Margit Petersoni kirjalaegas: Veltsa

Olen Margit Peterson, kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, lastekirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Minu sulest on ilmunud luuleraamatud: 1. "Õitsvate pärnade alleel" 2. "Avali aegadesse" 3. "Veerekese pääl" 4. "Külalood ehk vaaderpass" 5. "Ööde Tütar" 6. "Vana-Rääma uulitsal" Novellikogud: 1. "Virtuaalmees" Romaanid: 1. "Segavereline" 2. "Rist teel" (2015) 3. "Westoffhauseni häärberi saladus" (2017) Lasteraamat: 1. "PETU"

Kuvatud on postitused sildiga Veltsa. Kuva kõik postitused

teisipäev, 29. aprill 2025

Mööda kodukandi radu ...

Kuhu ulatuvad mu juured? Ema poolt praegusesse Lääneranna ehk endisesse Koonga valda, Veltsa külla, kus viimastel aastatel toimub valgusfestival, kuhu kahjuks mina jõudnud ei ole. Ehk jõuan. Just selle Veltsa pargi taga (Veltsa mõista varemete taga) asub üks nelja korteriga maja, seal ongi minu sünnikodu. Olen juurtelt pussjunlane. Ehk siis mõne kilomeetri kaugusel Mihkli kirikust, kus toimuvad legendaarsed Mihkli laadal, seal samas lähistel, Mihkli kalmistul puhkab juba ligi 6 aastat mu maailma kallim Ema. Emakese juured ongi seal. Ema sünnikodu aga asub Koonga südames, vana meierei vastas, kus elas hiljem tema ristiema Iida Aavekukk. Maja on hetkel müügis ...Ema emapoolsed vanavanemad aga elasid seal Piisu ja Koonga vahelises metsas, Lauarus. Ema vanaema juured ulatuvad aga Vana-Vigalasse, kuhu ka Mihklist kitsuke rada viib, ema vanaisa käis kunagi hobusega sealt oma naist toomas. Ema isapoolne suguvõsa on aga Nätsi-Oedalt ja Maiksest. Isa on sündinud Pärnu linnas, aga tema juured ulatuvad Soeva külast Saaremaale välja. Isa on maetud Pärnu linna, Alevi 2. kalmistule. Käisin kalli Ema haual, sest ta oli juba nädalajagu päevi mu unedes, järjest 7 ööd. Alati, kui ta tuleb, leian ma võimaluse tema haual käimiseks, aitäh selle ootamatult armsa võimaluse eest, mu kallid Ave ja Aet! Ja tagasiteel põikasime läbi ka lisaks Veltsa külele ühest mahajäetud külast ja ka venna juurest Oidrema(a)lt. Oli üks üliarmas päev. Aitäh! 29. aprill 2025. Vana-Rääma

esmaspäev, 22. juuli 2019

Mööda juuri...

Viimased 2 nädalat on mu elus olnud väga kirjud. Viimase nädala sisse mahuvad sünnipäev, nimepäevad, 14. aastapäev, matused, pulmad jne ... Emotsioonid kõiguvad äärmusest äärmusesse. Täna hommikul oli üle pika aja see päev kus ma ei pidanud vara ärkama, aga ärkasin ikka, bioloogiline kell ajas mind juba peale 8 üles.

Eile sõitsime noorema vennaga mööda kodukandi radu. Germo oli ikka ka kaasas. Juba peale kella 10 startisime Pärnus Lääneranna valda. Venda ootades käis ilge pauk ning mu kodutänav kihas rahvast, sest liinibuss sõitis autole uksele) otsa. Ja endiselt kihas ka Uku esine rahvast. Meie manööverdasime ennast linnas välja teisi teid pidi.

Endiselt on kalli Ema aed Lõpel lilledest tulvil ning nüüd on ka äädikapuu 3 uut võrset ajanud, küll need on armsad! Nii möödusid mõningad hetked kalli Ema aiamaal ja kodus ikka ka. Siis suundusime edasi.

Olen sündinud endises Koonga vallas (praegu Lääneranna vald), Veltsa külas, mis asub mõni kilomeeter kuulsast Mihkli külast eemal, üsna Mihkli laadaplatsi ja kalmistu lähistel. Ma ei olnud aastakümneid käinud oma sünnikodu vaatamas ning eile me põikasime Veltsa külla sisse. Minu õnneks on maja alles, kuid Veltsa küla on üsna inimtühjaks jäänud. Minu kodumajas elatakse. Ehk siis see samune silikaadist hall kortermaja - see ongi minu esimene kodu. Elamsime alumisel korrusel, vasakut kätt.
Üks selle maja elanik tuli oma kurja koera Reksiga (kellest sai kohe mu suur sõber) välja ja keelas koera, kellele ma kohe pai tegin. Ma ei karda ühtegi koera. Nii see reks kogu aeg niutsus ja sõprust tugevdas.

Veltsa külas on vaid mõni üksik suitsev korsten, paljude majade katused on tänaseks sisse vajunud ja unustustehõlma jäetud. Õnneks uhkes pargimajas, kus kunagi elas Ülo Roosileht, ikka elatakse, aga ka mitte aastaringselt. Noorem põlvkond hoiab kodumajal hinge sees just suviti. Seda oli rõõmus tõdeda.

Edasi kulgesimegi Mihklisse, kus malevlased tööd tegid ja laadajärgset platsi korrastasid. Lava oli veel üleval. 20. juulil toimus ju järjekordne Mihkli laat, lausa 31. korda juba. Ise ma sellel aastal sinna ei jõudnud, ei plaaninudki. Tegelikult juba 12. juulil algas see kirikukontserdiga. Nagu ikka.
Üsna laadaplatsi lähistel ilutseb iidne Mihkli kalmistu, kuhu sai ka meie maailma kallim Ema maetud. Veetsime selles rahupaigas tunde ning viisime Lõpelt, kalli Ema aimaalt sinna ka sülemi liiliaid, mis olid Ema lemmiklilled. Ka vanaema ja vanavanaisa haual sai käidud ja küünal süüdatud. Kogu Mihkli kalmistu säras küünlatuledes, sest just laadapäevil jõuab kaugemaltnurga rahvas oma lähedaste kalmudele.
Lonkisime ka Mihkli kalmistu vanemas osas, mida rahvasuu kutsub Saksa aegseks kalmistu osaks. Ka vana kabeli, millest on alles jäänud vaid varemed ja üks ristike, juures käisime. Mihkli kalmistu on kenasti hooldatud ja ääristatud paekivi aiaga. Kogu Mihkli maapind on paene, üks paesemaid pindu Eestis.

Edasi sõitsime Lihulasse, Birgiti trahterisse sööma. Seal on hästi maitsvad toidud ja seal toimusid kolmapäeval ka kalli Ema peied.
Teel Pärnusse tagasi põikasime ka läbi Oidremaa külas, seal elab üks mu vendadest perega. See külake on mulle väga armas siiani, sest seal veetsin ma oma nooruse (kõlab jah nagu ma oleks vanainimene) :) Sellest külast kirjutan ka oma järgmises lasteraamatus PETU VAHETAB ELUKOHTA, mille kirjutamine hetkel kahjuks seisab, aga vähemalt pool raamatust on kirjutatud. Küll tuleb ka aeg, mil ma edasi kirjutama hakkan.

Aga mis ma siin ikka, fotod kõnelevad ju ka.
Vennale Matile suured ja siirad tänud selle turnee eest! Aitäh!