KOLMAS PRINTSESS -- Kerttu Rakke

Ja nii ruttu see loetud saigi, Kerttu Rakke lühiromaan "Kolmas printsess." Lugesin üle, mul on kodus 10 Kerttu raamatut ja tänaseks siis kõik läbi loetud. Kirjuta veel! Ma niiväga naudin kirjanik Rakke raamatuid ja ootan juba kannatamatult järge tema "küpsistele." Ütlesin ka seda Kerttule ja ta arvas, et varsti sobikski kirjutama hakata. Nagu ma aru sain on antud raamat tema esimene romaan, aga no kui sulle autori käekiri sobib ja meeldib, siis ta meeldib päriselt ka. Siis sa jätad ta raamatud niiöelda magustoiduks. Soetasin selle vahetult peale "Raamatu ja Roosi päeva," mille raames me koos Kerttuga Pärnus PK Apollos mõned tunnid tööd tegime, aga nüüd jääb see raamat ka pühendust ootama, sest kõigil teistel tema raamatutel on pühendused olemas ja need teosed asetsevad erilises raamaturiiulis. Antud romaanis keskmes on üks noor naine, kes otsib armastust, ta ei ole huvitatud tööl käimisest. Ta unistab rikkast mehest ja muretust elust. Kuni saatus teisiti talle kaardid ette laob, vähemalt näiliselt. Ma ei tahagi rohkemat reeta, loe ise. Igal juhul kumab siit läbi Kerttu järjekindlat karakterit, ausat ja otsekohest naist, kes ütlebki kõik otse välja, ilutsemata. Ja see on üks peamine põhjus, miks ma Kerttut niiväga armastan! :) Aitäh, et kirjutad! Ja raamatut tutvustav tekst ka. Kerttu Rakke – viimase aja eesti kirjanduse nõutavamaid autoreid – on seni tuntud noorte naiste skandaalsevõitu probleemide avastajana. Esimene täispikk romaan "Kolmas printsess" viib aga esmapilgul tuntud ja isegi igapäevasesse keskkonda. "Unistuste peadpööritav loogika teeb sellest loost tuhande-ühe-öö-jutu, mida lugedes igale leheküljele järge ootad. Klassikalisele vaeslapse-muinasjutule kohaselt kulgeb kauni kangelanna saatus läbi raskuste õnne poole tänu ta enda südikusele ja nutikusele" – arvab sellest kaasa haaratud ja rõõmsalt üllatunud lugeja. 30. mai 2026. Vana-Rääma

NELI LIHTSAT JUTTU -- Kerttu Rakke

Loetud sai Kerttu Rakke proosaraamat "Neli lihtsat juttu," mis koosneb neljast lihtsast aga haaravast jutust. Ma kõigepealt, enne kui meelest läheb, kiidan väga seda tagakaane portreefotot, mille minu arusaamist mööda on autor ise joonistanud. Super! Palju efektsem ja usutavam kui mõni pärisfoto. Oled ka andekas kunstnik, Kerttu! Jutud on tõesti haaravad, ma elasin need kõik ise läbi, lasin raamatu läbi enese või lasin ennast läbi raamatu. Võta siis kinni kumb variant, aga no elasin kaasa ja samastusin. Koroona teemas olen nii sinuga ühte meelt, sest olen ka see, kes ei lasknud ennast vaktsineerida ning sattusin paljus mõttes põlu alla. Karm, aga tõsi! Koroona muutis elusid ja võibolla aitaski välja selekteerida need, eks su ellu kuuluma ei pea? Võibolla ja võibolla mitte, kuid karm reaalsus, millele tuleb otsa vaadata. Nii kuradima ausalt ja hästi oled kirjutanud sellest ühe jutukese. Teine lugu on selline psühholoogilisem aga ka omanäoline ja aus. Aga kolmanda looga... vaat see on kõige erilisem siin. Tundsin selles ära sind ennast - Kerttu ja muutusin ka ise HullaHellaks. No ausõna! Oled ennast hästi palju sellesse jutukesse kirjutanud, nii palju või vähe kui ma sind tunnen. Ja üks põnev matemaatika jookseb selle looga paralleelselt. Nüüd saab lause või väite "igas külas oma ullike" ümber ristida "igas külas oma HullaHella!" Ilmselt ma samastusin ka sellepärast, et me oleme peaaegu sinuga ühevanused ka, aasta vahet aga samast tähtkujust. Neitsi-naised on sarnased. Neil on kriitikameelt ja ausust, otsekohesust ja võitlusvaimu. Iseloomu ka (karsklust ka). :) Vimane lugu läks minu jaoks natuke tehniliseks, samas on see väga ajakohane ehk aktuaalne. Aga mina tehnikavõhikuna ei jaga lihtsalt seda AI matsu, seega ei paku teema erilist huvi, kuigi sinu käekiri ja loo ülesehitus on alati omamoodi põnev ja üllatav. Aitäh, et kirjutad ja aitäh selle raamatu eest sulle, armas Kerttu! Läheb teiste sama saatusega raamatute riiulisse, kus ootavad paljud (ka sinu) pühendustega raamatud. Ja nüüd kopeerin ka lühitutvutuse raamatust. Lood räägivad tavalistest inimestest erilistes ja vähem erilistes olukordades, nende muredest, rõõmudest, hirmudest ja unistustest. 11- mai 2026. Vana-Rääma

IGAVENE POISIKE - Andrus Eelmäe

Loetud sai Andrus Eelmäe elulooraamat "Igavene poisike." Kõigepealt tänan Sind Andrus, selle võrratu kingituse eest "Raamatu ja Roosi päeval!" Aitäh, aitäh, aitäh! Oli üks imehea lugemine! Veel eile ei olnud mul õrna aimugi, et satun seiklema just mööda Sinu koduradu, sest Taageperale sõites me ei saanud lossi juurde otset teed pidi, sild on remondis, teeviit näitas Holdre 7 km ja me isegi sõitsime Holdre suunas, et ehk läheb sealt mõni teine tee lossi juurde, aga ... tulime tagasi, siis leidsime ühe kitsukese tee, mis viis läbi Taagepera kalmistu ... Oleks teadnud, et Su armsa isakese juured Holdres on ja ta Taagepera kalmistul puhkab, oleks mõne metsalille ikka leidnud ja kalmugi üles otsinud. Aga miski kutsus just seda teed pidi Tartust Pärnus suunas sõitma ja Taageperra põikama. Alles eile õhtul mõistsin, mis see miski on. Sinu isapoolsed juured on seal. Ja mul oli Su elulooraamatu lugemine pooleli. Ma oleks selle juba vastu eilset peaaegu läbi lugenud, aga pidin sundima ennast magama, et hommikul Tartusse startida. Ma südamest tänan selle raamatu eest, hea Andrus! Oled meie pere silmis ja südames olnud väga hea näitleja ja olen mõelnud, miks Sind pole rohkem kaasatud rollidesse. Aga aitäh, et nende rollidega, mida sul mängida on tulnud, oled meie südameisse pugenud! Ega muidu Germo ei oleks küsinud, kuidas su Mihhailoval läheb! Lillelaps, nagu Germo mul on. Pean ennast ka kohati lillelapseks, sest luulehingega inimesed seda tõesti on. Teema tüürib raamatust eemale, aga ma ei saa oma emotsioone jagamata jätta, oma blogi, ehk oma elulooraamat, siia ju ometi võib! Lisaks teeb Kerttu Rakke ka võrratut kirjatööd, nii kirjanikuna kui ka toimetajana. Oleme koostööd teinud ja juba pikki aastaid suhelnud. Seega olete minu jaoks teie mõlemad üks imeline kooslus (täpsustan: Kerttu toimetas antud raamatu), mis ei pane üldse imestama, et niivõrd hea raamat sündis. Käisin aastate eest ka esitlusel, kirjutasin sellest isegi nupukese "Nelli Teatajasse" ning see on ka avaldatud minu artikliraamatu "Mööda käänulisi radu" 161-162 lehekülgedel. Igavesti kaante vahel! Ja no ei saa mainimata jätta ka tõsiasja, et Herta Elviste ja Lembit Eelmäe olid näitlejad, keda ma lapsena juba alt üles vaatasin (mitte selleks,e t ma laps olin), sest nad olid andekad. Oled ka sina andekas, Andrus! Lisaks mulle väga meeldivad positiivsed ja rõõmsameelsed inimesed, sest need eristuvad meie hallis ühikonnas ja seda kõike on ka Sinus. Ma usun, et vaatamata vintsutustele on ka Pärnu õnnelik, et ta andekas poeg koju tagasi naases. Võõrsil on põnev, aga kodus alati armsam. Raamatu kohta ei tahagi midagi rohkemat öelda, soovitan kõigil seda lugeda, sest see on kindlasti raamat, mis peaks panema inimesi mõtlema, oma käitumismustreid vaagima või ümber muutma, kui see võimalik on. Lisaks, Andrus, ma tunnen nii mõndagi näitlejat, kes on töötanud teatud ametis, näiteks varalahkunud Margus Oopkaup, kes sai ka kunagi teatrist sule sappa ning seisis valikute ees. Aga ta ei suutndu kaua antud töö teha, eriti siis kui ta silme ees kirstus lebas lapse surnukeha ... Sa oled nii vapper, sooja ja suure südamega ning ma julgen väita, et tegelikult eestlane armastab sind ja ainuüksi eestlased ei ole vaid need, kes on teatrite eesotsas, väga palju olulisem on tõsiaasi, kuidas sa saalisistujale mõjud ja hinge poed või siis ei poe, kuigi jah, ega saalisistuja näitlejatööle ei võta, aga temast võib ikkagi abi olla ja tulla. Ühesõnaga, ma võingi siia kirjutama jääda, sain nii suure ja positiivse energialaengu selle raamatu lugemisest, milles eest ma tõesti südamest Sind tänan! Ja nüüd kopeerin siia ka raamatut tutvustama teksti ning lisan pühenduse, sest see raamat on pühendusega ja läheb teiste saatusekaaslaste juurde riiulisse, kus ootavd teda kõik erilised raamatud. Aitäh! Näitleja Andrus Eelmäe elulugu. Kuulsate näitlejate Herta Elviste ja Lembit Eelmäe ainsa pojana on Andrus Eelmäel ainulaadne vaatenurk Eesti teatrimaailmale. Südamliku aususega jagab autor mälestusi nõukogudeaegsest Tartust, Vanemuise teatrist, omaaegsetest suurkujudest ja tollastest raskustest noorte elus, aga avab ka teemasid, millega tuleb kokku puutuda vabakutselisel näitlejal tänapäeva Eestis. See lugu näitab, et iial ei tohi lakata unistamast, kuna mõned unistused täituvadki alles pärast esimest noorust. Põhiline on aidata end ise, osata olla tänulik ja rõõmus, unustamata uudishimulikku poisikest enda sees. 26. aprill 2026. Vana-Rääma

Ilu ei panda padaje

Sekka lugemise-, rajatamise- ja ürituste blogimistele tunnen, et pean kogu selle viimaste tundide (päevade) ilu blogisse jäädvustama, et ta oleks koos kõikide teiste artiklite sündmustega, nagu ühes sahtlis. Jah, hiljuti ilmus Audru valle lehe "Kodused Hääled" aprilli number, kus hea Ülle Varik tutvustab mu lühiromaani "Vihmatüdruk," mis viib lugeja nii Audru valda, täpsemalt Lavassaarde (mis oli kunagi omaette vald) ja ka Pärnusse seiklema. Sinna sisse on kirjutatud ka armastatud muusik Ergo Korp. Siirad tänud, Ülle! Jagasin sotsiaalmeedias veebilehte aga varsti saan ka endale paberkandja, millel on minu jaoks oluliselt kaalukam tähendus, nagu kõigil paberväljaannetel. Olen ise aastaid hobiajakirjaniku tööd teinud, ja üleüldse meeldib mulle niiöelda trüki lõhn, seda mitmes mõttes. Siia lisan ka eile toimunud "Raamatu ja Roosi päeva" plakatid, mille armsad Apollo töötajad mulle kinkisid. Aitäh! Te olete võrratud seal PK Apollos! Eranditult kõik! Aprilli "Loomingu" numbrist leiab teiste seas arvustuse minu värskema luuleraamatu "Valged varjud" kohta, mille eest tänan Sveta Grigorjevat. Aitäh! Tänases "Pärnu Postimehes" avaldas ajakirjanik Kristo Niglas väikse artikli eilsest "Raamatu ja Roosi päevast," kus ka meie kenasti kirjanik Kerttu Rakkega figureerime. Lisaks viisin ma täna 7 raamatut teele, osadele ka kätte. Väike jäädvustus ka siia kalli Looraga. Ja nii naljakas, kui see ka ei ole, kohtasin ma üle aastakümnete Pärnu Rüütli tänaval ühte kirjandusinimest, kes kunagi ka ühes teises linnas kirjandusõhtuid korraldas ja nüüd Pärnusse niiöelda ära eksinud on. Ja tal on meeles, et ma lubasin talle kunagi ühed laulusõnad kirjutada. Minul endal oli see meelest pühitud. Aitäh meelde tuletamast, Nuki! Kunagi ehk ja siis palun laula see lugu mulle kõige esimesena ette! Jah, Nuki on kunagi käinud ka ühes saates, mis on seotud otseselt laulmisega. See on nii naljakas, detsembris Tartus liikudes kohtasin Riia tänaval ühte inimest ja see oli ka pärnakas, nüüd Rüütli tänaval kohtasin ühte tuttavat inimest ja see oli toonane tartlane, kui me kunagi ammu tutvusime, aga juurtelt vist võrokene. Või ... Aga nüüd ma lähen, olen siin õhtul tagasi. Ja homme olen Tartus, seal jalutab kindlasti mõni pärnakas vastu :) Ahjaa, eile silkasin ka Rahva Raamatust korra läbi, kohtasin Jaak Kaändu, kes ootas esinejaid, eks ikka teatud päeva raames. Jäädvustasin. 24. aprill 2026. Vana-Rääma

"Raamatu ja Roosi päev" Pärnu Keskuse Apollos

Sellel aastal kohtusime taas koos Kerttu Rakkega lugejatega ja roositoojatega Pärnu Keskuse Apollos ja lubame, et see jääb traditsiooniks. Ehk siis igal aastal 23. aprillil leiab see traditsiooniline päev aset. Mina juba ei mäleta mitmendat aastat ma osalesin, kipub sinna 10 aasta kanti vist juba. Aga meie koos Apollo raamatukauplusega järgime ja austame vanu "Raamatu ja roosi päeva"traditsioone, mis kunagi Barcelonast alguse said. "Pärnu Postimees" käis ka meiega kohtumas, ehk isegi Kristo Niglas jäädvustab seda lehes. Igal juhul mulle tundub, et sellel aastal käis rekordarv inimesi ja raamatuid päeva lõpuks kippus nappima. Tore on, et ka sõbrad järgivad seda traditsiooni ja käivad roosi vastu raamatuid vahetamas või raamatu vastu roose vahetamas, võta kuidas tahad. Ja oli ka neid, kes olid teise tiiruga tagasi, tulid uue roosisülemiga ja läksid raamatuportsuga. Põgusalt sai vesteldus raamatutest, kirjanikest, kirjastamsiest ja üldse kirjaniku elust-olust. Vahetasime Kerttuga omavahel raamatud ja siis ka Andrus Eelmäega. Germo nüüd räägib kodus, et tal on uus sõber. Vaatab ta ju "Naabriplikat" ja küsis Andruse käest isegi kuidas Mihhailoval läheb :) Selline armas päev oli meil Pärnus. Aitäh kõigile ja ka Apollo armsale ja töökale kollektiivile! Ning tänud ka sulle kutsumast, armas Julia! Ja täna ilmus ka Audru valla lehes arvustus minu romaanist "Vihmatüdruk". Aitäh, Ülle!chrome-extension://efaidnbmnnnibpcajpcglclefindmkaj/https://parnu.ee/OV/AudruOV/Audru_ajaleht/Audru-ajaleht-2026-04-web.pdf?fbclid=IwY2xjawRXV7tleHRuA2FlbQIxMABicmlkETFwaGJ1cEFYS2VLNzM0UDhSc3J0YwZhcHBfaWQQMjIyMDM5MTc4ODIwMDg5MgABHsU10LJYVGk9_PRMmBIYW3cwUcwHMTQyf9CyGNQ0YUN0C9pk0MVcYGPApITC_aem_cKwpHZsbaFCL5uKq6S_aiQ 23. aprill 2026. Vana-Rääma