Ja nagu ikka, loen ma jätkuvalt Eesti autorite raamatuid. Helgi Sootsist ma polnud enne midagi kuulnud, aga just sain loetud ta lühijutukogumiku "Kohtumine emaga. Jutustusi ja laaste." Kogumik koosneb 11 lühijutust, millest esimene on kõige pikem, 30 lk. Teised on vägagi miniatuursed. Aga ega alati ei peagi pikka jutukest kirjutama, kui saab lühidalt öeldud kõik, mida öelda soovid. On ju luuletuski nagu üliminiromaan, vähesega kõik öeldud. Tean, millest räägin, kuna kirjutan ju ise ka luuletusi, novelle, jutustusi, romaane, vesteid följetone, artikleid jne ... Ja just kunagi ajakirjade "Saatus & Saladused" ning "Müstilised lood" tarvis ma neid tellimuslugudena kirjutasin. Ongi kuidagi kentsakas, et Anne-Mari Alveri lahkumise järel pole ma enam neid peaaegu üldse kirjutanud, olen keskendunud romaanidele ja luulele. Üks jutustus on ka poolik. Aga Helgi kirjakeel on väga lihtne, kohati isegi lapsemeelne, seega loetav kõigile. Iseasi, kuidas ja kas lugeja ta jutukesed omaks võtab või ei võta. Mina, kes ma olen suure lugevusega, võtsin lihtsast keeles ja lapsiku süžeega jutukesi, mis ei vajanud pikalt mõtlemist, sest need on pmst puust ette tehtud ja suisa punaseks ka värvitud. Aga mis seal ikka. Kopeerin ka teksti: „Kohtumine emaga” on liigutav perelugu: täisealiseks saanud tütar otsib üles oma ema, kes ta tädile kasvatada oli jätnud. Ema elu on läinud aasta-aastalt allamäge, kuid tänu tütre abile suudab ta emotsionaalselt ja füüsiliselt terveneda ning omakorda tütrele ja poegadele toeks olla.
Kõik Helgi Sootsi lood on kantud pereväärtustest ning püüdlusest läbi eluraskuste edasi areneda ning uuele põlvkonnale parem elu jätta. 19. mai 2026. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar