* * *

https://soonlepadotcom.files.wordpress.com/2016/02/paadisild.jpg

  
 * * *

justkui viimsepäeva
eelõhtul
urgitseb näljane kajakas
paadisillal ahnelt saaki
kugistab roiskunud kala
ja rapsib tiibadega

aga mind see ei häiri
mina seisan kaldaveeres
ja kõnelen tüüne jõega
vaikuse keeles
ainult tema mõistab mind
ainult tema saab aru
mõistukeelest
sest tal on kordi
suuremad kõrvad
sest tal on kordi
suuremad silmad
sellised vesised
ent ometigi
kõnekad

taamal kohendab
rääsunud bufaikas
vanatoi kakuami
üks püksisäär pikem
kui teine

pole mul kakuami
ega roiskunud kala
aga kajakal on poogen
aga minul on gong
ja helikauss ...

kalmuaia pervelt nähes
on vaade kaootilisem
postuumsem
nii mulle
talle
kui kõigile neile
kelle hinged on enne meid
rännanud üle igaviku
ka neile kelle jalad
õppisid kõndima
enne meid
vasak
parem
vasak
parem ...



25. detsember. 2019.a.
Vana-Rääma