Seda raamatut lugesin ma kaua. No ikka päris kaua, sest raamat ei ole ju paks, üksnes 334 lk. Algusest vähemalt veerandi osa ei haakunud mitte kuidagi, igal õhtul lugesin paarkümmend lehekülge ja panin jälle öökapile. No ei saa ju nii olla, et mu lugejast kooliõde kiidab raamatut ja minul ei edene üldse lugemine. Sundisin ennast lugema ja vahepeal hakkas isegi tööle, hakkas lausa meeldima see vaikne kulgemine, mittemidagi tegemine. Aga jah, ma tegelikult ootan raamatus tegevust, mitte vegeteerimist. Muidu tundub raamat nagu ajaraiskamine, aga kuna mul ei ole kusagile kiiret ja ma ei tunne, et raiskan lugemisega aega, siis lugesin lõpuni. Lisaks olin enne juba ühe sama autori raamatu läbi lugenud ja see meeldis väga. Eks meil kõigil ole paremaid ja halvemaid raamatuid, mõni, mis meile endale eriliselt hea on, ei tarvitse lugejaile olla ja vastupidi. Palju oleneb sellest, mida lugeja välja lugeda tahab ja milline on ta hetke hingeseisund. Tegelikult pole halba raamatut, asi on siiski lugejas. Kui inimene on saanud nii suure tööga (jah, see on suur töö) hakkama, nagu seda on raamatu kirjutamine, siis ta on andekas, sest igale ühele ei ole seda annet antud. Aga mis ma siin ikka lobisen, lugege ise. Kopeerin siia ka Apollo lehelt tutvustuse. Jäin norgu kui leinakask. Ütleks keegi, miks südantliigutav ilu, mis enamuse inimestest naerma ja hõiskama sunnib, minule terve elu kestel nutu peale on ajanud? Kas sellepärast, et tajun selle möödumist, kaduvust, enda võimetust peatada aega, mis kõik kauni ning väärtusliku endaga kaasa viib? Kuigi tean, et meie väikesel maal õnneks vahelduvad aastaaegade värvid ja kõik mööduv kordub taas uuesti, on minus tõepoolest puhas hirm alailma peidus, mis sõnadesse valatuna kõlas lühidalt: "Aga kui mind siis enam seda kõike nautimas ei ole?" 20. november 2023. Vana-Rääma
