Tunnistan ausalt ennast süüdi, et me täna Tallinnast naastes vale suuna võtsime. No kui me juba Paldiski maanteele sattusime, jäi see Paldiski nii kummitama, polnud sinna juba päris mitu aastat saanud. Lisaks ei olnud Ave ja Monika pankrannikul käinud ja kui juba Paldiski, siis meenus mulle ka tõik, et ma pole kunagi käinud Amandus Adamsoni Ateljeemuuseumis, aga paraku on see suletud just esmaspäeviti ja teisipäeviti, ülejäänud päevadel on avatud. Käisime väravas ära. Siis põikasime ka lihapoodi, kus mu kallis sugulane töötab. Oli armas kohtuda, Vika! Sealt üle tee asub Paldiski Radoneži Vaga Sergi kirik, mis on nii eriline, sai paar klõpsu tehtud. Aga pankrannikul viibisime kaua. Monika ja Germo jäid autosse meid ootama ja meie Avega ronisime Pakri Tuletorni, mis asub 52,3 meetrit maapinnast, 73,3 meetrit merepinnast, sellel on 275 trepiastet ning valmis aastal 1889, seega juba üleeelmisel sajandil. Päris ohutu on seal, traataiad on pandud nii treppide äärde kui ka mujale ning üleval majaka juures on klaasseinad. Mina, kes ma meeletult kõrgust kardan, seal üleval ümber torni tiiru ei teinud, erinevalt Avest. Küll käisin vaid foto tegemiseks korraks niiöelda veerekesel. Aga õnneks on treppide kõrgus mugavalt madal ja ülesse viib keerdtrepp, mille äärtes on aknaruudud (mitte kogu aeg), kus kohast ma pilte klõpsasin. Ave on väga vapper, et oma haige jalaga selle teekonna läbis. Mina olen vana kepikõndija, mind ei võtnud raasugi võhmale ka mitte. Aga arvestage et üleval (enne päris tippu) on külm tuul. Pilet sinna taevasse maksab üksnes 5 eurot ning tornis käijatele on wc tasuta, teistele 1 euro. "Giid" Kersti rääkis meile torni kohta palju põnevat. Ta on ise Paldiskis 30 aastat elanud ning sealsamas tornis ka abiellunud. Vahva naine ja hea giid. Nii juhtub vahel, et plaanivälised toimingud võivad üllatada ja positiivse meeleolu luua. Ekspromt minekud on ägedad! Aitäh, mu kallid sõbrakesed selle mõnusa seltskonna eest! Armastan! Saime pruuniks teiseks juuniks! :D 2. juuni 2026.
