KURJAST VAIMUST VAEVATUD

 KURJAST VAIMUST VAEVATUD

„Jost, Joo-st, tule ruttu! Aapppiii! Ma ei jaksa enam!“ hüüdis viiendat kuud lapseootel olev Mariia, slaavisugemetega, temperamentne naine oma meest Josti, kui teda haarasid järjekordsed krambid. Nende ajal tegi naine lausa looma häält ja muutus nii metsikuks, et Jost pidi kogu oma jõu rakendama tema kinni hoidmiseks.

Juba jälle koputati uksele ja astuti noorte elamisse.

„Oh, sina helde aeg! Kas teil ei ole häbiraasugi!? Teised inimesed elavad ka siin majas! N.....te ja prassite nii, et kogu küla kajab. Peab ikka vallavalitsusse kaebekirja kirjutama. Oh, seda tänapäeva noorust!“ pahandas naabrimemm Siina, kes oli sünnist saati selle hõreda maja elanik olnud, nähes noori teineteise embuses ja tõlgendades nähtut valesti. Tegelikult ei olnud memmel aimugi mis noori painas, eriti Mariiat. Isegi parema selgituse juures, et Mariia oleks nagu kurjast vaimust vaevatud, ei uskunud endine ämmaemand neid. Pigem tuli ta lagedale järjekordse seigaga ajast, kui ta veel tööl käis. Memm pajatas, et üks venelanna olla sünnitusel ema appi hõiganud ja Siinal jätkus jultumust talle käratada, et kas too siis ka ema appi kutsus, kui ta eostas seda last. Memm tahtis järjekordse jutuga lagedale tulla, kuid siis õnneks Mariia haigushoog vaibus ja Jost näitas Siinale ust.

Jost ja Mariia olid naise paanikahoogude pärast kulutanud nii psühholoogide, psühhiaatrite, kui ka erinevate ravitsejate uksi, kuid tulutult. Pigem süvenes naise haigus aastatega, kuigi üks soolapuhuja oli väitnud, et, kui uus elu hakkab naise üsas kasvama, paraneb naine haigusest. Tõsi küll, neli esimest raseduskuud kulgesidki kenasti, kuid juba viiendal kuul algas kõik algusest. Tarvitses Mariia vaid viieks minutiks üksinda ruumi jääda, kui teda valdas hirm mis päädis krampidega. Siis oli ka Jost paanikas, kartes kaotada nii naist, kui last. Pealegi tüütas neid endiselt naabrimutt, kes iga naise haigushoo rämedaks seksimiseks tõlgendas, paari korrale kutsumas käis ning külapoe juures sellest külajutte rääkimas käis.

Mariia oli sündides endaga viinud ema elu. Ehk siis Mariia ema suri tütart sünnitades, kuna talle on sünnitamine keelatud üliraske hüpertoonia pärast, kuid slaavlanna Jelisaveta ei uskunud meedikuid ja see saigi talle saatuslikuks. Palju arvasid, et sellest ongi Mariia haigushood tingitud, kuid nad ei teadnud tõelist põhjust. Mariia küll tunnetas mis võib haiguse põhjuseks olla, kuid ta ei julgenud sellest rääkida, kartis, et teda hakatakse valesti tõlgendama. Ka ükski selgeltnägija ei suutnud haigusloo algallikaid tuvastada, kuni naine tutvus ühe tuntud Venemaa meediumiga. Arstid kippusid diagnoosima Mariial bipolaarset ärevushäiret või lausa depressiooni, aga nii see ei olnud.

Kui Mariia oli kaheksandat kuud rase, läks täide ta soov ning ta kohtuski Venemaa meediumiga. Tegelikult tekkis nende vahel telepaatia juba peale esimest telefonikõnet ja juba siis lõppesid paanikahood.

„Matame selle vana kaevu kinni. Mida varem, seda parem!“ soovitas meedium, kui nad Mariia sünnikodu juurde jõudsid.

Mariia oli kahe aastane, kui ta kaevu küljes kõõludes kaevust vanaisa laiba leidis. Perekond ei uskunud, et see võib olla naise haiguse tekitajaks. Kuid nii see oli. Mariia oligi kurjast vaevust vaevatud, sedakorda lausa vanaisa vaimust.

Sünnikodust naastes väisasid nad vanaisa hauda ning süütasid küünla. Nii leidis ka vanaisa hing lõpuks rahu.

9. november. 2016.a.
   Vana-Rääma