Teisipäev, 29. november 2016

Tagasiside...

portree minust joonistas andekas Kadri Kask

  Viimasel ajal on kogu aeg kiire, kuigi olen kodus töötav inimene. Aga igasugune tagasiside mis puudutab mu loomingut, teeb hingele pai ja motiveerib edasi kirjutama. Seda ma juba teengi. Lisaks artiklile, mis just valmis sai, kirjutan ma lasteka järge. Ning vahelduva eduga tegelen oma lasteluuleraamatu käsikirja kokku panemisega, et saata see illustraatorile. See on niigi venima jäänud, sest illustraator avaldas illustreerimise soovi juba ikka päris mitu kuud tagasi.

29. november. 2016.a.
Vana-Rääma

  Jagan teiega rõõmu. Kiri Facebooki postkastist:

Tere! Ei taha avalikult saata, aga privaatsena olgu lisatud, et oled väga andekas, imetlen Su loomingut! Ja juba igatsen ja ootan Sinu luulekogu ning uusi kauneid luuletusi samuti. Sa ise oled väga ilus inimene, naine, ema, ja su loodu on samasugune nagu Sa isegi, särav, hingestatud, ainulaadne, kordumatu. Tänan Sind ja olen rõõmus, et tuttavaks saime, kuigi see senini ainult netitutvus, küll kohtume ka elus ja ilmsi. Vilkat sulge ja häid mõtteid! Kaunist päeva jätku ka Sulle ja pojale! 🙂

Pühapäev, 27. november 2016

Tuli tunne blogida...

RÖNTGENNÄGEMISEGA MEES illustraator : Geio Paavle


  Avasin õhtu poole interneti ja päris mitu kirja ootas postkastis sõnumiga, et kuhu ma kadunud olen. Ma ausõna ei ole kusagile kadunud, olen pigem täna rohkem arvutis veetnud, kui teistel päevadel. Nimelt, lõuna paiku arvutit avades leidsin postkastist oma järgmise novellikogu käsikirja, mille toimetaja mulle saatnud oli. Nagu ikka kirjutaja ja toimetaja vaheline koostöö käib, lugesin ma seda pool päeva üle, et ei jääks raamatusse ühtegi kirjaviga jne...Käsikirju lihtsalt peab korduvalt üle lugema, et kvaliteetset raamatut saada.

  See nädal ongi olnud väga töine ja seda just kirjanduse kohapealt. Lasteraamatu PETU korduvad ülelugemised, koos kaanekujundajaga kaane kujundmised, PETU trükki minek, raamatute esitlemine Häädemeestel, kirjutamine ja siis nüüd ka novellikogu teema.

  Tegelikult ootas mind sellel nädalal veel üks üllatus, minuga võttis ühenust üks inimene, kes tahtis Nelli Teatajale rääkida oma eluloo, et sellega vabaneda koormast. Eriti armas üllatus oli aga see, et ta luges ühte mu artiklit Nelli Teatajast ja otsis just minuga kontakti, kuna talle väga mu artikkel meeldis ja see läks talle hinge. Nii tegelesin nädala algul selle artikli kirjutamisega päris pikalt ning kui on ilmunud, jagan ka siin. Sellised uudised teevad rõõmu ja panevad edasi kirjutama.

 Plaanisin täna veel lasteraamatu järje kirjutamist, kuid hetkel tunnen ennast nagu tühjaks pigistatud sidrunina ja usukuge, see on armas tunne! Ja, kui tõele näkku vaadata siis üleväsinuna on paljud mu luuletused sündinud, seega- mine tea!

  Kes on selle blogipostituse peategelane ehk siis esimene pilt? See on mu poja Geio joonistatud tegelane, kes figureerib ka mu järgmises novellikogus. Kuigi enamjaolt illustreein selle novellikogu ise. Noorem poeg võiks rohkem joonistada, sest annet tal on. Kunagi joonistas ta väga palju ja käis isegi kunsti õppimas, aga...No, lootus sureb viimasena!

pallhiir Zorrole
külla on tore mänguasi!

 Muidu kulgeb kõik kenasti, oleme terved ja tugevad. Zorrole kingiti sellel nädalal pallhiir ja nagu pildilt näha, ajab ta seda mööda elamist taga. Germo kuulab oma toas Joel Freidrich Steinfeldti ja mina olen niisama asjalik siin arvutis.

Elu on lill ja meie tema õied!

27. november. 2016.a.
Vana-Rääma

Reede, 25. november 2016

PETU läks trükki, Jee!

Minu lasteraamatudebüüt PETU

  Iga päevaga ootusärevus kasvab. Nagu näete, läks lõpuks mu esimene lasteraamat PETU trükki. Tegelikult valmis selle käsikiri juba 2013. aastal, aga vahel lihtsalt teatud asjad takistavad raamatu ilmumist. Varusin minagi kannatust, aga nüüd on kaua oodatud kaunikene trükimajas ja peaks sealt välja tulema umbes 20-21. detsembril, kui asi läheb nii nagu minema peab.

  Imekenad illustratsioonid tegi Signe Lauk. Signega koostöö meil jätkub, sest kirjutan raamatule järge PETU LÄHEB KOOLI ja Signe hakkas ka seda illustreerima. Iga asi võtab aega, parem vara, kui hilja.
PETU on poolenisti autobiograafiline raamat minu lapsepõlvest maal, Häädemeeste vallas. Raamatu taga on tutvustus:

Kallid lapsed!

See on minu esimene raamat teile. Kirjtan juba ka järge. Siit saate teada kuidas elasid teie vanavanemad, maalapsed 70.-tel, kui puudusid arvutid ja elektroonilised mängud.
Tegevus toimub ühes Pärnumaa külakeses ja on kirjutatud suurel määral minu lapsepõlve ainetel.
PETU on ka päriselt olemas!

Head lugemist!


Autor: Margit Peterson
üks pildike ka Häädemeest vallast, Kabli külast, kus ma kunagi elasin ja millest on ka raamatus juttu. Kalle Vendelinile tänud foto eest! Kallis, Inga, tervitan, meenutan ja kallistan ;)

armas ja andekas illustraator Signe Lauk
PETU tuleb laudast (1 illustratsioonidest)
PETU ja õde Mariann tulevad mööda teed. Kes on see onu seal taevas?

  Kõik kes aasta tagasi toetasid selle raamatu sündi, saavad minu käest eelisjärjekorras ka raamatud. Kui üle jääb, saavad ka soovijad, aga sooviavaldusi hakkan vastu võtma alles siis, kui raamat on ilmavalgust näinud. Mitte praegu. Muidugi teen ka varsti reklaami, sest kirjastusest otse osta tuleb ka tunduvalt odavam, kui poest. Tiraaž on 500, peaks jaguma. Vajadusel saab ka kordustrüki tellida. Ilma ei jää ükski soovija. Luban. 

  Toimetas mu raamatu Anneli Sihvart, kes on eelnevalt ka toimetanud mu 2 romaani "Segavereline" ja "Rist teel." Armas Anneli ütles mulle peale toimetamist, et ma kirjutaksin veel lasteraamatuid. Juba kirjutangi ja samas tegelen laste luuleraamatu käsikirja kokkupanemisega. 

  Aga mul on ka mõned pildid PETUST, sest PETU olen mina. Seda kõike saad lugeda mu sünnitusvaludes olevast raamatust juba enne jõule! 

siin on nii mõnigi PETU tegelane, kaasa arvatud PETU ise ;)

PETU annab välja kirjastus HEA TEGU
PETU ehk siis mina 1. klassis

Kaunist ootusärevust! 

25. november. 2016.a.
Vana-Rääma

Kolmapäev, 23. november 2016

Lugejatega kohtumine Häädemeestel

foto. Mai Sepp


  Täna käisime üle hulga aja koos kirjanik, poliitik ja kirjastaja Heli Künnapas lugejatega kohtumas ja sedakorda Häädemeestel, või Häädenaistel, milleks armas Leelo Tungal paari aasta eest selle kohakese ristis, kui kohtusime temaga Päikeseloojangu festivali raames Kirjandusõhtul Häädemeeste vallas, Penu külas, Kosmonautika puhkekeskuses.

  Hästi südemesoe tunne oli sõita üle hulga aja oma kunagisse koduvalda, kohta kus ennast mäletama hakkasin. Olin siis 3 aastane, kui meie pere Häädemeeste valda kolis ning seal möödusid mu lapsepõlve ilusamad aastad. 1. klaasi lõpetasin Metsapoole 8-kl koolis.

  Kohe läheb trükikotta ka minu esimene lasteraamat PETU, mis on kirjutatud just sellest perioodist, minu lapsepõlvest Orajõe, Kabli ja Penu külas. Enne jõule peaks see raamat lõpuks ilmavalgust nägema. Kaua oodatud kaunike! Ja kirjutan ka sellele raamatule järge PETU LÄHEB KOOLI, mis kõneleb ajast, kui astusin Metsapoole kooli 1. klassi. Elust internaadis jne... Kuigi Häädemeeste kool oli mu kodule lähemal, ei olnud seal internaati, meil oli pikk maa bussile ja ema otsustas meid Metsapoole kooli panna.

  Ka oma lõpusirgel olevas romaanis WESTOFFHAUSENI HÄÄRBERI SALADUS põikan ma kunagisse koduvalda, seiklen Kosmonautika puhkekeskuses ja Kablis. Ei saa ma sellest vallast üle ega ümber ja siiani kiratseb hinges kunagi just sellesse valda endale päriskodu muretseda.

 Meiega kohtuma oli tulnud saalitäis rahvast, ka vallavanem, aga pilti tegin alles lõpus. Kiire oli. Hea hing Mai Sepp jäädvustas ka meid. Siinkohal suured tänud Mai Sepale ja Leili Talile, kes meid esinema kutsusid! Aitäh, aitäh, aitäh!

  Tuuritame taas koos Heliga mööda Eestimaa raamatukogusid ja ootame esinemispakkumisi. Meiega saab ühenust meie blogide, facebooki või meilide kaudu. Panen siia ka oma emaili: marleen003@hot.ee

foto: Mai Sepp
 
pildil Leili Tali, Mai Sepp, Heli Künnapas
fotonäitus...
pildi tegin allaes siis kui esinemine lõppes, muidu oli ikka saal täis
foto: Mai Sepp
foto: Mai Sepp

 Aitäh imetorede päeva eest, Häädemeeste!


23. november. 2016.a.
Vana-Rääma

Reede, 18. november 2016

Ellujäämiseks müüsin keha...



   Täna ilmunud NELLI TEATAJAS räägin loo endisest prostituudist, kellest tänaseks on saanud korralik abielunaine. Ostke leht, sest veebis seda ei ole (veel)!

  Aga muidu kulgeb kõik kenasti. Täna on ju sudoku päev ja lisaks sellele on ajalehes ka teine ristsõna. Praeguseks on mõlemad juba mul lahendatud.

siin veel poolik...
minu lemmikhobi

  Germo on tervise juures, Zorro ka. Söök keeb ja tulekolded lõõmavad.

Eile käisime Germoga Kaidile ja Marisele õnne soovimas, soovime siiani, sest õnne on alati vaja. Ja Marisele on ikka pöial pihus.

  Zorro muidugi laiutab jälle mu arvutilaual ja segab kirjutamist, nagu tal kombeks on. Ning õhtuti ei taha ta mitte kuidagi enne magama jääda, kui on saanud mu käsi rappida. Möödunud öösel oli koos minuga unetu.

väike väänik Zorro
katsu siis arvutis olla või midagi...

  Tänane päev on rahulik, vaid 2 külalist käinud, Eve ja Heleriin.
Heleriin, ootan kärsitult su kirja postkasti.

 Mis täna veel plaanis? Kallis Kris tuleb ja läheb nostalgitsemiseks, muidu ikka tavaline päev oma headuses. Inspiratsioon on endiselt õhus, nagu öösel, kui kirjutasin soneti ja haiku. Haarasin Pegasusel tiivast.

Kena reedet!

Kopeerin siis ka artikli veebist:

Kohtla-Järvelt pärit Leena: "Ellu jäämiseks müüsin oma keha..."

20.11.2016 14:40
Margit Peterson
Kommentaarid
1
Leena on kena ja noor 30aastane naine Kohtla-Järvelt, kes töötas mõnda aega prostituudina ja on nõus sellest teistelegi rääkima.
Miks te sellise töö valisite?
See raske otsus sai mul tehtud tänu minu purunenud suhetele ja sellele, et sain omale korteri ja alguses ei osanud oma rahadega ümber käija ning ei jätkunud elamiseks üldse. Lisaks oli mul endast täiesti ükskõik pärast lahkuminekuid ja paljusid reetmisi.
Pidasin seda õnneks vähest aega, aga rohkem ellujäämise eesmärgil ja sellepärast, et oleks võimalus elada ilma laenamisteta sõpradelt ning et lemmikloomal süüa oleks.
Mis vanuses te alustasite ja kuidas see töö täpsemalt käis? Kas müüsite ennast tänavatel või kuulusite mingisse grupeeringusse?
Ma olin siis 22 aastane ja tänaval ennast ei müünud. Ma panin nimelt ühel saidil kuulutuse, et kohtun autos ja vahest ka oma pinnal kiirkohtinguks. Ilmselgelt kaasnes sellega see, et mu telefoninumber levis kõikjale, lisaks sai mu endise kallima klassivend sellest teada ja hülgas mu ja leidis teise, mida ei saa ma talle ka ette heita.
Kas seda ametit pidades on tulnud ka surmaga silmitsi seista?
Ei, surmaga ma pole pidanud silmitsi seisma ja ka mitte vägivallaga õnneks, mis tavaliselt kaasneb prostitutsiooniga. Minul oli normaalne klientuur, sest ma ilma pildita kasutajatega ei kohtunud ja üle 45aastaste meestega samuti mitte ja alla 30 ka mitte.


Kas te suguhaigusi ei kartnud? Kuidas ennast kaitsesite?
Minu üks tingimus oli, et oleks kondoomiga vahekorrad, alguses ma väga ei muretsenudki. Pigem võtsin seda kui kasulik meeldivaga ühendatult. Kaitsesingi ennast, kasutades kaitsevahendit.
Kas teie kunded olid valdavalt väljamaalased või eestlased?
Eestlased ja venelased, kuid oli ka välismaalasi, paar klienti kohe kindlasti.
Kas nautisite oma tööd või tekitas see teis tülgastust?
Alguses nautisin, kui aus olla, sest seks meeldib igale normaalsele täiskasvanule, lisaks sain ma selle eest ju ka tasu, hiljem hakkas vastu ja siis ma lõpetasin, lisaks leidsin selle läbi oma elukaaslase ja praeguse abikaasa, kes mind sellest august välja tiris.
Mis või kes sundis teid sellest ametist loobuma?
Mul omal tekkis tahtmine lõpetada, sest töötasin ma iseenda jaoks ja mitte ühegi firma all. Pluss ma sain omale elukaaslase, kes minu enesekindlust tõstis ja mu mustast august välja tiris.
Olete nüüd korralik abielunaine. Kas plaanite ka emaks saada?
Jah, olen abielus pärast üle aasta kestnud kooselu ja plaan pere luua on meil kindlasti, teeme selle nimel kindlalt ja palju tööd.
Kuidas suhtub teie abikaasa teie minevikku?
Mu abikaasa on mõistev ja ta ütles mulle pärast selle loo ärarääkimist, et tema ei tea midagi ja pole kuulnud midagi ega ka mitte näinud, sest see, kes ma olen temaga koos elades, on hoopis teine inimene kui see, kes ma olin enne teda.
Mida tahaksite ütelda inimestele, et nad sellele teele ei satuks?
Palun ärge tehke selliseid kardinaalseid valikuid. Mehed ei ole seda väärt, et enda enesehinnangul langeda lasta ja sellisele teele astuda. Asi ei ole seda väärt. Kõigil ei lähe elus nii hästi, et korralikud ja normaalsed kliendid satuks. Lisaks on elu ilus ja meie enda teha on see, et me ei langeks sellisele teele, vaid oleksime ambitsioonikad ja sihikindlad. Elus on raskeid ja kergeid aegu, kuid mitte kunagi ei tohiks laskuda madalamale kui muru. Inimene saab kõigega hakkama, kui ta ainult tahab. Ja see ei ole amet, mida peaks üks endast lugupidav naine pidama.

Ja otse veebist saate lugeda SIIT.
Vana-Rääma
18. november. 2016.a.

***



***
.
öö kaardus küüned
kriibivad aknaklaase
vihmapiisa nutt


.
18. november. 2016.a.
Vana-Rääma
kell 3.50

Sonett kodutule kassile



  SONETT KODUTULE KASSILE

.
Ööookean on uputanud linna
Kass kodutu vaid longib ringi veel
Ei tea ta kuhu jääda, kuhu minna
Kõuts väsinud on, vestil on ta keel
.
Sel` loomal oli pere, oli kodu
Kus puhata sai päeval kui ka ööl
Tal oli peremees ja oli nadu
Nad jätsid kassi, väljamaal nad tööl
.
Nüüd longib Kellu kolmel jalal hoovis
Ta kasukas on märg ja pulstunud
Ja keegi temast raasugi ei hooli...
Küll inime` võib olla jultunud
.
Nii igal hommikul mu akna alla
ta tuleb, päästab pisaravee valla...


.
18. november. 2016.a.
Vana-Rääma
kell 3.45

Neljapäev, 17. november 2016

***



***
.
kui sa
kõnnid mööda
teed
juues
mõtle
sellele


.
17. november. 2016.a.
Vana-Rääma

Oh, peatu hetkeks



  OH, PEATU HETKEKS

langeb päev
kui sõdur
idarindel
kestab hämardub
ja vajub koost

samamoodi pole
öögi kindel
vestab tema
kuigi teisest
loost

pudenevad piiskadeks
ka õhtud
kaardub tuul
ne` ümber
nagu kuu

hommikuti
lämmatavad õhku
naaldunud
raheterad
raagus puul

maailm praguneb
oh peatu hetkeks
pane kinni
katakombi
uks

pühitse end
igaviku retkeks
enne
vaibub kui su
hinge tuks



17. november. 2016.a.
Vana-Rääma


Teisipäev, 15. november 2016

Laps sa ära iial...




  LAPS SA ÄRA IIAL...

Liivakastis mängis Ando
suure liivaämbriga
"Tere, oled sina Ando?"
küsis võõras tämbriga

ehmatas mis poisi tummaks,
vaikis ta kui igavik
"Kutsuda võid mins sa Ummiks.
Ma ei ole sigudik!"

muigas kommionu, haaras
põuetaskust kohukse
Sellel hetkel taiplik Ando
kadus nagu tuuleke

Laps sa ära iial usu
võõra mehe naeratust!
Pane plehku või siis näita
talle kibekiirelt ust!



15. november. 2016.a.
Vana-Rääma

Kirjanik Lea Jaanimaa on kodus nii Eestis kui ka Soomes

portreefoto autor imeline Kadri Kask. fotol Lea Jaanimaa

   Mina olen alati seda meelt, et ei ole olemas väga halbu raamatuid. Lihtsalt kõik raamatud ei peagi kõigi jaoks tööle hakkama, ehk siis haakuma. Ning samas osad raamatud, mida on taevani ülistatud, ei tarvitse mulle meeldida. Nii palju, kui on erinevaid kirjanikke, on ka erinevaid raamatuid.

  Ise ma loeks meelsamini just Eesti autorite sulest ilmunud kriminulle või elulisi teoseid. Samas paljud ulmikud näiteks ei suuda peale ulmeromaanide midagi endast läbi lasta.

  Mulle on alati korda läinud kirjanik Lea Jaanimaa teosed. Need on hästi südamlikud, ausad ja elulised. Tihti ma samastun tema peategelastega nii, et päris raske on rollist välja tulla. Lisaks see empaatilisus, mis Lea teostest kumab, on mulle kuidagi väga omane.

 Lea Jaanimaa on korduvalt ka Pärnu kirjandusõhtutel oma teoseid esitlemas käinud ja usun, et tuleb veel, sest kohe, kohe on tema sulest ilmumas 2 uut raamatut.

  Ajakirja SAATUS & SALADUSED (bvajuta sinisele kirjale ja saad otse lugeda) veebist saate lugeda ka minu artiklit Least.

Kopeerin selle artilki ka kenasti siia, et oleks olemas. Nagu ma seda ikka teen.

Lea Jaanimaa raamatud pakuvad kaasaelamis- ja mõtlemisrõõmu väga mitmetel elulistel teemadel. Mida arvab aga elust ja kirjutamisest Lea ise?
Elad ja töötad viimased aastad Soomes. Kas sinu kodu on Soome riigis või Eestis? Millega Soomes tegeled?
Minul on Eestis kodu alles. Helsingis elan üürikorteris, aga olen kodunenud ka seal. Eks see mõnes mõttes nõiaring ole. Soome tööle läksin põhjusel, et tahtsin ise kirjastada oma raamatu. See ei ole odav lõbu. Sain raha kokku ja raamatu valmis. Paraku on elu Soomes igavavõitu ja tööst vabal ajal kirjutasin ma jälle midagi, mille kirjastamiseks vajasin raha. Ja ikka nii edasi. Nüüd, kui aasta lõpul saan kaks üllitist valmis, võiksin kodumaale naasta, aga ei saa. Mul on käsil uus romaan 90ndate kriminaalsest Eestist ja selle tahaks ka järgmise aastaga valmis saada.
Soomes töötan ma haiglas. Minule täiesti sobimatu töö, kuna kipun vikerkaare taha lahkuvaid patsiente leinama.
Sinu sulest on lähiajal oodata koguni kahte raamatut. Millal avastasid endas kirjutamiskire? Millest kõnelevad sinu raamatud?
Nii see tõesti on, et ilmuvad käsikäes kaks raamatut. On kujunenud muster, et alates aastast 2011 on igal aastal enne jõule ilmunud raamat. Eelmine aasta jäi vahele ja nüüd siis täidan selle tühimiku. Ma ei nimetaks kirjutamist kireks. See on minu elu loomulik osa. Nagu teraapia. Esimene teos valmiski ajal, kui müüsin oma ilusalongi ja lõpetasin ärinaise leiva teenimise. Majanduslanguses ei jaksanud ma enam võidelda ja jäin koduseks. Pea aga oli harjunud pidevalt mõtlema ja kombineerima, nii leidsin väljundi kirjutamisest. Hing oli haige, kuna olin ettevõtlusesse panustanud palju raha, aega ja energiat, ent ühtäkki polnud enam kohustusi ega elurütmi. Kuna enda elu peale ei tahtnud ma sel ajal mõelda, hakkasin looma tegelaskujusid ja neile elusid kujundama. See oli nagu marionettidega mängimine. Tagantjärele mõeldes olin ma oma tegelaste peale kadegi. Kuidas nemad suudavad, oskavad, jaksavad elu keerdkäikudes toime tulla, aga mina mitte.
Minu raamatud kõnelevadki elust. Kuna lasen need lood läbi enese, siis haakub ikka enda kogemusi, emotsioone ja valikuid neisse. Kirjutan naturalistlikult. Mitte nii nagu eesti kirjakeel ette näeb, vaid sedasi, kuidas inimesed tavaelus räägivad. Vaatamata suht raskele sisule on mu raamatuid lihtne lugeda.
Linnukesed sidistasid, et varsti rõõmustad sa lapsi oma lasteraamatudebüüdiga. Kas üks su kahest peagi ilmuvast raamatust on lasteraamat? Millest ta kõneleb?
Teine raamatutest on tõesti lasteraamat „Maya“. See on lugu koerast, kelle meelest on maailma parim lõhn- kodu lõhn. Lasteraamat peab olema huvitav lugeda ka lapsevanematele. Usun, et sain sellega hakkama vaatamata sellele, et hoovõtt oli pikk. Kirjutades pole mulle kunagi valmistanud mingit vaeva kehastuda nooreks poisiks, vanaks naiseks, vangiks või vargaks, aga kuidas kehastuda koeraks, seda ma ei osanud. Millalgi see õnnestus ja raamat hakkas ennast ise kirjutama. Seda lugu tehes tundsin ma ennast õnnelikuna. Sulnis emotsioon kogu eluks.
Sellest tuleb soe ja armas lasteraamat. Illustraator Ilona Sula jutustab loo ümber piltidena ja ka väga väikesed lapsed saavad sisust aru.
Oled maininud, et su hobi on värssides mõtlemine. Kas plaanid tulevikus ka luuleraamatut välja anda?
Eks mul raamatujagu luuletusi on juba praegu olemas, aga igal asjal on oma aeg. See aeg pole veel käes.
Kust ammutad romaanide kirjutamiseks inspiratsiooni? Kas mõnes su romaanis on ka sind ennast sees? Kui kaua kirjutad ühte romaani? Kas aastaid või vaid kuid?Ma ei tea, kuidas see teistel kirjutajatel käib, aga mina sukeldun loosse sisse ja olen seal senikaua, kui saan kõik räägitud. Ma olen sel ajal nagu füüsiliselt ka seal sees- tunnen samu lõhnu, valu, rõõmu ja muid emotsioone. Isegi tuuletõmbust tajun, kui sellest parasjagu kirjutan. Inspiratsiooni annab elu ise kätte, tuleb lihtsalt leida aeg ja keerutada lugu valmis. Ma mõtlen tavaelus ka piltides ja kõige argisematest asjadest räägin innustunult. Seda on mulle isegi ette heidetud. Eks see sõltub paljudest asjadest, kui kaua ma ühte käsikirja kirjutan.
Oled kahe täiskavanud poja ema. Minu teada üks su poegadest tegeles kunagi muusikaga ja oli päris menukas bändipoiss. Kas ta on oma tegevusele truuks jäänud või on ka nakatunud kirjutamispisikuga? Millega tegeleb su teine poeg? Kas oled ka vanaema?Vanem poeg Maarjos elab Soomes juba kümmekond aastat. Muusikaga ta ei tegele enam. Tal on oma kaubamärk ja töötuba. Ta valmistab kullast ja hõbedast ehteid ning roostevabast terasest aksessuaare. Ka see on looming. Noorem poeg Tony elab Eestis ja tal on kaks poega kasvamas. Ma ei pea oma laste pärast muretsema. Neist on kasvanud tublid inimesed ja mulle head sõbrad.
Mis sa arvad, mis on see mis teeb kirjanikust hea kirjaniku? Minu andmetel müüvad sinu teosed väga hästi ja ka raamatukogudest laenutatakse neid tihti. Kas kirjutad kriminulle, ulemeteoseid või elulisi ajaviiteromaane? Või kuidas ise oma loomingut iseloomustaksid?Teekond heaks kirjanikuks saada on mul veel lapsekingades. Ma tean, millest ma tahaksin kirjutada ja seda ma kunagi ka teen, aga töö kõrvalt on selle teostamine võimatu. Minult küsiti hiljuti, et mis on minu elu eesmärk. Algul tundus see küsimus tobedana. Minu eesmärk oli kasvatada oma poegadest mehed ja see on täidetud. Avastasin just selle küsimuse mõjul, et minu enda elu pole ju läbi. Seadsingi eesmärgiks laduda üks müür, mis koosneb minu kirjutatud raamatutest. Seega tahan luua midagi, mis teistele inimestele rõõmu ja ajaviidet tooks. Ulmeteoseid ma vast ei kirjuta, aga mõne reisikirjelduse teen meeleldi. Kriminull oleks ka väljakutse ja teades oma fantaasiate mahtu, saaksin hakkama küll. Kõige selle jaoks vajan ma aga aega ja omaette olemist. See aeg pole kaugel, hiljemalt aasta pärast samal ajal.
Millega tegeled siis, kui sul töö ja kirjutamise kõrvalt tekib vaba aega?Kuna kuulun tänu seriaali kirjutamisele raadiotiimi, siis on mul vabad pääsmed kõigile üritustele, mida eestlased Soomes korraldavad. Käin teatris, kontsertitel, klubiüritustel. Mulle meeldib olla ka kodus. Külalisi mul palju ei käi, suhtlen sõpradega sotsiaalmeedia vahendusel. Puhkepäevadel käin sagedasti Eestis ja ega muud jõuagi teha. Mul on Viasatiga leping ja näen Soomes kodumaised telekanaleid. Kohati ei tunnetagi ma, et elan võõrsil. Minu puhul on siiski sedasi, et aastatega ma mitte ei harju Soomega, vaid vastupidi. Koduigatsus süveneb. Mina pole pagulaseks ei võlgade ega muude olmehädade tõttu. Saan hakkama mõlemas riigis, aga soov kirjastada oma raamatuid ise, sunnib mind tegema valikuid, mis pole kõige südamelähedasemad.
Kas leiad, et iga kirjutav inimene peaks Eesti Kirjanike Liitu kuuluma? Kui jah, siis miks? Kas see teeb kirjanikust suurema kirjaniku?Kirjanike Liitu ma ei kuulu. Eks ikka on sellisel organisatsioonil oma missioon. Kui Eestisse päriselt elama jään, esitan ma kindlasti taotluse. Endast võimekamate ja targematega läbi käia oleks mulle au.
Kui sul oleks võimalus maailma paremaks muuta, mida sa muudaksid? Või on maailm sinu jaoks üks armas ja imeline paik ning võtad elu sellisena nagu ta sulle antud on?Minust ei sõltu globaalses maailmas suurt midagi. Minul on oma pisikeses maailmas soe ja turvaline olla. Mul on komme „mõelda asjad sirgeks“ Just nii ma seda nimetangi. See käib absoluutselt kõige kohta. Ma ei suhtle inimestega, kes tekitavad ebamugavustunnet, ei söö sööke, mis ei maitse ja ei himusta asju, millele rahakotis raha ei jätku. Võtan elu sellisena, nagu seda oskan elada.
Margit Peterson

15. november. 2016.a.
Vana-Rääma

Laupäev, 12. november 2016

Uus tass Hollandist



  Kui me kalli Kadriga umbes kuu aja eest sügisöös Pärnus kokku jooksime, teatas ta, et ta kallis tütreke Triin läheb peagi Hollandisse ja toob sealt mulle tassi. Juba paari nädala pärast oligi tass Pärnus täitsa olemas, Kardi kodus. Ja täna jõudis see oma uude koju, ehk siis minu kollektsiooni.

  Hästi armas tass Hollandi kultuuri pajatavate pildikestega on hetkel veel köögilaual, aga peale blogimist läheb ilmselt tasside sorteerimiseks, kui nii võib ütelda. Ma pole ammu tasside alla kleepse kleepinud. Kleepsudele kirjutan kuu, aasta ja kuupäeva ning tooja (riigi, maa, linna, alevi) nime. Aga nüüd on taas mulle blogi kasuks, kuna olen kõik tassid ka blogisse jäädvustanud ja siltide järgi saan neid tuvastama hakata.

Justud Hollandist ja Eestist. Imehead!

 Tänud, kallis Kadri ka ülimaitsvate Hollandi juustu(de) eest! Ning selle eest, et te koos Evega meie mõned tunnid sisukaks ju huvitavaks muutsite! Teinekord taas!

  Kodus on hetkel 27 sooja, mitte ei taha enam jalga välja pista. Homme ka ju päev!

  Üks pisike rõõmusõnum ootas köögist tuppa naastes, meie kallis Monstera on uue (kaheksanda) lehe sünnitanud. Kodu on nagu lilleaed ja ilmselt armastavad mu lillekesed ka toasoojust, nagu pererahvas.

meie Monstera
minu lilleaed

  Kena nädalavahetuse jätku!



12. november. 2016.a.
Vana-Rääma

Reede, 11. november 2016

Öö katab maad...

foto netist. Aivar Pikkmets (25.10.1959- 8.11.2016.)


   ÖÖ KATAB MAAD...
/mälestades Aivar Pikkmetsa/

langeb lund
raagus oksal
istub vares
ja kraaksub eilset
nutab taga aega
mil kõik alles
algas

mil esimesed
lumeräitsakad
langesid kodukatusele
aega mil pisike
Eesti poiss helvestel
pihku sulada lasi
nendega üheks sai

langeb lund
öö katab maad
rändlinnud on läinud
kõik oleks nagu eile
olnud
see pisike Eesti poiss
need lumehelbed
kodukolde suits...

aga taevas on
üks Ingel juures


NB! Jää hüvasti, Aivar!


11. november. 2016.a.
Vana-Rääma

Küsitlus Eesti Laulu teemal tänases Nelli Teatajas



   Tänapäeval on lihtsam artikleid kokku panna. Kui meil veel netimaailma ei eksisteerinud, käisid ajakirjanikud tänaval rahvast küsitlemas ja tihti juhtus nii, et Eestiga seonduvatele küsimustele andsid vastuseid vaid Tallinna inimesed. Mäletan, et kirjutasin kunagi isegi luuletuse sellest, et uudistest jääb kõrvu kaja, et vaid Tallinn on Eestimaa. Mina, põlise pärnakana tahan ikka ka oma maakonna/linna rahva arvamust kuulda. Tänu netimaailmale on see tänapäeval võimalik.

  Selles küsitluses vastavad inimesed Soomest(eestlased), Tallinnast, Pärnust, Haapsalust, Läänemaalt, Hiiumaalt jne...Suured tänud Mait, Anne, Kaia, Ursula, Helge, Peeter, Rasmus, Helena, Maria, Viitar ja Rainer, et leidsite aega mõne rea kirjutamiseks!

  Mina ise olen seda meelt, et Eesti Laulu peaksid valima nii rahvas, kui žürii. Pärast tuleb hääled kokku lugeda. Ainuüksi ma žüriid ei usaldaks ja ainuüksi rahvast ka mitte. Rahva hulgast hääletavad tõesti puberteedieas fännid oma lemmiku poolt, mis ei tarvitse üldse eurovisioonilik ja tasemelt kõige parem lugu olla. Samas, milline lugu siis ikkagi on eurovisioonilik? Minu meelest juba aastaid võidavad mitteeurovisioonilikud lood?

 Seda meelt olen ma ka, et Eesti lugu peab ikka olema emakeeles. Mitte, et see kuidagi rassistlikult kõlaks, aga meil on imekaunis keel ja miks me peaksime Eestit võõrkeelsena esitlema? Pealegi vanem generatsioon ei saa ingliskeelest aru ja hääletab just võibolla mitteeurovisiooniliku loo pärast jne,,,jne...

  Ostke Nelli Teataja!
Olgu mainkitud, et Nelli Teataja ilmub kord nädalas (kes eio tea), reedeti!


11. november. 2016.a.
Vana-Rääma


Neljapäev, 10. november 2016

...

Piilupart Donald
...

.
Disneylandis tõusis ilge kära
Miki Mausile seal tehti ära
Donald lauale kui trumbid lõi
Miki Piilupardi peopealt sõi...
.
Tuhkatriinu vahetas siis rõivad
Uinuv Kaunitar seal muutus nõiaks
Puhhist polnud Donaldile vastast
Kogu Disney rahvas istub kartsas...



10. november. 2016.a.
Vana-Rääma

Kolmapäev, 9. november 2016

...



...
.
mul ei ole mersut
ega mazdat
ega uhket villat
kalda pääl
aga mul on
oma kootud pastlad
oma arvamus
ja oma hääl
.
oma rõivad kapis
mis ei sobi
second handi homme
viin need vist
oma asju omada
mul hobi
on ja kanda on
mul oma rist
.
trumbiks on mul
sõnad süliriimis
otsekohesus
on vooruseks
kui ma vahel lahti
lähen liimist
valetan- see tuleb
noorusest
.
tegelikult olen
enda klooniks
teisi minasid
ei eksisteeri
vahel tõusen tuhast
nagu fööniks
täna olen Margit
homme Eeri

.
9. november. 2016.a.
Vana-Rääma

KURJAST VAIMUST VAEVATUD



 KURJAST VAIMUST VAEVATUD

„Jost, Joo-st, tule ruttu! Aapppiii! Ma ei jaksa enam!“ hüüdis viiendat kuud lapseootel olev Mariia, slaavisugemetega, temperamentne naine oma meest Josti, kui teda haarasid järjekordsed krambid. Nende ajal tegi naine lausa looma häält ja muutus nii metsikuks, et Jost pidi kogu oma jõu rakendama tema kinni hoidmiseks.
Juba jälle koputati uksele ja astuti noorte elamisse.
„Oh, sina helde aeg! Kas teil ei ole häbiraasugi!? Teised inimesed elavad ka siin majas! N.....te ja prassite nii, et kogu küla kajab. Peab ikka vallavalitsusse kaebekirja kirjutama. Oh, seda tänapäeva noorust!“ pahandas naabrimemm Siina, kes oli sünnist saati selle hõreda maja elanik olnud, nähes noori teineteise embuses ja tõlgendades nähtut valesti. Tegelikult ei olnud memmel aimugi mis noori painas, eriti Mariiat. Isegi parema selgituse juures, et Mariia oleks nagu kurjast vaimust vaevatud, ei uskunud endine ämmaemand neid. Pigem tuli ta lagedale järjekordse seigaga ajast, kui ta veel tööl käis. Memm pajatas, et üks venelanna olla sünnitusel ema appi hõiganud ja Siinal jätkus jultumust talle käratada, et kas too siis ka ema appi kutsus, kui ta eostas seda last. Memm tahtis järjekordse jutuga lagedale tulla, kuid siis õnneks Mariia haigushoog vaibus ja Jost näitas Siinale ust.
Jost ja Mariia olid naise paanikahoogude pärast kulutanud nii psühholoogide, psühhiaatrite, kui ka erinevate ravitsejate uksi, kuid tulutult. Pigem süvenes naise haigus aastatega, kuigi üks soolapuhuja oli väitnud, et, kui uus elu hakkab naise üsas kasvama, paraneb naine haigusest. Tõsi küll, neli esimest raseduskuud kulgesidki kenasti, kuid juba viiendal kuul algas kõik algusest. Tarvitses Mariia vaid viieks minutiks üksinda ruumi jääda, kui teda valdas hirm mis päädis krampidega. Siis oli ka Jost paanikas, kartes kaotada nii naist, kui last. Pealegi tüütas neid endiselt naabrimutt, kes iga naise haigushoo rämedaks seksimiseks tõlgendas, paari korrale kutsumas käis ning külapoe juures sellest külajutte rääkimas käis.
Mariia oli sündides endaga viinud ema elu. Ehk siis Mariia ema suri tütart sünnitades, kuna talle on sünnitamine keelatud üliraske hüpertoonia pärast, kuid slaavlanna Jelisaveta ei uskunud meedikuid ja see saigi talle saatuslikuks. Palju arvasid, et sellest ongi Mariia haigushood tingitud, kuid nad ei teadnud tõelist põhjust. Mariia küll tunnetas mis võib haiguse põhjuseks olla, kuid ta ei julgenud sellest rääkida, kartis, et teda hakatakse valesti tõlgendama. Ka ükski selgeltnägija ei suutnud haigusloo algallikaid tuvastada, kuni naine tutvus ühe tuntud Venemaa meediumiga. Arstid kippusid diagnoosima Mariial bipolaarset ärevushäiret või lausa depressiooni, aga nii see ei olnud.
Kui Mariia oli kaheksandat kuud rase, läks täide ta soov ning ta kohtuski Venemaa meediumiga. Tegelikult tekkis nende vahel telepaatia juba peale esimest telefonikõnet ja juba siis lõppesid paanikahood.
„Matame selle vana kaevu kinni. Mida varem, seda parem!“ soovitas meedium, kui nad Mariia sünnikodu juurde jõudsid.
Mariia oli kahe aastane, kui ta kaevu küljes kõõludes kaevust vanaisa laiba leidis. Perekond ei uskunud, et see võib olla naise haiguse tekitajaks. Kuid nii see oli. Mariia oligi kurjast vaevust vaevatud, sedakorda lausa vanaisa vaimust.
Sünnikodust naastes väisasid nad vanaisa hauda ning süütasid küünla. Nii leidis ka vanaisa hing lõpuks rahu.



  1. november. 2016.a.
    Vana-Rääma

Teisipäev, 8. november 2016

Tahad mu raamatut!?



    Aeg- ajalt koostan ma oma raamatute ehk tütarde (nii ma oma lapsukesi nimetan) kohta statistikat. Tõsi, esimeste raamatute ilmudes kirjutasin lausa üles kellel on mu raamat olemas (käsimüügist) jne...kuid tänaseks on mul ilmunud 8 raamatut, millest 5 on luuleraamatud, 2 romaanid ja 1 novellikogu, kuid nii spetsiifilist statistikat ma enam ei tee. Aga hea on jälgida kuidas raamatute läheb, ka raamatulaenutuste lehelt.
 
   Mine tea, ehk on juba uut oodata. No, jään veel salalikuks. Kui kõik läheb nii nagu minema peab, ilmub veel sellel aastal miskit. Ka järgmise aasta esimestel kuudel näeb üks mu raamat ilmavalgust. Aga nendest veel vara kirjutada, töö käib ja seda igas mõttes.

  Nüüd väike reklaam siia.

Rahva Raamatu lehelt
/minu raamatud/
1) "Õitsvate pärnade alleel" (2011) - luuleraamat - LÄBI MÜÜDUD! Kirjastuses HEA TEGU saadaval 10 tk- hind 4.59
(Kirjastuse HEA TEGU lehekülg on siin: AVA!



2) "Ava aegadesse" (2012) - luuleraamat - LÄBI MÜÜDUD!
Kirjastuses HEA TEGU saadaval 5 tk- hind 4.59





3) "Veerekese pääl" (2013) - luuleraamat - LÄBI MÜÜDUD!
Kirjastuses HEA TEGU saadaval 10 tk- hind 4.59


4) "Segavereline" (2014) - romaan - LÄBI MÜÜDUD!
Kirjastuses HEA TEGU saadaval 10 tk- hind 10.09. Minu käest otse ja pühendusega saad 5 euro eest! (postiga saates lisandub postikulu)


5) "Külalood ehk vaaderpass" (2014) - luuleraamat.
Ma ei tea kas kirjastuses Ji (JUMALIKUD ILMUTUSED) neid veel saadaval on, aga Rahva Raamatu poodides on veel vaid Viru Keskuses ja Pärnu Rahva Raamatus. Kirjastuse fb lehekülg:AVA!



6) "Virtuaalmees" (2015) - novellikogu. Saadaval veel vaid Rocca al Mare Rahva Raamatus! Minu käest otsa saada ka 8 euro eest! (postiga saates lisandub postikulu). Saadaval ka kirjastuses KENTAUR.Kirjastuse lehekülg AVA!



7) "Rist teel" (2015) - romaan. Saadaval raamatukauplustes ja kirjastuses FANTAASIA. Kirjastuse lehekülg:AVA!


8) "Ööde tütar" (2015) - luuleraamat. Saadaval raamatukauplustes ka kirjastuses HEA TEGU. Kirjastusest saad otse vaid 8.72 euro eest!


Ja siia ka Rahva Raamatu lehekülg minu raamatutega: Ava SIIT.

Kui tahad endale mu (kahte on saadaval) raamatut soetada, kirjuta siia kommentaar, kirjuta mu fb postkasti või emailile: marleen003@hot.ee

Kena teisipäeva hilisõhtut!

8. november. 2016.a.
Vana-Rääma