Ja täna tegime ühe 5,7 km tiiru. Ma ei jõua ära oodata millal 29. juuni tuleb, siis saan hambaarstile. Seniks neelan muudkui paracetamoli, muud üle ei jää. Ja see külm kevad ning vastikult külm kevadtuul teevad hammastele liiga, sest osad on mul nii tundlikud, ei kannata kuuma ega külma. Ligi 2 kuud veel oodata, siis saab valust lahti. Hullumaja tegelikult, sest üks apteeker ütles, et ta pani oma hambaarstile aja veebruaris ja saab ka löögile alles juunis. Ma muudkui magan, sest neelan tablette ja see teeb uniseks. Aga õnneks magan ka öösel, päevast rääkimata. Kogu aeg ainult magaks, uskumatu, ausõna. Hoidsin paar päeva rajalt ka sellepärast eemale, aga no ei suuda ju, vajan liikumist. Läheks ometi juba soojaks. Aga ega halamine ei aita, kuid ma ütlen alati oma arvamuse välja, ka blogis, olgu, mis teemal tahes. Kusjuures see hamabavalu takistab ka romaanide kirjutamist. Luuletusi immitseb, mõnel päeval mitu, aga pole ju mõtet neid Facebooki lisada enam, üldse ei loeta ja Fb postitused jõuavad sõpradeni nädalajagu päevi hiljem, kui üldse. Olen mõelnud, et äkki hakkab Fb aeg ümber saama, et meid tahetakse meelega sealt välja süüa. Noored ju enam ei olegi Fb-s aktiivsed. Ja ma vaatan, et osadel sõpradel on ka vaid messenger alles, ajajoonel nad enam aktiivsed ei ole. Nüüd on ju nüüd mitu aastat lahus. Aga kui mina sealt lähen, ei jäta messengeri ka endale. Ohjh, õnneks lubab hambavalu, mida valuvaigistitega maha rebin, lugeda, aga mõnel õhtul suudan vaid 20 lk lugeda, kui juba uni tuleb ... Aga mis seal ikka, tuleb edasi elada, kuigi ega elu koos hambavaluga ei ole kuigi mugav. Üle kahe nädala on ta mu truu seltsiline juba olnud, eks kulgeme koos edasi. Olge terved! Ahjaa, sain lotoga selle aasta 8 võidu, midagi head siis ka, isegi see väike summa läheb tallele. 1. mai 2026. Vana-Rääma
