No nüüd juhtus ikka kordi parem raamat lugemiseks. Eelnev pumpernikkeli lugu ehmatas ikka väga ära. Arvasin juba et peaks uuesti hakkama vaheduseks Cartlandi lugema. Õnneks "Vivian" kompenseeris eelneva. Tõsi küll, minu arvates on see Roberta ja Marianni lugu seal lõpus ülearune, ebavajalik. Jah, võibolla lesbide ja biseksuaalidele sobib, aga .. Muidu Viviani lugu oli põnev, omanäoline, pisut ulmeline ja muinasjutulinegi. Selliseid lugusid loen meelsasti. Ka kriminaalsed sugemed selles romaanis on omal kohal. Kaks vales kehas sündinud inimest tutvuvad ja armuvad. Ühe vanemad kohtlevad teda eriti võikalt. Lausa nii, et hermafrodiit on sunnitud mitmel korral eluga riskides põgenema...Aga rohkem ma ei reeda. Loe ise. Kopeerin siia vaid kirjanik Kadri Kõusaare kommentaari raamatu kohta: See on järgmine. „Vivian” on paeluv lugu kahe sugulashinge kohtumisest ja armastusest. Nad on naiselik mees ja tüdrukulik poiss, kuid sama hästi võiksid nad olla mehelik naine ja poisilik tüdruk. Nad on yin ja yang, kes teineteise kohe ära tunnevad ja ilma teineteiseta ei saa – vaid nii on neil mõlemal võimalik põgeneda kriipivast üksindusest ja minevikutraumadest. Mõnusalt unenäoline raamat, mis kutsub kohe algusest peale Kimile ja Vivianile kaasa elama. Mulle meeldib, kui unenäod ja reaalsus põimuvad, sest ... nad kuuluvadki ju kokku, rohkem, kui seda tunnistada tahame.
Kadri Kõusaar. 20. oktoober 2026. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar