ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

  16. märtsil ilmus minu sulest mu 4. romaan, romaanitriloogia ELU PÄRAST ELU 1. raamat "Trevori juhtum" mille andis välja Heli Kirjastus (see on kodulehekülg, uurige!), toimetas Anneli Sihvart ja illustreeris Annika Lainela. Tagakaane portreefoto pärineb Urmas Luigelt.

 Romaanitriloogia 2. raamat "Maris kolib Portosse"on toimetatud ja ka juba kirjastuses ning 3. raamatut "Tagasi koju" toimetaja toimetab. Nii et lähikuudel jõuavad kõik 3 poelettidele.

meie seltskond Portos

 ELU PÄRAST ELU triloogiaks sain ainest Porto reisilt, mille mälestused põimisin ka romaani sisse. Eks lugejale jääb nuputada mis osa raamatutest on tõene ja mis väljamõeldis. Nagu ikka ilukirjanduse puhul. Mina igatahes nautisin kirjutamist ja elasin selle imelise Porto linna elu ja melu uuesti läbi. Kindlasti lähen sinna tagasi veel!

 Minu käest otse ja pühendusega saad selle raamatu osta 12 euro eest ja posti panen 14 euro eest. Postitan ka teistesse riikidesse, aga siis on postikulu kordi kopsakam.

 Kui sa soovid seda raamatut siis kirjuta oma aadress ja indeks siia kommentaariks või minu facebooki postkasti. EE381010902003166000 Margit Peterson.

Maris ja Trevor näivad kõigile kui õde-venda, kuigi on hoopis armastajad. Trevori minevik on salapärane - on midagi, mida ema Mirell tema eest kiivalt varjab. Isa aga on siitilmast juba lahkunud. Temalt ei saa enam midagi küsida - ja kas temagi jutukam olnud oleks.

Miks ei taha Trevor last, ei suuda Maris mõista. Ja nagu sellest saladusest veel vähe oleks, kaob ühel päeval ootamatult ema Mirell ja ilmub alles mitmeid kuid hiljem niisama ootamatult välja, olles peenest suurilmadaamist ootamatult lihtsaks metsamehe naiseks ja väikese poja emaks saanud. Kõiki saladusi ei suuda Marisele seletada isegi ta hingesugulasest tädi Mathilde, kelle enesegi minevik näib lahti selgitamata asjaolusid varjavat.

Ühel hetkel Maris aga lihtsalt ei suuda enam ei uskuda ega usaldada. Nii lähevadki peategelaste teed lahku - Maris põgeneb ülikooli, Trevor väikelinna, Mathilde tagasi metsatallu avariist laastatud tervist turgutama.

Mis saab edasi?

17. märts. 2018.a.

Vana-Rääma

tagakaane foto: Urmas Luik

mina Portos muljeid kirja panemas oma lemmikkohas- vaateplatvormi kivipingil...foto: Maarika Siim

VIHMATÜDRUK 11. peatükk

11. peatükk

„Appi! Mis juhtus? Kas ta tegi sulle liiga? Miks sa üksinda oled? Kas Raido jättis su maha? Tule siia.“ embas Raine oma õde ning ta süda värises sees. Reine nuuksus ega suutnud õele vastata.

„Issand kui loll ma olen, et teid kaheksi jätsin! Kui rumal minust! Oleksin pidanud uskuma...“ möönas Raine kuid õde katkestas ta jutu.

„Raineee, mitte midagi hullu ei juhtunud, ole vait!!!“ ja nuttis edasi. Õed olid teineteise embuses vagusi, ei ühtegi sõna.

„Esiteks küsid sa nii lolli küsimuse, me ju polegi Raidoga paar veel kuidas ta mind oleks saanud maha jätta? Mina lihtsalt olen rumal, kuna teadsin, et ta peab minema.“ selgitas noorem õde.

„Olgu, vabandan! Aga tead, üks mu sõber esineb täna ühes pubis, kas tahaksid koos minuga kaasa tulla? Võtaksin sind oma vastutusele,“ pakkus Raine õe rahustuseks võimaluse välja.

„Kes? Ma ei taha mingisugust vanainimeste muusikat kuulata!“ torises Reine.

„Jäta! Ta pole mingi vanainimene, on selline nunnu kolmekümnendates meesterahvas, kes lauab väga hästi ja peab ühemehebändi. Lisaks sellele teeb ka ka ise laulusõnu ja on sedavõrd armas tegelane, et fännid kipuvad teda jalust maha jooksma, kuigi ta ise on selline karune ja seltskondlik mees. Aimad kellest ma räägin?“ kiitis Raine oma muusikust sõpra.

„Aa, nüüd ma tean küll! Sa räägid Sulost!“ arvas õde aimavat kellest jutt käib.

„Hkmhh, kindlasti mitte! Sulo ei kuulu kohe kindlasti mu lemmikute hulka! Oled sa kuulnud, et ma kunagi temast üldse rääkinud või teda fännanud olen? Külm, väga külm...“

„Sa mõtled Ergot?“

„Bingo! Jah, just Ergo Korpi peangi ma silmas. Ma jumaldan ta uut laulu „Vastuseid tean,“ mille sõnad on mulle lausa pähe kulunud! Ja pealegi on sõber Ergo vägagi rahvainimene ja nõutud muusik. Pole mingi ime, et ta fännklubi on kilomeetrite pikkune. Mida leebem ja sõbralikum suhtleja oled, seda rohkem sul fänne on, ja Ergol juba on, kuigi ta on maininud, et fännid võivad vahel väga tüütud ja väsitavad olla. Alati, kui ma mõnele tema kontserdile satun, tantsib nii mõnigi paadunud fänn Ergo pilli saatel, kes pole just kõige nooremas nooruses, nagu mõni taustatantsijanna ja välgutab oma kumerusi, vahel saab lausa südamest naerda. Ja lood on tal väga rütmikad ning kaasakiskuvad. Tead ju küll, mul lausa mitu kauamängivat temalt kodus riiulis!“ muheles Raine.

„Jaa. Oihh, ma tahaks neid tantsutüdrukuid lausa näha!“ oligi Reine tuju parem.

„Kas ainult tantsutüdrukute pärast liituksid minuga?“ tegi Raine Reinele silma.

„Loomulikult!“ tögas õde.

Bum-Bumi nimeline pubi Pärnu südalinnas oli rahvast tulvil. Nagu tellimuse peale olidki Ergo fännid enne platsil kui muusik ise pulti astuda sai. Üliminis seelikus keskealine fännitar, valged ja kondised, kõverad jalad ja tuharad vilkumas, hambutu, aga lai naeratus näol, esines rohkem rahvale ja ise oli üliõnnelik, arvates et on imetlusväärne ja seksikas. Rahvas, kaasaarvatud Raine ja Reine vaatasid tantsutüdrukut ammulisui ja neil oli lausa häbi, et ühel naisterahval ei ole üldse eneseväärikust, kuid ilmselt seal ajunatukese asemel puhus alkoholismist tingitud tuul, mis lausa rajumaks muutus. Samas Ergo laule kuulates on lausa patt istuda nagu soolasammas, jalg kisub ikka tatsuma ja sõnad laualvad huulil peaaegu kõikidel fännidel. Fänne ju tuleb hoida ning ega Ergogi nendesse halvustavalt suhtu, pigem poetas ta pausi ajal tagasihoidlikult üle huulte, et on osadest väsinud, kuigi need osad ronisid ka pausi ajal Ergo lähedusse, et mitte oma elavat iidolit silmist lasta, et kasvõi korraks leida lemmiklauljaga silmside, mis kogu õhtuks ja kauemaks veel hinge paitama jääks. Klient on kuningas nagu öeldakse, mis sobib ka sellesse konteksti.

Niikui Raine oma jala pubi taha terrassile vedas, hakkas sadama nagu oavarrest.

„Appi, vihmavarju ju pole, me saame läbimärjaks!“ kaebas Reine. Raine oli nagu äratehtud, vaatas taevasse ja lasi paduvihmal ennast kaasa viia. Mõne hetke pärast oli ta aluspesuni märg, ega kuulnud üldse millest õde räägib. Vihmatüdruk loitsis.

„Raine, kuuled ka vä?! Kuidas me siit minema saame? Mina küll ei taha märjaks saada!“ pahurdas Reine, kuid Raine ei kuulnud ikka.

„Õdeeeee!“ lausa karjus Reine ning alles siis nagu potsatas Raine sealt pilvepiirilt reaalsusesse tagasi.

„Mis juhtus?“

„Näehh, enne räägivad selle pubi seinad minuga kui sina! Ja ma üldse ei mäletagi enam mida ma küsida tahtsin!“ pomises Reine, sest silmas läbi vihma ühte kuju mis nii kangesti meenutas talle Raidot.

„Mõnus õde mul küll, algul pröökab ja siis neelab keele alla! On sinuga ikka kõik korras?“ asetas Raine käe noorema õe otsmikule, veendumaks et Reinel palavikku ei ole.

„Lõpeta ära, sa oled nagu ema! Ma pole mingi titt enam, et sa minuga nii käitud!“ pahandas Reine.

„Einoh, vabandust! Tuhat vabandust, õeke!“ jälgis Raine õe pilku, mis oli suunatud kaugusse.

„Unistad või? Kellest? Raidost? Aa, see eio ole tema! Ära nüüd teda igal pool ka näe!“

„Raine, kas suudlus ongi alati soolane?“ küsis noorem õde ootamatult.

„Mida?!“ ehmatas Raine sellise ootamatu küsimuse peale. „Kas ta suudles sind? Kas Raido suudles sind täna? Kas minu väike õeke on juba suudelnud?“ oli vanem õde hämmingus.

„Jäta! Kas ma niisama küsida ei või?“ punastas Reine.

„Oot, oot, kus kohast nüüd äkitsi selline küsimus? Miks sa just seda täna küsid?“ vastas õde küsimustele küsimustega, põigeldes nii õe poolt esitatud küsimusest kõrvale. Mitte, et ta vastata ei tahaks, aga teda tegi selline küsimus ettevaatlikuks ja ta kahetses taas, et oli Reine ja Raido mõnes ajaks kahekesi jätnud. Samas meenus Rainele oma esimene suudlus ja see tundus ka talle soolasena. Ja nüüd ei tundu suudlused enam soolased. Ehk loodab nooruk, kes pole veel suudenud, et suudlus on magus? Miks ta muidu on peale esimest suudlust hämmingus.

„Näehh, sinu käest ei saa midagi küsida, kogu aeg põikled kõrvale? Kas mina olen kunagi küsinud sinu esimese suudluse kohta?“ pahurdas Reine.

„Ei ole. Sa tõesti ei ole. Aga kui oleksid küsinud, poleks ma vastamata jätnud. Sinu eest, mu kullakallis õde, ei varjaks ma seda! Kuigi on palju asju elus millest ei räägita kellelegi. Ka kõige intiimsematest asjadest pole ilus rääkida isegi oma parimale sõbrannale. Midagi peab jääma ka kahe inimese vahele, armstajate ja armatsejate vahele.“ selgitas Raine.

„Aga miks sa siis minu käest uurid? Suudlus on ju ka intiimne asi ja ma ei pea sulle aru andma! Kordan- sa pole mu ema!“ mossitas Reine endiselt. Ja tal oli õigus. Tal oli kuradi õigus, sest suudlus on intiimne ja seksuaalne tegevus. Reine tabas iseennast ka mõttelt, et ta tegi öelduga vanemale õele ära. Esimest korda elus pani ta õe suu lukku. Reine tundis ennast uhke ja võimsana, nagu oleks mõne elulise eksami läbinud või testi ära lahendanud. Noorem õde oli õnnelik ja muigas endamisi, mis ei jäänud ka vanemale õele märkamatuks.

„Olgu, olgu, rahu! Ma tõesti ei ole su ema ja ei taha kõlada ka nagu meie ema, ja olen sinuga nõus suudluse intiimsuse suhtes. Aga miks sa seda kõike just täna küsid?“ iroonia paistis iga Raine sõnast ja pilgust läbi. Reine muutus näost punaseks nagu keedetud vähk ja teda ei häirinud isegi lausvihm mis üleni ta enesesse haaranud oli. Ka ei näinud ta võõras poisis Raidot, kuigi ihaldas noormees nägema kõikjal enda läheduses. Ihaldas Raidoga taassuudelda ning muutuski kavalalt unistavaks.

„Noh, jah, jah, me tõesti suudlesime. Ma suudlesin Raidoga täna ja see oli mu esimene suudlus, aga sa ei epa sellest emale rääkima!“ värises armunud õe süda sees. Ta jälgis igat Raine liigutust ja nad jäid õega teineteisele otsa vaatama.

„Totu! Kes siis sellistest asjadest kohe emale rääkima jookseb?! Kuigi selline usaldus oma vanematega oleks ju iseenesest armas, aga teeks nad liiga ettevaatlikuks ja kontrollivaks. Kui sa suudad ennast edasisest hoida ja oma au hoida, seda kõige intiimsemas mõttes, siis pole ju midagi hullu. Ja mida kauem kestab musisuhe-seda armsam ja romatilisem see on! Aga et kohe esimesel kohtumisel te suudlesite...“ targutas Raine, kuid Reine parandas teda.

„Mis esimesel kohtuimisel!? Segast paned vä? See polnud ju meie esimene kohtumine!“ oli üdse solvunud.

„Ohh jummel küll, sa mu õrnahingeline pubekas! Said aru küll mida ma silmas pidasin! Said või?“

noomis Raine.

„Ah, ise oled paras pubekas!“ ei mänginud Reine solvunut vaid ta solvuski, et õde teda pubekaks nimetas. Ta polnud iialgi seda sõna sllinud ja omast arust oli Reine üldse juba täiskasvanu, vähemalt oma klssiõdede suhtes, kes tundusid isegi Reinele kuidagi liiga lapsikud ja naiivsed.

„Ära siis nüüd nii kohe! Olgu, vabanda, võtan oma sõnad tagasi!“ tundis Raine ise ka et läks liiale. Ta armastas õde väga ning järjest rohkem tundis ta ões ära pubekast ennast, isegi iga liigutus ja näomiimika meenutas teda ennast. Aga Rainet ennast see pubakaks tituleerimine niiväga ei häirinud, kuivõrd häiris mürsikuks kutsumine, sest see sõna meenutas talla mingisugust virsiku ja mürsu ristsugutist, kohtlast või kahtlast atribuuti.

„Lepime ära?“

„Lepime!“ naeratasid õed ja lõid käepatsu, nagu neil sellistes olukordades alati kombeks oli.

16. märts. 2018.a.

Vana-Rääma

VIHMATÜDRUK 10. peatükk

10. peatükk

„Eiiii, eiii ole võimalik! See ei ole võimalik!!!! Miks sa mulle ei öenud, et koju saad??!!“ hõiskas Raine, nähes Janarit koos tema perega elutoas juttu puhkuma. Janar, sõduri vorm seljas, haaras Raine enda embusse ja sõnad olid sellel hetkel üleliigsed. Reine punastas, nähes õde oma kallimaga miilutsemas. Ka Rainold ja Riin pöörasid pilgu ära ning tundsid noorte üle rõõmu.

„Kallike, kuidas ma oleksin saanud sulle kojutulekust teatada, kui sa mu kõnedele ei vasta?“ vaatas noormees oma kallimat suuril silmil.

„Aa, ahjaa, ma jätisn ju telo koju, ohh mind! Issand kui armas üllatus! Tõsiselt! Ma olen niiiii õnnelik!“ aina suudles Raine oma kallimat, kelle näost oli jäänud järele nagu kitsejälg, aga selle eest tundus ta õlgadest kordi laiem. Juba mõned kuud sõjaväge oli voolinud kiitsakast Janar-poisist mehe.

„Eh-eee, reetur! Janar, sa oled reetur!“ hõikas Raine ootamatult. Kõikide pilgud olid temale suunatud ja perekond ei mõistnud mille eest Raine oma kallimat noomib, või õigupoolest ei psitnud see noomimise moodi välja, sest noor naine oli hõigates millegipärast ülirõõmsas tujus.

„Olgu, olgu, olen, aga ma ei saanud, igatsus sinu järele tahtis mind ju ära tappa!“ teatas reeturiks osutunud Janar, mees kes esimesena helistas, nende kokkuleppe katkestas.

„Aga kirju saadame teineteisele me ju ikka? No palun, palun!“ palus Raine.

„Ma ei tea, sest ma hakkan vist nüüd igal nädalavahetusel koju saama või sina võid ka mind külastada. Kas siis enam on mõtet?“ arvas sõdurpoiss.

„Ikka on. Muidugi on. Kui mõnus tunne on päriskirjavahetust pidada! Aga ma siin mõtlesin vahepeal et kuidas vanasti küll suutsid inimesed vahel elada kuid teadmatuses, sest vahel kirjad tulid väga kaua kohale. Vanasti olid inimesed vist palju kannatlikumad kui praegu. Iss? Emm? Noh?“ esitas Raine selle küsimuse oma vanematele. Rainold ja Riin vaatasid teineteisele sellise pilguga otsa, nagu oleks nad äsjaarmunud. No tegelikult olidki, sest mõlemad olid tunnistanud laste kuuldes kuidas nad iga päevaga üha enam teineteisesse ära armuvad, et armastuses pidavat see tavaline olema. Armastus pidavat silmad pimestama ja partner ei näe peale oma abikaasa enam ühtegi vastasoo esindajat, kui tegu on tõelise armsatusega. Ta ei tule selle pealegi et peaks oma abikaasat petma, vaid juba tühipaljas mõte abikaasale, isegi siis, kui ta viibib tuhandete kilomeetrite kaugusel, tekitab tema ihule tibutagi, mis iga korraga aina võimsamaid külmavärinaid tekitab. Just nii toimis see ka Raine ja Reine vanemate puhul, sest elasdi ja töötasid nad ju teine teises riigis, aga armastus püsis, miski ei olnud nende tõeliste tunnete takistuseks. Tõsi küll, iga jumala päev Riin ja Rainold helistasid teineteisele, vähemalt kasvõi korra päevas ning õhtuti veetsid vahel tunde skypes suheldes. Tänapäeval on ju maailm avardunud ja pole enam sellist piina mis armunud paarid lahutaks. Lihtsalt vahel võib olla asi selles, et osad inimesed ongi truudusetud, nad ei suuda jäägitult armastada ühte inimest korraga, neile jääb oma abikaasast vajaka ning nad kasutavad igat võimalust petmiseks. Järelikult pole tegu armastusega, vähemalt petja poolt. Kui sa ikka oma ihasid alla suruda ei oska, oled sa nürk ja ei oska ka sellisel juhul armastada.

Nii Riinil kui ka Rainoldil on palju austajaid, on kogu elu olnud, nagu ikka nägusatel, tarkadel ja temperamentsetel inimestel. Aga kordagi pole nad teineteist petnud, sest armastus nende vahel on mõõtmatu suurusega ja püsiv.

„Vanasti oli päike kollasem, muru rohelisem, teavas sinisem, inimesed kannatluikumad ja armastus suurem. Raine, egas meie su emaga ometi vanad ei ole, et sa meie käest seda küsid. Me oleme ikka noored alles!“ muigas Rainold, andis Riinile musi ja jälgis tütre reaktsiooni.

„Kas ma pean siis vanavanemate juurde sõitma ja nende käest küsima või?“ tegi Raine silma.

„Jah. Just. Muide, hea et sa meelde tuletasid, mu vanemad ootavadki meid juba külla. Oleks tore ehk juba täna sõitma hakata? Jõuaksime õhtul kohale ja...Janar, mis ajal sa Tapal tagasi olema pead?“ uuris Riin.

„Ee, ma, ma ei tea kas ma saan kaasa tulla, kui sa seda silmas pidasid? Ma pole kojugi veel jõudnud ja homme õhtuks pean tagasi olema. Hiljemalt kella 20.00 õhtul.“ selgitas Janar.

„Ema, teie minge, ma tahaks oma kallimaga kahekesi olla. Loodan, et seda ei ole palju palutud. Lubage, pliiiiis?“ palus Raine vanemaid kurval ilmel.

Riin ja Rainold mõistsid noori, neile tegi pigem muret Reine, kelle nägu muutus kohe, kui Raine loobus vanavanematele külla sõitmast.

„Reine, pane sina ennast valmis, hakkame varsti sõitma. Las noored olla omakeskis ja pealegi vanaema ootab sind väga külla,“ jagas Riin käske. Reinel ei jäänud muud üle kui nõustuda, sest tegelikult igatses ka tema vanavanemate järele.

Raine ja Janar vaatasid ainiti teineteist ning nende pilgud kõnelesid õnne keeles. See tunne mis Rainet läbis, oli kirjeldamatu. Ta nautis iga hetke ning ootas juba millal pere liikuma hakkab. Noor ja armunud naine oli nii kindel, et täna saab ta Janari omaks. Ta oli kindel, et vastakad meeleolumuutused mis teda hiljuti tabasid, olid tingitud suurest igatsusest oma kallima järele. Praegu oli ta kindlamast kindlam, et armastab Janarit iga oma rakuga ja iga sekundiga üha rohkem.

„Noh, noored, olge siis head lapsed!“ muigas Rainold, surus väimehe kätt, kallistas Rainet ja läks autot käivitama.

„Oleme, oleme, iss!“ naeratas Raine. Reine jooksis õele sülle, nägu mossis. Puberteediiga paneb mässama ja sellises olekus meenutas Reine nii oma vanemat õde. Kuidas ta küll oleks tahtnud koju jääda, aga pidi minema. Ta pomises vaikselt „tsau“ ja läks uksest välja.

„Me tuleme tagasi homme või ülehomme. Millega sina väimeespoiss Tapale tagasi saad? Kas keegi viib sind ära? Või tahad sa, et kiirustame homseks tagasi ja pakume küüti?“ tundis Riin huvi.

„Ärge minu pärast küll kiirustage. Meid, tagasiminejaid on üpriski mitu ja ühe sõdurpoisi isa viskab meid homme õhtuks tagasi. Olge teie rahulikult. Tervitage siis ikka vanaema ja vanaisa ka meie poolt.“ selgitas Janar. Riin kallistas noori ja lippas tütrele ja isale järgi. Rainold juba tegigi oma nalja, nii kui Riin auto juurde jõudis, pani mees aujtoga minema ja nii mitmel korral, kuni Riin viimaks autosse sai. Seda nalja tegi isa pidevalt ning kogu pere oli sellega harjunud. Raine arvas, et tema oleks selle aja peale ammu kurjaks saanud ja auto ukse tagantkätt kinni löönud, aga ema ei saanud mitte kunagi kurjaks, ta naeris ja lõhverdas nagu puberteedieas plika. Raine oli küll õnnelik, et tal on imeline perekond, aga ta ei jõudnud ära imestada kus kohad ta vanemad külla sellise positiivsuse võtavad. Kumbki tütar ei mäleta, et nende vanemad oleks kunagi omavahel tõrelenud ega kakelnud, alati olid nad rõõmsameelsed ja armastusväärsed. Lausa nii, et üks lõpetas teise lause ja vastupidi. Nad nagu hingaksid ühte õhku ja oleksid kohati nagu üks isiksus. Samas kiputakse arvama, et erinevused liidavad, aga isa ja ema tundusid nii sarnased olema, kuid sarnasus neid ometi ei lahutanud, ikka liitis. Raine oli kindel, et kui tema peaks elama ema kehas ja olema nii kaua isast eemal, läheks ta hulluks, ta ei suudaks. Juba praegu, kui ta kallim temast veidike aega eemal on, hakkab ta ülemõtlema ja läheb endaga pahuksisse. Aga ema ja isa suutsid. Raine lootis kogu südamest, et ta muutuks ka kunagi stabiilsemaks ja leplikumaks ja arvas, et aastad muudavad, sest hetkel mässas temas ikka väga kärsitu hing.

„Kallis, tead, ma, ma ei leia õigeid sõnu. Aga teeks nii, et me ei hakka kirjateemat lahkama, et miks üks meist liiga kaua kirja ootas jne...Tahan olla siin ja praegu, mitte minevikus ega ka veel mitte tulevikus. Sa ei kujuta üldse ettegi kuidas ma tegelikult su järele igatsesin. Ma pole isegi koju jõudnud, sest üks sõjaväekaaslane elab Lihulas ja nad sõitsid läbi Pärnu Lihulasse, ning mul tuli hoobilt mõte, et tahan sinu juurde. Nii nad väikse kõrvalepõike tegidki ja mind siia tõid. Olin tegelikult väga mures ka, sest kartsin juba, et sa ei vastagi mu kõnele enam, et ehk olen sind solvanud. Teinekord vea ikka moblat endaga kaasas...“ puistas Janar südant.

„Ma olen sinuga nõus, mu arm! Oled mulle väga, väga kallis! Drinki tahad? Revideeriks natuke baarikappi?“ olid Rainel vallatud mõtted.

„Minugi poolest. Aga midagi mahedamat ehk? Mahedamat konjakit näiteks.“ tegi Jarar silma.

Belõi Aist lahti nööbitud ja Martini Asti lisaks, ladus Raine uuesti snäksid külmkapist lauale.

„Oi, ma süüa küll ei jaksa!“ Jaran alles ägises pidulikust söömaajast, kuid Raine polnud lõõpimisega kade; „Kes sulle putru pakkunud on!?“

„Heh, tule siia, mida sa sahmerdad kogu aeg ringi!“ meelitas Janar kallimat.

„Oota, ma olen tohutult näljane. Kuidas see kõlaski? Kes sööb-see jaksab!“ tegi Raine oma kallimale kelmikalt silma ja tahtis singirulli suhu pista.

„Kesse siis sea moodi sööma hakkab, kallike?“ võttis Janar laualt pokaali Martinit ja ulatas selle Rainele, ise rüüpas pitsi konjakit lõpuni ja tegi sada nägu sekundis, nagu pruugiks esimest korda alkoholi.

Kui noored olid pool tunnikest vesteldes ja drinkides mööda saatnud, küsis Raine ootamatult sellise küsimuse mis mehe pahviks lõi. Jaran ju ennist mainis, et ei taha rääkida ei minevikust ega tulevikust, tahab elada hetkes, aga noore naise hing ja kõrvad vajasid kindlustunnet ja hellust.

„Mis meist saab siis kui su armeeteenistus lõppeb?“

Janar sügas peopesa ja juhtis jutu teisele teemale; „raha hakkab vist tulema.“

„Raha rahaks, miks sa teemast kõrvale hiilid? Janar, kas sul on midagi sellist südamel, mida mina ei tea, aga võiksin teada? Sa oled natuke kummaline, anna, andeks, aga oled.“ vaatas pruut oma peigmeest altkulmu.

„Kullake, jah, ma võin teistsugusena tunduda, sest mu füüsis on küll siin, aga mõtted kondvad Tapa ümbruse metsades, ausalt. Mis ei tähenda, et sina ja meie saatus mulle korda ei läheks. Läheb, ja kuidas veel läheb. Aga kui sa viibid mujal ja saad koju käima vaid korraks, oledki mõtteis rohkem seal mujal, sestap sulle võibki ekiarvamus maad rajama hakata. Ütlen ausalt, ma ei oska sulle praegu sellele küsimusele vastata. Kui loobiksin lihtsalt sõnu tuulde ja lubadusi täita ei suudaks, poleks see üldse sinu puhul aus. Ja minu puhul ka. Tean vaid seda, et ihakn olla sinuga koos nüüd ja praegu, ja ka peale armeeteenistust, aga ma praegu kaugemale mõelda tõesti ei suuda. Laseks ehk ajal minna ja saatusel ennast paika loksutada?“ soovis Janar.

Raine oli mõtteisse vajunud, ta limpsas keelega pokaali äärt ja rüüpas juba üsna tihedalt. Raine mõistis oma kallimat, aga kindluse mõttes tahtnuks ta teada midagi konkreetsemat. Naised on naised ja mehed on mehed, nende kahe sugupoole mõtted ja unistused ei peagi alati ühtima, aga võivad. Loogiline oli ju see, et Janar oli alles teenistusse värvatud ja teenida oli veel üle poole aasta, sestap mehe sisemuses pakitseski suur segadus. Nüüd tuli Rainele meelde, et ta ei saanudki teada kas ka Eesti sõjaväes manustatakse meestele mingit pulbrit või asja, et nende potents langeks. Naise keha olid vallutanud kõhuliblikad ja ta oli üleni valmis Janariga üheks saama ning tegi kõik selleks, et kallimat magamistuppa meelitada ja see tal õnnestuski, kuid üheks nad siiski ei saanud. Raine pettus ja nuttis ennast magama, samal ajal, kui Janar ta kõrval hiirvaikselt pikutas, sest ta lihtsalt ei osanud midagi muud teha ega kuidagi teisiti olla. Nüüd, kui pruut oli valmis, polnud seda peugmees. Peale pikka pikutamist ronis Janar voodist välja, tõmbas oma sõduripüksid jalga, võttis taskust sigaretipaki ja läks terrassile suitsetama. Ta oleks saanud nagu löögi allapoole vööd, sest mehed tunnevad ennast eriliselt halvasti, kui nende au mängus on. Mees oleks tahtnud oma asjad võtta ja kasvõi jalgsi Pärnu poole liikuma hakata, sest see paarkümmend kilomeetrit ei olnud tema jaoks sugugi pikka teekond, aga ta kartis naise au riivata, kartis et Raine ei andestaks talle seda kunagi, nii ta paigale jäigi. Istus elutuppa tagasi, nööpis uuesti konjakipudeli lahti ja lasi joogil hea maitsta.

3. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

VIHMATÜDRUK 9. peatükk

9. peatükk

Reine oli jõudnud sellesse ikka, mil enne kodust lahkumist hakkas ennast meikima.

„Läheb sul kaua veel või!?“ hõikas Raine nooremat õde, kui nad valmistusid minema linna sisseoste tegema.

„Kohe tulen!“ hõikas Reine pisut närvilisel häälel.

„Hullem kui ema, pool tundi paneb ennast riidesse!“ pomises Raine endakeskis.

„Ooo, ohooo, minu õde on üle öö suureks kasvanud!“ ei jõudnud Raine ära imestada kui õde lõpuks oma toast naases.

„Ära hakka! Vaata ennast, selline krohvikiht peal!“ häbenes Reine.

Raine tundis ões ära enda, kellel oli ka enda kaitseks alati mõni lause varuks, nagu tagataskust võtta. Talle meenus aeg, kui ta ühel hommikul ilma meikimata keeldus kooli minemast, jäi bussist maha, sest meikimine võttis algaja meikija aja, aga õnneks oli ema alles kodus ja nii ei jäänud Raine kooli hiljaks. Sai ema autoga kooli, kuigi muidu sõitis ta bussiga, häbenes kui vanemad teda kooli või koolist koju sõidutasid. Kui neid kordi ette tuli, lasi ta emal auto peatada mitusada meetrit koolist eemal, sest ta ometi ei tahtnud memmekana tunduda.

„Ega ma siis paha pärast! Enda ajad tulid meelde. Ma pigem imestan, et sa nii hästi endale nägu pähe joonistada oskad. Mina küll ei osanud, pidevalt oli mingi kriips kusagil ülearune ja pidevalt pidin meigi maha pesema, enne kui lõpptulemusega rahule jäin. Ütle nüüd mitu korda sina seda tegid?“ selgitas vanem õde.

„Ühe korraga,“ häbenes õde, ehkki pidanuks just uhkust tundma, et ta see nii hästi õnnestus.

„Fantastiline! Sul on kätte ja silma, mu tulevane meikar!“ tegi Raine Reinele silma.

„Näehh, aitähh!“ punastas noorem õde.

Kui nad olid Pärnu rannapromenaadi läbi jalutanud ja tulid endise mudaravila eest kesklinna suunas, hakkas Reine ühtäkki nihelema ja tegi veidraid liigutusi, nagu oleks sipelgad püksis. Raine märkas teda ja imestas. Vanem õüde juba kartis, et ehk on õde päikesepiste saanud või kuumarabanduse, kuid ta eksis. Eemalt jalutas vastu üks tuttav kogu, kelle Reine juba kaugelt ära tundis ning ta ei osanud oma emotsioone vaos hoida, sest Raido üha lähenes.

„Tere, Reine!“ vaatas noormees teda armunud silmadega, nagu ei näekski kedagi ega midagi muud. Reine oli näost punane nagu ladvaõun. Korra viskas Raido pilgu ka Rainele, kuid arvas, et see on keegi Reine sõbrannadest, sest Raine paistis oma vanuse kohta ikka väga noor välja.

„Tere, Raido.“ oli Reine viisakas aga muudkui mudis oma helerohelise kleidi äärt, nagu tahaks oma emotsioonid sinna peita.

„Kas ma võin koos teiega jalutada, teen siin aega parajaks. Olen nimelt isaga linnas ja tal on asjajamisi. Mõtlesin, et jalutaks randa korraks.“ oli noormees viisakas. Reine tahtis pea kuklasse lüüa ja kategoorilise ei öelda, aga Raine noogutas kõrval ning Reine vastas noormehe jaatavalt, kuigi ta häbenes õe kuuldes Raidoga suhelda ja talle tundus üldse nüüd õde üleliigsena, kuid Reine ei julgenud õele seda õelda ka.

„Reine, ma lähen käin sõbranna jurest läbi, äkki helistad mulle kui teil rannatiir tehtud saab?“ tegi õde õelel silma, sest tundis, et tahab noored omaette jätta. Ja pealegi teadis Raine nüüd, et tegu on õe südamesõbraga, kui nii öelda võib. Nägus poiss see teine, mu õel on täesti hea maitse, muigas Raine endamisi.

„Ei, ei! Raido, saa tuttavaks, tema on minu õde Raine.“ tutvustas Reine.

„Ooo, oi, ma ei teadnudki, et sul nii kena õde on! Rõõm tuvuda, mina olen Raido, Reine koolivend. Aga kus koolis sina õpid?“ läksid Raido silmad nii särama, et Reine tundis armukadedust, sest noormees keeras ja pilgu nüüd temalt ära ning tema huviorbiidiks kujunes hoopis õde. Noorem õde kahetses, et ta nii lolli otsuse oli teinud ning vajus näost ära, kuid Rainele ei jäänud see märkamatuks, ta muigas suunurgast ja tundis ões taas ennast ära. Kummaline, kui sarnased me ikka oleme, mõtles Raine.

„Olen jah Reine õde, aga vanem õde ning hetkel ei õpi kusagil, aga plaan on edasi õppima minna küll.“ vastas Raine Raido küsimusle, kuigi jälgis ise nooremat õde.

„Kas tõesti? Kuhu siis?“ oli Raido vaimustuses. Tõsi küll, Rainele meeldis see viisakas ja nägus noormees, kes oli temast küll mõned aastad vaid noorem, aga ta poleks isegi parema tahtmkise juures vaadanud Raidot nagu meest, sest tal oli oma Janar ja pealegi õele ta haiget ei kavatsenud kindlasti teha, sest teadis kuidas noormees õele meeldib. Aga kui ei oleks teadnud, kas siis? Ohh, minema pahad mõtted! sõitles Raine mõtteis endaga.

„Eks ikka ülikooli. Unistan suurelt, sest ainult siis pidid unistused täituma!“ muigas Raine kuid oli üsna ettevaatlik, sest Reine veeretas juba tükk aega varbaga ühte kivi ja ta pilk oli maha suunatud.

„Väga vahva! Aga mida õppima?“ oli Raido endiselt vaimustuses, nagu poleks Reinet üldse nende seltskonnas.

„Seda näitab tulevik.“ vastas Raine konkreetselt. „Aga praegu on mulle tähtsam vaid minu kallis õde, kes iga päevaga läheb aina kaunimaks. Ta on kõige kenam neiu maailmas, keda ma tean ja tunnen!“ keeras Raine jutu teisele teemale.

„Raine!“ mossitas ja punastas Reine.

„Jaa, ma kuulen sind, mu armas õde! Kas sul on mõni probleem?“ tegi ta silma.

„Probleem on selles, et mul ei olegi probleeme,“ puges Reine hädavale taha peitu, sest Raine ju nägi kui torssis ta õde oli.

„Te olete äravahetamiseni saranased. Nagu kaksikud. Muide, Reine on ülekooli tüdruk, kõige kenam tüdruk meie koolis,“ avameelitses Raido. „Tahtsin temaga käima hakata, aga jah, no nii kena tüdruk ju ometi minusugust ei taha.“ kurtis noormees. Raido nägi oma vanuse ja olemuse kohta täiskasvanu välja. Pikk ja sihvakas noormees, püselohud põses, kergelt lokkis tumedad juuksed ja taevasinised silmad, sellise põneva välimusega ja ka targa jutuga. Just sellised noormehed on tüdrukutele defitsiit. Raine kujutles kuidas paljud kooliõed üritavad veidikenegi noormehe tähelepanu võita, kuid tema südame tegi soojaks teadmine, et noormees oli silmnähtavalt just tema väikesest õest huvitatud. Üks on kindel, ma teen kõik selle heaks, et noortest saab paar, mõtiskles Raine. Samas meenus talle taas Karpo ja Raine tundis, et ta ei saa sellest esimesest ar,mastusest iialgi üle, nüüd ta uskus, et esimene armastus jääb, olgu temast kas head või halvad mälestused. See ei olnud mitte hea tunne. Aga juba esimesest hetkest usaldas Raine õe silmarõõmu ja uskus, et noormees ei hakkaks tema õde iialgi ära kasutama.

„Ahahh, nüüd meelitad, omal on tüdruk olemas!“ kähvas Reine.

„Pole mul ühtegi kindlat tüdrukut, on vaid sõbrannad kellega deitimas käin. Ja need deitimised on vaid sõbradeidid,“ avameelitses Raido.

„Kuulge noored, ma meelsamini jätaks teid omaette. Tahaks oma mõtteid korrastama minna ja lihtsalt lonkima. Aga sina õde, mõtle Raido sõnade peale. Onju? Sa ju lubad?“

„Okei,“ õed kallistasid ja Raine lahkus oma teed.

Raine jalutas Kuursaali juurde, sest seal, Raimond Valgre skulptuuri juures mängis ööpäevaringselt Valgre muusika, sellel on nii rahustav ja meloodiline vägi, et Raine võttis skulptuuri kõrval istet ning jäi kuulatama. Nagu võluväel kerisid mälusopist ennast lahti mäletsused mis kõik olid seotud Kuursaaliga ja Külakojaga, kus Raine koos oma sõbrannadega armastas aegajalt lõbutsemas käia. Ja siis Raine äkki pahvatas, sest juba Raidoga kohtumise ajast jäi tal miski hinge kipitama, sest noormees meenutas talle väga ühte teist noormeest, kellega Raine oli kord Kuursaalis tutvunud, ja isegi nimi meenus- Raino. Raine leidis ennast mõttelt, ehk on tegu Raido vennaga, sest nad olid tõesti sarnased. Tollel korral nad vahetasid Rainoga ka telefoninumbreid, kuid kahjus varastati Rainel sama päeva õhtul Kuursaalis telefon ja nende kontakt katkes. Mingil võluväel jäi see noormees Raine südamesse ja just nüüd meenus, sest Raido kõnemaneer oli isegi Raino omaga sarnane. Raine otsustas, et kui ta taas noortega kohtub, uurib kohe järele.

„Sul on kena õde. Kas tal boyfriend ka juba olemas on?“ uuris Raido, kui noored olid juba pool tunnikest vestlenud ja jalutanud. Jälle hakkab mu õe kohta huvi tundma. Ma ei kannata seda enam välja, mõtiskles Reine.

„Eks sa küsinud siis tema käest! Miks sa minu käest uurid, kui mu õde sulle huvi pakub?“ turtsatas Reine. Siiani olid noored käest kinni hoides kõndinud, kuid nüüd tõmbas Reine oma käe Raido pihust ära, kuid Raido reageeris kiirelt, ta haaras neiu õlgadest kinni ja surus tugevasti enda vastu, lausa nii, et Reine ei saanud korralikult hingatagi.

„Sina, ainult sina pakud mulle huvi, kui kõige kaunim tüdruk!“ suudles Raido elus esimest korda neidu ja ka Reine jaoks oli see esmasuudlus.

„Ära tee! Teised võivad näha! Ja mis siis saab kui mõni koolikaaslane näeb? Hakatakse meid pruudisk ja peigmeheks narrima, nagu mõnel sellil see vanamoodne komme on.“ lükkas Reine Raido endast eemale, kuigi talle suudlus väga meeldis, ja ta oli üleni punane, valehäbist.

„Las hakkavad siis kui tahavad! Mis selles halba on? Nüüd oled ju minu tüdruk? Või ikka ei?“ tegi noormees neiule silma. Viimane punastas ja ei julgenud noormehele silma vaadata, nagu oleks maailma suurima patuga hakkama saanud.

„Olen,“ viskas Reine silmad maha. Raido jooksis veepiirile ja hakkas liivale kahte südant joonistama, ühele südamepaunale kirjutas Reine nime ja teisele enda nime. Ise deklameerides;“ las kogu maailm teab, et need on meie, minu ja mu armastatud tüdruku südamed!“ Reine ei suutnud imestada milline õnn talle ühtäkki sülle langes, kuid hinges pitsitas ikkagi valu, et ka tema õde meeldib Raidole. See tegi nii koledasti haiget, et neiule tikkusid pisarad silma valguma.

Noored istusid liivasüdamete juures, Reine pea Raido õlel ning nautisid teineteise seltskonda, kuni nend eilusad hetked katkestas Raido isa kõne.

„Jah, isa. Jah. Olgu. Kohe tulen. Jõuan, jõuan.“ katkestas Raido kõne, suudles seekord neiut põsele, tõusis püsti, avabndas, et peab kiiresti lahkuma ja läinud ta oligi, nagu ilus unenägu mis ärgates katkeb ja unustustehõlma vaob. Päris tükk aega istus neiu seal edasi, saamata aru mis juhtunud oli. Ta hakkas juba kahtlustama, et ta mõtles suudluse välja, sest väga valus oli olla. Kõik tundus nii romantiline, kuid korraga ilutsesid liival vaid kaks südant ning need tundusid nii tühjad, et Reine hakkas kahtlustame, et äkki ta joonistas need ise sinna. Ta tõusis püsti ja läks kustutas need südamed ära, kartuses, et võib rannas kohata mõnda tuttavat, kes norima võib hakata. Pealegi tundus ühe hetkega kogu maailm talle mõttetu. Suured soolased pisarad jooksid mööda Reine meigitud põske alla, valgusid suhu ja tuttuuele imekenale kleidile mille isa oli talle Soomest toonud. Varsti nuttis ta lausa häälega.

„Mis lahti??!!“ seisis õde Raine Reine seljataga, ehmunud nägu peas. Ta jõudis juba kahteseda, et noorema õe noormehega kahekesi jättis, kartis, et ajalugu kordub õega. Ja Rainet ehmatas kõige rohkem see, et õde oli üksinda rannas.

1. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

VIHMATÜDRUK 8. peatükk

8. peatükk

„Oiii, mõlemad minu armastused kodus! Tulge siia mu maailma ilusamad tütrekesed!“ saabus isa Rainold ootamatult Soomest koju.

Reine kuulis issi häält ja ta tuju läks kordi paremaks. Ka Raine ei suutnud oma emotsioone varjata. Mõlema tütre jaoks oli nende isa maailma kõige ilusam ja armsam mees, nagu ka nemad oma vanematele.

Nännid tütarde vahel ära jaotatud, kapiriiulid uutest hilpudest lookas, asusid kõik kolm maiustama. Jah, mõlemad tütred usaldasid isa maitset, kui viimane neile uusi hilpe ostis. Raine veel muigas, et ilmselt oleks isast ka hea disainer või moelooja saanud, sest ta maitse läks tüdrukute omaga kokku ning alatihti kujutles isa veel mõne huvitava detaili hilpudele juurde, mille järgi ta tütred ka joondusid ja mõne isegi tõeks tegid.

„Teeks midagi põnevat. Kuhu te minna tahaksite?“ pakkus isa.

„Issi, ma ei saa kusagile minna, sest olen ju haige,“ tunnistas Reine.

„Kuidas sa nii äkitsi haigeks nüüd jäid, mu silmaterake? Kas issi nägemine tegi haigeks?“ muigas Rainold, ega uskunud tütre juttu.

„Ta on päriselt ka haige, aga ilmselt viinasokkidest oli kasu, sest koolist koju jõudes oli õde üleni kuum ja nõrk.“ selgitas Raine.

„Oi,oi, ja Riin? Kas tema ka sellest teadlik on?“ hakkas isa muretsema.

„Ei ole.“ laususid õed ühest suust.

„Siis on jõhvika mahla vaja, tuleb palju haput juua, see toniseerib. Mul on ühte imerohtu ka, aga tühja kõhu peale seda võtta ei tohi. Minule aitas, olin ise enda katsejänes, sest mul pole aega töö pärast haige olla, aga Reine, sina võid vaid pool tabletti võtta. See on üks imerohi mida apteekides saadaval ei ole, puhas käsitöö ja puhtast loodusest. Teeme sulle ühe jõulise võiku, siis võtad rohu ära. Nõus?“ pakkus isa ning noorem tütar noogutas.

„Ma lähen lasen veidi aega leiba luusse, viska ka sina iluunele, siis ravim mõjub tõhusamalt. Raine, aja mind paari tunni pärast üles, võtame siis kõik koos midagi ette. Oma kodu on oma kodu, Soomes olles ei maga ma kunagi päeviti ja ausalt öeldes pole mul ju selleks aegagi, sest seal ma teen tööd, aga kodu lõhn mõjub juba unitavalt.“ Rainold pani riided pesumasinasse, võttis dušši ja kadus.

„Õde, kuhu me võiksime issiga minna, kui see tablett aitab ja ma terveks saan?“ küsis Reine.

„Ma ei teagi. Kuhu sa ise minna tahaksid? Aga see peab põnev koht olema.“ arvas vanem õde.

„Ma ei ole mitte kunagi Vana-Pärnu muulil käinud. Kas sina oled? Tahaksin nii minna sinna. Kesklinna muulil olen mitu korda käinud aga koolikaaslased räägivad, et Vana-Pärnu muulil pidi palju vägevam olema.“ pakkus Reine.

„Aga sa räägi isale sellest, kuid praegu maga, ausalt, katsu magada, siis pärast näib kuidas sul enesetunne. Tervis on ikka kõige tähtsm,“ meenutas Raine oma emalikkusega Riini ning Reinele ei jäänud see märkamatuks. „Sa oled täitsa emme!“ muigas ta, haigutas ja keeras selja. Kui õde oli uinunud, läks Raine oma garderoobi revideerima.

Raine tõmbas uue kollase kleidi, mille volangid oli rohelise ja kollase triibulised, selga ning keerutas ja imetles ennast peegli ees. Oi, kuidas ta tahtnudk sellega hetkel Janari ees eputada, aga ei saanud. Ka järgmised kleidi oli isa talle täpselt tema maitse järgi ostnud ja need istusid ka valatult. Naine imestas, et isa nii hästi just temale sobivat numbrit riideid osta oskas. Üks mummuline kleit meeldis talle kohe eriliselt, selle taust oli musta värvi ja mummud erkpunased. Rainele meenusid vanad fotod, kus kuuekümnendatel kanti just sarnaseid kleite, minisid ja mummulisi. Ajalugu kordub ja küllap meenutavad sellised kleidi isa noorusaegu. Ehk isegi kandis mõni isa vanematest või pruutidest selliseid kleite, mõtiskles Raine.

„Ooo-ohhoo, kus siis iss on?“ lausa tormas Riin uksest sisse.

„Tudub. Väsinud teine.“ tegi Raine emale silma. Ema kadus nagu tuulispask magamistuppa ja sinna ta jäi.

Raine istus akna ääres ja lihtsalt vaatas välja ning mõtles. Sügis kogu omas alastuses mängis värvidega. Põlispuud tundusid selles sügiskullas nagu võõrkehad raagus ja paljaste puude keskel, ent ometi olid nad müstilised ja ilusad. Tuul sahmis hiigelpikkade kaskede kallal, üritadest neilt neid paari lehte, mis kiivalt puust kinni hoidsid, endaga viia. Raine avas akna, pani roheka pleedi õlgadele ja hingas endasse sügist, kuni tundus, et tahab loodusesse. Kui hea oli teada, et ema ja isa teineteist siiani armastasid. Kui hea oli teada, et tema on ema ja isa esimese armastuse, esimese armatsemise vili! Raine oli õnnelik, ka ilma Janarita.

Raine kodumajast üle tee asus suur ja liivane kruusakarjäär, mis oli alevi suurune. Naine armastas ka seal kondamas käia, üksinda, nagu tal kombeks oli. Ta isegi ei jätnud kodustele kirja ning telefon jäi koju laadima. Raine tahtis oma mõtteid selgeks mõelda.

Kunagi, kui Raine väike oli, müüsid ta vanemad linnas korteri maha ja ostasid maja alevisse, arvamusega, et nende lastel on maal parem kasvada, eemal linnakärast ja tihedast ning ohtlikust liiklusest. Just Rainold oli see kellele ei meeldinud kivilinna magalarajoonid, kus aknast vaatad naabermaja akendesse ja hoov oli täis vaid venekeelt kõnelevaid lapsi. Nii saidki ta vanema tütre esimesteks sõnadeks „ne hatšu“ ja „durak“ mis isale meeltmööda ei olnud. Kuigi sellel ajal, kui nad Lavassaare alevisse kolisid, elas ka seal palju slvaavlasi ja muid rahvusi, sest see oli aegade algusest, kui kitsarööpmeline raudtee veel nende majade eest läbi lookles, mis esimestena mäele ehitati, sest see oli töölisasula, kuhu värvati mehi tööle mitte ainult Eestist vaid üle toonase Nõukogude Liidu. Kohalikud teadsid rääkida, et kunagi elas seal lausa 18 erinevast rahvusest perekonda. Enne seda kees elu vanas asulas, millest on tänaseks saanud inimtühi küla, kus asubki muuseumraudtee, mida iga aastaga turistid üha enam avastavad ja külastavad. Salomia-memm, keda kohalikud Salmeks kutsusid, rahu talle seal kõrvalkülas Jõõpre kalmistul, rääkis kuidas tema perekond oli esimene kes vanast Lavassaare asulast mäele, mööda kitsarööpmelist raudteed, rongiga kolis, vanasse hruštšovka tüüpi majja, millel ei olnud isegi veel uksi ees.

Kruusakarjäärist vedas toonane Pärnu KEK kruusa hoonete ehitamise tarvis. Lisaks kruusakarjäärile laiuvad Lavasaare ümbruses rabad ja sood ning vanarahvas teab rääkida, et alev, mis mäe otsa ehitati, erineb kliima poolest lähiküladest sedavõrd, et kui mäel sajab lausvihma, on ümbrus kuiv ja vastupidi, kui sajab ümber alevi, on alevis kuiv, sest mägi peletavat vihmasaju eemale. On see nii või ei, eks seda teavad kohalikud paremini. Aga vanarahva tarkustel ja nägemustel on reeglina alati tõepõhi all.

Läbi kruusakarjääri kulges Raine jalutuskäik veetornini, mis oma uhkes üksinduses paistis ka altmäe rahvale ära. Selle vahetusläheduses paikneb lasteaed-koolimaja, kus ka Raine algklassid lõpetas, enne kui ta Pärnusse edasi õppima suundus. Aga Lavasaares talle meeldis just sellepärast, et seal oli niivõrd puhuas ja kodune lõhn ja õhk tema jaoks ning palju loodust, kus sai akusid laadimas käia. Olgugi, et Pärnut armastas ta üle kõige.

Veetorni juurest jalutas ta Pärna tänavale, mis on alevi peatänav, kaunistatud pärnade alleedega ning Raine imetles alati seda alleed ja alevi heakorda ning stoilist vaikust ja rahu, mida ta endasse hingas. Patareid täis laetud, lonkis Raine kodutänavasse. Alles siis meenus talle, et nad pidid perega mingi retke ette võtma ja alles peale seda meenus eme, kes jooksujalu magamistuppa tõttas. Raine muigas endamisi, avas kodumaja ukse ning ehmatas ennast tummaks.

1. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

VIHMATÜDRUK 7. peatükk

7. peatükk

„Ai, ma olen usside vastu allergiline, sai Raine vaid ühe lause suust, kui kogu ta keha shokki vajus. Enam ei suutnud ta ei rääkida, ega hingata. Lisaks kõigele tekkis ka naisel lõualuukramp, mis oli nii kohutavalt valus, Raine kartis, et ta sureb seal samas. Janar helistas kibekiirelt kiirabisse ning seda oodates palus ja palvetas mees elus esimest korda, see tuli spontaalselt, hirmust, et kohe kaotab ta kallima, kellega alles tutvus ja kes juba oli väga kalliks saanud. Õnneks kiirabi saabus ruttu. Janar sõitis kiirabiaotule järgi, aga jäi maha, kuigi oli ise veidikest aega rallisõiduga tegelenud. Aga terve tee ta muudkui paljus Jumalt, et ta kallim jääks ellu. Janar ei teadnud, et Raine allegiline on. Olid nad ju alles tutvunud ja ühe ööga kogu elulugu teada ju ei saa.

„Kõige hullem on möödas. Teie naine on allergiline, mitte ainult herilaste ja usside suhtes vaid ka lausa parmude. Sestap olge alati valvsad kui looduses liigute. Mõned tunnid hoiame veel teda haiglas ja siis võite ta koju viia. Aga patsient peab viibima palju vähskes õhus ning vaikselt, tegevusetult.“ selgitas õde Janarile.

„Mis minuga juhtus?“ küsis Raine alles siis kui nad Janari autosse istusid.

„Nagu sa ise jõudsid öelda, oled usiide vastu allergiline, said sutsata. Ja nüüd selgus, et oled ka herilaste ja parmude vastu allergiline. Mingi test tehti ja turgutati sind üles. Pead vaiksel ja kodusel režiimil mõnda aega olema. Kuidas praegu enesetunne on?“ oli Janar mures.

„Sihuke naljakas, vatist olemine on ja pea huugab, nagu oleks kõrge palavik. Ei muud.“ selgitas Raine ja vajus mõtteisse. Mõnes mõttes oli see roomaja sekkumine nede armatsemisse nagu õnnistus, sest kes teab mis oleks võinud juhtuda. Raine ju ei tundnud veel Janarit ja ta hakkas kohe tõmbama paralleele Karpo ja Janari vahel. Mõni võib öelda, et sellest juhtumist tuleb lahti saada, üle saada, aga katsu saada kui su hing ja ihu on haiged ning möödunu kipub vägisi korduma. Naine vaatas korra Janarit, kaalutles ja kujutles, et kas ka Janar võib olla bi. Ta jõudis selgusele, et Janar on väga mehelik mees, ei tahtnud midagi sellist uskuda, kuigi hirm tema sees elas endiselt aktiivset elu. Ainuke asi mis ta hinge rahutuks tegi on Riini ja Janari kohtumiisel silmapilgutus. Raine hakkas juba kahlema, et ehk on ta ema ja kallim tuttavad, ehk on nende vahel midagi sellist mida olla ei tohiks. Naise kujutlusvõimel, kui tema hinges elab armukadedus pole piire, see kõigub erinevaid teidpidi ja tihtilugu just kõige karmimaid. Olgugi, et Raine näis välimuselt rahulik ja tagasihoidlik, mässas ta sisemus nii, et mitte keegi ei osanud seda isegi kahtlustada. Ja selle põhjuseks oli siiani esimese armastuse lugu, mis hinge haavad, mis armistuda ei tahtnud, jättis.

„Kas viin su koju võid tuled minu juurde, saad oma Printsessi toas kenasti puhata ja mina saan sind ravitseda ja hellitada,“ pakkus Janar.

„Kõlab ahvatlevalt. Mitte, et mulle sinu juures ei meeldiks, aga ma tahan koju, tahan oma koju, oma tuppa, oma voodisse.“ tunnistas Raine.

„Mõistan sind,“ sõitiski auto juba linnast välja, alevisse.

„Saa tuttavaks, tema on minu noorem õde, Reine,“ tutvustas Raine.

„Väga meeldiv. Janar.“ võttis Janar Reine käe ja tahtis seda suudelda, mille peale tüdruk oma käe ehmatusega ära tõmbas ja mossitades, tutvumata, oma tuppa kadus.

„Janar! Nii ei ole ilus! Ta on ikkagi noor tüdruk, sellises vanuses häbenetakse isegi noormeestele silma vaadata ja sina...“ oli Raine pisut torssis. Talle ei meeldinud Janari käitumine ning Karpo segas ennast taas tema ellu, küll mõtteis, aga siiski. See ei olnud mõnus tunne.

„Kullake, mida ma küll valesti tegin? Ma ei mõista. Aga las ta siis olla, palun vabandust.“

„Vabandust pead sa paluma Reine käest, mitte minu!“ trots tegi endale üha ruumi Raine sees.

„Ma ei saa ju. Kui lähen tema tuppa vabandust paluma, arvad sa äkki et ahistan teda? Tänapäeval ei või naisterahvale enam isegi otsa vaadata, kui juba liigitatakse see ahistamise alla. Segane maailm!“ oli noormees nõutu.

„Reine, ole pai ja tule korra siia!“

„Jaa, Raine, kohe tulen!“ hõikas õde vastu ja juba ta oligi vanema õe toas.

„Ma palun vabandust, südamest!“ palus Janar.

„Näe. Õdeee!“ punastas Reine, keeras otsa ringi ja kadus uuesti oma tuppa.

„Ahh, las ta jääb praegu!“ andis Raine alla, sest ta mäletab oma pubekaaega, isa asi tegi haiget ja pani häbenema, hing oli tollel eluperioodil eriti hell. Tegelikult ka praegu, aga nüüd oskas ta ennast juba kaitsta. Empaatiavõimega pani ta ennast antud hetkel õe olukorda ja see polnud mitte mõnus tunne.

„Aga kui sa lubad, siis ma sõidan nüüd oma koju. Sina hoia ennast ja ma usun, et kodud kenasti. Ma lähen ka väljapuhkamisele, muidu hakkan juba vasrti topelt maanteid nägema, ja see ei ennusta head.“ tõdes Janar.

„Aga tänud sulle, et mu kõrval olid! Mõistan sind. Turvalist koju jõudmist!“ ei üritanudki Raine meest paluma hakata ja ega ilmselt Janar ei oodanudki seda. Ta leidis, et Raine peab rahulikult ennast välja puhkama ja kosuma. Alles siis, kui Janari lahkumisest oli pool tundi möödas, tundis Raine ennast rahutuna. Miski temas oli katki. Aga naine arvas, et ta ongi sellest vintsutusest katki ja sundis ennast magama mõttega, et hommik on õhtust targem. Oligi.

„Õde, kas sul on uus peika?“ usutles Reine hommikul.

„Jah, mu kallike, mul on uus boyfriend, aga algatuseks oleme me vaid sõbrad“ tunnistas Raine nooremale õele.

„Ilus peika on sul,“ kädistas Reine, mille peale Raine naerma hakkas.

„Kas minu õde hakkab ka juba suureks saama, et oskab poisse hinnata?“ muheles Raine.

„Ei noriiiii,“ punastas Reine.

„Ma ei norigi. Sa oled minu pisike kullatükk, tule siia,“ õed kallistasid omavahel, nagu neil pidevalt kombeks oli.

„Ma lähen nüüd õue,“ vudis Reine ja juba oligi kuulda maja välisukse sulgemist.

Raine enesetunne oli kordi parem ja isegi see vatt, mis eelmisel õhtul jõuliselt ta ümber püsis, oli kadunud. Meeleolu oli ka kordi parem. Ta tõusis voodist, võttis dušši ja pani kohvi hakkama. Ema oli juba tööle läinud ning ei teadnudki juhtunust, aga oligi parem, arvas naine. Küll ta jõuab sellest ka temale rääkida.

Raine läks postkastist värskeid ajalehti tooma ning avastas, et raamat, mille ta neti kaudu tellinud oli, vaatas talle rõõmsate silmadega vastu. Paar tunnikest lugemist ja Heli Künnapase lühiromaan, sarjast „Mõni õhtu romantikat“ saigi loetud. Üha enam hakkas Raines süvenema tunne, et ta tahab ka sellesse sarja kirjutada, sest ta armastas elulisi ja õhukesi raamatuid lugeda, mitte telliskivide paksuski, mida on raske juba käes hoida. Raine armastas lugeda voodis pikali olles ja tihtilugu oli ta sunnitud romaani sulgema just selle paksuse ja raskuse pärast, sest käed kippusid ära surema. Aga selle sarja raamatud talle meedlisid väga ning ta tegigi algust lühiromaani kirjutamisega. See oli tema jaoks uus väljakutse ning erutas teda juba enne kirjutama hakkamist, kuigi tal polnud õrna aimugi kuidas edasi toimida. Aga selle peale ta väga ei mõelnud, enne tuli käsikiri valmis kirjutada ja ta mõtles, et hiljem on aega pakkumisi teha küll, isegi siis, kui juhtumisi Heli Kirjastus, mis kuulub ka kirjanik Heli Künnapasele, ei peaks mingil põhjusel seda käsikirja töösse võtma. Eesmärk oli silme ees ja käed aina kirjutasid. Algus oli tehtud ja taganemisteed ei ole, mõtles Raine.

Alles lõun paiku, kui maja uks tulija järel kinni kolksatas, avastas naine, et ta on juba kümme arvutilehekülge valmis vorpinud. Raine tundis selle ja eelkõige enda nimel uhkust, sellist kirjeldamatut uhkust. Oli ta ju unistanud juba lapsena, et kirjutab kunagi kasvõi ühe raamatu, aga kirjutab. Ja nüüd oli lapsepõlveunistus tõeks saamas. Ta isegi unustas selle mis juhtus eelmisel õhtul, unustas ka Karpo, isegi Janari ja muud asjad. Naine elas romaanis ja see tegi teda üha õnnelikumaks. Ta rakendas kogu oma energia käsikirja, mida tundus nii lõputult olevat, et ta isegi imestas kuskohast see inspiratsioon, nagu tulvavesi, ta peale tulvab. Aga vastust ta siiski ei teadnud, või teadis, sest äkki pahvas ta pähe mõte, et ehk inspireeris uus tutvus teda, et ehk Janra mõjus talle kuidagi eriliselt, et taevaväravad ühtäkki just nüüd, peale noormehega tutvumist, valla lõid. See oli mõnus avastus.

„Raine, õdeee, tahaks nii midagi süüa!“ hõikas Reine alt, kus ta köögi kappide uksi paugutas.

„Ma kohe tulen, kallike!“ hõikas õde vastu, tõmbas lilla hommikumantli selga ning seadis sammud maja alumisele korrusele. Korraga tundis ta ise ka, et on väga näljane. Ta laveeris kas praadida mune või pelmeene, kuid otsusele jõudmata märkas ta külmkapi use juures ka õde kes näitas näpuga pelmeenide peale. Küll maistses hästi lõunaports- praetud pelmeenid hapukoorega.

„Mis sul täna plaanis on?“ tahtis vanem õde teada noorema käekäigust.

„Lähme Mimmiga, nii kutsus ta oma parimat sõbrannat- Mirjamit, vist ujumiskohta, sest vesi pidi juba nii soe olema, et saab ujuma minna.“ teavitas Reine.

„Oioi, kas keegi täiskasvanud inimene tuleb ka teiega kaasa? Omapead minna pole mitte just hea.“ oli Raine ettevaatlik.

„Tuleb jah ja tead kes?“ Raine noogutas eitavalt pead. „Ta on miest palju vanem ja täiskavanu on ta ka. Nimeks on Raine.“ Raine muigas ja veerand tunni pärast liikusidki Mirjam, Raine ja Reine ujumiskohta, mis oli ujujaist tulvil.

25. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma

VIHMATÜDRUK 6. peatükk

6. peatükk

Tere, kallis!

Ootan sinult kirja aga see ei tule ega tule. Kuidagi kurvaks teeb. Kas ma pahandasin sind eelmises kirjas millegagi?

Ainult sinu kiri muudab mu päevad päikeseliseks, mis iga päevaga jäävad üha lühemaks. Tervis on mul korras ja elurütm on tagasi sisse tulnud. Kas sa tüdruk kujutad ette ka kuidas ma sinult kirja ootan? Sinu kiri on mulle tähtsam kui mu oma elu! Päriselt!

Oleme nüüd kümnekesi toas, vahepeal on toimunud igasugused muutused. Saime siin poistega juba sõpradeks kuid siis löödi meid lahku. Jälle nagu uus perekond.

Eile olime terve päeva metsas õppustel. Ma isegi ei tea mitu kilomeetrit me maha käisime ja jooksime, aga jalalihased on väga kanged ja kisuvad kohati krampi. Muidu on enesetunne juba parem, aga köhahood ei taha vaibuda.

Lähiajal ehk saan teada millal võib siin külalisi vastu võtta ja kui kõik läheb hästi siis ehk juba järgmisel kuul saan koju käima, vast korra kuus ikka lubatakse meid nädalavahetuseks koju, kui mingeid jamasid ja võlgnevusi ei ole.

Kuidas teil seal läheb? Emal? Ja väiksel õel? Tervita neid minu poolt.

Hakkan nüüd lõpetama ja jään sinult kirja ootama.

Igatsen!

Sinu Janar

„Issand, ma olen ikka nii rumal...idioot lausa!“ puhkes Raine nutma, et ta oli oma kallimale vaikimisega haiget teinud. Temal ju oli aega käes, aga muudkui lükkas kirja kirjutamist edasi. Olgugi, et Raine oli võtnud ema nõuandeid kuulda ja tundis, et vajab aega, kuna ei julge oma tunneteśt otse rääkida, oleks võinud vähemalt midagigi kirjutada ja tunnnetest vaikida. Küllap oli ka Janar eelmist kirja kirjutades segaduses, aga vastas. Vastas nii nagu suutis.

Raine otsustas, et ta peab tööle minema, olgu töökohaks või ema salong, aga kodus istumine ja mõtetes sorkimine ei teinud talle head. Raine oli masenduse äärele langenud, sammu kaugusel üliraskest haigusest- depressioonist. Ta luges veel korra kirja läbi ja hakkas südant puistama.

Tere, kallis Janar!

Anna mulle andeks! Anna mulle palun andeks, et ma nii loll olen! Kas annad?

Ilmselt on viga minus, et lugesin sinu kirja valesti, ei lugenud sealt välja igatsust ja armastust, arvasin, et ei tunne ehk ise ka neid tundeid enam sinu vastu, et ehk oleme lahku kasvanud. Anna mulle andeks, et ma vaikisin. Tegin seda tahtlikult, sest olin suures segaduses. Olen tegelikult siiani. Aga arvan, et suur igastsus sinu järele ning kodus konutamine penevad mind ülemõtlema. Olen kuidagi väga haavatav viimasel ajal. Anna mulle andeks!

Mõnikord ma leian ennast mõtteilt, et kas ma üldse teangi mis see armastus on. Kas sina tead? Valgusta siis mind ka, kui sa tead. Mina vist ei tea. Jah, ma tunnen sinu vastu suurt igatsust, vahel tunnen, et ilma sinu läheduseta on õhk nii paks, et ma ei jaksa isegi hingata, aga kas see on armastus?

Usu, ma tahan sind armastada, tahan armastada kogu hingest, tahan olla üleni sinu oma, aga anna mulle aega.

Olen endiselt mures su tervise pärast, sest see ei ole normaalne, et sa köhid siiani. Ausalt! Ma lasen isal sulle köharohud välja kirjutada, aga sa pead laskma oma kopse kuulata, sest see veel puuduks, et põed püstijalu kopsupõletikku ning ei saa õiget ravi. Sellel võivad olla väga karmid tagajärjed!

Käin ikka meie radu ja unistan sinust. Sa ei pea pabistama, ma olen tagasihoidlik, ei juhtu minuga seal raudteel midagi.

Oi, kuidas tahaks helistada ja su häält kuulda, aga olen kannatlik, vähemalt üritan olla.

Kirjuta siis ruttu ja järgmisest kirjast tahan lugeda millal sind külastada võib, millal koju saad ja tervis, see on kõige tähtsam.

Igatsen ja suudlen!

Sinu Vihmatüdruk

„Kes tuli? Reine, sina või? Uuu!“ kuulis Reine kedagi sisenemas.

„Jaa, õde, mina tulin. Mis siis?“ pakkus õele huvi miks Raine nii kannatamatult vastust ootab, nagu oleks millegagi tuli takus.

„Ei midagi. Arvasin, et ema tuli juba koju. Oot, kuidas sa nii ruttu koolist koju said, õeke?“ vaatas Raine kella ja see näitas südapäeva. Nii varakult õe koolipäev ju ometi ei lõppe.

„Ah, tead, mõtlesin, et miks mina pean koolis käima, kui mu vanem õde on päevast päeva kodus, saab magada lõunani ja ei pea midagi tegema. Ei saa ema käest ka sellepärast tõrelda. Sul on ikka väga mõnus elu!“ kadestas küll noorem õde vanemat, ehkki hetkel tegi ta omast arust nalja. Reinel hakkas koolis halb ja medõde tuvastas tal palaviku ning saatis koju.

„Reine, ei ole nii! Või tegelikult on, aga ma lähen veel õppima, lähen ülikooli ja minul on ju gümnaasium edukalt lõpetatud. Kui sa kunagi sama teekonna läbi käinud oled, mõistad ehk mind paremini. Ja pealegi teen ma ettevalmistusi ülikooli astumiseks pidevalt, vaid üks aasta jäi vahele suure konkursi tõttu ja ma tahan just seda eriala õppima minna ja just Tartu Ülikooli, sestap ma mujale ei pürginudki. Ma tahan enne teenida, oma raha teenida, mitte vanemate kulul elada, aga vahel elu loobib kaikaid kodaraisse ja ma ei jõudnud ühele töövestlusele, kuid varsti lähen ma tööle ja siis saad minu käest ka, vajadusel, taskuraha. Ega sa ära ju ei ütleks, kallike?“ selgitas Raine, tegi Reinele silma ja kallistas teda.

„Oihh, sul on ju otsmik täiesti tuline! Ja silmad, need on sul haige inimese omad! Õeke, sa oled haige!“ avastas Raine.

„Jah, ma tegin ennist omast arust nalja, tegelt olengi haige ja see on ka põhjuseks miks ma koju tulin. Palun vabandust, kui mu nöökimine rumalana tundus!“ vabandas Reine.

„Ole nüüd, sa pole ometi rumal, sa oled mulle väga kallis, maailma kallim õde!“ tõttas Raine kraadiklaasi järgi ja see näitaski kõrget palavikku, lausa 39,3 kraadi.

„Oi,oi, kallis, viska minu voodisse pikali, viska, viska, ei mina karda mingeid baktereid! Minu õde peab nüüd ja kohe abi saama!“ oli Raine väga hooliv. Ta tiris õel sokid jalast, niisutas need viinaga, pani uuesti jalga ning lisas nendele veel villased sokid otsa, palavik tuli ju ometi alla saada. Lisaks määris Raine Reine rindkere hanerasvaga, istus voodi kõrvale ja paitas õde nii kaua kui viimane magama jäi. Õed armastasid teineteist väga.

„Issand kui armas õde mul on! Tõeline kaunitar! Isegi nüüd, haigena...Ma loodan südamest, et temal läheks elu kõik kenasti, et ta leiaks oma õnne ja armastuse, saaks hea hariduse ja õnneliku pere. Ta on mu kullatükk.“ vaatas Raine magavat Reinet, hoidis ta kätt kõvasti oma pihus ja lihtsalt istus voodi ees.

„Raido, ei, Raido, ära tee!“ sonis palavikuline õde, kuid Rainet tegi see sonimine väga rahutuks. Kas ta õele on keegi Raido haiget teinud? Kas keegi Raido on ta õde ära kasutanud? Ei ole võimalik, no ei ole!

„Reine, rahune, rahune palun, see oli kõigest uni!“ lükkas Raine istukile ehmunud õde pikali tagasi.

„Mis mõttes uni? Mida ma siis ütlesin?“ avas Reine silmad.

„Kes see Raido sihuke on?“ küsis Raine toonil nagu ema siis, kui ta ranget vanemat mängis, või ei mänginud.

„Miks sa küsid?“ hakkasid Reine põsed õhetama, kas palavikust või Raido nimest, võimalik et mõlemad mõjutasid.

„No sa sonisid Raido nime, et ärgu ta tehku..“

„Aa, ahsoo! Nojah! Ju ma siis sonisin,“ jäi noorem õde kidakeelseks.

„Aga tegelt? Tahad sa mulle sellest Raidost rääkida?“ tegi vanem õde nooremale silma.

„Eee, tegelt ei tahaks, aga ära sa midagi halvasti küll mõtle. Ilmselt sonisin palaviku pärast.“ jäi Reine saladuslikuks.

„Jaa-jaa, seilasime, temae!“

„Näehh, ei nori! No olgu, ma siis räägin. Meie koolis õpib üks Raido, või õigemini on neid Raidosid rohkem, aga see üks Raido meeldib mulle ja ilmselt meeldin ka mina talle. Ta on minust kolm aastat vanem, aga ega vanus ei ole ju määrav. Noh, ta tahtis minuga käima hakata, aga ma millegipärast vastasin eitavalt. Ma ei tea miks, aga see ei tuli automaatselt üle mu huulte. No ma kardan natuke, mul pole ju ühntegi kindlat boyfriendi veel olnud ja...ta ju meeldib paljudele meie kooli tüdrukutele. Kui ma temaga käima jakkaksin, saaks paljud kooliõed minu peale kadedaks ja ilmselt kaotaksin ka oma parima sõbranna Iirise, kes on ka Raidosse armunud. Ühesõnaga keeruline on see elu...“ mõtiskles 13 aastane Reine, nagu elatanud naine.

Raine vajus õde kuulates mõttesse. Talle meenus oma esimene armumine ja see tegi talle siiani haiget. Raine tahtis sellest mäletada vaid algust, mis oli tõeliselt kena ja romantiline olnud, kuni hetkeni kui neist sai üks. Nüüd oli ta segaduses, sest noorem õde oli märkamatult suureks saanud ja astus rada mida kõnnivad kõik noored, enne ellu astumist.

„Õigesti tegid! Ära kiirusta kusagile, küll neid Raidosid tuleb veel, sa alles noor!“ soovitas Raine, kuid Reine vaatas teda kurjal pilgul, keeras selja ja hakkas nutma.

„Õde, õeke, ära nuta, mu kõige kallim! Olgu, kas tahad et ma räägin oma esimesest armastusest? Tahad? Ma jagaks sulle seda hea meelega, kuigi see teeb mulle siiani haiget. Kas räägin?“ pakkus Raine. Reine lausa nuuksus, sest õe öeldu tegi talle haiget. Kuidas ta saaks loobuda noormehest kellesse ta armunud on ja niigi eitavalt vastas. Reine kahetses oma vastust siiani, aga õele saladust avaldades lootis ta pigem, et õde soovitab siiski Raidoga käima hakata. Teda ei huvitanud isegi õe viimane lubadus, sest ta hingel oli nii valus, et see tahtis justkui kurku tõusta. Palvik ja hingevalu panid noorema õe lausa vappuma ja Raine jäi nõutuks.

„Õekene kallis, ma helistan ema koju. Vabnda kui sulle haiget tegin.“ hakkas Raine Riini numbrit valima.

„Ei! Ära helista! Palun ära helista! Räägi mulle oma esimesest armastusest.“ Ja õed kallistasid ning Raine rääkis Reinele oma loo, alles peale mida mõistis noorem õde vanemat täielikult. Ta taipas ka miks õde ütles, et neid Raidosid tuleb veel, aga ikkagi oli ta kindel, et järgmisel korral vastab Raidole jaatavalt.

24. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma

VIHMATÜDRUK 5.peatükk

5. peatükk

„Appi, kus ma olen!?“ ehmatas Raine, kui ta alles õhtul kella kuue paiku silmad avas.

„Jeerum, ma polegi kodus! Ja pea lõhub, ja...Ega mind ometi üksinda siia lossi pole jäetud?“ ehmatas ta selle kahtluse peale püsti.

Raine tõttas tualetti, võttis dušši ja jõi hulgimas koguses kraanivett, sest lõpupeo järgne afterparty

andis alles nüüd tunda, olgugi, et ta oli koos pererahvaga rikkalikku hommikusööki söönud. Kui ta saunalina ümber magamistuppa naases ja juukseid kuivatama hakkas, koputati uksele.

„Õhtueine! Toateenindus!“ astus Janar, kandik poel, tuppa. See oli lausa lookas kõikvõimalikest hõrgutistest, lisaks millele asetseid kandikul veel punase- ja musta veni pudelid. Rainet hämmastas, et Janar selle ühel käel treppidest üles tassinud oli. Pealegi hämmastas naist kuidas noormees teadis, et ta just ärkas. Tal oli piinlik.

„Oi, ma tänan! Ja tead, ma lausa janutan valge veini järel! On see külm?“ neelatas Raine, kuigi ta ei saanud kunagi aru nendest kes järgmisel päeval, peale eelneva õhtu pidustusi, pead parandasid. Raine ei suutnud järgmisel päeval isegi tühja pudelit vaadata, veel vähem sealt midagi tarbida. Aga sellel korral oli midagi teisiti. Söögi järgi tal isu ei olnudki, vaid vein pakkus huvi.

„Kullake, veinid on mõlemad jääkuubikute sisse pandud, seega...Kas avan sulle pudeli?“ oli mees endiselt aupaklik. Ta vaatas seksikat Rainet nagu elu kaunimat kingitus ja Janarile ei jõudnud kohale, et kas see kõik on tema, kas Rainest võib tema naine saada.

„Janar, mis sa vaatad mind? Mul on piinlik.“ tõmbas naine voodilt Printsessi teki ja mähkis ennast sellesse.

„Oi, vabandust! Aga sa oled nii veetlev, et unustasin sind imetlema!“ tunnistas mees.

„Jaanaaarrr! Sa oled vastik!“ häbenes Raine, nagu süütu tüdruk.

„Jah, ma tean, mulle on seda ennegi öeldud, aga ma tahangi vastik olla,“ muigas mees.

„Näehh! Totu!“ häbenes naine endiselt.

„Isegi mu hüüdnime sa tead! Mida sa küll sööd, et sa nii tark oled?“ flirtis Janar edasi, talle meeldis naise häbelikkus, sest isa armastas alati öelda, et kui on häbi-siis pole veel kõik kadunud.

„Mine minema mu toast!“ sõitles Raine, aga mitte halvas mõttes.

„Kuidas käskijanna käseb, nõnda ka teen!“ hakkas Janar ukse poole minema, „mu Printsess“ lausus ta muigamisi.

See noormees meeldis Rainele ja ta oli kindel, et jääb temaga kauemaks suhtlema. Janarist oli seda huumorit niivõrd palju nagu Rainele sobis, sest ise oli ta pisut liiga kurvameelne, aga huumorisoolikas ei olnud ka temas umbes. Tegelikult tahtnuks Raine vedeleda Janari käte vahel, aga kuna Janar ei olnud ise ka eriti aktiivne, siis jäi vaid selles hapras ja roosas unistuses elada, ning Raine oli selle üle uhke, ta oli uhke, et ei andnud ennast esimesel tutvumispäeval Janarile. Vaikselt võttis ta tühja pokaali ja täitis sellest pool valge magusa veiniga ja jõi selle peaaegu ühe sõõmuga tühjaks. Raine läks keeras ukse lukku, igaks juhuks, et Janar tema riietumise ajal ootamatult tuppa ei astuks.

Mõne tunni möödudes peatus Janari auto ühes Pärnumaa alevis, otse Raine kodu ukse ees.

„Millal me kohtume? Ma tahaks sind veel näha.“ avameelitses Janar.

„Tõsi ka vä? Ei mina usu!“ naljatas Raine, ehkki ta silmad kõnelesid teises keeles. Janar sai küll naise naljast aru, aga ikkagi oli tal kurb Rainest lahkuda.

„Tõsi jah. Oled sa kindel, et atahad koju jääda? Ma mõistan, et tahad sinna minna, aga magasid ju päeva maha, ehk oled unetu? Ehk võtame midagi koos ette?“ pakkus Janar. Raine sügas kukalt, tegi suuga musihuuli, mida Janar valesti tõlgendas. Mees haaras naise embusse ja kukkus teda suudlema, ning nad unustasid teineteist, kuni hetkeni mil üks mutt mööda läks ja Matoškat millegipärast hüüdis. Kas ta tahtis Matoškat appi hüüda, kuigi noored abi ei vajanud, või miks ta seda tegi, see jäigi noortele arusaamatuks, kuid ei häirinud karvavõrdki armunuid.

„Kak vam ne stõdna??!!“ juba tampis memm rusikaga auto katusele.

„Miski vene küla teil siin või?“ pomises Janar läbi suudluse.

„Jajahh, lausa nagu suur Siberimaa, kus babuskad ja deduskad soojade pirukatega ringi liiguvad, kukkur kaelas ja uudishimu silmis.“ möönas Raine. Selle peale jäi Janar natuke kurvaks, aga ta ei hakanud selgitama miks. Oli temagi vaarema kunagi Siberisse küüditatud ja taat suri seal samas sunnitööl. See oli valus meenutus.

„Tead, ma ikka jääksin täna koju. Olgugi, et ma su lahkust kuritarvitasin ja ilmselt su päevaplaanid vussi keerasin, kodu on kodu. Ära pahanda, Janar.“ selgitas Raine.

„Jajaa, oh sind vussseppa jah! Aga aksepteerin sinu soovi, kuigi nii ilus suveõhtu on, oleks läinud meelsasti kusagile jalutama,“ tõdes mees.

„Oot, lähme, aga pargi auto meie hoovi, lähme jala!“ tegi Raine Janarile ettepaneku.

„Minugi poolest,“ parkis ta auto sinna kuhu juhatati. Raine jooksis korra koju, jättes Janari õue ootama. Ta vahetas peoriided retuuside ning topi vastu ja juba silkaski välisuksest välja. Janar vaatas teda taas nii nagu ennist Printsessi toas.

„Lõpeta! Ei vaata mina nii!“ porises naine.

„Uups, madam, ma enam ei tee!“ lubas mees.

„Olgu, olgu, tule, lähme!“ haaras ta Janaril käest ja nad hakkasid kitsarööpmelise raudtee suunas liikuma.

Õhtupäike hakkas vaikselt läände loojuma, see muutis teeraja eriliselt müstiliseks. Mõlemalpool raudteed laulsid rohutirtsud kõrvulukustavalt, nagu tahaks noortele midagi öelda. Raine võttis baleriinad jalast ja hakkas mööda kitsast raudteerööbast käima, nagu köietantsija köiel. Metsalõhnad tungisid värskete aroomidega ninna ja tekitasid sellise fluidumi et Rainel läks seest lausa õõnsaks. Janar libistas oma sõrmed vaheliti naise omadega ja see erutas Rainet, mõjus sama erootiliselt nagu silitaks Janar ta sõrmi ja rannet. Õhtune õhk muutus kohati rõskeks, sest raba, mis ümberringi laius, eritas erilist õhuniiskust ja lõhna. See oli nii oma, nii erutav.

„Kas sa oled raudteemuuseumis või peenemalt öeldes muuseumraudteel käinud? Siin samas, paari kilomeetri taga?“ uuris Raine.

„Siin on muusemraudtee või? Ei, ma tõesti ei ole, olen vaid Türil vanu vedureid näinud, aga rohkem mul nendega kokkupuuteid ei ole.“ tunnistas Janar.

„Muide, seal asub ka see loomavagun, millega inimesi Siberisse küüditati. Selline võigas ja kole, halva auraga, teadagi...Kas tahad seda näha?“ pakkus Raine, et nad läheksid vanu vedureid ja vaguneid uudistama. Naine tahtis oma kallimale giidi mängida, ega osanud arvata Janari vastakaid emotsioone, sest ta siiani ei teadnud, et mehe lähisugulased on lähedalt repressiooniga kokku puutunud.

„Ma meelsamini ei tahaks seda näha, aga palun ära küsi miks, ära riku nii ilusat õhtut. Kas ma tohin sinu käest paluda, et sa ei viiks mind täna sinna raudteemuuseumi?“ ei suutnud mees ennast tagasi hoida ja pidi vihjama minevikule, mis kui raske taak nende ja paljude teiste südant siiani rõhub.

„Olgu, mõistan sind,“ Raine seisatas.

„Ära pahanda, kui ma su plaanid tuksi keerasin, aga ma tõesti ei saa, ma ei taha...“ läksid Janari silmad veekalkvele ja peagi sillutas üks suur ja kibe pisar endale tee mehe silmast raudteerelsile. Nagu mingil vääramatul jõul hakkas vihma sadama ja tuul tugevnema ning noored olid sunnitud, nagu oleks taevas Janari soovi kuulnud ja appi tõtanud, tagasi alevisse liikuma.

„Vihmatüdruk, sa oled minu maailma armsam Vihmatüdruk!“ toimus sama kiire meelemuutus Janaris, kui kiire oli vihm tulema.

„Aga ma olen kogu oma teadliku elu vihma armastanud. Kui ma olin veel päris plikatirts, ei meeldinud mulle kõrvetav päike. Piisas vaid sellest, et läksin õue jalutama ja hakkasin omas mõtteis vihma loitsima ja ei läinudki kaua aega kui vihm kohal oli. Ma ei julgenud sellest kellelegi rääkida, sest tänapäeval poogitaktse ju igasuguste nõidade ja posijate sildid sulle külge, kui vähegi midagi ebaloomulikku tunned, sellesse usud või oled reaalselt sellega kokku puutunud. Mäletan, kui ma olin väike siis vanaema rääkis, et vanasti põletati nõiad tuleriidal ära, sestap olen siiani vaikinud, et ma ebausklik olen. Sa oled esimene inimene kes seda teab. Isegi mu ema, kes on mu maailma parim sõbranna, ei tea sellest midagi. Kohati vast teab, aga me pole seda teemat omavahel pikemalt lahanud.“ tunnistas Raine.

Enne alevisse tagasi jõudmist unustasid noored ennast taas suudlema. Sujuvalt vajusid nende armunud ja erutunud kehad teeäärsesse metsatukka, maailm oli vaid nende päralt, kuni...

23-24. veebruar. 2018.a.

Vana-Rääma