* * *

  * * *

ema oli juba
magama jäänud
aga tütar
tuiutas rõdul
pilk tüher
maale suunat
nagu ootaks kedagi
nagu ootaks midagi...

rabedad kaselehed
langesid sügisesse
habras taim rebis
ennast alasti
ei tundnud ta häbi

häbi oli maa
pealt otsa lõppenud
uppunud kadu
vikku all ööd
aga öö elas ja helas
nagu imik tüdrukus
ajas mil ta palja
jalu liiva
luidetel jooksis

ta tuli
kutsus tüdruku kaasa
meelitas igavikku

nüüd nad astuvad
ühte sammu
kõnelevad ühes keeles
tütar
ema
&
surm


21. märts. 2018.a.
Vana-Rääma