Reede, 31. mai 2019

Juunikuu numbrid on ilmunud!


  Juunikuu numbri luuleveergu ajakirja "Saatus & Saladused" saatsin Ivar Silla luule. Ostke ajakiri ja saate lugeda.
 Kui ka sinul on soov, et su luule ilmuks selles ajakirjas siis võta minuga ühendust juba täna. Või on sul endast mõni lugu rääkida?

 Samas numbris on ka minu lühijutuke "Usk, lootus ja armastus."

 "Müstilistesse lugudesse" kirjutasin artikli müstilisest naisest Kersti (Kobi nimega teavad teda paljud) Astelist.

 Kui ka sinul on mulle rääkida põnev lugu või tegeled müstiliste asjadega siis anna sellest teada juba täna.

 Samas numbris on avaldatud ka minu lühijutuke "Välgust tabatud."

 Kui sinul on põnev ja eriline loom, kellest saaks põneva artikli siis anna ka sellest teada. Ajakiri " Lemmik" on selliste lugude tarvis. 

Head lugemist!
juunikuu numbrid näevad välja sellised...
"Usk, lootus ja armastus"
artikkel Kersti Astelist...
...
Välgust tabatud....
...
meie pere müstik Simba


31. mai. 2019.a.
Vana-Rääma

Neljapäev, 30. mai 2019

Rada 156.päev


 Täna läbisime 4 km, aga natuke teisi radu pidi, sest mul oli kell 11.00 aeg perearstile. Ei midagi hullu, tavaline vereanalüüside andmine ja kopsu lasin ka kuulata.

 Mõnikord ongi mõnus läbida teisi radu, sest üks ja sama teekond muutub tüütuks. No ja miks mitte kepikõndida ka arsti vastuvõtule (?) Vaatamata sellele, et vahetult enne vererõhu mõõtmist olin aktiivselt läbinud mõned kilomeetrid, oli mu vererõhk normis, ehk siis 144-90. Kolm kuud võtan vererõhutablette (Coveram) ja siis näis mis edasi. Vereanalüüside vastused saan homme ja olen kindel, et selle kolme nädalaga on need vastused palju paremad.

 Germo peab ka vapralt vastu ja hea uudis on ka see, et juba 5. juunil saame ajuuuringule, aeg toodi nädala võtta ettepoole. Eks ma jälgin teda pidevalt, aga me saame hakkama. Ka Germo peab tervisliku toitumise dieeti, kui nii öelda võib. Aga eile õhtul ma natuke patustasin, no tulin reisilt pealinna ja söögiaeg jõudis kätte. Ma pean ju rangelt õigetel kellaaegadel sööma, aga bensukas polnud erilist valikut, sestap sõin tuunikala, muna, sibula ja tomatiga einevõileiba. Lisaks veel hulgim tomateid ka, aga see veresuhkrule liiga ei teinud, oli teine pärast 6,3. Esimene õhtu enne magama minemist üle pika aja mil ma ei pidanud veresuhkru tõusuks midagi näksima. Aga üldiselt olen ikka režiimis, täna õhtuks sööme köögiviljasalatit ja tüki kana, ei mingit saia ega leiba, tassi piparmündi-nurmenuku teed (värsket) joome kõrvale.

 Järgmisel nädalal on kiire, esmaspäeval, kolmapäeval, neljapäeval ja reedel olen hõivatud. On üks plaan paika pandud esmaspäevaks ning ülejäänud päevadel liigun tervisekabinettide vahet. Sestap mind kodust kätte saada on suhteliselt raske. Aga telefonid on olemas, maa alla ma ei kao :)

 Ahjaa, kallis kooliõde Aili tõi meile täna sihukese piraka portsu nurmenukke, suured tänud! Ja muidugi tänud ka ta armsatele tütardele, kes korjata aitasid! Ahjaa, lapselapsele ka!

Olge terved ja liikuge igal võimalusel!
Germo
päike oli erakordselt ere...
...

Endla teater
Pärnu hotell
päike kuldab perearstikeskust
üks põnev kustiteos ühel elektrikapil...jäi silma...
peaaegu kodus
Pärnu paadimehed
nurmenukud Koongast
Germo ja päälinn 29.mai. 2019.a.


30.mai. 2019.a.
Vana-Rääma

Teisipäev, 28. mai 2019

Jaansoni rada 155.päev


 Ei mina suuda niisama jalutada, ikka aktiivset kõndi on vaja. Olime vaid tunnikese rajal ja läbisime vaid 4 km. No ühte kilomeetrit käisime 12 minutit, normaalses tempos ning vahepeal korra ka istusime ja nautisime ilma. Mulle on lapsest saati vihmased ilmad meeldinud. Ja täna on soe ka. Pigem hakkas mul kodus külm. Rajale minnes pakkisime ennast korralikult sisse, mina panin fliisi jope alla ja Germo pusa. Natuke raskem oli ennast kubujussina liigutada, aga muidu kulges kõik kenasti.
  Eks ma pean ju ka rajal kõigeks valmis olema, nagu 24 h kodus olen. Küsisin korduvalt Germo käest ega tal paha ei ole ja kas ta ikka jaksab. Jaksas. Ja üleüldse olen veel ta haigusest liiga hell, tahan, et ta püsiks mu silmapiiril. Kui jääb natuke kauemaks kööki istuma, siis kas hõikan või lähen vaatama. Aga küll ma taas oma rahu tagasi saan, hetkel on kõik alles liiga värske.

 Mina ise olen siis tänasest ühest ravimist taas prii. See on see kõige kangem veresuhkru alandaja Diaprel, mida pidin algselt võtma lausa 2 tükki hommikusöögi ajal. Kahte võtsin vaid 2 päeva ja nädalaga vabanesin ka teisest. No ei ole mulle seda vaja, sest täna mõõdetud veresuhkur oli täiesti normis, näit: 5,9 (kuini 6,1 on normaalne). Aga kuna ma olen iseenda katsejänes, pean jälgima ja olema ka valmis muutusteks. Olen. Mu enesetunne on väga hea, ei ühtegi peapööritust ega mingitki uimasust. Aga igaks juhuks üle 4 km ma ette võtta ei julgenud. Kõik sujus kenasti.

 Kallis kooliõde Aili tõi mulle täna maltsa :) Okok, tegelikult võib nii mugavaks minna, kui ravimtee materjal sulle koju kätte jalutab. Aga ega linnast eriti pole soovitav ravimtaimi korjata, maalt nopitub taimed on puhtamad. Nii ma saan siis tarbida oma kodukandi ravimtaimi. Mõnus! Aitäh!

 Täna oli ka vaaritamispäev. Kuna ma söön igal söögiajal erinevat toitu, keedan ja küpsetan osad asjad eelneval päeval juba valmis, uunis saab ju soojendada. Seega kaerahelbepuder on hommikuks valmis, ka köögiviljasupist jagub homseks ning pruunist riisist peaks ka mitmeks päevaks jaguma. No ja kalmaarirõngad said ka ahjus valmis küpsetatud, seekord fooliumil ja pisut tilgutasin linaseemneõli ka peale. See on tervislik.
Täna tegin ka esmakordselt toortatrajahuga smuutit, maitses hästi. Õhtusöögiks ongi kalmaarirõngad rohke köögiviljasalatiga. Eile olid krevetid ja viimased kanašašlõki jupid köögiviljasalatiga. Kõrvale ma ei söö midagi, joon kas vett või teed.

 Aga mis seal ikka. Väike galerii kuulub ka asja juurde.
mina olin ka rajal. ausõna.
...
2 km läbitud...
...
...
münusalt vihmane rada...
eilne õhtusöök
piparmünt kodukandist
saage tuttavaks, Longus Lauk Koongast :)
kalmaarirõngad
pruun riis keedetuna (lõunasöögi kõrvale)

Sauhpakaa!

28. ami. 2019.a.
Vana-Rääma

Esmaspäev, 27. mai 2019

Uus tass Venemaalt + Germo sai koju, jeee!


 Ärkasin kell 7.22. Kummaline, viimasel ajal ärkan kas 7.22 või 8.22. Ilmselt mingi numbrimaagia. Aga eks ma läksin õhtul varem magama ka. Tegelikult juba õhtul kella 23.00 ajal langeb mu veresuhkur 4,6 peale ning ma olen sunnitud kolm magusat kaeraküpsist sööma, et suhkur vähemalt 5,5 peale saada, aga täna võtsin ühendust nii endokrinoloogi õega kui ka perearstiga. Hea uudis on see, et alates homsest olen ma juba kahest veresuhkru tabletist prii. Ehk siis algul võtsin 2 Diapreli (60 mg+60mg) kuid homsest jäävad need ära. Olen, tänu tervislikule toitumisele, liikumisele ja rangele režiimile, oma veresuhkru taseme korda saanud. Aga olen hetkel veel iseenda katsejänes, jälgin ja mõõdan veresuhkru taset enne magama minekut ikka, nii on vaja.

 Helistasin ka perearstile ja sain juba neljapäevaks aja, siis saab uus põhjalik vereanalüüs tehtud, et näha ka verst mis muutused on kahe nädalaga toimunud.

 Mul on maailma parim ja hoolivam ämm, täna ootas mind üllatus, ta kinkis mulle toortatra jahu, jee!

 No ja siis veel üks hea uudis, Germo sai koju. Nii vähe oligi Simbale ja talle (ja muidugi ka mulle) õnneks vaja. Selline dialoog käis neil omavahel ja muidugi musutamine ka, mida kahjuks pildile ei õnnestunud saada. Igal juhul on nüüd meie pere taas õnnelikult koos.

 Germol tehti ka üldine vereproov, aga nüüd jääme selle vastuseid (Tallinnast) ootama. Oli ju mõttetu teda niisama haiglas hoida, sest elektroentsefalograafia uuringutele saime aja alles 12. juuniks. Seda tehakse Pärnus ainult korra nädalas ja, nagu tohter Maia Siitan emos olles meile mainis, et kolmapäeviti. Seega üsna varsti. Seniks pandi talle lihtsalt üks ravim juurde, või õigupoolest võtab ta nüüd õhtuti 2/ 50mg-ist Lamictali. Aga seda nii kauaks, kui ajuuuring saab tehtud, alles siis vast algab raviskeemi muutmine, kui algab. Lihtsalt liiga palju muresid on meie peres ja see võis olla üheks peamiseks põhjuseks miks Germol need ülirasked epilepsiahood vallandusid. Epileptikutel on kord nii, et iga kurb ja ka iga rõõmus emotsioon võib tekitada ajus hapniku puuduse, mille tagajärjel need hood esile tulevadki. Paratamatus. Aga kui on õiged ravimid peal, kui ta ei ole (või ravimid ei ole) veel nende vastu immuunseks muutunud, ei vallandu ka hood. Sestap tuleb mõnikord raviskeemi muuta. Ja pealegi on Germost päris pirakas mees saanud, ta on ka kaalust juurde võtnud, õlgadest kordi laiemaks läinud, jalad samuti musklis, nagu mul ning kõhuke on ka ette kasvanud. Ta on ligi 2 meetrit pikk ja kaalub 95 kg. Kui tuleb kaalu liiga palju juurde, võivad ka rohud nõrgaks jääda. Sestap, kallid sõbrad, kui te tulete meile külla ja tahate nii väga midagi külakostiks tuua, ärge tooge magusat!!! Tooge (kui te tõesti ei taha tühja käega tulla) pigem puuvilju, aga kindlasti mitte kooke, komme ja küpsiseid, need on meile mõlemale liiast. Mina nagunii enam magusat ei tarbi. Ja Germole pole ka soovitav.

 Kallis kooliõde Aili jõudis eile õhtul tagasi ekskursioonilt Venemaale. Ta tõi seal mulle Venemaa tassi, täpsemalt Novgorodi logoga. Aga parema pildi jäädvustamiseks panin tualettpaberi tassi sisse, sest see on klaasist. Tualettpaber ei Venemaalt toodud. Ja lisaks tassile sain ka oma esimese inglimagneti. Inglid jõuvad mu ellu ise, ma ise ei olegi neid ostnud, või vast paar tükki olen, aga neid kogu aeg kingitakse mulle. Kohe loen üle kui palju mul neid juba on....19 sain. Üliarmsad kingitused. Aitäh, kallid sõbrad! Ja Ailike, aitäh, et jagasid fotode ja videote näol oma imeägedat ekskursiooni!

 Üleüldse on täna olnud selline kirev päev, palju emotsioone ja palju külalisi. Aitäh!

 Kuna ma pean päevas vähemalt 30 minutit liikuma, käisime Germoga jalutamas, umbes 1,5 km jalutasime, sest kepikõndima ma Germoga veel minna ei julge, aga varsti liigume taas. No, ma ei saanud ju, õde tõi krevette ja ma sõin neid peale söögiaega, need kalorid tuli ju ometi maha kõndida! Samas ega tegelt see asi nüüd nii hull ka ei ole, krevett on mereand ja mereannid ei sisalda süsivesikuid, vist. Aga meie nautisime vihmas jalutamist.

 Ahjaa, tegin ühe fotojäädvustuse ka meie lõunasöögist. Germo oli juba jõudnud pool praadi ära süüa, aga pole hullu. Meie lõunasöök (mis on mul alati kõige toekam, loen ka süsivesikuid) koosnes tatrast, rohelisest sibulast ja küüslaugust, purustatud tomatitest, kodujuustust, kolmest pisikesest tomatist, kanašašlõkist ning ühest viilust seemnesaiast, mida kattis avokaado (või asemel), küüslaugu helbed ja rulaad. Kõrvale jõime smuutit, see koosnes: keefir, kookoshelbed, tsiia seemned, seller, rabarber, linaseemned ja vaarikad. Homme saan juba toortatra jahu smuutisse lisada, jee! Mina juba tean millest see toortatra jahu hea on, kui sina tahad teada, uuri netiavarustest.

Olge terved!

P.S. Mul on nii hea meel, et olen väga, väga paljudele saanud oma blogipostitustega toeks olla, nii diabeedi ravi, kui ka toitumise suhtes. Päriselt! Kuigi ma tegelikult blogin rohkem oma tarvis (näiteks äkki annan kunagi elulooraamatu välja, blogi on hea spikker) loevad seda ka paljud ning olen tõesti saanud väga palju head tagasisidet, mis toidab mu õnnehormoone. Aitäh!
Germo on üliõnnelik, et saab haiglast koju. ootame bussi, õues oli jube külm hommikul...
lõunasöök
tass Novgorodist
tass Novgorodist
armas Aili tõi imekena inglikese Venemaalt
kalli ämma kingitud mahe toortatrajahu
minu lemmikkask pea 14 aastat...
jalutame vihmas...
jalutame vihmas...

27. mai. 2019.a.
Vana-Rääma

Pühapäev, 26. mai 2019

Jaansoni rada 154.päev


 Nonii! Ilmataat soosis minu kepikõndimist, vaid paar piiska tuli rajal ja koju jõudes hakkas alles päriselt sadama.

 Täna läbisin 6,3 km. Ausalt öeldes oleksin tahtnud terve suure tiiru teha, aga ma siiski ei tohi. Ma pole üldse väsinud. Aga ilmselt see, et ma olen 2,5 nädalaga 4,5 kg kaotanud, annab energiat kõvasti juurde. Ma ju kaotasin kepikõnniga 30 kg, aga enne haiguse avastamist tiksus iga nädalaga 1 kuni 1,5 kg tagasi, kuni oli juba tagasi tulnud 9,5 kg ja see oli igas mõttes liig mu tervisele ja liikumisele ka. See tagasitiksumine oligi märk diabeedist, mis õnneks tänaseks on kontrolli alla saanud. Tõsi küll, õhtuti langeb mu veresuhkur liiga madalaks, üleeile oli suisa 4,6. Aga kui mu veresuhkru näit on juba 5,0 siis ma magama jääda ei tohi, võin kooma langeda. Nii ma siis õhtul kella 24.00 paiku olen viimasel ajal sunnitud veidi näksima. Kui võileivast ei piisa, pistan mõne küpsise suhu ja joon klaasi piima peale.

 Üldiselt kõigub mu veresuhkur 4,6-6,8 vahel. Normaalne on kuni 6,1. Aga ma olen väga sõnakuuleik ja hoolas, ka pean ma kenasti režiimist, toitumisest ja ravimite tarbimisest kinni. See kõik on juba ise hea tervenemise tunnus. Näiteks täna hommikul sõin ma kaerahelbeputru tseiloni kaneeli ja kultuurmustikatega, kõrvale seemnesai, mille katteks oli avokaado (või asemel tarvitan avokaadot) tomat, küüslauk ja lõhe. Tassi piimaga kohvi jõin ka.
 Lõunasöögiks sõin tatart, sardiine, kodujuustu, tomatit, rohkelt rohelist küüslauku ja sibulat ning võileiva katteks oli taas avokaado, salatileht ja õhkõrn peekoni viil. Kõrvale jõin smuutit mis koosnes poolest klaasist keefirist, tšiia seemnetest (hea seedimisele), kookoshelvestest, linaseemnetest, sellerist ja ja rabarberist. Veidike hapukas tuli, aga ka tervislik.
  Peale lõunat ma enam süsivesikut ei tarvita. Või kui mõnikord tarbin siis lähen rajale süsivesikuid maha käima. Näiteks, kui kella viie ajal söön värskekapsasuppi, mille sees on kartulad, pean pärast aktiivselt liikuma, sest kartul sisaldab tärklist ehk süsivesikuid ja neid ei ole soovitav tarbida peale lõunat. Kui Germo kodus on, nopin kartulad supist välja ja annan talle. Supi kõrvale söön ülepäeviti ühe keedetud muna, et toit oleks toekam. Saia ega leiba ma peale lõunat enam ei tarbi.
  Õhtusöögiks söön kas kanaliha- või kalalihatüki, kõrvale ohtralt köögivilju, mis ei sisalda tähklist ega süsivesikuid. Näiteks ube ei tohi, need kubisevad süsivesikutest. Kõrvale joon vett või teed.
  Kohvi võin isegi 3 tassi päevas tarbida, aga ma enam ei taha, tarbin vaid hommikupudru kõrvale. Ja üleüldse ajab mind magus öökima, ei maitse enam üldse. Tegelikult olen ma päris hädas, ma vist ei sööks üldse, sest mingit isu ei ole. Aga kutsun ennast korrale ja söön iga päev samadel kellaaegadel, vaid see tervendab.
 Ka ühtegi piimatoodet ma peale lõunat ei tarbi. Hommikusöögi- ja lõunasõõgiga võin tarbida kokku kuni 110 süsivesikut. Kui näiteks hommikusöök annab 60 süsivesikut siis lõunasöögiks võin tarbida veel 40-50 süsivesikut, ehk näiteks kolm kartulat on juba ise 30 süsivesikut ja üleüldse üle kolme kartula päevas tarbida ei soovitata. Oskan juba täna arvestada mida suhu pistan ja millal ja tulemus on näha. Mu keskmine veresuhkru näit on 5,7.

 Andke andeks sõbrad, kui ma vahel teie kõnedele ei vasta. Ma lihtsalt ei jaksa alti ja ei saa ka, režiim on minu jaoks nagu täppisteadus ja ma ei jäta kõne pärast ka söömist pooleli, erandi teen vaid emale, kelle kõnedele vastan vajadusel kasvõi südaööl. Ja õdede-vendade kõnedele vastan ka kohe, nii on vaja ja ma pean.

 Hommikul käisin ka taas haiglas, nagu igal päeval käin, Germot külastamas. Germol läheb väga hästi. Ta on küll veel intensiivravi palatis, aga epilepsihoogusid enam kordunud ei ole ning ta näeb väga rõõmus välja. Tervitasin kõikide poolt kes soovisid ja Germo lehvitas teile rõõmsalt. Aga Simba istub endiselt välisuksel ja ootab Germot koju ning öösiti nutab ja Germo voodis ei maga. Käib igal sammul mu kannul ja nurub pai ja sülle. Tegi Germo jaoks mõned pildid ning see tegi Germole palju rõõmu. Ka kooliõe Kaidi joonistatud pilt tegi Germo tuju väga rõõmsaks.
 Täna oli tööl üks hästi armas õde Viive, kellest Germo mulle kohe pajatas. Lisaks olid ka hästi vastutulelikud hooldusõed, kes Germole, minu palvel, uued pidžaamapüksid andsid. Ma kususin Germo palatist välja, jalutama. Jääb muidu voodis liiga nõrgaks ning tal on ju väga igav. Jalutasime koridoris ning ma näitasin talle kus puhkeruum asub, seal saab telekat vaadata. Nalja sai ka, mõned patsiendid arvasid, et Germo on mu abikaasa või vend :) See oli hea kompliment. Ja tänud õde Viivele sain ma asjad nii kaugele, et läksin sööklasse ning lasin Germo lõunasöögi söögisaali panna, sest ta ju ei ole nii haige, et peab palatis sööma. Sinise tooli järgi jättis Germo oma koha meelde, sest õnneks värve ta tunneb. Nii, et asjad liiguvad paremuse poole ja südame teeb soojaks kui selliseid südamlikke ja rõõmsaid Viive-õdesid oleks haiglates rohkem tööl. Aitäh!
 Kui ära tulin, jalutasiki Germo puhkeruumi telekat vaatama. Nüüd on ta päevad vähemalt sisukamad. Ja ehk saab homme tavapalatisse, kui mitte juba koju. Samas mul pole ta raviplaanist aimugi, pole midagi teada veel. Tean vaid, tänu dr. Maia Siitanile, keda me neljapäeval emios nägime, et ajuuuringuid tehakse Pärnu haiglas vaid kolmapäeviti ja seda oleks vaja teha, et raviskeem paika saada, sest, arvata on, et need ravimid, mida Germo hetkel tarbib, enam ei mõju, et nii kohutavad epilepsiahood vallandusid.
  Neljapäeval, kui Germo oli väga nõrk (peale ränkraskeid epilepsihoogusid) ja pikutas emos tilguti all, tundis ta oma kunagise kooliarsti Maia Siitani ära ja dr Siitan tuligi kohe juttu rääkima. Isegi raskes seisundis jääb Germo siiraks ja rõõmsaks. Ja komplimentidega pole ta ka kade, nii ta dr. Siitanile komplimendi tegigi, et doktoril on ilusad mustad prillid :) No, ma ju räägin, et ta on mul Päikesepoiss. Kui pole haigushoogusid, pole ka muret, sest ta on nii heatahtlik.

 Ohh, pool romaani juba siin, hakkan nüüd pilte lisama.
hall on taevas ja ...hall on maa...
 2 km läbitud...
lopsakad vereurmarohud endise VISU suusavabriku taga
3 km läbitud...
kui on jõgi hülgehall...
esimene ja viimane puhkepaus rajal. 1 km läbisin 11 minutiga
üle öö on uus erakai jõe äärde tekkinud...
kes unustas oma käekoti Sõudeklubi ja Skano vahelise ala pingile?
Germo lehvitab teile kõigile :)
Simba ootab Germot koju

Olge terved!

26. mai. 2019.a.
Vana-Rääma