Tänane teekond tuli selline tagasihoidlik 5,2 km. Saime törtsu vihma ka kaela, väike karastus. Aga lahe oli jälgida, kuidas peale vihmasaju taandumist üks naisterahvas ennast pikalt vihmavarju alla unustas. On minuga ka nii juhtunud, sest oma mõtetes olles ei tule lihtsalt meelde :) Nagu ma ennist Fb ajajoonel kirjutasin, saime ühele armsale kajakapojale abi anda. Hommikul kella 8.30 ajal tööle minnes ei olnud mu ukse taga ühtegi ootamatut külalist kuid koju naastes ta seal lebas, abitult, värisedes ja hirmunult, väike kajakapoeg. Naabrinaine pakkus abi. Ta rääkis, et tal on loomasõbrast tuttav, tänu kellele sai naabrinaine Katri kontaktid ning jube veerand tunni pärast oligi loomahaldjas kohal, viis looma kaasa. Nad fikseerivad ta vigastused, ravivad terveks ja lasevad loodusesse tagasi. Kogenud loomapäästjana rääkis Katri, et vanad kajakad on julmad, kui mõni poegadest on abitum siis nendele ei halastata, nad lükkavad poja katuselt alla. Ma ei tea, kuidas see nunnu mu ukse ette sattus, aga igal juhul vanemad teda kisades taga ei otsinud, ehk oligi hüljatud. Kurb, aga igas loomariigis valitseb oma hierarhia. Loodusseadus, kus tugevamad jäävad ellu. Aga oleme meie ikka sõbralikud ja tervislikud ning liigume ja peame sõpradest lugu, nii moodustub ring, mis ei saa otsa vaid võib päästa elusid! 28. mai 2026. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar