Laupäev, 31. märts 2018

EELSOODUMUS ARMASTADA- Tiit Sepa


  Nonii, sain loetud Tiit Sepa romaanitriloogia 1. raamatu "Eelsoodumus armastada."

  Väga põnev on lugeda romaani kus romaani autor, meesterahvas, kirjutab romaani kus peategelaseks on naisterahvas. Aga tuleb tõdeda, et Tiit Sepa saab (sai) sellega väga hästi hakkama. Romaan on igati usutav.

 Tegelikult on tegu ühe väga traagilise saatusega noore naisega kes satub hooldekodusse, elab seal 8 aastat kuni põgeneb. Mida see kõik aga endaga kaasa toob? Kas naine saab hingerahus edasi elada? Kuidas tal õnnestub ennast varjata? Mida kõike ta üle elama peab...

 See on väga valusa, aga ka ilusa, elulise sisuga raamat. Haarav ja tegus, ei mingit uimerdamist, pidevalt midagi juhtub. Raamatus on seksi, sündi, surma, mõrva ja kõige rohkem armastust või selle otsimist. Pigem ikka armastust.

 Mul on olemas ka triloogia 2. ja 3. osa, õnneks. Juhtuski nii, et esimese osa pidin väga kallilt ostma, kuid teise ja kolmanda sain vaid 2.50 euro eet ja selle raha eest on raamatut rohkem kui küll.

 Hakkasin lugema möödunud öösel seda ja no nii kibelesin edasi lugema, kuigi oli tegus päev, rajal sai käidud, süüa tehtud, puid tehtud jne...Aga no kui raamat on haarav siis sa lihtsalt leiad aega lugemiseks.

 Tahaks öelda; "Hea Tiit, kirjuta veel palju raamatuid!", aga ma usun, et ta kuuleb ja näeb ka sealt ülevalt meie soove.

 Aitäh, et kirjutasid selle raamatu!

Tutvustus

Pärast elukaaslase surma raskesse depressiooni langenud Tiina on juba aastaid vaimselt tasakaalutuna elanud hooldekodus, kus on pidanud taluma nii vaimset ahistamist kui ka füüsilist vägivalda. Tapnud meeleheites oma suurima piinaja, põgeneb ta sealt parema tuleviku lootuses, kandes südames igatsust õnne ja armastuse järele.
  • Tootekood: 0861551
  • Ribakood: 9789949251551
  • Lisamise aeg: 15.12.2011
  • Autor: Tiit Sepa
  • Kirjastus: Ersen
  • Ilmumisaasta: 2011
  • Raamatu formaat: Pehmekaaneline
  • Lehekülgi: 240
  • Mõõdud: 150x215

31. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 89. päev +SaSa


  Ilmad vist pööravad jälle ära, sestap tuhisesime Germoga rajale juba hommikul. Tegelikult magasin ööund vaid 5 tundi, kuna hakkasin järgmist triloogiat lugema ja mitte ei saanud pidama. Tuleb lõunauinakule minna, sest varsti peaks puud saabuma ning pikk tööpäev ootab ees.

  Täna läbisime ainult 4,7 km, sest just puude pärast sai lühem maa kepikõnnitud. Üleeilsest pikast rajast olid eile hüppeliigesed veidi kanged, aga võtsin magneesiumi, määrisin omatehtud kuusekasvutinktuuriga, panin villased sokid jalga ja tänaseks on juba kõik ok. Kannatas rajale minna.

 Milline vaatamisväärsus, jõejääl toimub pingviinide paraad! No sellisena see paistab, aga tegelikult on jää kalamehi täis, laupäev ju.

 Enesetunne on ülihea. Sven, tegin sinust fotosüüdistuse. Ma poleks sind näinudki, aga Germo hõikas, ta mul terase silmaga.

* * * * *

  "Saatus & Saladuste" ehk SaSa aprilli number on ka ilmunud. Kirjutasin sinna taas ühe lühijutukese. Head lugemist! Ja luuleveergu toimetasin Margus Linnakivi luule.

 Kui ka sina tahad, et sinu luule ilmuks selles ajakirjas siis võta minuga ühendust juba täna!

Mõnusat pühadeaega!

Fotod:
uni alles silmis...
nemad rekonstrueerivadki meie rada...
pingviinide paraad...
kes elab kollases telgis jõe jääl? ;)
1 km läbitud...
Sven, sa oled teolt tabatud! :)
2 km läbitud...
neid võikski pildistama jääda :)
peaaegu kodus tagasi...
minu jutuke SaSas vol 1...
vol 2....
aprillikuu SaSa
Marguse luule...
kohustuslik munade värvimine :)


31. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

SELTSIMEES LAPS- Leelo Tungal


  No vot,  jah...ütlen ausalt-tühi tunne on...

  Panin just käest Leelo Tungali romaani "Seltsimees laps," mis koondab endasse triloogia kolm raamatut.

Juba aastaid tagasi tahtsin endale soetada (need) selle raamatu(d), just soetada, mitte laenata. Aga nagu tellimuse peale ilmus triloogia (kolm ühes) ja ma tegin sellel aastal endale naistepäevaks selle raamatu kingituseks. Naistepäevaks? Jah, ma ju olen nõukaaja laps ja tollel ajal oli naistepäev üks tähtsamaid päevi. See meenutab nii mõndagi, nagu ka Leelo raamat, mis viib tagasi lapsepõlve, mitte ainult autorit ennast aga ma usun, et ka neid. kes on viiekümnendatel, kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel sündinud.

 Kuigi ma olen Leelost lausa 24 aastat noorem, tunnen temaga nii palju ühist ning kohati tundub nagu autor oleks kirja pannud minu lapsepõlve mälestused. Väga, väga palju oli äratundmisrõõmu. Aitäh!

 Raamat kõneleb tegelikult traagilisest ajast, aga ometi on seda nauditav lugeda, kuna autor on selle kirja pannud positiivses võtmes, läbi huumoriprisma, läbi lapsesilmade, lapsemaailma.... Pole just hea tunne kui su ema küüditatakse ja sa pead teda aastaid koju ootama ning lõpuks ei tunne teda äragi. Jah, õnneks on raamatu lõpp positiivne, kuigi ma vahepeal kartsin, et ...ei tahagi öelda. Kohati ikka valgus lugedes pisar silma ka, mõnikord rõõmupisar ja mõnikord valupisar.

 Mu oma kallis Ema, kes on sündinud 1935. aastal, kaotas sõjas oma isa...ja umbes 10 aastat tagasi avastasin mina, et mu vanaisa on Tartus, Pauluse kalmistu ühishauas. Ta hukati sõja ajal...

  Lisaks sellele on mu kallis ämm Siberis elanud, ta küüditati, kui oli kõigest 4 aastane ning tagasi kodumaale naases 14 aastasena. Sestap olen läbi aegade kuulnud elust külmal maal- Siberis päris palju. Ämm muidugi mainis, et tema, kui lapse elul polnud iseenesest seal elul vigagi, aga kõige traagilisem oli sinna sõit võikates loomavagunites, kus ta noorem õde suri ja viidi Venemaa avarustes surnukuuri kuid edasisest ta ei teagi enam midagi...Väga valus aeg oli. Raamat pani meenutama kõike seda mida olin ennegi kuulnud ja lugenud.

 Mõnes mõttes oli pisikse armsa Leelo elu sellel ajal isegi ilus, tal oli isa, onud, tädid, sugulased, sai lubada paljutki millest mõni laps võis vaid unistada, aga sellises vanuses jääda ilma Emast- seda ei kujuta ettegi. Ja loomulikult tekitab see painajaid nii ilmsi kui unes.

 Lugesin seda raamatut ligi 2 nädalat, kuna ei tahtnud et läbi saab, elasin paralleelselt seltsimees lapse maailmas, seedisin kõike, lasin endast läbi, isegi unes nägin ja kui palju magamata öid see raamat minult röövis, aga on ka seda väärt.

 Vahepeal lugesin paar õhukest raamatut läbi, mitte sellepärast, et see romaan ei köitnud, vastupidi! väga köitis, liiga paljugi. Aga juhtusin vahepeal lugema ka Aino Perviku "Matlena teekonda" mis samuti viis ajas tagasi ja neil kahel raamatul on nii mõndagi ühist, vähemalt minu jaoks. Ja mõlemad kirjanikud on mu lemmikute nimekirjas olnud juba lapsest saati. Aitäh!

 Nüüd ma näen, et tegin õiesti, et raamatu ära ostsin, sest näitab et Rahva Raamatus enam seda müügil ei ole, aga ehk tuleb kordustrükk. Peab tulema, sest see on väga, väga hea raamat! See on kogupere raamat, kirjutatud hästi lihtsas keeles, ka lapsele loetavas keeles. Võrratu!

 Ja kui palju unustustehõlma jäänud väljendeid selles on!

Lugemise käigus tegin mõningaid märkmeid, aga suutsin selle paberi lootusetult ära kaotada, sestap ei tulegi meelde kõik millest veel blogida tahtsin, aga mul on alati võimalus siia juurde lisada.

Aitäh, armas Leelo, et kirjutasin selle võrratult hea ja hariva raamatu! Soovitan lugeda kõigil! Eriti võiks seda teha ka koolilapsed, saavad aimu elust nõuka ajal, oma vanemate-, vanavanemate- või ka vanavanavanemate elust.

 Ja nüüd tuleks ka film ära vaadata!

 Oleksin ma mees- võtaksin mütsi maha! :)

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

SELTSIMEES LAPS

Autor: LEELO TUNGAL
 9 Google +0  0 Share0

Käesolev raamat sisaldab kõiki kolme "Seltsimees lapse" triloogia osa, kus jälgitakse lapse vaatenurgast elu 1950ndatel aastatel ning perekond ootab tagasi alusetult vangilaagrisse saadetud ema. Raamatu kujunduses on kasutatud kaadrit filmist, mis jõuab kinodesse märtsis 2018.


31. märts. 2018.a.
Vana-Rääma


Neljapäev, 29. märts 2018

Jaansoni rada 88.päev+...


  Nii ilusal ilmal ei saa ju lasta raisku minna! Täna oli mul siis 88. päev Jaansoni rajal kepikõndida, ja nagu tavaliselt on minuga kaasas ka Germo. Kui me olime uue silla juurde jõudnud siis küsisin mitu korda, et kas ta on väsinud ning vastuseks oli raudne ei, nii kepikõndisimegi läbi terve raja, pluss pealegi. Pedomeeter näitas koju jõudes 10.2 km.

 Algul, kui minema hakkasime, tõmbas mu hüppeliiges pisut krampi, aga liigutasin jalalaba ja kramp möödus. Rohkem ei tulnud ühtegi krampi, nii mõnus ja kerge oli liikuda, kuid umbes kilomeeter enne koju jõudmist tundsin, et vasak jalg on väsinud. Ise ei tunne mitte mingisugust väsimust, läheks või teeks ühe tiiru veel. Enesetunne on tohutult hea!

 Germo viskas kepid tuppa ja juba kadus õue, ei kurda ka tema mingit väsimust. Ja üldse on täna rada rahvast tulvil. Päris tihe liiklus oli. Aga ilm ju soosib ka, sest iial ei või teada millal taas pussnuge taevast tulema hakkab. Tuleb juhust kasutada.

 Eile ma ei käinud rajal taotluslikult, sest üleeile sai algatuseks kohe 6 km kepikõnnitud ning otsustasin, et iga päev ma seda teekonda ette ei võta. Käin nii nagu tunne tuleb.

 Jääl käisime ka tiiru ära. Olgugi, et jõejää on kalamehi tulvil, on kohati jääl praod sees, sestap päris kaugele minna ei julgenud.

* * *

  Aprillikuu numbris "Müstilised lood" kirjutan Kuu Kultuse Kummardajast, see sobib ka siia blogisse, ei hakka eraldi blogima, aga kõik oma artiklid ja jutukesed koondan blogisse kokku, peaaaegu kõik.
Head lugemist!

Nüüd fotosüüdistused ikka ka:
septembris ostetud mantel on suureks jäänud, dressid ka nagu jahukotid..
1 km läbitud...
ellujääja...
2 km läbitud...
kevade nautlejad...
3 km läbitud...
esimene peatus 3 km-l...
jääl...
4 km läbitud...
uuel sillal päikest püüdmas...
6 km läbitud...
teine peatus...
7 km läbitud...
8 km läbitud...
9 km läbitud,...
veel üle kesklinna silla ja peaaegu kodus...
minu lühinovell Müstilistes lugudes...


29. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

Kolmapäev, 28. märts 2018

* * *


   * * *

kui päikese
luikavad kiired
on päeva
enesesse
hinganud
ja jääpurikad
nutavad taga
eilset
ta tuleb

astub samm
korraga
laotab kollase
kleidi õlgade üll
tõstab jõgedelt
ja järvedelt
kaaned
äratab
talveunest
tuleb tasahilju

istub su
sängi servale
põtkib su üsas
silitab
embab ja
ahmib sind
enesesse
nagu janune
toobri täit
vett

ku(n)i jääd
kevadest
sedapsi

28. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

MATLENA TEEKOND- Aino Pervik


  Lugesin läbi Aino Perviku eluloolise lühiromaani "Matlena teekond," mis kõneleb tema perekonna legendist, vaarvanaema teekonnast Tallinna, kus ta mitte kunagi varem käinud ei olnud.

  Matlena armastatud mees saab sõjas surma ning naine jääb lapseootele teisest mehest- Alleksist. Kirikuõpetaja ei saa neid enne paari panna, kui Matlena toob pealinnast ära Krimmi sõjas hukkunud abikaasa- Nigulase surmatunnistuse.

 Kuidas kulgeb teekond Tallinna ja kas ta saab selle surmatunnistuse? Sellest lugege ise. Minu jaoks oli väga põnev lugemine.

 Tegevus toimub, teadagi, sajandeid tagasi meie armsal kodumaal ja on kirja pandud tõsielu ainetel, nii nagu perekond seda legendi mäletab ja autor elustada on suutnud. Minu jaoks oli väga veenev, emotsionaalne ja valus. Tollel ajal ei vaadanud keegi su peale hea pilguga, kui kandsid sohilast, võisid küla põlu alla sattuda ja kirik ei kiitnud ka seda heaks.

Soovitan lugeda!

Aitäh, Aino Pervik selle raamatu kirjutamise eest!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

MATLENA TEEKOND

Autor: AINO PERVIK
 1 Google +0  0 Share0

Täiskasvanutele mõeldud teoses jutustab tuntud lastekirjanik üht oma perekonnalegendi, mis juba ammu uduste aegade taha kadunud. Kujutluses võiks aga see vana lugu olla ka selline, nagu ta siin nüüd on: lapseootel Matlena teekond Tallinna oma Krimmi sõtta kaduma jäänud mehe surmatunnistuse järele, et saaks eluga edasi minna.
Mihkel Raud soovitab:"Seda raamatut soovitades olen ma kahekordses huvide konfliktis. Esiteks on selle autor minu ema, teiseks olen ma osanik kirjastuses, mis “Matlena teekonna” välja andis. Aga soovitan ikkagi, eriti neile, kes kunagi ise midagi kirjutada plaanivad."


28. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

Teisipäev, 27. märts 2018

MAJA MINEVIKU TÄNAVAL- Kiiri Saar


 Käisin vahepeal lugemas. Panin järgmise raamatu öökapilt riiulisse ja sellel korral hästi õhukese, aga ladusa ja elulise. Kiiri, aitäh, et kirjutasid selle mõtlemapaneva ja südamliku raamatu!

 Heleri, kes on pärit rikkurite perest, armub vaesesse kunstnikku. Nii jagabki ta ennast kodulinna Tallinna ja Tartu vahet. Kui Heleri ühel päeval saab kallimalt vihje, et viimane ennast siduda ei taha, pettub ta mehes ja lahkub kunstnik Uku elust, kuni satub Uku majja tagasi...Mis kõik aset leidma hakkab ja kas noored jäävad kokku sellest loe raamatust.

 See on mõnes mõttes eneseleidmise lugu, Heleri eneseleidmise lugu. Aga siin on väga palju mõtlemapanevat ja eestlase introvertsust, millel on tagajärjed. Millised? Loe!

 Minule see õbluke raamat väga meeldib. Mõnus pooltund lugemiseks. Olen ennegi Kiiri raamatuid lugenud ja kavatsen seda kindlasti veel teha.

Head lugemist!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

MAJA MINEVIKU TÄNAVAL

Autor: KIIRI SAAR
 0 Google +0  0 Share0
Kord tundis Heleri teda. Karismaatilist kunstnikku Ukut, kes elas Taaralinnas õdusas metsistunud aiaga majas. Seal kohtusid minevik ja olevik, olles vaid majaliste päralt. Samavõrd, nagu see on lugu kahe väga erineva inimese armastusest ja sellest, mis saab siis, kui see lõpeb, on see ka lugu inimese ja looma erakordsest sõprusest, mis elab üle mitmeidki elu keerdkäike. Tänu teineteise seltsile ja toele leiavad mõlemad pääsemise – Red tänavakassi karmist elust ja Heleri mineviku küüsist ning inimeste painest, keda ta kunagi lõpuni mõistnud ei ole.


27. märts. 2018.a.
Vana-Rääma