Esmaspäev, 30. detsember 2019

.../jaapanipärane tanka/

foto: https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Elpu_iezis_pie_Gaujas._2005-05-06.jpg

 .../ jaapanipärane tanka/ ...

seisan väraval
udulaamid silme ees
kõnelevad ööst

teiselpool kaljurahnu
koidab päev alles homme



30. detsember. 2019.a.
Vana-Rääma

Sa leiad ennast üles


foto: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/9/98/Skerry_in_shallow_water.jpg

   SA LEIAD ENNAST ÜLES

Öö katkematu ahel rullus lahti,
ta ees on avali ka tüüne atmosfäär.
Nii kröömike siit tipust tundub veetlev skäär,
kui veidike sul vaadata on mahti.

Jah, kröösus näeb vaid oma rahakotti,
ja elu mõõdab ainult hiigelnumbrites.
Ka sina oled tema silmis pööbel, kes
siit elust ei saa üldse selget sotti.

Sa vaata korra, korraks ava silmad!
Näe valgust seal, kus enne nägid pimedust.
Kõik avaneb, sa leiad ennast üles!

Ei takista ka see, kui ilmad külmad.
Jah, uus võib tekitada lihtsalt imestust.
Just nii sa ärkad, õnnesülem süles!


30. detsember. 2019.a.
Vana-Rääma

MIDA PALJUD EI TEA (müstika ja maagia) - Gunnar Aarma


 Mõned raamatud kohe on sellised, et neid aastate pärast uuesti lugeda võttes lähevad need huvitavamaks. Üks neist on mu kunagise õpetaja Gunnar Aarma poolt kirja pandud raamat "Mida paljud ei tea. Müstika ja maagia."

 Lugesin seda raamatut umbes poolteist kuud. No see ei ole juturaamat. See sisaldab väga palju tarkust ja teadmisi. Oligi armas üks väike restart teha :) Osad raamatud lihtsalt on nagu piiblid mu öökapil (riiulis), neid ei väsi uuesti lugemast. Lisaks oli, on ja jääb Gunnar Aarma minu jaoks üheks targemaks eesti meheks.

 Gunnar Aarmal oli vabamüürlasena juba noorukina juurdepääs maailmakirjandusele, see on kindlasti üks suur pluss, mis temast nii targa mehe tegi. No erinevaid võõrkeeli valdas ta ka. Ja üleüldse on see raamat rohkem õpik, mis kätkeb endas erinevaid kultuure ja usundeid, see on just kõik see, mis mulle tohutult huvi pakub. Ja raamatut lugedes on Gunnar Aaarma minu jaoks täiesti elus, tekivad silme ette pildid tema loengutest ja rahulikust vestlusest.

 Toon välja mõned lõigud raamatust, mis mulle eriliselt korda läksid.

/Kudõ, poeesia Do, nagu see esineb haikus, koosneb 17-st silbist: viis, seitse ja jälle viis. On keelatud ennast väljendada emotsionaalselt. Siin esitatakse oivalist maailma, kus pole kurbust ega muret. See on absoluutne maailm, kus kõik on hea ja ilus. Kus kõik on imetlus- ja tänuväärne. Kus puudub täielikult sentimentaalsus. Kui keegi pole õnnelik, siis ta lihtsalt ei ole õppinud tundma "Ülimat seadust" ja tal puudub malbus ja usk. Ilma jaapani budismi süvenemata ei ole võimalik seesugust luulet mõista./

/ Päev, kevad, suvi, soojus ja valgus on head. Vastupidi - öö, sügis, talv, külm ja pimedus on halvad ja patused. Seda võiks isegi nimetada imetajate dihhotoomiliseks (kahenevaks) filosoofiliseks loogikaks. See väga laialt levinud psüühiline mõju ja mehhanism on tõenäolikult paljude inimkonna universaalseks peetavate instinktide, uskumuste ja printsiipide algallikas. Sääraselt on füüsiline universum määratlenud meie mõtlemise loogika./

/Püramiidis seisnud vesi toimib seedehäireid korrastavalt ja kiirendab haavade paranemist. Alumiiniumfoolium, mida on eenevalt hoitud püramiidis, kiirendab märgatavalt sellesse mähitud liha küpsemist. Pürmamiidis hoitud fooliumist valmistatud peakatet kandes saame lahti peavalust, samuti soodustab see lõõgastust./

/Šmanism on animistliku usundi vorm, mille rituaalis on tähtsal kohal vahetu ühendusseastumine vaimudega ja surnud hingedega, keda püütakse inimeste huvides mõjutada. Šamanism on omane Põhja- Euraasia, Põhja- Ameerika, Aafrika, Okeaania, Indoneesia ja muudele rahvustele. Klassikalisel kujul avaldub see Siberi algasukate usundis; seal oli šamanism levinud sotsiaalsete ümberkorraldusteni. Rituaali, mida kasutati peamiselt haigete ravimisel, kuid ka õnnetuste vältimisteks, jahiõnne tagamiseks, ennustamiseks ja muuks, sooritab nõiaülikonda rõivastunud šamaan, kes viib enda transiseisundisse nõiatrummi põrina saatel tantsides ja lauldes ning harilikult joovastvaid aineid kasutades (langeb lovesse.)Tema hinge arvatakse sellal kehast lahkununa viibivat taevas või allilmas, kus ta saab vaimudelt nõuandeid. Arvatakse, et šamanist oli omane ka soome-ugri rahvaste ürgsele usundile./

Ma võiksiki neid tsitaate või lõike kirjutama jääda, aga ei tee seda. Lugege parem seda raamatut!

 Ja Anneli, eriti sina, kes sa väidad et eestlaste hulgas ei ole šamaane! :)

Sõber Marco, püramiid ravib ka migreeni.

 Aga mis ma siin ikka, kopeerin siia ka raamatu tutvustuse:

... Tänapäeva Euroopa ja kogu planeedi kriisiolukorras pole pääsemine mitte ettevõtluses ja tehnokraatias, vaid inimese sisemises uuenemises. Mitte suured poliitilised aktsioonid ei hoia ära tsiviliseeritud inimkonda degenereerumast, vaid seda saab teha ainult inimeste püüd vaimsete väärtuste poole...

... siinjuures võime meelde tuletada ka viimaseid roomlasi, kes oma riigi ja kultuuri hukku ette nägid ja ennast kõiki nivelleerivatest linnadest tagasi tõmbasid ja maale kolisid. Seal elati kasinat ja loomulikku elu, olles seejuures rõõmsameelsed ja looduslähedased. Sääraselt püüti riigi lõplikku kokkuvarisemist edasi lükata...

... Teadlased on jõudnud meile palju avastada, aga seda ainult piiratud raamides. Ainult teadlaste eliit hakkab tänapäeval mõistma, kui vähe me teame tervikust.
Mida teavad paleontoloogid inimkonna muinasajast? Kas nad teavad, et meie planeedil eksisteerivad arenenud inimesed juba 21 miljonit aastat?
Mida teavad geoloogid kahest kontinendist, Lemuuriast ja Atlantisest, mis praegu lamavad Vaikses ja Atlandi ookeanis? Mida teavad muinasuurijad nendest tsivilisatsioonidest? Mida teavad arheoloogid India kultuurist umbes 50 tuhat aastat tagasi, Egiptusest 40 tuhat aastat tagasi, Peruu omast 15 tuhat aastat tagasi või Vana-Kreekast 12 tuhat aastat tagasi? Mida teavad õpetatud mehed mitmesugustest salastatud organisatsioonidest-vennaskondadest, mis tegutsesid paljudes maades?


30. detsember. 2019.a.
Vana-Rääma

Laupäev, 28. detsember 2019

HAIGLA - Avo Kull


 430 leheküljene raamat ei tundu mahukas, kui sa selle kolme õhtuga läbi loed. See juba ise kõneleb midagi. Tegu on tõesti väga hea ja sisuka raamatuga. Küll oli hea lugemine!

 See romaan võitis 2010. aastal Tänapäeva romaanivõistluse, mis on seda tunnustust väga väärt. Küll on hästi kirjutatud!

 Avo Kulli raamatuid olen ennegi lugenud ja loen edaspidi ka, sest tema käekiri on nii ladus ja samas hariv ning tark, lihtsalt kutsub lugema. See on vist kolmas raamat, mille tema omadest läbi lugenud olen ja eranditult kõik meeldivad mulle. Antud raamatu ostsin Pärnust Uuskasutuskeskusest vaid 1.75 euro eest. Sealt leiab hästi hoitud ja põnevaid raamatuid.

 Oihh, just guugeldasin ja sain kurva sõnumi osaliseks, kirjanik Avo Kull lahkus meie hulgast 29.06. 2019. Rahu talle seal üleval!
  Ja sain ka teada, et mul on tema raamatutest lugemata veel vaid "Kaubamaja," "Reporter" ja "Vabrik." Neid kõiki tahaks lugeda.

 Nüüd natuke sisust ka.
 Raamat kõneleb nõuka aegsest elust Eestis. Peategelasteks on naistearst Tiina ja ehitusobjekti eest vastutav tegelane Kalvi. Kalvi töötab, lisaks sellele, veel ka kohtumajas tõlgina. Seal tutvub ta endast vanema günekoloogi Tiinaga ja nende vahel süttivad leegid - armastuseleegid.

 Paralleelselt jookseb teine tegevus, kordi karmim, nagu nõuka aeg oli. Üks kohtlane tegelane Armin, kes väga igatseb KGB nuhiks saada, hakkabki vaikselt seda rada astuma, aga nuhki temast ei saa, saab vaid jooksupoiss, kes lõpuks kurva saatuse sunnil elu kaotab.

 Raamat kõneleb toonasest KGB ja allilma ajast, kus iga nõukogude kodanik pidi rangelt iga liigutust jälgima ja iga vääriti öeldud sõna oli eluhinnaga.

 Tiinast, kes on tegelikult abielus ja kahe lapse ema, saab Kalvile armuke aastateks, kuni naine lahutab... Mis saab edasi? Sellest loe juba ise. Aga taaskord antakse hoiatus, et ennast tasub kõige rohkem usaldada, ei kedagi teist! Ja oma elu tuleb ise elada, teiste elu elamine ei ole isegi partnerile õige.

 Ahjaa, mina mäletan selliseid aegu väga. Mäletan kuidas suure riigi juhid riburada pidi surid ning meie saime koolist vabu päevi. Kuidas kogu maailm neid leinas. Ausalt öeldes, ma ei saanudki aru, et toonane maailm nii ebaõiglane oli, kasvasin ja olin õnnelik. Olin nii harjunud. Alles mürsikueas sain teada mis tegelikult toimub. Ja mulle ei tundunud isegi see veider, et ka naiste kohta öeldi seltsimees. Ausalt.

 See on tõesti väga ladusalt kirja pandud raamat, ei ühtegi üleliigset rida, ei nämmutamist ega süžee venimist, nagu ühes teises tellise paksuses raamatus, mis on seosetut pläma täis, seisab mu öökapil juba aastaid. Alati ei tasu tellisesuurust raamatut kirjutada, kui ei suuda seda kompaktselt teha. Selles raamatus mahub kõik (kon)teksti ära ja raamat on tõsiselt haarav ja põnev. Mina nautisin sajaga.

 Loe sinagi! Soovitan väga!
Avo Kull. Foto ja teksti laenasin siit: LOE! 

Laupäeval, 29.06 eetrisse minev  “Nii-ja naapidi Raplamaalt “on veidi teistsugune ning  pühendatud kirjanik Avo Kullile, kes sel nädalal meie hulgast lahkus. Saatejuht Piret Linnamägi vestles kirjanikuhärraga  aasta tagasi…  Kuulame ja meenutame  menukirjanikku, kelle sulest on tulnud hulk romaane nagu  “Haigla”, ” Kaubamaja”, “Ausammas”, “Reporter”, ” Vabrik”, “Must klaasmaja”. Mees, kes on enda kohta öelnud: ” Ma olen ärimees, kellele meeldib kirjutada.” Oma romaanide eest on ta pälvinud hulgaliselt  preemiaid ja alati on lugeja need soojalt vastu võtnud. Kõige selle juures jäi ta alati tagasihoidlikuks. … Mõttes oli veel kirjutada, kuid kahjuks läks teisiti….


28. detsember. 2019.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamtu lehelt:




Raamat

HAIGLA

Autor: AVO KULL
 0 Google +0  0 Share0

Avo Kull
Raplas elava autori debüütromaan, mille tegevus toimub 1978. aasta sügisel Lõuna-Eestis. Erinevates liinides käsitletakse tollast elu, kus peategelasteks on uue haigla ehitamise eest vastutav mees ja kohalik günekoloog, kuid peale selle räägitakse ka nõukogudeaegsest meditsiinisüsteemist, metsavendlusest ja KGB-st ning paljudest muudest teemadest.
Raamat saavutas kirjastuse Tänapäev 2009. a korraldatud romaanivõistlusel esimese koha.

ISBN 9789985629536
Ilmumisaasta 2010
Keel eestikeelne
Formaat Kõvakaaneline
Lehekülgi 430 lk
Mõõt 222x148x31 (mm)
Kirjastus TÄNAPÄEV
Lisamise aeg:    Toode pole saadaval

Neljapäev, 26. detsember 2019

Meie jõulud


Germo on hea laps olnud :)

 Lõpuks ometi hakkavad jõulud läbi saama! :)
Aga tegelikult on meil ilusad jõulud olnud. Ausalt. Ja alati jäädvustan ma need ka oma blogisse aka elulooraamatusse. Et oleks ka aastate pärast ilus vaadata.

 Jõuluaega mahub päris mitu ilusat seika ja päeva. Algas see õdede ja vendade seltsis ja loomulikult käisime ka kalli Ema haual. Küünlad sai süüdatud ka vanaema ja vanavanaisa hauale. Ja alati ma jäädvustan ennast Ema haual, see lihtsalt on mul kombeks.
 Mõned tunnikesed koos armsa perega Lõpel väikevenna tehtud jõululaua taga istudes möödusid niiiiii ruttu, aga küll me taas kokku saame, ühel meist on suur juubel tulemas ;)

 Lisaks külastasid ja helistasid meile paljud hääd sõbrad, aitäh!

 No muidugi olen ma lugemise ja kirjutamise lainel. Ma juba ei mäletagi mitu artiklit ma taas valmis vorpinud olen, lisaks veel oma käsikirjad, millega tegelen pidevalt.

 Tuleb välja, et me oleme ka head lapsed olnud, sest eile külastasid meid jõuluvana ja päkapikk. Saime ikka päris head kingikotid! Suured ja siirad tänud! Oleme väga tänulikud!

 Ja rajal kepikõndimisest ma juba eelmises blogis kirjutasin.

 Mõnusat aasta lõppu ja imelisi pühande viimaseid tunde!

 Fotod:
kalli Emaga
kallis Ema
vanavanaisa ja vanaema
vanaema Marie Tamberg
kiisu
patustsime...
Reet :)
vanema venna sõna tuleb alati kuulata :)
Kalle

pesakond :)
pesakond :)
pesakond :)
Germo Lõpel, nagu alati pildialbumeid vaatamas ...
oleme ju head lapsed olnud? :)
väikesed rituaalid kulusid ka ära ;)
ma ei põe hirmsat jõuluhullust, aga traditsiooniliselt sööke tegin ikka, siin teisipäevane praad ja eks sai ka hapukapsast ja verivorsti mekitud, ei mingit ülepingutamist ega sadat toitu!



26. detsember. 2019.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 168. päev



 Nonii, jõulud on ideaalne aeg jõudmiseks rajale kepikõndima, lugemiseks ja kirjutamiseks. Meie jõudsime täna üle pooleteist kuu rajale. Eks põhjuseid, miks me käinud ei ole, leiab mitmeid, aga mul on ka mõjuvaid, kuid ma ei tulnud siia vabandama :)

 Õigupoolest käisime täna viiekesi rajal. Läbisime 6,3 km ning enesetunne oli väga hea, ei mingit väsimust. Ja üllatuseks avastasin, et mu rajamantel, mida ma polnud veebruarui kuust selga saanud, on mulle suureks jäänud, või parajaks, enne oli ümber. Kuigi olen natuke ka patustanud, isegi mõne kommi ära söönud, söön ma endiselt kindlatel kellaaegadel ja süsivesikuid tarbin vaid hommiku- ja lõunasöögiga. Põhiline ongi see, et enesetunne on hea ja kaalu tagasi ei ole tulnud. Sellisel perioodil on üldse vähem liikumist ning ma olen kogu detsembri kuu rohkem rõhku pannud kirjutamisele. Aga rada ma ei kavatse unustada.

 Meiega olid veel kaasas naabrinaine Maarja oma taksikoerte Nublu ja Bellaga. Viimane on alles mõne kuune kutsikas (ei mäleta täpselt kui mitme) ja see kippus igaühe peale karjuma ja perenaist üldse ei kuula. Naljakas oli see kuidas ta suurte koerte peale kurja häält tegi, ennast pole ollagi :) Aga vanem taks Nublu jooksis kenasti raja kõrval kaasas. Seltsis ikka segasem!

 Mis seal ikka, mõned fotojäädvustused lisan ka blogisse.
Ilusat aasta lõppu!

Fotod:
naabrid on rajatamiseks valmis :)
oi kuidas ma naudin sellist sooja, lumeta talve!
1 km läbitud ...

2 km läbitud ...
3 km läbitud ...
tüüne jõgi
Pärnu jõgi jõulude ajal
naabrid :)



26. detsember. 2019.a.
Vana-Rääma

Kolmapäev, 25. detsember 2019

* * *

https://soonlepadotcom.files.wordpress.com/2016/02/paadisild.jpg

  
 * * *

justkui viimsepäeva
eelõhtul
urgitseb näljane kajakas
paadisillal ahnelt saaki
kugistab roiskunud kala
ja rapsib tiibadega

aga mind see ei häiri
mina seisan kaldaveeres
ja kõnelen tüüne jõega
vaikuse keeles
ainult tema mõistab mind
ainult tema saab aru
mõistukeelest
sest tal on kordi
suuremad kõrvad
sest tal on kordi
suuremad silmad
sellised vesised
ent ometigi
kõnekad

taamal kohendab
rääsunud bufaikas
vanatoi kakuami
üks püksisäär pikem
kui teine

pole mul kakuami
ega roiskunud kala
aga kajakal on poogen
aga minul on gong
ja helikauss ...

kalmuaia pervelt nähes
on vaade kaootilisem
postuumsem
nii mulle
talle
kui kõigile neile
kelle hinged on enne meid
rännanud üle igaviku
ka neile kelle jalad
õppisid kõndima
enne meid
vasak
parem
vasak
parem ...



25. detsember. 2019.a.
Vana-Rääma

Teisipäev, 24. detsember 2019

KURADIL ON LAPSE NÄGU - Marek Kahro


 Oh ja ah! Niivõrd kahju on, et see raamat loetud sai! Vaid 3 õhtut põnevust ja ... Väga, väga hea raamat!
"Kuradil on lapse nägu" on järg Marek Kahro raamatule "Seal, kus näkid laulavad," (2016) mis pälvis kirjanduskonkursil "Bestseller 2015" ilukirjanduse žanris esikoha. No oli ka seda väärt! Sama hea, või isegi põnevam, on antud raamat. Uhh!

 Eelnevatest Marek Kahro raamatutest olen ka bloginud, neid blogipostitusi saate lugeda SIIT! Vajutage sinisele kirjale!

 Minu jaoks on kirjanik Marek Kahro üks viimaste aastate põnevamaid avastusi, üks sisutihedama tekstiga Eesti kirjanik, kelle (kõiki) raamatuid rikastab ajaloohõng, mis on nii kohutavalt põnev, et mul saavad sõnad otsa! Tohutult suur ja põnev töö! Jessver, ma lausa jumaldan selle autori tekste!

Jah, kõige uuem M.Kahro raamat on mul veel lugemata, aga küll ma jõuan.
Tegelikult on tal veel mõni raamat ilmunud, just avastasin. Mina olen vaid kolme lugenud, aga veel on ilmunud romaanid "Kaljud ja kameeleonid" ning "Päikseta paradiis." Ja kõige uuem "Ta tuleb läbi seina." Need kõik pean ma endale saama, sest ma lihtsalt pean, tahan ja saan ka! :)

 Kui kellelegi on need raamatud olemas ja ta neid ei vaja, olen nõus ära ostma! Aitäh!

Antud raamatu lugu on tõeliselt põnev, see kõneleb 17. sajandil aset leidnud nõiarprotsessist, tuleriidale saadetud talupojast. Kolm sajandit hiljem toimub ühes külas sama situatsioon. Ajalugu kordub, igas mõttes. Põnevust jagub kaanest kaaneni ja mina isiklikult ei saanud öösel peale lugemist isegi magama jääda, žüsee mu peas võttis omi mõõte. Nii olingi sunnitud vahelduseks oma lasteka (Mia lood) läbi lugema. No ma olen öine lugeja, pole parata. Ja jube raske on öölambi tuld ära kustutada, kui sul on lugemisel niiiiiiiiiiiiiiiiiiii põnev raamat!

 Ühesõnaga saage tuttavaks timukate, nõidade, köstrite, talupoegade, politseinike ja igasuguste teiste põnevate teglastega. Jeerum, ma ei taha mitte reeta mis ja kes seal veel tegutseb ja mis toimub. Lugege ise! Soovitan 1000%!

 Aitäh, hea Marek, et sa nii häid raamatuid kirjutad!

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

KURADIL ON LAPSE NÄGU

Autor: MAREK KAHRO
 34 Google +0  0 Share0

Jaanipäeva eel toimub väikeses Põlvamaa külas tulekahju, mida asub uurima keerulistele juhtumitele spetsialiseerunud politseinik Hando Oras. Kui samas asulas lahvatab teinegi põleng, milles hukkub kohalik elanik, avaneb uurijale maaidülli taha peitunud segaste suhete rägastik.
Peagi ilmneb, et mitu hiljutist surmajuhtumit on kummalisel kombel seotud rootsiaegse nõiaprotsessiga, mille tagajärjel saadeti tuleriidale noor talupoeg. Kas politsei suudab müstilise kurjategija peatada, enne kui veel mõni inimene leekides elu kaotab?
Ajalooliste faktidega rikastatud põnevusromaan „Kuradil on lapse nägu“ on järg raamatule „Seal, kus näkid laulavad“ (2016), mis pälvis kirjanduskonkursil „Bestseller 2015“ ilukirjanduse žanris esikoha.
ISBN 9789949571970
Ilmumisaasta 2017
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 296 lk
Mõõt 210x148x20 (mm)
Kirjastus PILGRIM
Sari Bestseller
Lisamise aeg: 28.06.2017
16.90 €
Püsikliendile: 16.06 €
Kaupluses: 16.90 €
Kaup kätte: esmaspäev 30.1



24. detsember. 2019.a.
Vana-Rääma

Pühapäev, 22. detsember 2019

* * *

foto: https://kangakoi.ee/toode/pakapikusokk/

    ***

pisike mehike
sorok poslednii
suss jalas
piilus läbi
aknaklaasi

ega ta kunstinäitusele
ei tulnud
tõmbasin ruloo ette
kustutasin köögitule
ja suundusin tuppa
raamatut lugema

pole mulle neid
kutsumata
külalisi vaja
alles eile hommikul
käisid suus
sital

une ja ärkamise piiril
kuulsin kuidas
keegi kolistas ja
ankalinki logistas
ah tuulepoisid
lõpetage teie kah

hommikul rulood
eemaldades
tundsin tuttava
sussi ära
see lebas
irvitavate silmadega
lõuad pärani
mu aknalaual
mehikesest
ei haisugi

toomapäeva
koristustuhinas
võtsin võõra
aksessuaari toasilma
ripsmetelt
ja viskasin prügikotti
pole mulle neid võõraid
esemeid vaja
mine tea viskavad äkki
veel sussid
püsti ka

järgmisel hommikul
nägin kuidas mehike
vastasmaja akent
lahti kangutas
ühe jala varbad alasti
võtsin kodukootud sokid
toppisin need
tervist ja armastust täis
ja asetasin aknalauale

järgmisel hommikul
ärgates avastasin üllatusega
tuttuued aknad eest
ripsmed kuldse tušiga
võõbat

ah te mehed
olete ikka
küll


22. detsember. 2019.a.
Vana-Rääma

Täna on kirjanik Juhan Saare 90. sünniaastapäev

FOTO: https://kultuur.postimees.ee/1696809/suri-kirjanik-juhan-saar

  Täna on kirjanik, luuletaja, prosaist ja dramaturg Juhan Saare 90. sünniaastapäev. Oli ka minul au teda tunda ja temaga pikki telefonikõnesid pidada. Ei taha temast küll minevikus rääkida, aga kahjuks 2007. aastal ta lahuks, täpselt minu sünnipäeval ... (28. augustil).

 Kunagi, 2001. aasta 16. märstil, kui Mark Soosaar ja Vaiko Edur korraldasid toonases Chaplini kunstikeskuses kirjandusõhtuid, käisin minagi Juhan Saarega kohtumisest osa saamas, just sealt algas meie tutvus. Kui palju pikki tunde sai temaga telefonitsi vesteldud ... aga kahjuks ma ei jõudnudki talle Vilsandile külla, kus ta suviti elas. Plaanis küll oli, aga ...

 Üks rariteetsemaid luuleraamatuid, mis minu autogrammide ja pühendustega raamaturiiulit ehib, ongi just Juhan Saare luuleraamat "Elu ikka ühekordne," milles on autori pühendus sees. Lisaks on mul tollest ajast veel albumis fotojäädvustused ja kassett.
 Tegin tookordsest kohtumisest ka märkmeid, nagu mul kombeks oli (on). Ka see märkmik on kenasti säilinud. Selle põhjal saaks hea artikli isegi kirjutada.

Mõni tekstikatkend tollest kohtumisest:

/Juhan Saarel on 4 õde, ise on pere noorem laps. Kaksikõde Mare sündis temast 2 tundi enne. Juhanil on tütar Kati. Luulet kirjutab elust enesest. Tema parimaks sõbraks oli lastekirjanik Heino Väli. Kannelt hakkas mõngima 8-10 aastaselt ... jne.../

 Üks, kellele minu luule väga meedis ja korda läks oli ka just Juhan Saar. See tegi minu hingele väga suure pai. Lugesin oma luuletusi talle läbi telefoni.
 Just Juhan Saar oli see, kes soovitas jätkata, väites, et luuletajaks ei saa hakata, selleks sünnitakse ning luuletamine on anne. Proosat võib kirjutada igaüks, aga luulet valdavad vähesed- väljavalitud.

 Kuigi Juhan Saar ise kirjutas peamiselt riimiluulet ja laulusõnu, kiitis ta minu žanririkkust ning ennustas, et minu luuletustest peaks palju kauneid laulusid sündima, et neil on rütm ja riim väga paigas. Ja nii ongi läinud. Selline prohverlik nägemus oli tal minu suhtes. Tänaseks on loodud mu sõnadele kaugelt üle 40 laulu! Olen talle selle eest südamest tänulik. Aitäh, Sulle, hea Juhan!

Ka minu kallil Emal oli au teda tunda. Tookord, esmakohtumisel, tervitasin Juhanit Ema poolt ja Juhan mäletas nagu eilset päeva. See oli armas äratundmine!

Saatsin Juhan Saarele ka pärnakate ühisraamatu "Pärnu romanss," aga ma ei mäleta enam kas Tallinna või Vilsandi aadressile. Ta oli selle üle siiralt õnnelik. Antud kogumikus on ka minu luulet avaldatud. 


 Muidugi soovitas ta mul ka Eesti Kirjanike Liitu astuda, aga seda ma pole teinud, ei ole vajalikuks pidanud isegi mitte üritada, olen omaette kulgeja. Ei taha kusagile kuuluda.
rariteet mu riiulis ...
üliarmas mälestus!
imelised sõnad, millest on ka imeline laul sündinud
Mark Soosaar, Juhan Saar ja Vaiko Edur 16.03. 2001.
Vaiko Edur kõnetab Juhan Saart
Juhan mängib kannelt
Juhani memuaarid...
Maire Haas (Tulilill) ja Juhan Saar on juba aastaid koos seal,,,üleval....
armas mälestus ...
märkmed tutvumispäevast ...
...
märkmed tollest tutvumispäevast...

aadress ja telefoninumbrid
autogramm märkmikus


 Vikipeedia kõneleb:
Juhan Saar (22. detsember 1929 Laeva vald28. august 2007) oli eesti kirjanik.
Lõpetas 1949 Tartu Elektromehaanika Tehnikumi. Töötanud kultuuritoimetajana, 19811990 juhtis Kirjanduse Propaganda Bürood.

 Juhan Saar on kirjutanud luulet, lasteraamatuid, laulutekste ja dokumentaalnäidendeid. Tema sulest on ka pärit Eesti tuntumaid unelaule "Mina ei taha veel magama jääda" (viis Heino Jürisalu, kitarril Emil Laansoo, vokaal Velda Otsus).


Luule- ja proosaraamatud

  • "Värviline mõte" (lühiproosakogu), LR 1963, nr 19
  • "Kured ja laevad" (luulekogu) 1966
  • "Õnnelik mees" (luulekogu) 1977
  • "Seitsmenda päeva saar" (luule- ja proosavalimik) 1989
  • "Elu ikka ühekordne" (luulekogu) 1999

Lasteraamatud

  • "Metsa taga ei ole mets" (osalt autobiograafiline lastejutustus) 1964, 2. trükk 1989, vene keeles 1977
  • "Õhtujutud" (mitme rahva muinasjuttude ümberjutustused) 1966, 2. trükk 1988; ukraina keeles 1971; saksa keeles 1971, 1974, 1978, 1981, 1988; inglise keeles 1989
  • "Mäng" (tänapäevamuinasjutt) 1973; vene keeles 1975; saksa keeles 1978


Näidendid


Mälestusteraamat



Kirjandus

  • Kalle Kurg. Jõud ja nõrkus ühes sõõmus. (Luulekogu "Kured ja laevad" arvustus). – Edasi 29.05.1966
  • Heino Väli, "Mõned jooned Juhan Saare palgelt" – Looming 1979, nr 12, lk 1769–71
  • Olev Remsu, "Tuhat novellialget" (raamatu "Valus naer" arvustus) – Looming 2006, nr 2, lk 304–306

Välislingid



22. detsember. 2019.a.
Vana-Rääma

Reede, 20. detsember 2019

Miraaž

foto: https://www.postimees.ee/3354649/pealtnagija-ebamaised-helesinised-laguunid-ida-virumaal-on-tegelikult-ohtlikud

        MIRAAŽ

keerdtrepp viib üles
mööda ohtlikke mäenõlvu
mille koopaseinu katab
nõgine mägede vaha
spetsiifiliselt lõhnav
mumio

aga taamal
avaneb miraaž
laguun
helesinine laguun
kordumatu
oma ilus ja väes

seisan kaljuveerel
ja emban taevast
taevas embab mind
nagu ei kunagi varem
nagu ei kunagi hiljem
südamega
hingega

mu käed on
kotkatiibadena laiali
sõrmed harali
ma lendan
lendlen
nimbus kannab
mu keha
udukerget

taevas praguneb
pilvede kohal hõljub tuul
vihisedes ja ümisedes
tuntud meloodiat
viisi lapsepõlvest

minu energiakeha
vajub vaikselt allapoole
sööstab läbi
taevakarva säärlõugase
üha kaugemale
üha sügavamale
jõuan limaani

tulen tagasi puhanuna
puhtana
mul ei ole muresid
minus ei ole kurbust
on vaid
universumi täis
armastust
aastatuhandete jagu
valgust
valgustust
seda kõige ehedamat
mida näevad vaid
nende silmad
kes oskavad vaadata
kellele on antud näha

keerdtrepp toob alla
mööda ohutuid mäenõlvu
kehastun taas
mateeriasse
saan endaga üheks ...

aga taamal
avaneb miraaž


20. detsember. 2019.a.
Vana-Rääma