Juba poolteist kuud tegelesin noorpoetesside Rebeka Kase ja Lisandra Ristu luuleraamatu arvustuse kirjutamisega. Ikka ja jälle ei olnud ma sellega rahul, aga täna sain selle lõpuks valmis. Ja kuna tegu on raamatu (sisu) arvustusega, lisan ma selle ka blogisse. Tüdrukutele soovin kõrget lendu luulemaastikul! Ja aitäh usaldamast! Siin see on: MIKS NII?
Noorpoetessid Rebeka Kask ja Lisandra Rits andsid välja ühise luulekogumiku „Miks nii?“ mis koondab endasse nende parimad luulepalad, mille nad viimaste aastate jooksul endast välja kirjutanud on.
Tegemist on kahe – ma ütleks -, et väljakujunenud poetessiga, kellega tutvusin mina just läbi nende loomingule, kui nad saavutasid märkimisväärseid tulemusi luuleetluskonkurssidelt „PRÕMM,“ mille žüriis ma juba aastaid tööd teen. Antud konkursil esitletakse oma ja ainult oma loomingut.
Tõsi küll, Lisandra Rits on seal osalenud juba aastaid, aga sellel kevadel liitus temaga ka Rebeka ning selgus, et nemad on omavahel klassiõed ja plaanivad koos luuleraamatut välja anda, mis tänaseks ongi teoks saanud. Omaltpoolt soovin neile edu luulemaastikul, sest mõlema luule on küpselt poeetriline ja kõnekas.
Poetess Rebeka luules esineb ohtralt erinevaid nüansse ja semantilisi külgi, mis vahepeal hajuvad nagu pilved uttu, aga ometi samas kerkivad pinnale ja loovad ühtse terviku, mis on kooskõlas luuleeetikaga. Tema viljeleb nii vabavärssi, proosaluulet kui ma räppluulet. Süli- ja vemmalvärssidel on oma rütm ja riim, aga Rebeka kasutab pigem räppluulet, sest lugedes sa lihtsalt hakkad räppima, riimid on olemas, aga lauseehitus ja erinevad semiootilised kujundid kulgevad oma rada ja venitavad laused pikemaks. Stroofid on hoopis teise iseloomu ja kõlaga kui näiteks süliriimis luule puhul. Ehk siis poetess Rebeka Kase poeesial on oma karakter, mis laseb vaadata tema varjulolevasse sisemaailma, mis kõneleb teises keeles, kui ta ise. Kohati veidike vasturääkivad nüansid imbuvad järgmistesse verbidesse ja loovad üha uusi kujundeid juurde. See teeb poetessi loome omanäoliseks.
Kummalisel kombel on ühes luuletus koos nii optimistlikud kui ka pessimistlikud loomuomadused, mis näitab looja habrast hinge ja haavatavust.
Poetess Lisandra Rits avab enda hingekambri salalaeka uksed ilmselt just läbi luule. Ma usun, et luule on aidanud kaasa tema kujunemisele ja vastupidi, sest ta värsside iseloom eristub tänapäeva proosaluulet viljelevate noorautorite omast. See on elutruum, optimistlikum, elujaatavam, valusalt aus ja oma sisepildi välja maalimine läbi luuleilma.
Antud luuletused on suurel määral loodud nii valule kui ka armastusele, mis on omavahel kooskõlas. Olgu tegu armastusega oma vanemate või kallima vastu, poetess Lisandra Rits kõneleb sellest sügavast tundest üldisemas plaanis. Kogu tema looming, mis on valdavalt proosaline, ehk siis koosneb proosaluulest ja vabavärsist, on üks suur noorpoetessi kujunemise lugu, mille iga rida kannab endas neid tundeid, mida autor ei tarvitse suusõnaliselt välja öelda.
Samas ma tooksin ka esile tema lühiluuletsued, mille ta on koondanud mõtete alla, ehk siis Mõte 1, Mõte 2 jne... Ehk siis poetess Lisandra Rits oskab ennast väljendada ka läbi riimiluule, mis on tal ka heal tasemel, sest riimiluules ei tohi jääda riim lauset juhtima. Seda tarkust poetess ilmselt teab.
* * *
Soovitan poeesia juurde jäädagi, sest, kes kord on poeesiasse armunud, see sellest enam lahti ei saa!
Ja millised võrratud illustratsioonid! Tugev kooslus ja väga hea sümbolistika, mida igas luuleraamatus ei kohta.
Tänutundega poetess, kirjanik ja kirjastaja
Margit Peterson. 3. aprill 2026. Vana-Rääma
