Reet Kudu raamatuid olen ma ennegi lugenud ja ka nendest bloginud. Eks muljeid jagub äärest äärde, nagu iga kirjaniku teoste puhul - üks kõnetab rohkem, teine vähem. Antud Kudu romaan on sajandi algul romaanivõistlustel äramärgitud teos. Raamatu tutvustus räägib natuke teises keeles, millest mina blogin, aga las ta siis räägib. Minu jaoks domineerivad siin 2 tegelast, kes on omavahel sugulased, üks on üles kasvanud Siberis ja teine Ameerikas. Kokku saavad nad Eestis, kus siberlane oma hullu venelasest naisega elab. Ameeriklane sõidab oma sugulasele Eestisse külla ja see, mis juhtuma hakkab, juhtubki. Ehk siis siin jooksevad kokku isegi kõik külajutud, mis toona ENSV kohta räägiti. Tegelikult domineerib ka alkohol, seks ja alkoholism ning mingi maniakaalne vene eit, kes kepib kõigiga, kes ette juhtuvad, ka oma mehe parima sõbraga ning üritab ka mehe sugulasest oma armukest teha. Üks segane lugu, mitte haarav, aga samas eluline. Mäletan sellist nõukaaegset elu, sest olen ka erinevates külades lapsena elanud ning nii mõnigi tegelane pani, otseses mõttes, ahhetama. Eks selliseid lugusid peab ka vahel kaanetama, et jääb ka selline kultuuriosa kaante vahele ning lugeja saaks tõdeda, et elu ei olegi must/valge. Nõndaks. Nüüd kopeerin ka raamatut tutvistava teksti. Romaanivõistlusel äramärgitud teos jutustab paneelmajadest, kus inimesed end siiski koduselt tunnevad, sest kodutunne on tihti samavõrd seletamatu nagu kodumaa-armastus. Väike ja vaene küll, aga ikkagi oma. Korterid on kogunud elanikeks vägagi erineva kultuuritaseme ja saatusega inimesi, kelle arusaamatused saavad alguse just erinevast suhtumisest nii kodusse, rahasse, tähistaevasse kui ka armastusse. 19. mai 2026. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar