PÄRNU PRÕMM 2024 hooaja 1. eelvoor

Täna kell 18.00 toimus Pärnus, Port Artur 2 kolmanda korruse kohvikus PIANO Pärnu Prõmmi 2024 hooaja 1. eelvoor. Kuna Jaak Känd on Pärnu poolse PRÕMMI korraldaja, siis kokkuvõttest räägib tema ise. Meie Sveniga käisime ka sõna sekka ütlemas. Ma jäädvustasin ka mõningad fotod, nagu juba kombeks saanud on. Järgmine eelvoor toimub 18. märtsil, jälgige reklaami. Kokku toimub Pärnus 3 eelvooru. Tulge oma luulega võistlema! Nii nagu Sven, olen ka mina kunagi sellel sündmusel osalenud ja enne Jaaku korraldasin mina neid luulevõistlusi Pärnus, enne mind Kaupo Meiel jne ... Ühesõnaga ma kopeerin ka reeglid siia. Olete lahkelt oodatud! PÄRNU PRÕMM 2024 on Pärnus toimuv lavaluule ehk poetry slam’i õhtute sari, kus kolme minuti jooksul kannavad esinejad ette oma originaalloomingut, mida publikul on võimalik kohapeal punkte andes tunnustada. Kõigile võistlejaile kohvik Piano poolt üks tasuta jook. Kolmele paremale esinejale voorus auhinnad. NB! Täpsemaid PÄRNU PRÕMMU reegleid loe sündmuse arutelust! Oma esinemissoovist anna teada e-mailile muinasjututaatjaak@gmail.com või FB sõnumiga Jaak Känd nimele kuni 25. veebruarini. Esinejaid hindab PUBLIK + Tarkade Klubi... *** Hooajal 2024 toimub kolm eelvooru (26. veebruar, 18. märts, 15. aprill), kust iga kord pääseb finaali edasi kaks esinejat – publiku lemmikud. Tarkade Klubi võib lisada 3. finalisti. Kokku jõuab finaali (toimub mais) kuus kuni üheksa esinejat. PÄRNU PRÕMMU võitja läheb luuleprõmmu Eesti meistrivõistlustele Tartus, mille võitja esindab Eestit Euroopa Slämmil. 26. veebruar 2024. Vana-Rääma

Näed kolletamas kuldset viljavälja

NÄED KOLLETAMAS KULDSET VILJAVÄLJA ... . Veab viire takka vanker viitteist versta, on hobu rakkes, päitsed tal on pääs. Võib tund või paar see teekond vargsi kesta. On karge talv ja külatee on jääs. . Ei ole säilind saanisid, ei rege, ka viljaait on ammu mullaks saand. Mis sest et Eesti rahvas täis on väge, et karjapõllu asemel näed laant. . Kui mattub linnavalgus udu alla, ja asfalteeritud saab külatee ... Kas tunned kuidas Sinule on valla Su taluuks? Viib sinna jälle tee ... . Näed kolletamas kuldset viljavälja, ja kaseladvas laulmas ööbikut. Kuis talulaes on rippumas taas häll ja, ei ole elu karm ja trööstitu. . Ja kui kord linad seot on laka pääle, ja kartul salve, liha soolatud. Sea sammud rõõmsalt iidse Hiiemäele, sest sinna Sind on ammu oodatud! . . 2. jaanuar. 2021.a. Vana-Rääma

Mihklis ja Tarval

Täna käisime kalli Ema ja vanaema ning vanavanaisa haudadel. Süütasime küünlad. Tagasi tulles põikasime Tarvalt läbi, kuhu poolvend endale korteri ostis. Südamlik reis. Aitäh, kallis, et selle meile võimaldasid! 16.detsember.2020.a. Vana-Rääma

KAS TUNNED KUIDAS ... . Kas tunned kuidas lõhnab ristikhein ja kuidas itkeb raagus puu paepinnal? Kuis viljaväljal kõnnib sügislein ... Kas armastust Sa tunned oma rinnal? . Me kodumaa on kallis, maa on püha, nii puutumatu tundub uduloor Sa kuula talve hakul puude müha! See kostub nagu laulaks inglikoor . Kui Sa vaid tahad kuulda, tahad näha näed viljapõllult memme tulemas ja märkad kuidas põlislaane taha ta lahkub nagu oleks minemas ... . Kas tunned kuidas lõhnab rukkiväli? Näed vanataati kaevust toomas vett? Kuis rahvarõivas saabuvad lell, käli ja vanamemm kel õlgadel suurrätt ... . 16.detsember. 2020.a. Vana-Rääma

.......

* * * Enne kell kui kaksteist saab tähisöö mil kumab pimedus kui võtab maad sõnaks muutub jumal . Enne süüta tungal Sa loe pärgamendilt loitsu et saaks hommik koita taas kasvõi enne koitu . Inimlaps Sa vaata vaid maailm täis on värvi punaseid ja kollakaid sinisilmseid järvi . Enne kell kui kaksteist lööb tõllast taas saab kõrvits loe enesele rituaal kuni lõõmab tõrvik ... . 14. detsember. 2020.a. Vana-Rääma

Kohal lagendiku

KOHAL LAGENDIKU ... . Kohal lagendiku vihiseb tuul Sina seisad nagu vana tamm mäejalamil ... . Sul ei ole kusagile kiiret Sul on aega enesesse süüvida endaga olla nagu Temal seal üleval ... . Taevaste taga näitab Armastus Sulle oma kõige punasemat palet Ta on ristikheinalõhnaline kirsipõskne memme pai soojune Ta on universumi suurune . Aga taeva all lendab kotkas kes haarab Sind kaasa ... ning koos te lendate üle lagendiku üle igaviku vana tamm saatjaks . 14. detsember 2020.a. Vana-Rääma

Ei peaks sa iial ...

EI PEAKS SA IIAL ... . Need tuled mille universum läitis näe lõõmavad see pole meelepete ka lausut` sõnad memmekene väitis ... jah tema teadis lihtsalt saatust ette ... . Sa süüta küünal silme ette mana üks ülev hetk käed palveks ühenda ei ole ükski inimhing siis vana kui enesele elu pühendab . Et kord siis ilmaveerekese serval ei peaks sa iial pattu kahetsema ... vaid tunneksid et alati su kõrval postuumselt kasvõi ... olemas on Ema . 14. detsember. 2020.a. Vana-Rääma

Lumeliblikad

LUMELIBLIKAD Tähed laskuvad maale kusagil põrnitseb vaikus tal on Sinu silmad aga ta ei näe Päev ulatab ööle käed need on jahedad need kõnelevad igaviku keeles ... Aga mälestused elavad kõnnivad läbi Audru Urustesse hingavad elujanu ja armastust lahkuvad Eestimaa pinnalt et ... Täna ei ole enam miski endine ei ole tähti mida loendada ei ole silmi millesse uppuda ei ole Sind On vaid igatsus universumi suurune ja maas lebavad lumeliblikad mis ei sula ka kuumemas suvesoojuses ... /järelhüüe kallile Raini Siinmaale /7.09. 1973 - 2.11.2020/ 7.12.2020.a. Vana-Rääma

On kaunid hetked alateadvuses ju tallel ...

 

 On kaunid hetked alateadvuses ju tallel ...

Veel tunnen sirelite magusmeelast hurma

mis sest et kevad sulges ammu juba uksed

et sügis laotab maale kirgast tuleturma

et suve südamest on kuulda veel vaid tukset ...

Näen kuidas laineharju lõikab lohesurfar

kuis seemneid maha külvab elatanud memme

ja keset viljapõldu kilkab ringi hullab

mu käharpäine sinisilmne väike emme

Veel tunnen ninasõõrmeis kodusaia lõhnu

see aurab laual kuldpruun võiga võõbatud

näen memme kortsukäsi soonilisi kõhnu

ja taadi kasukat mis võitund trööbatud

Kui saatus tahab näitab sulle minevikku

nii selgelt nagu oleks juhtunud kõik alles

võid silmad sulgeda võid meenut pimesikku

on kaunid hetked alateadvuses ju tallel 

14. september. 2020.a.

Vana-Rääma

Las tuhmub aeg ...

Las tuhmub aeg ...

 / Vanavanemate päevaks/ 

 Ma seisan õues 

seitsme tuule süles 

kus laternaks on 

sügisene kuu

 Ja näen kuis keset

videvikku üles

on oksi sirutamas 

habras elupuu ... .

 Las tuhmub aeg 

las lõuend koltub halliks 

ei miski takista meid

 rada astumast

 See maa kus sündisid

 peaks jääma ikka kalliks

ka siis kui kodumaid 

sul tänaseks on kaks . 

Hetk kujutle kuis 

niiskes kasteheinas 

sa paljajalu ringi

 kõndisid

Kuis sügiseti

maarjakase leinast

 su huulil uued 

värsid sündisid .

Ja kuidas vanaema

kortsus pale

 su lapsesilmi

hellalt säratas 

Ning taadi kämmal

 karune ja kare

sind öisest unest

 üles äratas .

 Ma seisan õues

seitsme tuule süles

kus laternaks on

sügisene kuu

Ja näen kuis keset 

videvikku üles

 Sa suunad peod

on naerul sinu suu . 

13. september 2020.a.

 Vana-Rääma

Mu ees on avanenud ilmakaarevärav

foto: https://forte.delfi.ee/news/maa/lugeja-kusib-mitu-varvi-on-vikerkaares?id=78458319

 MU EES ON AVANENUD ILMAKAAREVÄRAV

Läks teele viimne rong,

päev uppumas on sohu.

Kõik vaikseks jäi,

vaid luik veel kluugutab.

Lõi väekas gong

mu ümber rohetama rohu.

See helin hingepõhjani

mind puudutas.

Nüüd kõnnin haljal aasal,

muru paitab talda.

Mu ümber välud kõik

on kõnekad.

Nii vargsi enesega

olla maldan

ja kuulda kuidas

kõiksus kõnetab.

Mu ees on avanenud

ilmakaarevärav

ja laternaks on 

vikerkaarelamp.

Ja selle paradiisi

parempoolne tänav

mind meelitab,

kui kaljukünkalt ramp.

Läks teele viimne rong,

pea rööpad purunevad.

Jääb lootus vaid,

et aeg seoks sõlme need.

Kui koidab kord su

viimne elukevad,

et tagasi sa taaskord

leiaks tee.

5. juuli. 2020.a.

Vana-Rääma

Kas hoomad kuidas vestleb sinimeri ...

  KAS HOOMAD KUIDAS VESTLEB SINIMERI ...

Taas laternate kumas itkeb taevas.
Ma seisan paljajalu porilombi sees.
Ei, minu hing nüüd küll ei ole vaevas!
Ma leian päikest igas itkus, sademes!

Las tuisuliivang elab oma elu.
Las raksatada kõu, kui selleks aeg.
Ka käsikäes ju käivad rõõm ja valu.
Sa usu, vahel tasub ära vaev.

Kas hoomad kuidas vestleb sinimeri?
Kas oled kordki kuulnud kõnelemas kuud?
Ja vahel, siis, kui rinnus pakitsemas veri,
kas oled enesele andnud suud?

Sa nuta, tüdruk, nuta kurbus hingest!
Loo kujutluses silme ette õnn!
Just nii saad vabaneda murepingest.
Sa kujutle, et oled taaskord põnn ...


5. juuli. 2020.a.
Vana-Rääma

.../haiku/

...

vihmale valla
tuule torkerjad juuksed
katuseräästas


11. mai. 2020.a.
Vana-Rääma

Las murdub aeg, mis loodud lõppema

  LAS MURDUB AEG, MIS LOODUD LÕPPEMA

Kui üle järve laotub maale rahu,
ta kohal taevas tinajas on, hall.
Siis läbi hommikuse pitsivahu
näe tõuseb päike, nagu kirgas pall.

Niisama kirkaks mõtle sina kevad,
loo kujutluses puna palgele.
Ja siis kui murepilved kaugenevad,
näe värve, aja ennast jalgele!

Las maalib loodus lilled sinu õue.
Las murdub aeg, mis loodud lõppema ...
Ja ükskord siis, kui valmis saab su lõuend,
sa tajud kuidas iseeendaks saad.


2. mai. 2020.a.
Vana-Rääma

Ei vaibuks iial hiite helge kaja ...

foto on tehtud Põikvas, Sarapuu- Mäe talu hiies


EI VAIBUKS IIAL HIITE HELGE KAJA
/Pillele/

Viib rada mööda iidset hiiemetsa.
Hing avali ja peos on nõiasau.
Puu kõneleb; "mind emba hellalt, et Sa
ei murduks, las ma taastan Sinu jõu."

Las jutustavad tamme ümber lindid,
las ajavool neid tuules hellitab.
Ja hiiekivi sammaldunud sildid ...
las vestelda. Neid elu hällitab.

Ma läidan küünla, istun mätta pääle,
ja rüüpan peekrist karget allikvett.
Ning kaudu iseenda, oma hääle,
ma kuulen, kuidas Sina hüüad... "et

ei vaibuks iial hiite helge kaja!"
Ei murduks vana tamme tüvi eal!
Ka siis, kui ta on ära eland aja,
mis määratud on talle ilmapeal!"

Vean pihud taeva poole õhtupalveks,
vaob pilvepiiri taha päiksepalg.
On elusügis aastaringselt valvel,
kuid kevadesse astub minu jalg.


25. aprill. 2020.a.
Vana-Rääma

Mul piip on hambus, kirbud kubemes

foto: https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=40&artid=82812

   Mul piip on hambus, kirbud kubemes

Veab hobuvanker endas tangusoola,
ta seljas kutsar, hallis habemes.
Üks maal mind kõnetab, samastun se`looga.
Mul piip on hambus, kirbud kubemes.

Näen kuidas ümberringi ikaldunud põllud,
need karjuvad kõik abi ootuses.
Kui miski taak, see lausa surub lontis õlgu,
kuid elan katku-aja lõpu lootuses!

Jah, sajandite järel Surmalinnud,
need langevad kõik maale parvedes.
On silmis palk sul või siis hoopis pinnud,
või karmavõlg su kulund sarvedes ...

Ei aita hala! Võta ennast kokku!
Mis sest et kõnnid kinnissilmi, mask on ees!
Sa jäta muremõtted ajalukku,
kõik hea saab alguse su iseenda seest!



29. märts. 2020.a.
Vana-Rääma

Kui ükskord hääbumas on elu ...

foto:  https://www.geni.com/photo/view/-1?album_type=project&end=&photo_id=6000000032060806253&project_id=24887&start=&tagged_profiles=

   Kui ükskord hääbumas on elu ...

Ma seisan käänakul,
siit rada vohab sohu.
Mu päkk on valulik,
hing marraskil on sees.

Mis on küll selle kõige
kõrval väike nohu,
kui elu suunab sind
ja otsa lõppeb tee?

Mu kallid kaaslased,
teilt palun ainult ühte,
et iial pisarais ei
nõretaks te palg!

Kui ükskord hääbumas on elu,
kustub lühter,
tee minu kalmuaeda
leiaks teie jalg!


29. märts. 2020.a.
Vana-Rääma

Oh, annaks jumal!

foto: https://et.wikipedia.org/wiki/Soomepoisid

        Oh, annaks jumal!

Ta kandlekeeli mängis Kalevalat

üks Soomepoiss, vaid oma mõtetes.

Kel hinges mäsles Talvesõja kaja,

kes minnes seisis elu-surma ees.

Ka täna täis on Soome Eesti poisse,

vaid kröömike neid jäänud siia on.

Võid teha riituseid, võid teha loitse,

on rööpad kulund, läinud viimne rong!

Ei päästa ka et soome-ugri rahvad

on suguluses ... Kasu mis on sest?

Jah, reisida on mööda ilma vahva,

kuid pea ei tea meist keegi kes on kes.

Me kodumaa on nõnda vaeseks jäänud.

Kui hääbub rahvus, kaob ka me kultuur!

Oh, annaks jumal et kõik kurvid, käänud

tooks tagasi meid, siin on meie juur!

29. märts. 2020..

Vana-Rääma
 

Ühispalveks tõstame käed

  ÜHISPALVEKS TÕSTAME KÄED

Ma mõnikord mõtlen koroonast,
ja piljardist mõtlen ma ka.
Ning unistus kaunist Veronast-
ei iialgi lõppeda saa!

Kuid täna ma unistan Sinust,
Su silmade mustavast ööst.
Ja laulevast kevadelinnust,
kel pesa on all maja rääst!

Kuid homne, ma tean, tuleb helge,
täis õnne ja õnnistust hing.
Nii kaua kui mõistus on selge,
ei pigista jalas ka king!

Mu sõbrad, teid kutsun ma üles,
ühispalveks tõstame käed!
Et kaunima kodumaa süles,
ei murraks meid murede väed!

Sest kevad on tulnud, ta pale
täis rõõmu on, joovastust ka.
On nutta ja halada vale,
kui avali õnneks on maa!



21.märts. 2020.a.
Vana-Rääma

Kohustuslikud limerikud

foto: http://www.karamellkids.eu/et/a/ubang-talkie-walkie-polvikud-kala-oranz

 Ausalt öeldes on limerikku päris lustakas kirjutada, kuigi see on suhteliselt raamis kinni luulevorm.

Vikipeedia ütleb: Limerik on inglise päritolu luulevorm. See on viievärsiline naljaka või absurdse sisuga luuletus, kus 3. ja 4. värss on teistest lühemad ning mille riimiskeem on aabba, kusjuures riimitakse mõnd koha- või isikunime.

Limerik on nime saanud arvatavasti Limericki linna järgi.

 Aga mu tänased limerikud on siin:

* * *

Jah, mõnikord ma viskan villast,

just siis kui taarun Pärnu sillal,

et kalad vees ei haigestuks,

et villane neil oleks sukk

seal saapasääres, kasvõi lilla.

 * * 

Mul eile tõusis süda kurku,

kui jõudsin Soome linna - Turku.

Nüüd südametu olen ma,

ei tagasiteed leida saa.

Kuid lõpuks jõudsin ikka Purku ...

* * *

Ma mõtlesin, et läheks ka Kuursaali

ja tõmbaks londi umbe kasvõi maani.

Oh õnnetust, siis avastasin ma,

et läksin Kuuri ilma londita!

Kuid õnneks kohtasin seal Kaera-Jaani!

* * *

Kui armastan, siis ikka täiel rinnal,

on armastus ju Põhjamaades hinnas.

Mis sest, et kopikaid mul iialgi ei jagu.

Mis sest, et nälgimisest paistes on mu magu.

Mul kolmeraudne igaks juhuks vinnas.

.

30. jaanuar. 2020.a.

Vana-Rääma

3 limerikku

foto: https://www.facebook.com/1479923105623402/photos/pcb.1649196048696106/1649194402029604/?type=3&theater

* * *

kui elutuli hakkab võbelema
ja juuksesalgud halliks hõbenema
siis sünni uuesti sa tagasi
või valeta et lihtsalt magasid
sind murdis vaim ei hakka sõgenema

ja kui siis tema ikka veel ei usu
sa anna talle põse peale musu
märkaks ta et oled täitsa elus
ahvatlev ja erakordselt ilus
just nagu tõmmuvereline Zuzu

* * *

kord kõndisin ma mööda katedraali
seal oli kolmteisttuhat väikest saali
kui korra ühe ust ma paotasin
seal iseennast ära kaotasin
end tundsin keset Mona Lisa maali ...

* * *

meest võtsin sõnast härga võtsin sarvest
veel mõtlesin kus kurat on see harvest`
maha saeb mis köidikud ja tabad
maailm oleks ahelaist et vabam
kuid võta näpust abi oli (P)arvest




29. jaanuar. 2020.a.
Vana-Rääma