Laupäev, 30. aprill 2016

Kirjandusõhtu Pärnus+ Uus laul minu sõnadele


   Eile, 29. aprillil toimus järjekordne kirjandusõhtu Pärnus, kohvikus Versus. Kuigi Pärnusse on suvi saabunud, leidus ligi 50 inimesel aega kirjandusõhtut nautima tulla.

  Esimesena läks lavale Belka, kes ühe oma looga õhtu sisse juhatas. Kohe tema järel tutvustas Pärnumaa kirjanik Heli Künnapas oma kuuendat raamatut, noorteromaani "Ütlemata sõnad", mille müük läheb tal väga hästi ning kauplused tellivad üha juurde. Minul on see olemas, kuid veidi on veel lugeda, siis teen blogipostituse. Olen kõik Heli raamatud läbi lugenud ja siiani on mu lemmikud ta esimene noorteromaan "Lõpupidu" ning hiljuti ilmunud "Tähtajaline elu", mille teist osa ta praegu kirjutab.

  Teisena esitles oma kahte luuleraamatut " Ideaalne abikaasa" ja "Vana hiire laulud" poeet Jürgen Rooste, keda kuulati suure huviga. Jürgen luges ka oma uuemaid luuletusi, mida veel raamatusse trükitud ei ole. Sekka lugemisele ta ka laulis, sest ilmselt osad luuletused olid juba sündinud lauldes. (minul juhtub nii, oletan, et teitsel ka).

  Peale seda tegime väikese pausi, et inimesed saaks keha kinnitada, tulaetis käia või väljas suitsetamas.
  Kava jätkus Pärnu poetessi Leonora Palu debüütluuleraamatu "Aga mina panen kammi suhu" esitlusega. Leonora rääkis oma nn luuletajakarjäärist, luuletanud on ta umbes 2 aastat ja juba on ühele poole saanud väga tugeva luuleraamatuga. Minul on see ka olemas ja sellest blogin hiljem. Leorora võitis ka paari nädala eest Poetry Slämi ehk Prõmmi Pärnu eelvooru ning läheb koos teise koha saanud Raul Majasega Pärnut Tallinna esindama. Luulenäited toon ka teise blogipostituses. Aitäh, Leonora selle väga hea raamatu eest!

  Neljas raamatuesitleja tuli meile Tartust, Ahto Kaasik, looduslike pühapaikade ja rahvapärimuse uurija ning tutvustaja. Tartu Ülikooli loodulike pühapaikade keskuse juhataja, Eesti Rahvusliku Folkloorinõukogu juhatuse liige ning oli Maavalla Koja vanem aastatel 2005-2014.(andmed Vikipeediast). Ahto Kaasik tutvustas oma raamatut "Põlised pühapaigad" ning samal ajal oli rahval võimalus dataprojektorilt vaadata pühapaikade pilte. Soovijad said ka endale pühendusega raamatu osta, mis on meil kohvikus Versus juba tavaks saanud, ning sealt saab ka kirjandusõhtu väliselt osta raamatuid soodsamalt, kui raamatupoodidest. Omanik teeb varsti seinale suure raamaturiiuli, hea näiteks lõunasöögi kõrvale raamatuid lugeda jne...

  Õhtu lõpetuseks andis Belka väikse akustilise kontserdi, mille käigus tuli esmaettekandele ka minu sõnadele loodud laul "Armasta mind pisut", mille ma ka oma telefoniga üles filmisin. Suured, suured tänud Belka! Ma siiralt loodan, et meie koostöö jätkub ;) Lisaks sellele saavad soovijad osta Versusest "The Belka" logoga (kahte erinevat) kõrvarõngaid 10 euro eest. Nende autoriks on Maarja Antson alias Pingu. Kes aga tahab hiljuti ilmunud "The Belka" vinüülplaati osta, võtku temaga isiklikult ühendust. Belka leheküljed on olemas ka Facebookis ja neid  näete SIIT ja SIIT.

Lugu minu sõnadele saate vaadata SIIT, ning kvaliteetsemat (ilma videota) kuulata SIIT.

Lisan siia eilsest õhtust ka veidi oma telefoniga tehtud pilte, kuid loodan, et saan millalgi kvaliteetsemaid pilte juurde, sest Versuse omanik Rivo Kajo tegi ka. Aga tervet albumit saate vaadata mu Facebooki kontolt ja SIIT.
Sven õhtut sisse juhatamas ja Belka esinemisvalmis
Heli Künnapas
Jürgen Rooste
Leonora Palu
Ahto Kaasik, küsitleb Sven Kivisildnik
Belka omas mahlas :)
Versuse boss Rivo Kajo pildistamas
Aitäh, Leonora! :)


armas pühendus


Belka kõrvarõngaid saate tellida ka Facebookist ja lehekülg on SIIN.



Tänud imelise päeva eest Versuses! Kohtumiseni juba 14. mail!


30. aprill. 2016.a.
Vana-Rääma

Kolmapäev, 27. aprill 2016

Vaimupuu+ kanepiõli+...haigused+...Vajan tööd!



    Täna jõudsid lõpuks kohale Vaimupuu ajakirjad, mille kaasautorina olen töötanud juba põhimõtteliselt eelmise aasta lõpust. Vaimupuu ilmub üle kuu ja kolmes viimases numbris on minu kirjutatud artiklid sees. Kolm kaanelugu ja üks väike nupuke on ka värskes numbris Pärnus toimunud HEV koolide 12. vabariiklikust laulukonkursist, mille korraldas sellel aastal Pärnu Toimetulekukool.
   Sellest kõigest saab ka lugeda veebis, Vaimupuu kodulehelt.
Ajakirja saate endale soetada, kui toetate Vaimupuu sündi. Võtke ühendust ja leppige kokku kuidas ajakiri endale soetada.. Minu kaudu ei saa! Kontaktid (kus nimekirjas kahjuks mind ei ole) leiate SIIT..

   Täna käisin järjekordselt ateroomi sidumas, ikka tuleb veel mäda. Reedel lähen uuesti. Kuid enesetunne on kordi parem ja isegi vajutades ei ole enam valus. Kuid haigused käivad paraku ikka käsikäes. Kui juba põletik veres on, võtab see hellad kohad ette. Minu hell koht on hambad ja suuõõs. Kuna uuest aastast olen ma ametlikult töötu, jäi mul ka hambartsil käimine poolikuks. Tasuta ju sealt abi ei saa. Õnneks olen ma mitme ajakirja ja ühe ajalehe kaasautor, ning vähemalt Nelli Teataja lugude eest saan ka tasu, kuid kõik kulub elamiseks, asrti juures ravil käimiseks paraku raha ei jagu. Haigekassa ega linnaarsti garantiikiri ei kompenseeri hambaravi ju meie riigis. Ning Germo kõrvalt 8 h päevas tööl käimine on suhteliselt võimatu, seega olen igasugustele pakkumistele valvas, kus saaks 3-4 tundi päevas tööd teha ja vajadusel Germo kaasa võtta.
  Täna õnneks soovitas proviisor mulle kanepiõli. Juba esimesel manustamisel (määrisin põletikulist iget, sest hambakivi on lausa juureni kasvanud ja mu suuõõnes põletiku tekitanud) tunnen ennast paremini. Isegi 1.90 sendi eest on võimalik abi saada.



  Reedel toimub juba kirjandusõhtu Pärnus, millest kajastas ka kohalik leht. Kuna teksti kopeerida siia pole lubatud, lisan lingi, mida paraku saavad lugeda vaid need kes on endale koju paberajalehe tellinud. Loomulikult tulen ise kohale, panen kenasti mütsi pähe ja tulen rahvast hirmutama :) Täna sidumistoas väideti, et vähemalt kuu aega pean veel pesemata juustega ringi käima, sest pea laes haigutab suur auk ning sinna ei tohi ühtegi bakterit sattuda.

  Artiklit lugeda saate Pärnu Postimehest.

 Eve ja Irina, aitäh, et te mu päeva armsaks muutsite! ;)

27.04.2016.a.
Vana-Rääma

Teisipäev, 26. aprill 2016

Päikesed vihmases Pärnus

Mathias, Christian, Joosep, Maria


  Kirjanik Heli Künnapasel ilmus hiljuti kuues raamat "Ütlemata sõnad," mida nii väga endale ihaldasin, kuna mulle väga meeldib tema "käekiri" ja üleüldse olen ma siiralt õnnelik, et temaga tuttavaks sain. Kui vaid oleks rohkem aega ja ruumi, siis vast meie vestlusel lõppu ei tulekski. Täna vestles meiega ka väga aktiivselt tema tütar Maria, särtsakas, seltsiv ja jutukas tüdruk, ainuke õde oma kolmele vennale.

  Kunagi, kui ma Helit veel ei tundnud, arvasin ma, et vanemad poisid Mathias ja Joosep on kaksikud. No, nad lihtsalt olid pildil nii sarnased. Aga tegelikult on kõik need neli last oma näoga.

  Mathias tundub mulle selline ninatark ja tõsine mees, kellest ilmselt saab kunagi professor või kirjanik, või koguni poliitik. Ilmselt astub ema sammudes. Igal juhul on tunda, et ta naudib oma vanema venna staatust. Paistab oma vanuse kohta palju vanem ja asjalikum.

  Joosep on selline ilueedi. Ilmselt on ta teadlik, et ta on ilus poiss (paluks mitte valesti mõista, kõik neli last on väga armsad) ning oskab juba eputada ja seda teadmist nautida. Samas tundub ta lastest kõige tagasihoidlukum. No, igatahes kunagi saavad plikad tema pärast kakelda :)

  Maria on ehtne tüdruk, edev ja särtsakas. Ta kohe oskab meeldida. Oskab tähelepanu endale tõmmata. Mäletan, kui Heli kirjutas millalgi oma blogis umbes midagi sellist, et hakkab tüdrukust tüdrukut kasvatama, soenguid tegema jne...aga siin pole midagi kasvatada, temas on liiga palju tüdrukut ja ilmselt naudib ta seda, et on ainuke õde oma vendadele. Kunagi saab uhkeldada, et tal on kaks vanemat venda.

   Christian on lihtsalt üks armas pesamuna, minu silmarõõm juba päris titest saati. Kasvas ta ju lausa üles ajal, millal me Heliga mööda Eestimaa raamatukogusid  tuuritasime. No, ühel korral mul õnnestus vaid tema jonni kuulda, muidu magas, sõi ja oli kogu aeg rõõmus, nagu tänagi. Küll oli armas tunne, kui auto ust avades ta tervitas, naeratas ja lehvitas. See elaps on mu südame külge kinni kasvanud.

  Ei, ei , ärge arvake, et ma mõnda last neist rohkem ülistaks. Püüdisn panna oma nägemuse ja tunde vaid kirja. On ju ikka nii, et kui mõnda last rohkem näed, näed tema kasvamist ja rõõmsat olekut, kasvab ta kuidagi eriliselt sinu südame külge. Mul oli siiralt hea meel näha kõiki neid nelja üle pika aja. Ja, noh, Helist ma üldse ei räägigi, läheb veel uhkeks ka ;)

  Tegelikult tänane kokkusaamine oli rajatud justnimelt "Ütlemata sõnade" peale, sest ma tahtsin midagi head lugeda. Juba olen kuulnud selle raamatu kohta vaid kiitvaid sõnu ja ilmselt tuleb unetu öö, ning hommikul arsti juurde jõuan zombina. Tühja sest, homme ka ju päev, kasvõi magamiseks!
  Kindlasti kirjutan sellest raamatust ka blogis, nagu ma ikka teen.

Heliga kohtuda ja tema raamatuid soodsamalt osta saate juba selle reedel Pärnus, kohvikus Versus, kell 17.00. Kirjandusõhtu on tasuta.

ja taas üks pühendusega raamat riiulis juures. aitäh! :)

Ütlemata sõnad, Heli Künnapase kuues raamat

Heli ja Ütlemata sõnad (peidus vihma eest)


26.aprill. 2016.a.
Vana-Rääma

Laupäev, 23. aprill 2016

Elu on habras...



   Väga kurb oli täna õhtul facebooki avada, sest ees ootas teade, et sõber Ivo on lahkunud....

Mina kohtusin Ivoga 2011.a. juunis, kui ta bussiga Pärnusse minuga tutvuma tuli. Oli palav suveilm, kuid Ivo südamesooviks oli külastada Pärnu kirikuid, kuid kahjuks pidime leppima vaid kirikute ees tehtud fotodega, sest kirikud olid lukus. Jäädvustasin Ivo fotoaparaadiga ka mõned fotod temast, kuid tagasihoidliku ja enesekriitilise inimesena ta neid mulle ei saatnud ja sotsiaalvõrgustikku ei pannud.
  Peale kirikuturneed külastasime ka Kaubamajaka Apollo raamatupoodi ja veel mõnda kesklinnas asetsevat kaunist kohta. Nii see aeg kätte kadus ja juba ta sõitiski bussiga Tallinna.

napsasin Tiiu Rinaldo albumist ühe pildi, millel on minu 2 fb sõpra Tiiu Hemat ja Ivo Sosnitsky


  Aastaid tagasi oli Ivo sooviks väisata Lavassaare raudteemuuseuimi, sellel aastal pidime lõpuks selle soovi täide viima, kuid....Lihtsalt nii kurb, kui, et....

  Sa olid, oled ja jääd!

Ja mul sündis Sinule pühendusluule:

....
/pühendusega Ivo Sosnitskyle/


Siis kui linnud
hommikuti äratust teevad
kui iga hapramgi lilleõis
ennast valgusesse sirutab
kui maa ärkab kevadesse
ihar ja puutumatu
siis Sina lähed
lähed Linnuteele
kaduvikku

et seal suunata meid
elavaid elusaid
ka Sinu sõnad on elusad
kajavad edasi
kõlavad edasi
sest Sa olid ja oled
nagu hea haldjas
kellel vargsi unetunnil
oli varrukast võtta
mõni hea soov
mõni hea sõna
mis jäi mis jääb

Inglitel on maapeal
oma rada käia...


23.04.2016.a.
Vana-Rääma

Reede, 22. aprill 2016

Mitte nõrganärvilistele!



 Nonii!
Hommikul 7.14 olin juba haiglaseinte vahel ning 7.30 esimene haigla registratuurijärjekorras. Vedas! Igas mõttes vedas. Sain aja juba 8.40 kirurgile, doktor Lättekivile. Kõik käis väga kähku. Mis seal ikka, sidumisõde ja arst kangutasid hiigelpiraka kärna lagipeast ära, mäda lausa purskas välja, pigistasid ja puhastasid, (tegelt oli vägaväga valus, lausa nii, et ma ei saa isegi katsuda pead) ning panid rohu peale ja sidusid kinni. Nüüd ma siis olen võrkmütsiga. Peaks sukad ja kindad ka heegeldama,oleks täismäng :)

peale lõikust...
dr. Lättekivi uksetagune

hommikul, enne lõikust...

 Ühesõnaga olen nüüd taas pikalt kodurežiimil ja mind võib vabalt külastada. Esmaspäeval lähen juba siduma ja kuu aega ei tohi vähemalt pead pesta. Vägev, onju? Tegelt mul juba täpselt tänaseks pea 2 nädalat pesemata, sest ei julgenud põletikuga ja õigesti tegin, nagu teadjad ütlesid. Võtsin valuvaigisti sisse ning varsti lähen magama, sest öö jäi 4 tunniseks.

Aitäh kõikidele, kes te mulle igas mõttes toeks olete olnud!
Mul on endal see kiiks, et ma ei karda ühtegi lõikust ja haiglad ka mind ei hirmuta. Pigem tunnen ennast alati haiglas isegi hästi.

22.04.2016.a.
Vana-Rääma

Neljapäev, 21. aprill 2016

Toalilled, ateroom, linnavalitsus...



   Täna on n.ö. keeruline päev, aga positiivselt keeruline, sest asjad hakkavad vaikselt paika loksuma. Tegelikult juba eile oli põnev päev. Selle eest võlgnen tänud Evele, Küllile, Ruthile, Ülarile ja veel ühele kallile inimesele. Kõik sujub, täna olen juba peaaegu inimene.

  Ligi 2 nädalat tagasi lõhkes mu lagipeas ateroom ehk puderkasvaja, mis on nahaalune ja healoomuline. Tegelikult on ta seal olnud juba 18 aastat, ühel korral olen sellega ka opetatsioonil käinud, umbes 5-6 aasta eest, kuid siis ta tuli kohe tagasi ja läks veel suuremaks. 2 nädala eest tekkis sinna põletik ja nii ma olen seda "jama" juba ligi 2 nädalat kannatanud, valu, pakitsust, kipitust jne...Isegi õrnalt puudutada ei saa ja ööd on olnud 4-5 tunnise uinakuga. Tänud kõigile, kes te toeks olete olnud!

ateroom ehk puderkasvaja

  Ravikindlustust mul ei ole. Uuest aastats olen ametlikult töötu, ehk siis ametlikult ma tööl ei käi, ega tööd ei tee, aga muidu teen. Lihtsalt elu nõudis nii, kuna poja tervis halvenes ja ma olen põhimõtteliselt 24h valves. Tegelikult otsin endale 3-4 tunnist tööd, sest lihtsalt kauem ma pojast eemal olla ei julge. Ja sobiks selline töö, kuhu saan vajadusel Germo kaasa võtta.

garantiikiri linnaarst Ada Kraagilt

  Täna käisin linnavalitsuses linnaarst Ada Kraagi juures, sain temalt garantiikirja, et sotsiaalosakond maksab mu ravi kinni. Selle asjaga on ka omamoodi lood. Elan ligi 11 aastat Pärnu linnas, ning minu elukoht ongi Pärnu linn, kuid ma ei ole ühelegi pinnale sisse kirjutatud ja ´linnaarst saab reeglina aidata vaid neid kellel on sissekirjutus (pinnale), aga mind päästis see, et kasvatan erivajadustega poega. Pange homme varahommikul pöidlad pihku, et ma pääseks kirurgile. Lähen vara haigla registratuuri ja üritan vahele saada, sest asjaga on kiire. Tegelikult on lood nii, et ega nad mind homme opereerima ikka ei hakka, kuna ateroom on põletikuline, nad puhastavad vaid selle, võtavad pealt hiigepiraka kärna, võtavad külvi ning saadavad selle uuringutele. Alles kunagi hiljem, kui põletik on välja ravitud, pääsen ma sellega operatsioonile. Operatsiooni ennast ma ei karda, ei ole kunagi kartnud. Mis see pisike kriimustus ikka teeb :) Välja näeb ta väga hirmutav ja kole, täna veel koledam, kuid pilt on eile tehtud.

  Täna anti mõista, et mu raamatud müüvad hästi. Läksin piiluma, kuna ei olnudki tükk aega Rahva Raamatu lehte uurinud. Siin need on, ÖÖDE TÜTAR müügiedetabeli 12. kohal ja KÜLALOOD EHK VAADERPASS 15. kohal. Aitäh sõbrad, et loete ja ostate mu raamatuid! Uskuge, see on kirjutaja jaoks päike päeva.


  Linnavalitsusest naastes väisasime Germoga Allika tänaval olevat aiandipoodi. Väga kena kohake. Uhke tunne on, et olen ka nüüd seal ära käinud. Kavatsen külastada seda kauplust lähiajal veel. Tegelikult põhjus, miks ma sinna läksin, on imeline. Nüüd saan ütelda, et siin istudes ja blogides söön ma Kuremaa metsadest korjatud jõhvikaid ja minu kööki ehib suurem kogus toataimi, mis ootavalt vastavalt, kas istutamist, või juurdumist. Selle kõige eest tuhat tänu Kuremaal elavale Enele, kellega kohtusime ja tutvusime umbes poolteist aastat tagasi, kui me koos Heli Künnapasega Kuremaa raamatukogus omi raamatuid esitlemas käisime. Varsti on mu kodu taas kodu, sest toalilled teevad selle koduseks ja hubaseks. Aitäh, aitäh, aitäh! Ja Ene, kunagi ma küsin üle mis lilledega tegu on. Osad on mul kunagi olnud, kuid osad mitte ning kõikide nimesid ma ei teagi. Pliiti ma sellel kevadel enam ei küta, nii mu lapsukesed ajutiselt endale sinna peale pesa tegidki.




Erilised tänud ka sulle, Eve! :)


21.04.2016.a.
Vana-Rääma

Teisipäev, 19. aprill 2016

Vabariiklik Hariduslike Erivajadustega Laste ja Noorte Lauluvõistlus

kasvataja Kristjan ja Pärnu Toimetulekukooli direktor Marju Trumsi


   17. märtsil toimus Pärnus Koidula Gümnaasiumis 12. korda Vabariiklik Hariduslike Erivajadustega Laste ja Noorte Lauluvõistlus. Võistluse korraldaja oli Pärnu Toimetulekukool. Üritust toetasid Pärnu Koidula Gümnaasium, Pärnu Linnavalitsus ja Tervis Spa Grupp. Konkursist võttis osa 14 kooli üle vabariigi. 
foto:Tiina Azojan. žüriiliige Alari Janson


foto: Tiina Azojan

foto: Tiina Azojan


Tegin sellest väikse kokkuvõtte ajakirja Vaimupuu. Lugeda saate SIIT.

Selle kuu Vaimupuu ajakirjale kirjutasin kaaneloo Maris Rubinist!




foto: Tiina Azojan. kaanetüdruk Maris Rubin


foto: Tiina Azojan, kaanetüdruk  Maris Rubin


MARIS RUBIN – tüdruk, kes kaotas mälu
Maris Rubin on 16-aastane Pärnu tüdruk. Veel paar aastat tagasi oli ta tubli teismeline, kes õppis koolis neljadele-viitele ja noppis Pärnu Võrkpalliklubi aktiivse liikmena võistlustelt medaleid.
Siis aga jäi ta raskelt haigeks.
TEKST: Margit Peterson
Fotod: Tiina Azojan


Samas loos on ka juttu Marise õest Kaidi Rubinist, kes õpib Pärnu Toimetulekukoolis

Eve Ennok ja Kaidi Rubin


õpetaja Hanna ja Kaidi Rubin


Kaidi Rubin


Kaanelugu saate lugeda SIIT.

Vaimupuu ajakirja tellida saate SIIT ja kontaktandmed leiate SIIT.

Ja pildigaleriid sellest päevast näete SIIT.

Ja nüüd Marise lugu ka Postimehes.


19.aprill. 2016.a.
Vana-Rääma

Esmaspäev, 18. aprill 2016

Westoffhauseni häärberi saladus 55. peatükk



  55. peatükk

  Möödusid aastad. Marelle oli kenasti paranenud ja vahepeal isegi korralikuks hakanud. Päris mitu aastat elasid Ralf, Marelle ja Mari-Liis veel ühe katuse all, Westoffhauseni häärberis, kuid see polnud enam elu. Ralf armastas Marellet endiselt ja kannatas kõik ära, kuni ühel päeval sai tema kannatus otsa, kuid Mari-Liisist ta loobuda ei tahtnud. Pärast häärberist lahkumist muutus Mari-Liisi ja kaksikute kontakt ka harvemaks. Ühest küljest olid nad kõik juba vanemaks saanud, poisid olid rohkem teiste poistega pundis ja Mari-Liisil olid omad sõbrad. Teisalt ei olnud miski enam endine. Tüdruk läks küll mõneks ajasks maale vanavanemate juurde, kuid maaelu ja vanavanemate käsud ja keelud ei olnud talle meelt mööda, nii ta linna tagasi sattuski. Ralf muidugi võttis tüdruku kahel käel vastu, aga tal polnud õrna aimugi, et Mari-Liis salaja oma bioloogilise isaga suhtles, et isa teda rahaliselt toetas. Tüdruk lihtsalt ei julgenud sellest Ralfile rääkida, kartis Ralfi reaktsiooni. Pealegi oli pärisisa Mauno talle täiesti võõras inimene, kellega ta isegi kohtuda ei tahtnud. Tänu Ralfile ei olnud Mari-Liisil ka millegist puudust, sest Ralf tõesti hoolis oma tütrest väga. Nii tüdruk oma päevi Ralfi, Leana, kes oli nüüdseks täieõiguslik pereliige ning Ralfi abikaasa, kooli ja Miralda-memme vahel jagaski.
Marelle elas endiselt Miralda majas üürikorteris. Tänu Ralfile pääses ta vanglast, kuid ega see naist eriti ei muutnud. Joomingud ja hooramised tema koduseinte vahel jätkusid, kuid tänu sellele, et Marelle oli saanud tööd ühes asutuses koristajana, oli olukord majas veidi stabiilsem. Miralda sai isegi üle aastate Marellelt üüriraha ja naine oli ka majaomaniku vastu suhtumist muutunud.
Miralda tervis halvenes iga päevaga. Küll ei tundnud ta aeg ajalt oma üürnikke ära, küll eksis ta tänavatele sihitult lonkima, küll olid Ralf ja Mari-Liis sunnitud memmel politseimajas järgi käima, sest Miralda lihtsalt ei mäletanud kes ta on ja kus ta on. Aga õnneks väikses linnas on see eelis, et peaaegu kõik tunnevad kõiki ning politsei oli ka memme tervisehädadega tuttav, nii ta tuttavate kaudu koju talutatigi.
Leana, Ralf ja Mari-Liis tahtsid Miralda häärberisse elama võtta, kuid memm oli sellele kategooriliselt vastu. Seda kuuldes mäletas ta kõiki ja kõike endiselt ning haigus oli nagu peoga pühitud. Eks oli memmel selleks oma põhjus olemas, kuid sellest vaikis ta endiselt. Pealegi vanad inimesed ei taha muutusi, nad on vanades asjades ja oma kodus kinni, sellepärast ka paljud vanurid, kelle sugulased otsustavad vanadekodusse viia, heidavad seal ruttu hinge, sest oma kodu on ikka oma kodu ning vanadekodus, olgugi, et seal on palju samaelaisi inimesi, kellega suhelda, tunnevad nad ennast hüljatuna ja kasutuna. Tegelikult võiks nooremad põlvkonnad ikka tõsiselt kaaluda kas on ikka õige oma vanavanemad vanadekodusse paigutada. Nad võiks jõuda vanavanematega kompromissile, mitte teha seda omakasu pärast. Vana inimene tahab enamjuhtudel ikka oma kodus vanadusepäevad veeta ja surra ning igasugused uuendused tekitavad nendes segadust ja trotsi. Aga kahjuks tundub, et üha enam mõeldakse sellele ja üha vähem näidatakse vanade inimeste suhtes austust üles. Kellel ikka rahakotiraudade vahel ohtramalt kopikat on, need kergema vastupanu teed lähevad, sest vanurid oleks neile nagu tüliõunaks, nagu jalus. Selle asemel, et palgata vanavanemale hooldaja või abiline, käiakse ohtralt pappi välja ja viiakse kodust, et saaks sünnikodu rahaks teha. Nii need talud ja külad välja surevadki, sest üha vähem leidub noori peresid, kes austaks vanavaenmate traditsioone ja hoiaks sünnikodu. Aga eks sellesse kõigesse ole ka meie ühiskond oma panuse andnud, sest miks muidu nooremad põlvkonnad lahkuvad kodumaalt, lähevad mujalt õnne otsima, et ära elada. Hiljem on kahetseda hilja, sest mis läinud, see läinud. Ega tühi jahukottgi nurgas püsti seisa, mis siis veel tühjadest majadest tahta. Nii see eestlane kord välja surebki, hääbuvad külad, linnad ja ükskord võtavad taas meid võõrad väed üle, nagu Miralda memm alati kurbusega mainib. Ja tema muretsemisel on tõeiva sees.
Miralda valdusesse kuulub veel päris mitu maja, mitu kinnisvarakrunti, maalappi, metsa ja kinnistut. Memm on alati jõukal järjel olnud, kuid sellest ei tea peale tema enam keegi. Üksiku inimesena on ta mõelnud testamendi peale, kuid siiani on see vaid mõtteks jäänud. Pelaegi pole naisel elavatekirjas enam ühtegi lähisugulast. Vahel Miralda arvas, et Marelle on kusagilt sellest kuulnud, sest joomasel inimesel kipub hääl valjuks minema ja vanad majad ju on nagu papist, hõredad ja läbikostvad. Nii Marelle oma siunamistega memmele vahele jäigi, kui ta joomingute käigus häält teritas. Tegelikult oli Miraldal ka kuri kahtlus, et Marelle on ta paberites tuhnimas käinud, sest algul ta usaldas naist ning ei keelanud Marellel ka üksinda tema elamises olla, kui memm aeda või poodi lippas. Raha ja kallimat varandust hoidis memm küll seina sisse peidetud seifis, kuid võti oli liiga avalikus kohas ja Marellel võis ju olla aega tegutseda. Miralda usaldas Marellet sama sinisilmselt, kui hiljem Mari-Liisi. Aga ega Miralda ei teadnud ise ka palju tal raha kõrvale pandud on. Söögipoolise sai ta enamjaolt oma aiast. Pealegi toitus ta suhteliselt tervislikult, ning raha toidu peale kulutas väga vähe. Paljukest see vanainimene ikka sööb.
Mari-Liis armastas Miraldat rohkem, kui oma vanavanemaid. Vanavanematega ei leidnud ta kunagi ühist keelt, eriti memmega, kes oli kärsitu ja kippus tüdrukut kamandama. Mari-Liis isegi tundis memme juures olles emale kaasa, sest arvas, et ema tahtiski varakult kodust minema, kuna memm teda kogu aeg kamandas. Ega vägisi ju kalliks ei saa, samamoodi ei saa kalliks, kui oled pidevalt kellegi poolt survestatud ja maha tehtud, otseses mõttes maha tehtud, sest memm kippus kogu aeg Mari-Liisi võrdlema ta ema Marellega, et nad olla ühtemoodi loodrid ja muidusööjad, siidikäpast pipsperssed, kes ootavad, et hea ja parem neile kandikuga voodisse toodaks, ilma, et näeks hea ja parema nimel ise vaeva. See kõik jättis tüdrukule mulje, et vanaema vihkab teda, kuigi nii see ei tarvitsenud olla. Ehk tahtis vanaema Mari-Liisist ikka korralikku ja töökat tüdrukut kasvatada? Ehk olid tema soovid siirad ja ta tahtis, et lapselaps veaks talu edasi, kui tema ja taat ükskord kõrvad pea alla panevad? Ehk oli memmel lihtsalt kärsitu iseloom või oli tema käitumisel veel mingi teine põhjus, seda teab vaid memm ise. Igal juhul vanema ja Mari-Liisi vahel sõprussuhet ei olnud ja tüdruk lausa põlgas vanaema. Vanaisa oli talle täitsa võõras, sest vanaisa popsis pidevalt vaikides piipu ega rääkinud midagi. Alles siis, kui vanemaga tülli kiskus, avas taat suu ja sealt sadas selliseid roppusi välja, et Mari-Liis hakkas vanaisa lausa põlgama. Küllap võis ka taadil memme kamandamistest kopp ees olla, küllap nii oligi, aga ega Mari-Liis võis seda vaid oletada, sest taadiga suhtlesid nad ikka üliharva. Ükskord, kui taat poest moonakotiga tuli, küsis Mari-Liis taadi käest, et kas viimane soola tõi. Taat vahtis tüdrukut juhmi näoga ja nähvas;“pipart sulle keelele tarvis, mitte soola!“ Mari-Liis ei saanud aru millest selline reaktsioon, kuid paar tundi hiljem sai ta alles aru mida taat selle vanasõnaga ütelda tahtis. Memm lihtsalt inises taadi kallal, et viimane soola ostmata unustas. Inises on veel vähe üteldud, memm võttis koonikust vanaisa vanad püksid, millega ta talu põrandaid küüris ning lajatas nendega üle taadi küüru nii, et pliidi ees ämbril istuv ja piipu popsiv taat ühes ämbriga pikali kukkus. Alles siis ajas memm jalad kõhu alat välja ja valas paar krokodillipisarat ja halas, et taat ei tohi surra veel, et peavad koos minema, muidu kulub matustele liiga palju pappi.
„Tere hommikut, pererahvas! Kas tohib edasi tulla?“ seisis häärberi ukselävel nooremapoolne habetunud mees ja vahtis Mari-Liisiga tõtt.

18.04.2016.a.
Vana-Rääma

Toalilled ja šampinjonikaste riisiga


   Täna hommikul, kui ma facebooki avasin, ootas mind seal kiri:"Margiiittt, mida sa täna süüa teed? Mul on mõistus otsas..." Mis seal ikka, ega ma teen ka mõnikord vabu päevi söögitegemisest, lihtsalt keedan hiigelpotitäie nn külmkapisuppi valmis ja õnneks meie peres ei ole muret, et keegi soojendatud toitu ei sööks, vastupidi, mõni toit läheb soojendades isegi maitsvamaks. Täna näiteks tegin lahjemat ja nn tavatoitu, šampinjonikastet riisiga. Mõlemad söime hea isuga. Retsepti kirjutama ei hakka, seda toitu oskavad vast kõik teha. Eks naised valuta ju tihti pead söögitegemise suhtes. Minu jaoks näiteks ei ole pitsa, burger ega pirukas toit, ma armastan ikka kodutoite, sihukesi klassikalisi, kui nii võib ütelda. Jah, aastas korra võin ka pitsat süüa jne...Kuid ei fänna.




  Kui me ligi 11 aastat tagasi perega Lavassaarest Pärnusse kolisime, oli mul 36 erinevat toalille, mõnda neist mitu ja kodu oli nagu botaanikaaed. Olen terve teadliku elu toalilli armastanud, nendega kõnelenud ja nendele ka uue elu andnud. Kunagi, kui kolisin ühte elamisse, hingitses korteri aknal mingi roots, hakkasin seda rootsu jootma ja temaga suhtlema, ning temast kasvas kena apelsinipuu. Küll oli armas tunne! Olen ennegi lilledele uue hingamise andnud. Ma kastan neid reguaalselt, teatud päevadel ja alati kõnelen nendega, sest nad on ka elusolendid ja tahavad kiitmist. Seega, kellel on toalilli, mida ta enam ei vaja, siis võite need vabalt mulle kinkida, küll mina juba tean mida teha. Võin ka vabalt oma romaani "Segavereline" vastu vahetada, sest vaid neid raamatuid mul veel kodus on.

2006 aastal minu pojad (alles päris titekad siin) Kolli 3 elamises. See suur monstera õitses mul päris pikalt

  Hetkel ongi mu elamises vaid üks toalill, see pildil olev tääkliilia, mis on väga haige ja oli janusse suremas. Hakkan teda nüüd kenasti tohterdama ja sügisel teen uue pildi. Kahjuks kunagi ühes üürikas olid nurgad musta hallitust täis ja see kõik tappis mu lilled. Ka soolaküünlajalad himaalajasoolast ja soolalamp sulasid üles ja läksid hallitama.

  Elan hetkel paralleelmaailmas, häärberis,  kuid ma ei unusta oma kohustusi, nagu näete. Vahepeal arvuti tagant püsti tõusta, kütta, koristada ja süüa teha isegi jõuan ka :) Aga varsti, varsti saab mu häärberilugu valmis, veel vaid mõned peatükid panen avalikuks ja siis enam ei. Ennustan, et 5-10 peatükki on veel kirjutada jäänud. Käsikiri on juba toimetaja käes ja illustraator teeb ka tööd. Kui kõik hästi läheb, ilmub see romaan selle aasta teises pooles. Enne aga peaks lastekas ja üks luuleraamat, KAHE EESTI VAHEL (Jumalikud Ilmutused ehk Ji kirjastuselt) mida Kultuurikapitali Pärnumaa Ekspertgrupp toetas,  veel ilmavalgust nägema.

  Laupäeval olen kodust eemal, Pärnu Keskuse Apollo raamatupoes, koos (:)kivisildnikuga, kus me teeme tunnikese müügitööd raamatu ja roosi päeva raames. Ja siis kulgen ma veel ühte kohta, aga sellest ma ei räägi. Saladus.


18.aprill. 2016.a.
Vana-Rääma