neljapäev, 28. veebruar 2019

SÄRASILMSELT - Mati Soonik


 Järjekordne Mati Sooniku raamat sai loetud. Mõni on veel öökapil ootamas. Ülisoodsalt sai neid millalgi osta ja lugeda mulle ju meeldib. Nii ma siis loengi. Ja alati blogin ka.

 See on selle autori raamatutest, mille olen läbi lugenud, kõige tagasihoidlikum ja südamlikum. Ei käi üksnes panemine, õigupoolest seda ei juhtugi. No see on tegelikult vanainimeste romaan, mille keskmeks on vana ja haige perekoer.

 Kõik oli üsna inimlik ja tore, ma lausa kujutlesin memme ja taati rannas, metsas, jalutamas jne...elu üle järele mõtlemas. Aga lõpp mind häiris, tundus nagu oleks terve inimene hullumajja pistetud, see oli minu jaoks kohutavalt ülekohtune.

 Mati Sooniku raamatud ei ole romaanid, need on jutustused, jooksevad ühe jutiga lõpuni välja, kohati tekib isegi selline tunne, et õhust jääb vajaka,  nagu raamat oleks kokku pressitud, pole hingamisruumi jäetud. Aga lugemine on õnneks ladus, seda ma hindan. Ja selle raamatu sisu ei olnud ka nii hüplev ja laiali asuv, muutus oli toimunud. Ja lugesin et see on Sooniku 8. raamat.

Soovitan lugeda vanadel inimestel, pensionäridel! 

 Aga ega ma rohkemat ei oskagi lisada, vaadake tutvustust Rahva Raamatust või siit:
Raamat

SÄRASILMSELT

Autor: MATI SOONIK
 2 Google +0  0 Share0
Mati Sooniku muhe, arvult kaheksas raamat keskendub vanemaealistele, juba suuresti oma elutöö teinud inimestele. Raimu peab pensionipõlve koos võõraspoja ja eaka puudlikoeraga, Anni on aga pühendunud tütretütre kasvatamisele ning mõlemad näivad eluga rahul olevat. Ühtäkki kohtuvad nad bussipeatuses ja selgub, et neid on noorusaastatel sidunud midagi rohkemat kui üksnes sõprus. Vanu aegu meelde tuletades veedavad nad toreda suvepäeva mere ääres ja leiavad, et elu pakub neile veel nii mõndagi ning ealistele terviseprobleemidele vaatamata tuleb edasi minna ikka särasilmselt.
ISBN 9789949525034
Ilmumisaasta 2013
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 144 lk
Mõõt 206x140x11 (mm)
Kirjastus EESTI RAAMAT
Lisamise aeg: 30.04.2016  Toode pole saadaval

28. veebruar. 2019.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 27. veebruar 2019

JAGATUD SUVI - Ene Sepp


 Vastu hommikut sain loetud Ene Sepa noorteromaani "Jagatud suvi," mis kõneleb hobustest ja hobuinimestest. See on juba kolmas romaan, mille selle autori raamatutest läbi lugenud olen. Eelnevalt on mul loetud Ene Sepa raamatud: "Väike roosa pilet paradiisi" (mis on mu lemmik) ja "Taeva tühjad tribüünid."
Aga näib, et tal on ilmunud 7 raamatut.

 Mina olen ka lapsena palju hobustega kokku puutunud, sestap natuke tean ka nende hingeelu ja üht koma teist ka ratsutamisest, aga ikka väga minimaalselt. Sestap oli hariv lugemine mõnes mõttes, kuigi ma eeldanuks, et autor paneb rohkem rõhku detailide tutvustamisele, sest osade asjadega ma ei saanudki romaani lugedes tuttavaks. Jah, hobuserauad, rakmed, hüpped jnejne...on tuttav teema, aga mulle eei meeldi kui ma ei leia raamatust mõne asja kohta selgitust ja pean guugeldama, pool raamatust läheb kaotsi.

 Kirjutatud on muidugi hästi, nii saab kirjutada vaid inimene kes ongi hobuinimene- hobulausuja. Või siis on Ene Sepp teinud tohutut tööd, et inimese ja hobuse hingeelust infot saada. Kuid ma kahtlustan, et ta siiski on ise nii lähedalt selle teemaga kokku puutunud. Võin muidugi ka eksida.

 Üldkokkuvõttes meeldib mulle see raamat väga. Algus oli ainult liiga veniv, kogu aeg ootasin, et millal küll ometi midagi toimuma hakkab. Aga sisu oli põnev, toimub nii mõndagi. Kahjuks ei saanud teada kes rosetid ära lõhkus ja nii mõnigi küsimus jäi õhku ning raamat lõppes ootamatult, kuidagi mitte just põnevalt ega oodatult. Aga ikkagi ma kiidan, sest mina küll nii paksu raamatut sellisel teemal kirjutada ei oskaks, sestap täielik austus minu poolt!

 Tegu on noortekaga, aga lugeda võiksid kõik, eriti meeldiks see raamat hobuinimestele.

Aitäh, Ene! Ootan ja vaatan mida veel pakud!

P.S. See on taas pühendusega raamat ja läheb mu eriliste raamatute riiulisse.

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

JAGATUD SUVI

Autor: ENE SEPP
 19 Google +0  0 Share0

Sigridi elu on juba aastaid tiirelnud ümber ratsutamise ja eriti ümber imekauni raudja mära Mileedi, kellega ta peaaegu iga päev sõitmas käib. Viimaks kätte jõudnud suvevaheaeg tähendab, et Sigrid saab veel rohkem aega tallis veeta ja Mileediga harjutada, et suvelõpu võistlustel oma möödunud aasta esikohta kaitsta.
Ent Sigridi plaanid lähevad sassi, kui talli tuleb uus sõitja ja treener teatab, et Sigrid peab oma hobust temaga jagama hakkama. Pikkamisi hakkab tüdrukule tunduma, et ta kaotab uuele ratsutajale nii Mileedi kui ka kõik oma sõbrad. Aga kui tema elu segi paisatakse, siis ei pea ka sellel uuel kergem olema!
ISBN 9789949852901
Ilmumisaasta 2018
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 272 lk
Mõõt 215x143x20 (mm)
Kirjastus TÄNAPÄEV
Lisamise aeg: 25.01.2018
18.9017.96 €
Kaupluses püsikliendile: 17.96 €
Kaupluses: 18.90 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: homme, 28.02




27. veebruar. 2019.a.
Vana-Rääma

Relvastatud Võitluse Liidu Ertsma punkri langemise 70. aastapäev.


 Täna, 27.veebruaril 2019.aastal sain ma osa Relvastatud Võitluse Liidu Ertsma punkri langemise 70. aastapäevast. Suured tänud kutsumast, Raivo Jänes!


Päevakava:
11.00-11.30 tseremoonia
* Eesti Vabariigi hümn
* Avakõne
* Küünalde ja kimpude asetamine mälestuskivi jalamile
* Sõnavõtud-meenutused
* Aupaugud
* Tunnustamine - viib läbi ja korraldab Eesti Endiste Metsavendade Liit (EEML)
11.30st alates - supp ja tee kohalviibijatele!
NB!
Metsavennad lisavad omaltpoolt, et hoolimata kangest kibelemisest seoses lähenevate valimistega, EI OLE Ertsmal hukkunud metsavendade mälestusüritus päevapoliitika koht. Räägime, mõtisklema ja meenutame möödaniku osas ning selle üle, kuid igasugune kaasaegne poliitaktsioon või sellesuunaline tegevus ei oma seal kohta.
Mõelge parem Maria Ellermaale ja tema oktoobris 1947.a sündinud tütar Tiiule, kes Ertsma punkris koos teiste metsavendadega hukkusid.

Facebookis on olemas ka lehekülg, seda saate piiluda SIIT!

ERR-i artiklit saad lugeda ja videot vaadata SIIT!

Pärnu Postimehe artiklit ja fotogaleriid saad vaadata SIIT!

  Pikemalt kirjutan tänasest päevast "Nelli Teatajas," aga siia lisab suure fotogalerii.

Alles täna tekkis mul see Eesti Vabariigi sünnipäeva tunne. Ausalt! Ja peale Ertsmal käimist, täitsin ka oma kodanikukohuse ning läksin valima.

Nüüd aga lasen fotogaleriil kõnelda:
olen ärkvel (spetsiaalselt Kristole) :)
Pärnu Postimehe fotograaf Urmas Luik teeb tööd
auvalve mälestuskivi juures
mälestutetahvel ja lipud...
osa rahvast...
vägesid juhatab Jaanus Mehikas
sõnavõtud-meenutused...
küünalde ja kimpude asetamine mälestuskivi jalamile
küünalde ja kimpude asetamine mälestuskivi jalamile
sõnavõtud-meenutused...
Kaitseliidu esindajad...
tunnustamised...
...
...
...
...
Ester Vilgats ja ERR
kaart
kiri mälestuskivil
mälestustahvel Ertsmal
sõnad Viktor Rumjantsevilt
mälestuskivi külgvaates...
pärjad ja küünlad...
Eesti endiste metsavendade liidu lipp
on, mida meenutada...
Ester Vilgats tööd tegemas...
Kaitseliitlased Jaanus Võigas ja Raivo Jänes
põikasime läbi ka Pärnu-Jaagupi surnuaiast...
Simba ootas mind kodus, suisa köögilaual, et sealt tulemist näha....
just selles jaoskonnas andsin oma hääle...
nõnda siis...




27. veebruar. 2019.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 24. veebruar 2019

Pimekohting

foto netiavarustest
 
                    PIMEKOHTING

   Päike särab juba kõrgel ning kevad piilub selle vahelt, nagu vallatu laps, kes on kardina taha peitu pugenud, soovides, et ema teda otsiks. Aga ema meeled on ärevil koduste toimetuste pärast, nagu on ärevil ka kevad, kes oma esimesi lillekesi väevõimuga lume alt välja üritab lükata.
Sama ärevil on ka Virge, sest ta ootab kaugelt sõpra külla, just sõpra, sest kellekski teiseks ta Roni pidada ei saa, sest nad ei olegi veel omavahel Roniga tuttavad. Tõsi küll, Virge ja Ron on suhelnud ligi pool aastat, aga seda vaid läbi interneti ja telefoni, silmast-silma nad siiski kohtunud ei ole. Virge on seda meelt, et kallimaks ta Roni ei pea, sest ta ju ei teagi kas nende vahel toimib ka see iha ja kõhuliblikatunne siis, kui nad reaalselt kohtuvad.
   Virge, kes on suhtlemises ning suhete loomises liiga tagasihoidliku loomuga, elab siiani erakuelu, nokitseb kodus käsitööga raha teenida, lisaks õmbleb mantelid ja ülikondasi, nagu rätsepad ikka, aga tänapäeval jääb sellise ameti esindajaid üha vähemaks, moes oleks nagu masstoodang ning inimesed ei oskaks justkui käsitööd hinnata. Aga kui keegi teda rätsepmeistriks kutsuda julgeb, kirtsutab Virge nina, sest ta ennast meistriks ei pea. Tuleneb see tema tagasihoidlikust loomusest, või ei meeldi talle see sõna, või on selleks koguni mõni teine põhjus, seda me ei tea.
   Virge tegi endale Facebooki konto alles aasta eest. Samal ajal soetas ta endale ka esimese nutitelefoni. Tõsi küll, ta soetas selle vaid helistamiseks, kuna oli seda meelt, et telefoniga ta internetis surfamas käima ei hakka, sest juba vaadata on väsitav kuidas inimkond on nutitelefonidest niivõrd sõltuvuses, et isegi pulma- ja peielauas ei suudeta ilma neid vidinaid näppimast ollaa. Virge jaoks oli see nõme ja lausa solvav. See oli ka üks põhjus, miks ta siiani vältis uusi tuttavaid ja lärmakaid seltskondi. Noor naine eelistas oma koduateljees tööd nokitseda, mitte fiena, vaid lihtsalt eraisikuna, kuigi hirm ei olnud talle võõras, sest iial ei või teada milline klient sulle sattuda võib ning litsendtsilepingut küsima hakata. Inimesi ju ei saa sinisilmselt usaldada, selles oli Virge veendunud.
   Ühel sombusel sügishommikul leidis Virge oma Facebooki postkastist pika ja sisuka kirja. Tõsi küll, neid kirju tuli ta postkasti pidevalt, eriti leskedelt, inglise poissmeestelt või palgalistelt sõdruritelt, kellel kõigil oli üks kindel soov – endale Facebookist naine leida. Ja ilmtingimata tahtsid kõik just teda – Virget! See tundus Virgele sedavõrd kummaline, et ta üha blokkis selliste tegelaste kontosid, aga see üks kiri, kiri Ronilt oli hoopistükkis teistsugune. See ei olnud pealetükkiv ja järsk. Kiri sisaldas armastusluulet, mis oli naisele sedavõrd hingelähedane, et Roni kirjad liigutasid teda hingepõhjani. Mõelda vaid, nägus mees ja veel luuletab ka! Mida sa hing enamat tahta oskad?
   See, et luuletused naise hingele pai tegid, tulenes ilmselt sellest, et Virge luuletas ka ise, aga oma tagasihoidlikkusega ei julgenud ta sellest isegi oma emale rääkida, ka vanaemale mitte, kellega ta oli lähedasem kui emaga. Virge hoidis oma sadu luuletusi lukustatud sahtlis, sest arvutisse, veel vähem internetti ta neid trükkida ei julgenud, kartuses, et kusagilt ilmbub tema saladus läbi ning siis häbeneb ta oma silmad kasvõi peast. Virge elas hirmude küüsis kuni Roniga kohtumiseni.
   Naine jõudis Tallinna lennujaama juba tunnikese enne lendu, millet Ron pidi maha astuma. Kevadtuul nõelus naise oma õmmeldud kollasest mantlist nii valusasti läbi, et Virge tunnistas, et ta ei ole ikka hea õmbleja, mantel tuleks uuesti lahti harutada ja soojema voodriga varustada. Tuul aina tõusis, kuid lendu ei tulnud ega tulnud. Virge oli niigi külmast ja esmakohtumisest närvis ning vappus värinaist, nüüd lisandus sellele veel ka lennu hilinemine. Pealegi kartis Virge, et äkki Ron on mingi kahtlane tüüp, kes itimehena suutis teda segadusse viia, sest Virge oli ise itimaailmas suht lastekingade kandja, üldse jättis igasugune tehnika teda külmaks, aga tänapäeva ühiskond ja nõudis, sest maailma aina enam robotiseerub, ning sellega kaasas käimata võid narriks jääda. Tõsi küll, vanbemad inimesed väidavad, et nad saavad ka ilma internetita ilmas ära elada, et ei ole see kübermaailm küll lausa eluliselt vajalik. Aga on ikka küll, eriti noorte jaoks ja ega kaugel pole enam ka aeg mil ilma robotsüsteemita pole siin ilmas midagi peale hakata, kartis Virge.
   Alles poole aasta eest ehmatas Virge niigi, kui ta pealinna väisates tänaval pakirobotit liikumas nägi. Naine sai lausa shoki, unustades pakirobotist pilti teha, mis tal algselt plaanis oli. Kummaline maailm nõuab kummalisi tegelasi, mõtles Virge.
   Lõpuks saabus, poole tunnise hilinemisega, Inglismaalt lennuk, millelt kahemeetrine Ron maha astus. Virge oli suisa nii pabinas, et talle ei meenunud isegi mehe näojooned, mida ta surmkindlalt arvas mäletavat, ise naerdes, et tunneks mehe vast isegi kinnisilmi ära. Rahvas aina möödus löbisevast Virgest, kuid mitte ükski nägu ei tundunud talle tuttav. Virgel hakkas kõhe. Viimase võimalusena võttis ta kotist välja oma nimesildi, mille ta oli erkpunase markeriga paberile lausa maalinud, no kirjutanud galligraafilises kirjas, et see perfektne ja korralik ning ligitõmbav välja näeks. Jah, just selle ligitõmavuse kartuses oli ta siiani paberist nime oma ridikülis peidus hoidnud. Virge kartis, et mõni tuttav võib teda seda paberit hoides näha ja pärast laksutavad kurikeelsed inimesed oma lõugu a´la; „kujutata ette, meie rätseppmeister vist käib lennujaamas kahtlasi asju ajamas, loodame, et ta pole vanema ameti harrastaja, vaga vesi, sügav põhi, nagu ta on!“
   Silmi maas hoides, seisis naine endiselt omal kohal, nagu kivikuju, kes või mis pole võimeline ennast liigutama. Virge juba kahjatses, et oli inglast uskuma jäänud. Ta tahtis minema joosta, aga kartis, et tõmbab sellega endale rahva tähelepanu ning mõni turvatöötaja võib teda mingis jamas kahtlustama hakata.
   Sigimine ja sagimine tundus lõputu. Kogu ootesaal oli rahvast tulvil ja enamustel olid rõõmsad näod ees. Kui reisijate järjekord hakkas otsa lõppema, võttis Virge oma nimesildi, kägardas selle tusatujus kokku ja surus tasku põhja. Suured pettumispisarad hakkasid iseenesest mööda ta põski alla voolama. Korraga nägi ta oma silme ees hiigelsuurt musta kinga, mis kuulus 2m 20 cm pikkusele Ronile. Virge värises nagu haavaleht, kui ta silmad üles suunas, tema ees seisis hiigalne, lai naeratus näol ja lausus;“hei, dear!“
   Ron tuli ja jäi. Selgus, et lisaks armstusele, mis nende vahel juba internetimaailmas aluse sai, vaevlesid mõlemad kompleksides oma välimuse pärast. Virge oma 1 m 40 cm pikkuse juures oli pidanud taluma koolivägivalda ning tal ei olnudki sõbrannasid. Ron kurtis, et ükski naine ei taha teda hiigelpikkuse pärast. Aga koos nad seljatasid kompleksid ja armastus nende vahel kasvas iga päevaga.
   Möödusid aastad. Ron, kes armastas oma naist, nelja aastats tütart ja Eestimaad üle kõige siin ilmas, käis ka tütrel – Glorial iga kord lasteaias järgi. Aga ühel päeval tuli tuntud ja kuulsal korvpalluril välismaale võistlema minna, tollel korral läks Virge ise Gloriale lasteaeda järgi.
„Gloria, sa pole mulle kunagi rääkinud, et sul ka õde on!“ hämmastas Gloria sõber Sigrid. Virge läks näost tulipunaseks, hetkeks tundis ta piinlikkust, mille Roniga kohtumine oli seljatanud, aga terane Gloria päästis oma ema piinlikust olukorrast, vastates Sigridile; „aga sa pole kunagi küsinid ju!“
Kui Ron koju naases, tõi ta kaasa töötellimuse naisele, peale mida Virge viimaks enda firma ära vormistas. Nüüd on ta õnnelik, et üks maailmakuulus korvpallurite tiim kannab tema õmmeldud riideid ning Virge teenib samapalju, või isegi rohkem, kui tema tark ja andekas sportlasest abikaasa.
Ei ole tähtsust välimusel, vanusel ega rahvusel, sest armastus neid ei küsi!


  1. veebruar. 2019.a.
    Vana-Rääma

reede, 22. veebruar 2019

ŠAMAAN EVALD PIIRISILD. KOTKASULE LEND - Evald Piirisild, Evelin Kivimaa


 Vahelduseks ilukirjanduslikele teostele, lugesin vahepeal läbi raamatu "Šamaan Evald Piirisild. Kotkasule lend," mille autoriteks on Evald Piirisild ja Evelin Kivimaa.

 Selliste raamatute lugemiseks peab aega ja ruumi olema. Minul vähemalt. Mitte keegi ei tohi mind segada. Nii ongi kõige parem aeg lugemiseks öösiti. Mulle see raamat väga-väga meeldib.

  Olen ise korduvalt käinud šamaanirännakutel ning kohtunud oma väelooma - karuga. Ühel korral ka hundiga. Aga need rännakud jäävad selle sajandi algusesse ning mul pole veel võimalust Kotkasule "pilli" järgi šamaanirännakuil käia olnud. Loodan, et see võimalus kunagi avaneb.

 Mind on viinud šamaanirännakuile šamaan Tiit Teras, nii Intuitiivteaduste koolis õppimise aegu, kui ka igasugustes laagrites. Sestap ei ole šamaanimaailm mulle sugugi võõras. Aga pean tunnistama, et ma pole ka nii positiivse energiaga šamaani, nagu seda on Kotkasulg, enne kohanud. Mitte, et teised šamaanid negatiivse energiaga oleks, seda mitte!

 Raamatus on väga palju äratundmisrõõmu. Alustades juba sellest, et ma ise ka korjan juba aastaid ravimtaimi, keedan nendest teed ning teen erinevaid tinktuure. Nii mõnegi retsepti panin raamatust kõrvataha.

 Evald ja Evelin (ilmselt nende vahel on harmooniline energia, sest nimemaagia toimib) on teinud raamatu tarvis suurt ja rasket tööd, see on väga hariv ja tohutult hea energiaga raamat! Muide, isegi kujundus toimib, leheküljed nagu lainetaks. Vaadake! Ja üleüldse on raamat ka välimuselt ilus, kutsub ostma. Minul läheb see eriliste raamatute riiulisse, kuna mõlema autori pühendused on sees.

 Aitäh teile, head Evald ja Evelin, et te selle raamatu kirjutasite!

Rahva Raamatu lehelt:


Raamat

ŠAMAAN EVALD PIIRISILD. KOTKASULE LEND

 194 Google +1  0 Share0

Algul ma ei mõistnud, miks indiaani vend andis mulle just sellise hingenime – Kotkasulg. Aastaid hiljem, rännates Emakesel Maal mööda pühasid paiku, olen oma hingenime tähendusest aru saanud. Sulega ju kirjutatakse. Ma pean nägema ja jäädvustama asju, mida igaüks ei näe ega tunne. Pean aitama neid, kes minu juurde tulevad ja mind enda juurde kutsuvad. Õppida on mul muidugi veel ja veel. See kõik on igavene teekond. Kotkasule lend. Jagan siin raamatus oma kogemusi ja tarkusi, kuidas elada kooskõlas hingemaailma ja loodusjõududega. Siit leiad head loitsud ja käepärased nõiarohud, millega ennast turgutada. Räägin, kuidas ma inimesi tervendan ja juhin šamaanirännakuid, kuhu saab minna igaüks. Soovijale maalin tema rännakust pildi kotkasulele. Sulemaal teeb tuleviku koopasuu rohkem lahti. Inimese enda mõtted, soovid ja unistused hakkavad tööle. 
Kallistan teid kõiki! Kotkasule pai! 
Kotkasulg
ISBN 9789949664207
Ilmumisaasta 2018
Keel eestikeelne
Formaat Kõvakaaneline
Lehekülgi 192 lk
Mõõt 210x133x19 (mm)
Kirjastus RAHVA RAAMAT
Lisamise aeg: 06.12.2018 
19.9018.91 €
Kaupluses püsikliendile: 18.91 €
Kaupluses: 19.90 €
Kaup kätte: esmaspäev 25.02



22. veeburuar. 2019.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 21. veebruar 2019

VIHMATÜDRUK - Margit Peterson


 Eile jõudsid "Vihmatüdrukud" koju ja loomulikult võtsin ma öösel oma 20. lapsukese lugeda, nagu mul ikka veel kombeks on. See on jah mu 20. raamat, ehk 8. romaan. Mul on tänaseks ilmunud 8 romaani, 8 luuleraamatut, 2 novelli- ja jutukogu ning 2 lasteraamatut. Kas on lisa tulemas?

 Jah, lisa on kindlasti tulemas, aga ma ei oska veel öelda millal, aga sellel aastal. Plaan on kalli Ema elulooraamat lõpuni kirjutada (no ema kirjutab ise, mina koostan ja lisan kui midagi vaja on ning trükin arvutisse) ja lastele on tulemas MIA LOOD, mis on toimetatud, aga armas Jana alles tegeleb selle imearmsa raamatu illustreerimisega. Ja lastele on veel midagi - lasteluule raamatu käsikiri on koos ja ootab ka illustreerimist ning toimetamist. Tegelikult on ka novelli- ja lühijuttude kogumiku käsikiri põhimõtteliselt koos ning üht koma teist veel. Aga igal asjal oma aeg. Romaane kirjutan ka endiselt.

 Öösel kell 3.13 sain "Vihmatüdruku" lugemisega ühele poole. No päris huvitav oli lugeda millega ma aasta eest hakkama sain. Jah, 2018. märtsis viirutasin sellele raamatule punkti. Tegelikult kirjutasin selle ühte sarja, aga kirjastaja arvas, et see on liiga erinev, nii saigi Vihmatüdrukust omaette raamat. ta tuli küll õhuke lühiromaan, aga ka lühiromaanid on loetavad. Oleks ta vormistatud väiksemasse formaati (nagu ma soovisin, aga pole ka sellisel formaadil viga midagi), oleks lehekülgi rohkem. Ja kiri võinuks ka suurem olla. Aga loetav on ta sellegi poolest ja ma luban, et pakun põnevust.

 See on ka pmst mu esimene noorteromaan, mida kõlbab lugeda nii lastel, noortel kui ka täiskasvanutel. Ühesõnaga - kogupereromaan! Tegevus toimub väikses armsas Lavassaare alevis, Lavassaare vanas asulas, Vana- Pärnus ja Pärnus.
  Mind on alati köitnud igasugused põnevad nimed (nimemaagia), nii jookseb ka sellest raamatust läbi nimeteema, millega oli ülimõnus mängida. Aga rohkem ma ei reeda.

 Minu käest otse saad vaid 8 euroga ning posti panen 9.45 eest!
Minu pangakontonumber on: EE381010902003166000. Selgituseks pane VIHMATÜDRUK.

 Jah, poodides on ta palju kallim, aga kuna tegu on õhema raamatuga ja kaaned on pehmed, õnnestub mul seda soodsalt müüa. Kui soovid "Vihmatüdrukut" endale soetada siis võta ühendust juba täna! Aitäh!

 Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

VIHMATÜDRUK

 23 Google +0  0 Share0
Vahel, tunnistame seda endale või mitte, on nimemaagial meie elus vääramatu jõud. Ka kohtadel, kus inimene elab, on võime domineerida ja inspireerida. Nii sündis ka see lühiromaan.
"Rain on ju inglise keeles veel Vihm, sellisel juhul oledki sina, mu kallis tütreke Vihmatüdruk, Raino on Vihmapoiss ja noh, mina olen sellisel juhul Vihmataat,vana mees juba ju,“ muigas Rainold.
Margit Peterson on Pärnu kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, vabakutseline ajakirjanik ja ema kahele täiskasvanud pojale.
ISBN 9789949732128
Ilmumisaasta 2019
Keel eestikeelne
Lehekülgi 80 lk
Mõõt 210x1147x5 (mm)
Kirjastus HELI KIRJASTUS
Lisamise aeg: 19.02.2019  
15.20 14.44 €
Kaupluses püsikliendile: 14.44 €
Kaupluses: 15.20 €
Kaup kätte: homme, 22.02






21. veebruar. 2019.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 17. veebruar 2019

PÕRGUTULES PARADIISISAAR - Saale Väester


 Mul on nii,nii, nii kahju, et see raamat otsa sai! Tõsiselt! Uhh!
Saale Väester oskab üllatada. Iga raamatuga läheb tema looming üha põnevamaks. Mina nii nauidin raamatuid, mis on kirjutatud hästi lihtsas keeles, mis pakuvad põnevust, millest ei puudu sünd, seks ja surm...aga ka raamatuid, mis lausa haaravad või neelevad sind (või neelad sina neid). No ühesõnaga, Saale Väesteri uus romaan "Põrgutules paradiisisaar" (ma tahan lugeda "Põrgutules parasiidisaar") on vägaväga põnev ja omanäoline. Pisut isegi muinasjutulik, realistlik muinasjutt. Aga mina olengi see kes usub veel muinasjuttudesse. Jee!

 Kuna Saale käsitleb väga paljudes romaanides suhteid ja need on enamjaolt dramaatilised või traagilised, valusad, aga õpetlikud ja edasiviivad. Nendes tegutsevad alati mateeria kaks poolt - mees ja naine. Nii on siingi need pooled olemas, aga lisaks kirele, armastusele ja hingelisusele jutustab see raamat ülipõneva loo kahest eestlasest kes satuvad nn. paradiisisaarele, kus leiab tegelikult aset täielik põrgu, lausa õõvastav põrgu, mitte, et põrgud mitteõõvastavad oleks.

 Saare kuningas Cesar on täielik diktaaor, kes, lisaks oma naise - kuninganna tapmisele - vägistab korduvalt oma poega. See on väga võigas ja julm tegu! Aga õnneks leiavad ka halvad situatsioonid lahenduse, ja kõik võib pöörduda...kuhu ja milliseks iganes.

 Muide, eestlannast saab selle saare kuninganna! Aga ma ei tahaks üldse rohkem midagi reeta, laena või osta see romaan, hind pole ka üldse soolane! Meie Saalega vahetasime ning see on pühendusega raamat ja läheb mu eriliste raamatute riiulisse.

 Aitäh, hea Saale, et sa niiiiiiiiii põneva raamatu kirjutasid!

Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

PÕRGUTULES PARADIISISAAR

 13 Google +0  0 Share0
Kruiisilaeval teenindajatena töötavad Mirtel ja Urmas sõlmisid kolleegidega kihlveo: ööbida üks öö laeva päästeparves otse ookeanilainetel. Ärgates on nende esimene mõte – võitsime! Ja seejärel kohe teine – aga kus siis laev on? Laeva ei ole. Keegi oli parve kinnitanud liiga lohakalt. Lähedal asuv paradiisisaar tundub päästva õnnena. Alles spioonidena vanglamüüride vahele suletuina ning surmanuhtlust oodates saavad Mirtel ja Urmas aru, et õnnest on asi väga kaugel.
ISBN 9789949551668
Ilmumisaasta 2018
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 180 lk
Mõõt 210x146x15 (mm)
Kirjastus KENTAUR
Lisamise aeg: 30.11.2018  
15.15 14.39 €
Kaupluses püsikliendile: 14.39 €
Kaupluses: 15.15 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: homme, 18.02



17. veebruar. 2019.a.
Vana-Rääma

reede, 15. veebruar 2019

Jaansoni rada 134. päev


 Juhhuuu, jõudsimegi Germoga täna rajale kepikõndima! Õigupoolest 2 kilomeetrit me tegelikult ei tegelenud aktiivse kepikõnniga vaid hoidsime ennast keppidega jäärajal püsti, siis avastasime, et Rääma tänava kõnnitee on peaaegu jäävaba ning teise 2 kilomeetrit saime siiski ennast aktiivselt liigutada. Jah, algatuseks üle 4 km ette ei võtnud, sest peaaegu 2 kuud polnud me rajale saanud, viimati käisime 18. detsembril.

 23. detsembril jäin ma nii haigeks ning haigus kestis lausa üle kuu aja. Ja kuna ma põen ka paradotiiti, siis eriti külmetada ka ei julge. Aga me juba ammu kibelesime rajale ja täna ärgates juba päike säras, polnud kahtlustki, et me ei lähe. Õues on kevadet, õhk on väga soe, aga jõejää on endiselt paks ja kalameestest tulvil. Jääle me ei kippunud.

 Kuigi eile oli muulil tuuline, on tänane ilm ka tuulevaikne, nii hea ennast liigutada. Hetkel ma ei tunne väsimust ega ühtegi valu, loodame, et see nii jääbki. Eks tasapisi hakkame taas kepikõndi harrastama, sest märts ei ole enam mägede taga ja ma loodan, et paari nädala pärast on rada jääst puhas.

 Ega ma enne jonni ei jäta, kui mu kaalunumber on kahekohaline! Kes siis veel ei tea, hakkasin kepikõndima 6. aprillil 2017. aastal, võtsin alla 30 kg, sellel talvel tuli 4 tagasi, kuna ei saanud rajale, aga võimeldes olen taas 2 kg kergem. Ühesõnaga praeguse seisuga olen vaid kepikõndimisega kaotanud 28 kg, aga kaalun alles 115 kg. Kui kepikõndima hakkasin, kaalusin lausa  143 kg. Seega kui ka sina tahad kaalust alla võtta, liiguta ennast, kepikõnni! 

 Ahjaa, me ei kepikõnni (tavaliselt) iga päev, vaid 2-5 päeva nädalas ja kilometraaž on 4-18 km.

 Enesetunne on ülihea!

Väike fotogalerii kulub alati kepikõnni juurde.
Germo ja kepid...
ilma mütsita veel ei lähe...
mehed uudistavad kas jää kannab...
selline liuväli siis...
vaheopeal oli Jaansoni rada isegi käidav...
1 km läbitud...
kalamehed jääl
2 km läbitud...
ei ole väsimust, ei ole...aga lokilammas olen hetkel, olen :)
esimene ja ainus istepaus. Germo
tagasi mööda Rääma tänavat







15. veebruar. 2019.a.
Vana-Rääma