Oli plaan natuke pikem tiir teha, aga üks meil siin on vist suhkrust, sest vihma hakkas tibama ja ta mitte ei taha seda. Ausalt öeldes minule endale meeldib vihm. On kogu aeg meeldinud, erinevalt lumest. Aga jah, päike eelkõige, kuum ilm ja päike. Unistused on ilusad asjad. Aga 6 km tegime ikka. Mõnus ilm on, tuulevaikne ja selline unine, vaikselt ja vabalt kulgemise ja julgemise aeg. Meie ka võtame nüüd veidi rahulikult, magasime isegi kaua, Germo suisa 10 tundi. Ju oli vaja. Nüüd oleks justkui juba õhtu käes, peab tule vist põlema panema, et näeks trükkida. Aga sügis ongi selline kole ja pime aeg, mina olen valguselaps, mitte pimeduse, sestap armastan kevadet ja kõige rohkem suve. Sügis ei meeldi, talv võiks üldse olemata olla. Ma elan ja toitub valgusest ja seda igas mõttes. Armastan valgust ja ei fänna pimedust, ka surnuaedu üldse mitte, sest seal on must ja pime energia, sealt ma energiat ei ammuta, nagu teevad seda musta maagia austajad. See on rahupaik, kus käin korra lähedast mälestamas ja kõik, miski muu (see surmaenergia) mind sinna ei kutsu. Las see olla ja jääda lahkunute viimaseks koduks. Õigupoolest nende füüsisse viimaseks koduks, sest hing teatavasti kehastub uuesti. Aga see on hoopis teine teema. Meil on mõnus olla, veidike ennast liigutatud ja maailma kallimale ämmale ka porgandi- ja kapsapirkuad viidud. Need on ta lemmikud ja oma kallist Ämma armastan ma sama palju kui oma kallist Ema. Olge hoitud! 17. oktoober 2026. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar