara rääkida. Plaanid on elluviimiseks. Soovid on täitumiseks. Täna tegin jõululaua, Germo sõi suure portsu ning Simba sõi lihast kõhu nii täis, et muudkui magab siin. Geiot alles ootame. Mina sõin isegi ühe verivorsti ära, sain kenasti süüa, kuigi verekäkki ei saa, sest seal on jahu sees. Hapukapsast sõin ka ja ühe piraka lihatüki. Sülti ma sellel aastal ei keetnud, sest väikest kogust ma teha ei oska ja suurt ei jõua ära süüa :) Lisaks pole ma mitu päeva kodust liikuma saanud, raskekujulised seedeprpbleemid leidsid mind üles kahjuks ja ka laupäevsed plaanid, minna turule Ergo esinemist vaatama, jooksid liiva. Nüüd oen targem, maksa ma enam ei söö, sõin paaril päeval ja ... ei taha seda kohutavat kogemust jagada ka mitte. Täna olen juba inimene, kõht käib läbi tänu käsimüügil olevatele ravimitele. Olen enne ka selle kohutava kõhukinnisuse käes piinelnud, paar aastat tagasi kirjutas endokriinoloog mulle süstid, ( olin siis diabeetik) mida korra nädalas tegin, need pidid kaalu langetama (praegu on eriti popp, inimesed on nii lollid, süstivad ennast diabeetiravimitega, teadmata tagajärgi) aga minul ei langetanud, hakkasin paisuma ja seedimine lakkas töötamast ... kui juba nädala polnud saanud rasket häda teha, jätsin süstimata ja sain asja korda. Põrgupiin! Ärge jumala eest tapke ennast kaalulangetamise nimel, sest need süstid ei ole teile! Need ummistavad teie soolestikku ja tagajärjed võivad olla katastroofilised! Kui kellelgi on krooniline kõhukinnisus ja see teda vaevab siis võtku minuga ühedust, saan aidata. Aga olge ikka terved ja rõõmsad, uus aasta peagi koidab ja kõige pimedam aeg on seljatatud. Ma olen päikeselaps, sellepärast ma ei armsata jõule, siis päikest pole. Ootan kuuma suve, vähemalt 30 kraadist. Aga nüüd galerii ka. 25. detsember 2023. Vana-Rääma. Ahjaa, Päkad käivad siiani, sest hommikul kell 8.20 käis spetsiaalselt mulle akna taga lehvitamas :) Mul oli seljataga magamata öö, aga nägemine on alles :D

laupäev, 14. oktoober 2023

Kõrvitsad mahtusidki purkidesse ära :)

Nonii, 2 päeva mässamist ja nii need valmis saidki - kõrvitsasalatid! Nüüd vast aitab ka :D Ajavad muidu elamisest välja või pean nende tarvis teise elamise üürima. No hea pottsepp tõi mulle hiigelkõrvitsa, millest poole andsin Maarjale, aga pisike, Ilda toodud kõrvits ootas ka oma saatust, nii need eile vette pandud saigi ja täna toimetasin edasi. Nüüd ei pea me ühtegi salatit pikema aja jooksul poest ostma, kõik on oma varasalves olemas. Aga ma ei ütle iial iial, sest jubedalt tahaks juba seeni korjama minna :D Mine tea, tarbijaid on rohkem, ehk Simbagi soovib kõrvitsasalatit, kartula ju sõi ära. Mis seal ikka, suur töö tänaseks tehtud, nüüd saan ennast millegagi premeerida. Olge rõõmsad ja liikuge ning sööge tervislikult. Mina teen seda, mida näitas ka nädala algul antud vereanalüüs, mis on täiesti korras. Olgugi, et ma tarbisin üle kuu aja põletikutablette. Eks liikumine ja õige toitumine ongi ju tervise edu pandid. Ilusat laupäeva! 14. oktoober 2023. Vana-Rääma

reede, 31. mai 2019

Juunikuu numbrid on ilmunud!

Juunikuu numbri luuleveergu ajakirja "Saatus & Saladused" saatsin Ivar Silla luule. Ostke ajakiri ja saate lugeda.
Kui ka sinul on soov, et su luule ilmuks selles ajakirjas siis võta minuga ühendust juba täna. Või on sul endast mõni lugu rääkida?

Samas numbris on ka minu lühijutuke "Usk, lootus ja armastus."

"Müstilistesse lugudesse" kirjutasin artikli müstilisest naisest Kersti (Kobi nimega teavad teda paljud) Astelist.

Kui ka sinul on mulle rääkida põnev lugu või tegeled müstiliste asjadega siis anna sellest teada juba täna.

Samas numbris on avaldatud ka minu lühijutuke "Välgust tabatud."

Kui sinul on põnev ja eriline loom, kellest saaks põneva artikli siis anna ka sellest teada. Ajakiri " Lemmik" on selliste lugude tarvis.

Head lugemist!

juunikuu numbrid näevad välja sellised...

"Usk, lootus ja armastus"

artikkel Kersti Astelist...

...

Välgust tabatud....

...

meie pere müstik Simba

31. mai. 2019.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 27. mai 2019

Uus tass Venemaalt + Germo sai koju, jeee!

Ärkasin kell 7.22. Kummaline, viimasel ajal ärkan kas 7.22 või 8.22. Ilmselt mingi numbrimaagia. Aga eks ma läksin õhtul varem magama ka. Tegelikult juba õhtul kella 23.00 ajal langeb mu veresuhkur 4,6 peale ning ma olen sunnitud kolm magusat kaeraküpsist sööma, et suhkur vähemalt 5,5 peale saada, aga täna võtsin ühendust nii endokrinoloogi õega kui ka perearstiga. Hea uudis on see, et alates homsest olen ma juba kahest veresuhkru tabletist prii. Ehk siis algul võtsin 2 Diapreli (60 mg+60mg) kuid homsest jäävad need ära. Olen, tänu tervislikule toitumisele, liikumisele ja rangele režiimile, oma veresuhkru taseme korda saanud. Aga olen hetkel veel iseenda katsejänes, jälgin ja mõõdan veresuhkru taset enne magama minekut ikka, nii on vaja.

Helistasin ka perearstile ja sain juba neljapäevaks aja, siis saab uus põhjalik vereanalüüs tehtud, et näha ka verst mis muutused on kahe nädalaga toimunud.

Mul on maailma parim ja hoolivam ämm, täna ootas mind üllatus, ta kinkis mulle toortatra jahu, jee!

No ja siis veel üks hea uudis, Germo sai koju. Nii vähe oligi Simbale ja talle (ja muidugi ka mulle) õnneks vaja. Selline dialoog käis neil omavahel ja muidugi musutamine ka, mida kahjuks pildile ei õnnestunud saada. Igal juhul on nüüd meie pere taas õnnelikult koos.

Germol tehti ka üldine vereproov, aga nüüd jääme selle vastuseid (Tallinnast) ootama. Oli ju mõttetu teda niisama haiglas hoida, sest elektroentsefalograafia uuringutele saime aja alles 12. juuniks. Seda tehakse Pärnus ainult korra nädalas ja, nagu tohter Maia Siitan emos olles meile mainis, et kolmapäeviti. Seega üsna varsti. Seniks pandi talle lihtsalt üks ravim juurde, või õigupoolest võtab ta nüüd õhtuti 2/ 50mg-ist Lamictali. Aga seda nii kauaks, kui ajuuuring saab tehtud, alles siis vast algab raviskeemi muutmine, kui algab. Lihtsalt liiga palju muresid on meie peres ja see võis olla üheks peamiseks põhjuseks miks Germol need ülirasked epilepsiahood vallandusid. Epileptikutel on kord nii, et iga kurb ja ka iga rõõmus emotsioon võib tekitada ajus hapniku puuduse, mille tagajärjel need hood esile tulevadki. Paratamatus. Aga kui on õiged ravimid peal, kui ta ei ole (või ravimid ei ole) veel nende vastu immuunseks muutunud, ei vallandu ka hood. Sestap tuleb mõnikord raviskeemi muuta. Ja pealegi on Germost päris pirakas mees saanud, ta on ka kaalust juurde võtnud, õlgadest kordi laiemaks läinud, jalad samuti musklis, nagu mul ning kõhuke on ka ette kasvanud. Ta on ligi 2 meetrit pikk ja kaalub 95 kg. Kui tuleb kaalu liiga palju juurde, võivad ka rohud nõrgaks jääda. Sestap, kallid sõbrad, kui te tulete meile külla ja tahate nii väga midagi külakostiks tuua, ärge tooge magusat!!! Tooge (kui te tõesti ei taha tühja käega tulla) pigem puuvilju, aga kindlasti mitte kooke, komme ja küpsiseid, need on meile mõlemale liiast. Mina nagunii enam magusat ei tarbi. Ja Germole pole ka soovitav.

Kallis kooliõde Aili jõudis eile õhtul tagasi ekskursioonilt Venemaale. Ta tõi seal mulle Venemaa tassi, täpsemalt Novgorodi logoga. Aga parema pildi jäädvustamiseks panin tualettpaberi tassi sisse, sest see on klaasist. Tualettpaber ei Venemaalt toodud. Ja lisaks tassile sain ka oma esimese inglimagneti. Inglid jõuvad mu ellu ise, ma ise ei olegi neid ostnud, või vast paar tükki olen, aga neid kogu aeg kingitakse mulle. Kohe loen üle kui palju mul neid juba on....19 sain. Üliarmsad kingitused. Aitäh, kallid sõbrad! Ja Ailike, aitäh, et jagasid fotode ja videote näol oma imeägedat ekskursiooni!

Üleüldse on täna olnud selline kirev päev, palju emotsioone ja palju külalisi. Aitäh!

Kuna ma pean päevas vähemalt 30 minutit liikuma, käisime Germoga jalutamas, umbes 1,5 km jalutasime, sest kepikõndima ma Germoga veel minna ei julge, aga varsti liigume taas. No, ma ei saanud ju, õde tõi krevette ja ma sõin neid peale söögiaega, need kalorid tuli ju ometi maha kõndida! Samas ega tegelt see asi nüüd nii hull ka ei ole, krevett on mereand ja mereannid ei sisalda süsivesikuid, vist. Aga meie nautisime vihmas jalutamist.

Ahjaa, tegin ühe fotojäädvustuse ka meie lõunasöögist. Germo oli juba jõudnud pool praadi ära süüa, aga pole hullu. Meie lõunasöök (mis on mul alati kõige toekam, loen ka süsivesikuid) koosnes tatrast, rohelisest sibulast ja küüslaugust, purustatud tomatitest, kodujuustust, kolmest pisikesest tomatist, kanašašlõkist ning ühest viilust seemnesaiast, mida kattis avokaado (või asemel), küüslaugu helbed ja rulaad. Kõrvale jõime smuutit, see koosnes: keefir, kookoshelbed, tsiia seemned, seller, rabarber, linaseemned ja vaarikad. Homme saan juba toortatra jahu smuutisse lisada, jee! Mina juba tean millest see toortatra jahu hea on, kui sina tahad teada, uuri netiavarustest.

Olge terved!

P.S. Mul on nii hea meel, et olen väga, väga paljudele saanud oma blogipostitustega toeks olla, nii diabeedi ravi, kui ka toitumise suhtes. Päriselt! Kuigi ma tegelikult blogin rohkem oma tarvis (näiteks äkki annan kunagi elulooraamatu välja, blogi on hea spikker) loevad seda ka paljud ning olen tõesti saanud väga palju head tagasisidet, mis toidab mu õnnehormoone. Aitäh!