Pühapäev, 20. detsember 2020

Kuu on jumal

KUU ON JUMAL Kuu. Täna on taevas väga eriskummline kuu, nagu lõke. Isegi leeke võib vaimusilmas näha, kui oskad vaadata. Ja need kuukiired, need on palju eredamad kui päikesekiired. Isegi vaadata on valus. Viimasel ajal olen on maailma värvid üldse müstilised. Mäletan lapsepõlvest kuidas sai täiskuud imetletud, aga ei mäleta ei müstilist, maagilist kuud, verist kuud ega musta kuud. Kuu oli kogu aeg kollane, vaid kuju ja asend muutus. Täiskuu tekitas pisut kõhedust, eriti sis kui juhtusid kilomeetreid üksinda mööda metsavahe teed kõndima. Olgugi et kuu valgustas teed ja puude ladvad olid justkui elektripirnid, mis taevasse tõusevad. Aga siiski suutis iga kõbin ja talvekarguse käes praksuv puu sind hirmutada. Eile seisin vana kuurilobudiku taga ja imetlesin kuud, nagu mul see kombeks on. Mäletan, kui unustasin ennast lapsena kuuga kõnelema, hoiatas ema et ma kuutõbiseks ei jääks. Tegelikult sõna kuutõbine ei hirmutanud juba siis mind, pigem ma lausa tahtsin kuutõbiseks jääda, sest omast arust ma seda juba ju olin. Haige kuu järgi. Mulle meeldib tõlgendus, et kuu on naine ja päike mees. Nagu lapsena arvasin et koer on poiss ja kass on tüdruk, rott on poiss ja hiir on tüdruk. Isegi lusika mõtlesin tüdrukuks ja poisi kahvliks. No loomulik ju, tüdrukud on leebemad ja ümarate vormidega aga poisid on terevad ja kiitsakamad, nagu kahvlid. Aga see kuu ... Mõnikord olen ma mõelnud, et kuu on jumal, mida või keda kristlane kummardab. Jah, juba lapsena mõtlesin ma nii. Ehk mõtlesin juba siis kuu oma jumalaks? Ta on vähemalt ilmsi olemas, silmale nähtav. Olen siiani kuu-usku. Olen veendunud, et just kuu on mind läbi aastakümnete inspireerinud, nii luulet kui proosat kirjutama. Kui tajun kuu lähedust, jooksevad read iseenesest paberile. Ja olgu öeldud, et kuu lähedust suudan tajuda ja näha ka kõige pilvisemal ilmal, teda ei pea isegi avatud silmadega vaatama, ta lihtsalt on olemas, ja sa näed, kui näha tahad või kui näidatakse. Mõnikord avan ma oma kesklinna kodu välisust mitmeid kordi õhtu jooksul. Mind isegi ei häiri kui mõni naaber näeb mind kuuga kõnelemas ja hulluks peab. See on tema probleem. Minul probleeme ei ole ning kuuga suheldes ammugi mitte. Jah, lapsena armastasin ma suhelda lillede, kivide, puude ja loomadega, sest nemad kuulasid mind ära ning andsid alati nõu. Mitte kunagi ei hüljanud mind ega saatnud minema. Aga südalinnas elades, kus maja ees laiutab auklik alfaltee, ei ole lilli, ei kive, ei puid, on just kuust saanud minu lemmikkaaslane. Ja ma pean mainima, et ta on ka praeguses elus olemas minu jaoks igal õhtul, öösel ja ka südapäeval. Jah, ma olen mõelnud meie armsa eesti keele peale. Olen mõelnud miks on kuu põimitud aasta tsüklitesse ehk siis jaanuari, veebruari ... Et kas omal ajal oli meie armas emakeel nii vaene, et ei suudatud teist sõna välja mõelda. Samamoodi olen ma mõelnud ka sõnale juures. Kui öelda et seisad puu juures, siis on see ebaloogiline, sa ei seisa ju juure sees. Aga samas need mind ei häiri ka, sest meie emakeel on imeilus, üks ilusamaid keeli kogu maailmas. Ja sõnal kuu on ka imeline kõla, sestap võib ta ilutseda kus iganes. Kasvõi näiteks mina ristiks punaka kuu armastusekuuks, müstilis-maagilise kuu sõnumitoojaks, täiskuu õnnekuuks ning variante on mitmeid. Kas te olet näinud, et kuul käib elu? Olete sellest osa saanud? Kui ei, siis soovitan minna täiskuu öösel õue ja suhelda kuuga kasvõi veerand tunnikst ja te tajute, ja te näete ... Käes on veebruarikuu. 2021. aasta veebruari täiskuu saabub alles 27. veebruariks, sestap soovitan 12. veebruari kuu loomise aegu alustada kõike uuesti. Ehk siis visata vana ja kasutu energia enda elust minema ning alata puhtalt leheküljelt. Tuleks usaldada sellel tundlikul ajal rohkem oma sisetunnet, eriti tulevikku puudutavaid soove soovides. Rituaal: Võta puhas valge paber, pane sinna kirja kõik millest soovid vabaneda. Eranditult kõik. Ka vanad ja sinu elu häirivad suhted peksid kirja panema. Ka inimesd, kes on sulle väga palju halba soovinud, kellega sinu energeetika kokku ei sobi, keda sina oma ellu ei vaja. Seda tehes visualiseeri et oled JUBA sellest koormast vabanenud. Kuid oled kõik kirja saanud, lausu mõtteis;“lasen kõigil, mida ma enam ei vaja, minna, kogu universumi ja minu enda heaolu hüvanguks!“ Seejärel võta tikud ja paber ning mine voolava veega veekogu äärde, süüta paber ja lase tuhal veega minema kanduda. Kui sul ei ole võimalik jõe äärde minna, tee põlemisrituaal oma kodu ukse ees või terrassil ning lase tuhk voolava veega kraanikausist all. Seejärel süüta must küünal. Kuu. Täna on taevas eriskummaline kuu, nagu lõke. Täna on 12. vebruar 2021.aasta. Võtan paberi, tikud, pliaatsi ja lähen jõe äärde. Mine sina ka! 20. detsember. 2020.a. Vana-Rääma

Kolmapäev, 16. detsember 2020

Mihklis ja Tarval

Täna käisime kalli Ema ja vanaema ning vanavanaisa haudadel. Süütasime küünlad. Tagasi tulles põikasime Tarvalt läbi, kuhu poolvend endale korteri ostis. Südamlik reis. Aitäh, kallis, et selle meile võimaldasid! 16.detsember.2020.a. Vana-Rääma
KAS TUNNED KUIDAS ... . Kas tunned kuidas lõhnab ristikhein ja kuidas itkeb raagus puu paepinnal? Kuis viljaväljal kõnnib sügislein ... Kas armastust Sa tunned oma rinnal? . Me kodumaa on kallis, maa on püha, nii puutumatu tundub uduloor Sa kuula talve hakul puude müha! See kostub nagu laulaks inglikoor . Kui Sa vaid tahad kuulda, tahad näha näed viljapõllult memme tulemas ja märkad kuidas põlislaane taha ta lahkub nagu oleks minemas ... . Kas tunned kuidas lõhnab rukkiväli? Näed vanataati kaevust toomas vett? Kuis rahvarõivas saabuvad lell, käli ja vanamemm kel õlgadel suurrätt ... . 16.detsember. 2020.a. Vana-Rääma

Esmaspäev, 14. detsember 2020

.......

* * * Enne kell kui kaksteist saab tähisöö mil kumab pimedus kui võtab maad sõnaks muutub jumal . Enne süüta tungal Sa loe pärgamendilt loitsu et saaks hommik koita taas kasvõi enne koitu . Inimlaps Sa vaata vaid maailm täis on värvi punaseid ja kollakaid sinisilmseid järvi . Enne kell kui kaksteist lööb tõllast taas saab kõrvits loe enesele rituaal kuni lõõmab tõrvik ... . 14. detsember. 2020.a. Vana-Rääma

Kohal lagendiku

KOHAL LAGENDIKU ... . Kohal lagendiku vihiseb tuul Sina seisad nagu vana tamm mäejalamil ... . Sul ei ole kusagile kiiret Sul on aega enesesse süüvida endaga olla nagu Temal seal üleval ... . Taevaste taga näitab Armastus Sulle oma kõige punasemat palet Ta on ristikheinalõhnaline kirsipõskne memme pai soojune Ta on universumi suurune . Aga taeva all lendab kotkas kes haarab Sind kaasa ... ning koos te lendate üle lagendiku üle igaviku vana tamm saatjaks . 14. detsember 2020.a. Vana-Rääma

Ei peaks sa iial ...

EI PEAKS SA IIAL ... . Need tuled mille universum läitis näe lõõmavad see pole meelepete ka lausut` sõnad memmekene väitis ... jah tema teadis lihtsalt saatust ette ... . Sa süüta küünal silme ette mana üks ülev hetk käed palveks ühenda ei ole ükski inimhing siis vana kui enesele elu pühendab . Et kord siis ilmaveerekese serval ei peaks sa iial pattu kahetsema ... vaid tunneksid et alati su kõrval postuumselt kasvõi ... olemas on Ema . 14. detsember. 2020.a. Vana-Rääma

Esmaspäev, 7. detsember 2020

Lumeliblikad

LUMELIBLIKAD Tähed laskuvad maale kusagil põrnitseb vaikus tal on Sinu silmad aga ta ei näe Päev ulatab ööle käed need on jahedad need kõnelevad igaviku keeles ... Aga mälestused elavad kõnnivad läbi Audru Urustesse hingavad elujanu ja armastust lahkuvad Eestimaa pinnalt et ... Täna ei ole enam miski endine ei ole tähti mida loendada ei ole silmi millesse uppuda ei ole Sind On vaid igatsus universumi suurune ja maas lebavad lumeliblikad mis ei sula ka kuumemas suvesoojuses ... /järelhüüe kallile Raini Siinmaale /7.09. 1973 - 2.11.2020/ 7.12.2020.a. Vana-Rääma

Kolmapäev, 2. detsember 2020

MUST LESK

Sergo ja Laivi olid suisa 20 aastat abielu elanud kui ühel kargel detsembrikuu õhtul Sergo elu õhtusse jõudis. Ega vikatimees ei küsi aega ja ruumi, tema tuleb siis kui tema tuleb, kutsumata, salamisi ja karmide kavatsustega. Nii juhtus ka selles peres. Laivile oli see teine abielu, millest ta lesestus. Tal mitte ei vedanud nende meestega. Lisaks kahele abielule, oli ta noorunkina oma esimehest peigmehest ilma jäänud, kui viimane alkoholijoobes vanale pobedale hääled sisse pani ja kümne kilomeeri kaugusele külapoodi märjukest juurde tooma kimas. Ei hoia see jumal mitte alati joodikuid! „Must lesk, must lesk!“ näitasid kurjalembelised külamutid juba siis Laivile näpuga, aga Laivi näitas välja ükskõiksust, kuigi see tiitel rõhus ta hinge väga. Isegi nii väga, et mingil eluperioodil sai ka tema alkoholiga sõbraks, kuni ühel kohalikul külapeol tutvus ta oma esimese abikaasaga, kes armastas alkoholi rohkem kui oma abikaasat või raske tööga teenitud palka. Nii ta elutuna ühel krõbedal talveõhtul maanteekraavist leitigi. Tegelikult ei mõistnud Laivi miks teda mustaks leseks kutsuti, sest tema teada kannab seda nime vaid üks mürgiämblik. Aga kui ühel päeval Laivi ema tütart külastas, noomis ema miks tütar pidevalt oma juuksed ronkmustaks võõpab, see pidavat teda süngeks ja vanemaks tegema. Kui Laivi julges oma mustaarmastusele truuks jääda ja seda ka emale öelda, sähvas viimane;“ pole kah ime, et küla sind mustaks leseks tembeldab, sa näed tõesti jube selle juuksevärviga välja!“ „Kuule sõbranna, sa võiks värve oma ellu tuua. Oled sa kuulnud midagi sellest, et pidev musta kandmine sulgeb energiad ja võib inimese haigeks teha või koguni surma ligi meelitada?“ Ka Laivi parim sõbranna uskuks märkidesse, sest tal oli nendega kogemusi. „Ah, ära sina ka ära pöörama hakka! Oled nagu mu ema, aina tänitab ja tänitab. Mina küll mingi ebausklik ei ole ja kindlasti ei mõjuta ükski riideese su eluteed, see on üks suur jama!“ Laivi kortsutas sõbranna arvamuse peale kulmu, vangutas vihast pead, lõi süsimusta tukaseitli paremale poole ja kiirustas käägist tuppa, see kõlas nagu;“ head aega, sõber!“ „Kuidas ma saaksin küll oma parimat sõbrannat aidata? Ma mõistan teda, olen samasugune, kui mõni riideese saab mulle lemmikuks, pean ma lausa teda igapäevaselt kandma, aga õnneks on mu lemmikesemete hulgas palju värve, natuke isegi liiga palju, mu mees armastab kogu aeg mulle mainida et olen edev, aga ta ei maini seda pilgates, ja ma olengi, mulle meeldib edevus, olen ju naine. Kuidas selgitada sõbrannale, et tema musta lese staatusel ja musta riietuse kandmisel on seos? Kunagi püüdsin ma päris pikka aega talle selgeks teha, et ta ei laseks oma kintsu ümber okastraadi mustriga tattood teha. No tehku oma lemmik, aga sellisel juhul peab jääma okastraadile ava sisse, see ei tohi olla ringina ümber jala, muidu taas energiad suletakse ja selline tattoo muudab saatust, ikka negatiivsuse poole. Õnneks võttis Laivi mind toona kuulda ja pisike ava ongi ta tattool. Aga ega ta eriti ei tahtnud mingeid nõuandeid kuulda, ma ähvardasin endale oma noorepõlve kallima näo turjale laste ttoveerida, kui ta selle okastraadi teha laseb. See mõjus. See mõjus nii paganama hästi, sest mu noorepõlve armastus osutus meie mõlema armastuseks, aga paraku armastas noormees vaid mind ja julges seda Laivile ka öelda. Jaagupi nime mainides keerab Laivi juba jutu mujale. Mida siis ikka teha? Kuidas sõbrannat ümber veenda?“ „Maide, sul võib õigus olla, aga ma kahtlen. See kõlab samatmoodi nagu ütlus;“mida roosam kleit-seda vanem eit!“ Kas Eneli, kes aastaid roosat kannab, on sinu arust vanaeide moodi? Minu meelest näeb ta roosas kordi noorem välja, isegi noorem kui kooliajal.“ „Laivikene, roosa on ju hea ja ilus värv, särtsakas ja ligitõmbav sooja energeetikaga värv, see ei blokeeri su energiaid, pigem vastupidi. Igal värvil siin maailmas on oma mõjud ja tagajärjed. Selle roosa värvi juurde tagasi tulles tahaks vastu küsida miks siis imikud roosat palju kannavad? Aga ma võin sellele küsimusele ka ise vastata; roosa on beebide värv ja ta kohe kindlasti ei muuda naisi vanemaks, selle väite puhul on tegu vaid kellegi vaimusünnitusega, mida küla edasi kordama hakkas.“ „No näed! Eks seda musta lese teemat kordab ka ju küla edasi. Keegi loll lausus sõnad välja ja teised kordavad nagu papagoid järgi.“ Laivi õigustas ennast. „Oehh, jah, siinkohal võib sul õigus olla, aga ma püüan ikka vihjata värvide mõjule, must ei ole hea energeetikaga värv. Kui sa mustavärvi riideid kogu aeg kannad, võiks sul vähemalt mõni värviline kasessuaar juures olla, kasvõi punased Vanahuuled ja punane ridikül. Punase ja musta kombinatsioon on ju ideaalne! Aga sina võõpad ka huuled mustaks ... küüned mustaks jne... Ühesõnaga, mul ei ole midagi musta värvi vastu, aga näen et sul ei ole elus vedanud, oled mitu kallimat matnud, kas sa vähemalt võiksid katsetada midagi muuta, no algatuseks piisaks punasest huulepulgastki. Või noh, kohe algab uus aasta, hakkask õige valget kandma?“ „Jajahh, aga kuule, ma pean nüüd oma toiminguid tegema hakkama, kell tiksub turbokiirusel,“ viskas Laivi viisakalt oma sõbranna välja. Siis kui tuhanded ilutulestikuvidinad taeva poole lendasid, istus Laivi üksinda kodus ja jälgis seda ilu aknast. Ta tuju oli morn ning ta nägi välja nagu elatanud naine, rääsunud hinge ja musta rõivaga. Korraga tõusis ta toolilt, avas vanaemast päranduseks jäänud riidekapi ja tõmbas kõik vanaema riided välja. Leotud minutite pärast võõpas ta juba huuli ning sulges enda järel koduukse. „Jaa, sisse, head uut aastat!“ Alati rõõmsameelne Maide hõikas koputuse peale sama rõõmsalt nagu ta on. Maide imestus oli ülisuur, kui ta nägi ukselävel üleni valgesse riietunud Laivit, tulipunased huuled pähe joonistatud ja vanaema kootud tulipunane õlasall õlgadel. See oli Maidele kõige armsam uusaastakin uustaastaööl. „Näe, Haapsalu Valged Daamid nagu paaris härjad landivad mehi!“ Ega külamuttide suud kinni ei pane, kui nad rääkida tahavad! 2. detsember. 2020.a. Vana-Rääma

Teisipäev, 1. detsember 2020

Kas ma omletti saaksin?

KAS MA OMLETTI SAAKSIN? „Leen, Leen, tule nüüd, omlett jahtub ära! Kes see siis uue aasta hommikul nii kaua magab! Päike juba kõrgel!“ Laidi hüüdis uue-aasta hommikul oma pesamuna sööma. Kuigi teismeline Leen sai oma eluga ka ise hästi hakkama, kippus ema tema eest kõik ära tegema ning pahuras tujus pidevalt tütrele etteheiteid tegema. Mõnikord tundus, et ema ja tütar on oma rollid ära vahetanud, sest tihti oli just Leen see, kes Laidit rahustas ja naerma pani. Ilmselt sellepärast oli ema oma nooremasse tütresse kõige rohkem kiindunud. Lisaks sünnitas ta Leenu vanas eas, sest tõdemus kui naine sünnitab peale 36 eluaastta, kannab vett. Jah, juba Leenu vanaema armastas mainida, et ta on vanainimese laps, sellepärast ta nii andekas on, pidades ennast multitalendiks, sest tal tõesti oli paljude toimingute suhtes kuldsed käed. Vanaema Adeele tegi kõike perfektselt, kudus kihnumustris kindad ilma ühegi veata, tema joonistatud portreepildid olid nii loomulikud, nagu päris fotod, Adeele käekiri oli nii filigraanne, lausa galligraafiline, paljud ei uskunudki et see on käega kirjutaud, kuigi tollel ajal puudusid igasugused muud võimalused kirjutamiseks. Lisaks võlus memm igast pillist imelised meloodiad välja. Piisas vaid sellest kui ta oli mõnda lugu kuulnud. Täielik muusikaline kuulmine öeldakse selle peale. Lauluhääl oli tal ka nii ilmeline, milline falsett veel! Külarahvas armastas öelda, et Adeele on kaduma läinud talent, temast oleks saanud maailmakuulus ooperilaulja, aga naine ei arvanud ise sellest midagi, maailm oli ju lukus, nagu nüüdki aeg-ajalt. Ja Adeele luuletused, need olid võrratud! Oleks ta vaid tundnud mõnda kuulsamat kirjainimest, oleks ka tema luule ehk jõudnud laia maailma, sest see oli väga marieunderlik ja liidiakoidualik. Millised rütmilised sonetid, milline perfektne riim! Tuttavad ei jõudnud ära imestada kus kohast see naine need anded küll pärinud on. Selle peale armastas Adeele naljatada, et isalt, kuigi oma isa olemasolust ei teadnud ta mitte midagi. Sestap võis naise väitel tõepõhi all olla, sest, lisaks paljudele andekustele, oskas Adeele käejooni lugeda, ilma ja kohvipaksu pealt ennustada ning kätega ravida. Pole siis ime, et kurjameelsed külamutid teda posijaks või sharlataniks kutsusid. Aga Adeele lõi sellele kõigele käega, teda ei huviatanud külajutud, ta lihtsalt lasi need kõrvust mööda, säras nagu jõulupuu, punapõskne ja rõõmus, alati. "Emps, miks sa mind kiusad? Praegu on koolivaheaeg, ma tahaks kaua-kaua magada. Ja ma ei taha hommikuti süüa, mulle lihtsalt ei lähe ärgates toit sisse. Olen seda sulle sada korda öelnud. Lisaks on mul omal käed ja jalad otsas, oskan ise ka kohvi keeta, või õigemini teeb selle töö minu eest kohvimasin ära. Sa oled nagu vaenlane. Las see omlett jahtub ära, mul poogen. Vajadusel saan selle ju uunis soojaks lasta, pole probleemi. Emps....“ Leen torises läbi une, keeras teise külje ja tahtis edasi magada. „Leen, kuidas sa käitud oma emaga!?“ Theor, eakas suure õllekõhuga perepea astus naise kaitseks välja. „Kas sul häbi ei ole oma ema vaenlaseks nimetada? Plika, kurat, ma ütlen!“ Theor vangutas pead, sügas eendvat õllekõhtu, loivas külmkapi juurde, võttis sealt pudeli õlut ja hakkas seda avama. „Iss, kuidas sul ei ole häbi vara hommikul alkoholi jooma hakata!?“ Leenu uni oli nagu peoga pühitud. Kuigi ta armastas oma vanemaid väga, vihkas piiga alkoholi ja selle räiget lehka. Kuigi meenutades isaga koosveedetud lapseaegu, eriti seda kuidas Theor teda põlvedel hüpitas, tegid Leenu hingele pai, ei suutnud ta ka midagi nähvamata jätta. Ja need põlvehüpitused olid alkoholilõhnalised, sest just siis kui perepeal oli kerge vint peas, armastas ta oma võsukestega aktiivselt tegeleda. Kainena oli suurtkasvu isa koduses miljöös rohkem diivanipadja eest, ajaleht tekiks näo peal. „Plika, saa minu vanuseks ja tule mulle siis etteheiteid tegema!“ Theori suunurga tõmbusid allapoole kriipsuks ja kulm läks kipra, aga silmad olid endiselt rõõümu täis ja kerge muie ei kadunud ta huulilt ka siis, kui ta teinekord häält tõstis. Pehme loomuga mu isake, kui mitte öelda pehmo, mõtles tütar endamisi, aga selle mõtte jättis ta targu huulte taha peitu, sellel oli kuri mekk man ja isaga tütar ometi riidu minna ei soovinud, sest just isa oli see, kes pesamunale ohralt taskuraha poetas. „Olgu, olgu, ma palun vabandust. Te olete mu armsad vanemad, kumbki pole teist mu vaenlane. Vaenlane on pigem õhtu või suisa öö, nemad ei lase mul õigel ajal magamda jääda, sestap armastan hommikuid rohkem, aga ...“ „Agal on saba taga,“ sasis isa tütre pead. Uksele koputati ning Leen lausa hüppas voodist välja, süda aimas head. Tegelikult jäigi Leen vastu hommikut alles magama, õed-vennad olid juba uut-aastat vastu võtmast koju jõudnud ja põhku pugenud ning ema-isa pidusöökide ja jookidega ühele poole jõudnud ning teineteise kaisutusi nautima läinud, kui pesamuna ikka veel unetusega maadles. „No tere tulemast kadnud inimene! Tere tulemast! Head uut aastat!“ Laidi lausa säras rõõmust, kui välisukse avas. „Kas tõesti ...? Ei ole võimalik ... Kas õtse tõesti...?“ Leen püüdis mõistatada kes küll ta emale nii positiivselt mõjus ja ta tunnetus oli õige. Ukselävel seisis Leenu vanem õde Loore, kes oli üle aastate Ameerikast koju tulnud. Loore oli Leenust suisa 10 aastat vanem ning Leen ei olnudki temaga koos kasvada saanud, kui Loore ennast Ameerikasse abiellus ja sinna pikkdeks aastateks jäi. „Ma teadsin, ma tundsin, ma nägin, et sa tuled!“ Leen ei suutnud oma taaskohtumise rõõmu varjata. „Tõsi ka või, mu armas õekene?“ Loore silmad olid suured nagu tõllarattad ja ta ei jõudnud ära imestada milline armas näitsik beebi Leenust on kasvanud, lausa tema koopia. „Tavaliselt öeldakse, et ega käbi kännust kaugele ei kuku, aga mina ei ole ei käbi, ei känd, aga mu armas pisiõeke on küll koopia minust!“ Loore oli hämmingus, kuigi skype vahendusel suhtlesid nad tihti. „Mis mul siin öelda on, eks ikka seda, et see väike käbi ei ole jah kännust kaugele kukkunud, eks ikka minu vanaemast, kännumemmest, kuidas mina teda kutsusin. Kirjutab, luuletab, joonistab, laulab ja lisaks kõigele paneb veel kaarte ka!“ Laidi oli salamisi pesamuna toa okseluku august jälginud Leenu tegevust, kui teine ennast kinnise ukse taha lukustas. Millegipärast pesamuna varjas oma andeid, väites et teda ei tohi segada, tal on palju õppida, aga ta unsutas peamise, nende maja seinad ei olnud helikindlad. „Uus aasta on käes. Pandeemia taandub. Inimkond saab taas vabamalt hingata. Aasta lõpu poole saavad reisifännid taas mööda maailma ringi liikuda. Veevalaja ajastu algab jaanuari keskel, sellest rääkis meie klassijuhtaja juba siis kui ma algklassides õppisin, ma ei saanud esimese hooga arugi. Aga see arusaamatus tekitas minus huvi kõige müstilise vastu ning ma hakkasin ise tajuma ja tundma ning kõige põnevam on see, et ma sain paljudele küsimustele vastused, paljudele, millele ei anna vastuseid ka kõikvõimas guugle otsingumootor. Õde, sina tulid, et jääda, jee!“ Leen ladus oma tulevikunägemised, nagu puhtad kaadrdi lauale. „Jah, mu kallid, ma tulin, et jääda. Pagas jõuab kunagi jäerele. Kas ma omletti saaksin?“ Loore muheles ja juba napsaski tüki jahtunud omletist. 1. detsember. 2020.a. Vana-Rääma

Esmaspäev, 30. november 2020

Saatus & Saladused on ilmunud

Ajakirja "Saatus & Saladused" detsembri number on ilmunud. Sellesse numbrisse saatsin Kaisa Suija luuletused ning kirjutasin ühe lühijutu, nagu ikka. Kui ka sinul on soov, et su luuletused selles ajakirjas ilmuks, võta minuga ühendust juba täna, aitäh!
30. november. 2020.a. Vana-Rääma

Kolmapäev, 18. november 2020

EBAÕIGLANE - Heli Künnapas

Väga raske on ennast raamatutest eemal hoida, kui virn öökapil üha kasvab ja lugemishimu on suur. Olen ennegi maininud miks ma harvemini loen, ei hakka ennast kordama. Nagu näete, sain Heli Künnapase lühiromaani, sarjast "Mõni õhtu romantikat" 11. raamatu "Ebaõigalne" loetud. Vaid 1 tund ja 40 minutit ning terve lühiromaanipikkune seiklus saigi läbi. Nii ruttu! Mul on kõik selle sarja raamatud kodus olemas ja loetud, jee! Antud raamat on tõesti täis romantikat, nagu raamatusarja koondpealkiri lubab. Ladus lugemine, haarav ja kuidagi tuttav. Ilmselt on tuttav (ja mitte ainult tuttav) kohake, mis kirjanik Künnapast inspireeris. Ma isegi mäletan kuidas ta pani sotsiaalmeediasse pildi sellest saarest ja vihje ka. :) Olen ise ka sellel saarel korduvalt viibinud ja shoki saanud. Pigem on olnud nii, et saare põliselanikud ei karda hunti ega tonti, sõidavad sõidukõlbmatute autodega vapralt ja joogisena ringi. Ühel korral, kui üks kohalik meile küüti pakkus, pidime auto põhjast läbi kukkuma ja teisel korral oli asi kordi hullem. Auto roolis kupatav kohalik jorss, kes taas küüti pakkus, olles ebakaine, kimas nii, et .... isegi kirjutada on jube, ühesõnaga ajas kassi taga ja ajas selle kassi ka alla, sõitis surnuks, kuulsin kuidas õnnetu looma laip auto põhjaalt läbi käis....ja tegu oli veel ta enda kassiga. Ausalt öeldes peale seda intsidenti pole mina enam sinna saarele oma jalga tõstnud, sain tõsti shoki. Miks ma sellest kõigest siin arvutuses kirjutan? Eks ikka natuke teemakohaselt, kuigi kirjanik Künnapase lühiromaanis "Ebaõiglane" on kurikuulsaks loomatapjaks turist. See lihtsalt meenutas mulle seiklusi sellel saarel ja ...Aga saar on armas ja seal on ka armsaid inimesi küll! Raamat ise meeldib mulle väga, hästi arendav ja suisa psühholoogiline, elutark. On romantikat, on valu, on armastust, seiklust, selline ja eluline naistekas, nagu selle sarja raamatud ongi. Mina nautisin, olen ju ka naine. Soovitan lugeda! Aitäh, kallis Heli! RAAMAT EBAÕIGLANE Autor: HELI KÜNNAPAS **********LOE ARVUSTUSI (0) 3 1 Share0 Reelika on kolmekümnendates aastates edukas ärinaine, kel töötamine tuleb kindlasti paremini välja kui puhkamine. Pool aastat pärast lahutust koos nelja-aastase tütrega sõbranna juures rannakülas suvitamine on keeruline, sest kisub lahti vanad haavad ja sunnib mõtlema sellele, millega ta elus pole hakkama saanud. Keerulisi olukordi tekitab ka naabruses elav Paavo, kel tundub olevat negatiivseid kommentaare kõige kohta. Õige pea on kõigile selge, et Reelika ja Paavo kohtudes lendab alati sädemeid. Minevik jõuab järgi aga nii Reelikale kui Paavole. Milliseid sündmusi see kaasa toob, seda saad juba varsti lugeda romantilisest lühiromaanist “Ebaõiglane”. ISBN 9789949746439 ILMUMISAASTA 2020 KEEL eestikeelne FORMAAT Pehmekaaneline LEHEKÜLGI 130 lk MÕÕT 190x130x8 (mm) KIRJASTUS HELI KIRJASTUS SARI MÕNI ÕHTU ROMANTIKAT LISAMISE AEG: 27.10.2020 15.99 € LISA LISA 1 OSTA KAUPLUSES: 15.99 € PÜSIKLIENDILE: 15.19 € LIITU VÕI LOGI SISSE KAUP KÄTTE: REEDE 20.11 18. november. 2020.a. Vana-Rääma

Kolmapäev, 11. november 2020

Jaansoni rada 183.päev

Täna käisime üle pika aja rajal kepikõndimas. Ma ei hakka üldse vabandama, et mul on nii palju tegemist või midagi, et liig vara läheb pimedaks, et ... eks ikka laiskus on ka mind üles leidnud. 2 kg on püsima jäänud, annab kohe tunda, kuigi 1 kg kõigub pidevalt. Võtsime ennast kätte, mõlemad. Kui ma kesklinna silla juures Meerit nägin ja mainisin, et üle 4 km me ei kepikõnni, ei tohi liiga palju korraga, kui paus on olnud mõne kuu pikkune, aga murdsin oma sõnu, 4 tundus liiga vähe, nii läbisimegi 6,3 km. Mis seal ikka, enesetunne on hea, ei valuta kusagilt. Mingi tunnike peale rajalt naasmist olid hüppeliigesed pisut kanged aga enam ei. Enesetunne on ülihea. Laias laastus võiks igal nädalal kasvõi ühel päeval rajale jõuda, ideaalis 2, aga ma ei luba midfagi, ei valeta, eelkõige, endale, ja Germole. Lähme siis kui tunne tuleb. Hakkan vist vaikselt uue režiimiga harjuma, selles mõttes, et ma olen see inimene kellele see kella keeramine üldse ei sobi, lööb mu ajataju ikka sajaga sassi. Ehk lõppeb see uuest aastast! Kuna otse blogides jääb kogu test pika sõnade jadana, kirjutan hetkel faili ja siis kopeerin, näis kas asjast on abi. Ühte seenekest nägin ka, oleks saanud värsket seenepraadi aga jätsin ta seemneks metsa. Minge seenele, kellel soov! Olge terved! 11. november. 2020.a. Vana-Rääma

Pühapäev, 8. november 2020

LUULETAJA - Margit Peterson

Kõigepealt vabandan, et tekst kõik ühes jorus jookseb, ma ei oska midagi ette võtta blogiga, ühestki juhenduset ega õpetusest pole abi aga blogida tahaks ... Neil päevil ilmus mu kümnes luuleraamat "Luuletaja," mille ma nüüd paberkandjalt ka läbi lugesin, nagu alati. Siirad tänud toimetaja Irene Õmblusele, kõik on hästi. Ütlen ausalt, mulle väga meeldib Irenega koostööd teha ja kõik minu raamatud, mille just tema on toimetanud, on 100% veavabad. Lisaks aksepteerib toimetaja Irene, kui ma mõnda sõna või lauset muuta ei taha, sest luules on lubatud nii mõndagi "kiiksu" teha. Irene ei hakka kunagi omavoliliselt mu teksta muutma ega ümber tegema. Aitäh sulle, hea hing! Tõsi on see, et ma püüan ennast juba pikemat aega raamatute lugemisest eemal hoida, aga ega eriti ei taha õnnestuda. Kibelen ja ikka tasapisi loen. Põhjuseks on mu silmad, nägemine .... Diabeediga on see väga viletsaks läinud, sestap teen pause. Ja kahju on ka sellest, et kirjutamine ei edene eriti, diabeet on kärpinud mu keskendumisvõimet, aga iga asi omal ajal ja vähemalt ühe romaani tahan aastal 2021 ära kaanetada. Nagu ma "Luuletaja" tutvustuses mainisin, olen ma läinud oma loomingu suhtes enesekriitilisemaks, mis on vast hea. Ja ilmselt on aastad mind muutnud ka kannatlikumaks. Mul pole mitte kusagile kiiret, oskan puhata ja mängida :) Mulle endale meeldib kõigist mu kümnest luuleraamatust just "Luuletaja" kõige rohkem, siin kajatan ma erinevaid luuležanre (nagu alati) ning teemad ulatuvad ka äärest äärde, on lembelüürikat, haikusid, tankasid, sonette, regivärsse, riimiluulet, vabavärssi, proosaluulet jne ... Minu jaoks on igavad luuleramatud, mis koosnevad ainult ühes žanris kirjutatud luuletustest. Kui oled luulehuviline, võiks katsetda erinevaid žanre. Nii sünnivad ka minu luuletused, milles on julgeid väljaütlemisi (ei ole kindlasti lasteluule raamat!) romantikat, valu, sündi, surma, armastust, kirge, erootikat jne ... Ka selles raamatus. "Luuletajas" on mitu mäletus ja pühendusluuletust mu kallile Emale, varalahkunud naabripoiss Alar Paarasmaale, Kristinale, Maikile, Jaakkole, ühele armsale inimesele, kes on mu väga paljude luuletuste muusaks ning elul enesele. Ja järjekorra valin ka alati ise, seega sünnib raamat just selline nagu mulle meeldib. Ja tänu Hea Tegu kirjastusele saab see ka nii sündida. Koostöö selle kirjastusega mulle sobib. Aitäh! Muide, nimiluuletus LUULETAJA on üks lustakamaid luuletusi selles raamatus. RAAMAT LUULETAJA Autor: MARGIT PETERSON **********LOE ARVUSTUSI (0) 73 0 Share0 Luule ei ole ainult mesimagus sõnademäng. See on emotsioon, mis tuleb luuletaja südamest ja väljendab antud hetke hingeseisundit. Sinu jaoks, armas lugeja, on minu kümnendas luuleraamatus julgeid väljaütlemisi, romantikat, maailmavalu, leina, armastust, igatsust, minevikunostalgiat, tulevikuhirmu, lapsepõlvemälestusi ja palju muudki. Minu luule küpseb iga aastaga ja ma muutun oma sõnade suhtes üha kriitilisemaks. Elugi on samasugune, ei saa läbi tõusude ja mõõnadeta. Selle raamatu pühendan oma armsale Emale, ja ka Sulle, mu kallis lugeja. ISBN 9789949685592 ILMUMISAASTA 2020 KEEL eestikeelne FORMAAT Pehmekaaneline LEHEKÜLGI 128 lk MÕÕT 210x148x (mm) KIRJASTUS HEA TEGU LISAMISE AEG: 14.10.2020 11.99 € VARSTI MÜÜGIL LIITU VÕI LOGI SISSE NB! Otse minu käest saad ka seda raamatut osta, hind 10.- ja postiga saates 13.- Mõnusat luulenautimist! 8. november. 2020.a. Vana-Rääma

Pühapäev, 1. november 2020

Ühe kodu puhastamise lugu

Hingedeaeg on sobivam aeg kodu energeetika puhastamiseks. Üks kodu sai taas puhtaks! Üldiselt puhastan ma tuttavate koduenergeetikat, sestap ärge mulle oma tuttavaid ette söötma hakake. Ja väga tihti ma seda tööd ka ei tee. Head tuttavad ja sõbrad eelkõige. Ja paluks mitte jagada seda blogipostitust! Aitäh!
1. november. 2020.a. Vana-Rääma

Laupäev, 31. oktoober 2020

Ootus

OOTUS Sügis oli rebinud juba puud alasti ning iga põõsas aias tundus elutu ja nukker, kui Reet viimaseid leheriismeid kokku riisus. Kõdulõhnad tungisid ninasõõrmeisse nagu lapsepõlves, kui ema oma võsukesi tööd tegema õpetas. Kes meist ei mäletaks end mossitamas ja oma trotslikku pilku, kui nukkudega mängimine jäi pooleli ja ema meid aeda tööle kamandas. Just kamandas. Vanemate sõna tuleb kuulata, see näitab austust oma perekonna vastu. Olgugi, et toona oli elu kaugel mugavustest, jääkülma vett tuli ämbriga kaevust tuua. Kui juhtusid nende toimingutega hiljaks jääma, pidid ennast ka külmas vees pesema, sest ega siis päevläbi puupliiti ei köetud. Sauna köeti reeglina vaid laupäeviti, nii oli kombeks. Lisaks asus koht, kus kuningas jala käib, õues, tihtilugu mõnes kodumaja lähistel asuvas metsatukas või põõsavilus. See oli veeta ja külm, ei mingeid mugavusi, ei mingeid tualettpabereid. Aga kõik said hakkama ja olid õnnelikud. Jälle need jälgid vihmaussid, jälestas naine ka täiskavanuna neid parasiite, kuigi rästikuid ja nastikuid ta ei kartnud. Kui mõni vihmauss naise teele sattus, rebis ta töökindad käest ja ruttas tuppa öökima ning käsi pesema, justkui levitaks vihmauss ka distantsilt mingit surmavat nakkust. Eks alateadvus oskab, või siis ei oska vastata küsimutele, mis meile lapsepõlvest sinna talletuvad. Nii antakse sulle elumuster juba lapsena kaasa, kas ja kuidas sa seda muudad, see on juba su enda teha. Kui üldse. Kuid reeglina kipub iga laps olema oma kodu peegel, sest ta on kasvanud oma vanemate tõekspidamiste järgi ning kordab ka nende mustreid, ka vigu, arvates, et need on ainuõiged. Kuigi see alati nii olla ei tarvitse. Lapsed on kodu vist unarusse jätnud, tunnen ennast täiesti üksinda siin maailmas. Kui Marite veel õrnas eas oli, rippus ta kogu aeg mu kaelas ja kordas kuidas ta mind armastab ja iialgi maha ei jäta. Puberteet mõõdus tal valutult. Ei meenu ühtegi kurba ega kurja seika, ta oli ideaalne ka beebina, sõi ja ainult magas. Võibolla on isekas minust mõelda, et lapsed on mind hüljanud, aga ma tunnen nii. Kui Marite veel kõrgkoolis õppis, väisas ta kodu igal nädalavahetusel ja oli mulle kogu aeg abiks. Jah, ka hingeliseks abiks, sest peale laste isast lahutust sukeldusin ma tsölibaati, mitte ühelegi mehele ma võimalust endale läheneda ei andnud. Isegi üle oma koduläve ei lasknud. Just tänu oma kallile tütrelke suutsin ma leppida kaotsuvaluga, sest seda see minu jaoks oli. Tegelikult kaotasin südamesõbranna ja mehe ühel ajal. Olen ennast korduvalt selle süüdistanud, küll mõelnud, et olin halb naine oma mehele, küll uskunud, et olin liiga hea abikaasa talle. Ilmselt hellitasin mehe ära. Nii arvab ka Marite. Nüüd elab Marite Rootsis. Mul on siiralt hea meel, et tal hästi läheb, et on leidnud oma eluarmastuse, küll rootslase näol, aga tütre õnn on mulle väga tähtis. Olgugi, et aeg-ajalt painavad mind mõtted, et ehk teine keskkond ja inimesed võõrutavad mu kalli tütre kodumaast ja lähedastest, aga ikkagi tunnen ma siirast rõõmu ta õnnestumiste üle. Olen mõelnud ka hakata rootsi keelt õppima, et kunagi saaksin lapselastega arusaadavalt suhelda, aga miski või keski on suutnud mind takistada, ma ei ole isegi keeleõpikut endale soetanud, eks ikka lootuses, et äkki ükskord ... Vuihh! Minema pahad mõtted! Või siis head ... Aga see sooneutraalsus, sorry, ma tõesti ei kujuta ette kui juhtumisi mu posslapsest lapselaps peaks mu silme ette ilmum meigituna ja miniseelikus, see oleks minu jaoks viimane piisk karikasse! Jah, vaba maailm-vabad kombed. Ma püüan mõista seksuaalvähemusi, ka minu tuttavate hulgas on neid, kõik on head ja tolerantsed inimesed, aga see sooneutraalsus, see ületab kõik piirid. Marttit näen ma veel harvemini, kui Maritet. Minu kallis pojake elab ja töötab Belgias. Kolmekümne aastasel mehel võiks juba pere olla, aga kes poliitikuks on sündinud, see nii lihtsalt pereelule ei panusta. Tegelikult ma üldse ei imestagi, et ta seda teed läks, juba poisikesena tundis ta maailmavalu ühiskonna pärast ning oli ka koolis sellel alal aktivist. Isa geenid mängivad siin suurt rolli. Mina ise olen väga poliitikakauge inimene, kui nii öelda võib. Tõsi küll, oma kodumaa saatus ei jäta mind külmaks ja püüan ennast ka pisut selle maailmaga kursis hoida, kuid poliitika ei ole mulle, nagu ei ole ka reisimine mööda maailma minu jaoks. Oma kodumaa on imeline paik elamiseks, vaid paari aasta tagant võiks käia maailma avastamas ja seda mõnes troopilises riigis, et sügiskaamost ja talvekargust endast eemale peletada. Poole kuu pärast on juba jõulud? Kas ma pean need uhkes üksinduses veetma? Mõte sellest teeb juba hinge haigeks. Ei oska mina ennustada mis olukord selleks ajaks maailmas valitseb. Kas pandeemia on taandumas või pannakse taas kogu maailm lukku. Üle pikkade aastate otsisin pööningult tolmu alt välja nõukaaegsed nääriehted ja puhastasin need, milline nostalgia! Kui vaid mõni kollektsionäär teaks milline varandus nääriehete näol minu elamises on, hakkaks ta pikalt mõtlemata läbirääkimisi pidama, aga need ehted on hindamatud, need on kullstki kallimad, sest nendes on peidus minu lapsepõlv, vanemad, vanavanemad, õed ja palju, palju meeliülendvaid mälestusi, mis on rahalise külluse kõrval hindamatud. Igas mõttes. Need pärandan ma oma lapselastele ja loodan siiralt, et ka nemad ei kingi ega müü neid ära, nagu tänapäöeval kombeks on paljude asjadega teha, ka sünnikoduga. Kahjuks müüvad paljud oma kodud maha, lükkavad vanemad hooldekodude leivale ning pürgivad üha külluse ja muutuste poole. Nii kaotab pärand mõtte ja vajub kõik unustustehõlma, minevik oleks nagu olematu. Ah, ma ei tohi liiga pikalt üksinda olla, kurbusemõtted võtavad võimust. Jah, ma olen mõelnud linnkodu soetamise peale, siis oleks rohkem inimeste keskel, aga kodutalu ma maha müüa ei kavatse, see on hindamatu, nagu ka elu maal, looduse keskel. Lähed ikka hommikuti paljajalu kasteniikesele murule, mis on mürkide poolt saastamata ja tervistav. Ja metsad, mitte ükski korrusmaja ega kivilinna mugavusrajoon ei suuda seda asendada. Mitte ükski! Mõnikord ma tunnen, et vajan meesterahva tuge, tahan tunda mehe lõhna. Olen isegi pisaraid valanud selle kõige puudumise tõttu, aga ma ei suuda ilmselt mitte ühtegi meest omaks võtta. Sõbrana vast küll aksepteeriks, aga mehena mitte. Ma võin kõlada nagu elatanud mutt, aga nii see on. Jah, ma olen kohati kinni hirmudes. Olen kinni kotuse- ja hüljatusehirmus, sest olen seda kord tunda saanud. Tegelikult ei suuda ma siiani oma endist abikaasat hingest rebida ja viimasel ajal meenub ta mulle üha tihedamini. Küllap tuleb see üksindusest. Marite kunagi korvas selle üksindustunde ja igatsuse aga nüüd on tal mees, keda hoida ja armastada. Nii leiangi ennast tihti unistamast ja kurvastamast. Vaid üksindusel on võime mind enda hoovade vahele haarata. Kui Martti väike oli, armastas ta kogu aeg öelda, et tal on maailma ilusam ema. Kuigi ma ennast mingiks iluduseks ei pea, tegid need sõnad mu südamele hiigelsuure pai ja siis ma särasin nagu tuledes New York, nii armastas mu eksabikaasa mulle öelda. Ja tuleb tunnistada, et ka tema vaatas noil hetkeil mind väga armastava pilguga. Seda enam oli mul valus, kui ta ühel hetkel oma pillid kotti pakkis ja pealinna endast poole noorema tibi juurde kolis. Tõsi küll, see liit kestis vaid aastakese ning mu eks käis peale seda mu õlal nutmas. Olgugi, et armastan ted siiani, suutsin ma teha oma südame külmaks, et teda mitte tagasi võtta. Ka minul on oma eneseuhkus, oam kangus. Või olengi ma liiga kange ja uhke naine? Las ma siis olla. Armastan korrata sõnu, mida vanaema alati kordas; „ vana putru üles ei soojendata, see läheb nagunii hapuks!“ Sellest sai nagu elujuhtiv lause minu jaoks, ja mitte ainult lause. Kõik vana, mis on läinud, on minuga kulgemise lõpetanud, see on vana ja surnud energia minu jaoks, mida ma oma ellu tagasi ei ihka. Ainult oma lastele ma nii ei mõtle, nemad on alati teretulnud, nendele on koduuksed alati vanna, ka siis, kui lingid juba roostes on. Jah, ma olen Marttile tänulik, et ta on mind pisut kübermailmas harinud, kuigi ma saaksin ka ilma selleta ilmselt hakkama. Aga nüüd, jõulueelsel ajal tunnen ma laividest ainult siirast rõõmu, nii ei unune vähemalt laste näod ära. Aga hirm püsib endiselt. Ehk rikivad need videolaivid pigem lähedasi suhteid. Noorem generatsioon saab oma igastusevajaduse läbi nende suheldes kätte, aga mina vajan otsest kontakti, pärisinimest, keda hoida ja kallistada. Minust ei saa iial küberinimest, kuigi juba praegu kulgen ajavooluga kaasa. Aga see pole see, see pole minu maailm. Sestap loodan väga, et paari nädala pärast avaneb uks ja mu pere jõuab koju. Ja ma ei pea silmas ühtegi veebiust. Ikka seda ust, mille link kord rooste läheb. Ootus mu hinges on olemas. 31.oktoober.2020.a. Vana-Rääma

Ajakirjad on ilmunud

Jah, novembrikuu numbrid on ilmunud. Kõnlen ikka ajakirjadest "Müstilised lood" ning "Saatus & Saladused," mille kaasautor ma olen. Mõlemad ajakirjas on sellel korral minu jutuke ning SaSasse saatsin ka Margus Linnakivi imelised luuleread. Aitäh! Kui ka sina soovid et su luule ilmuks selles ajakirjas, võta minuga ühendust juba täna. Aitäh! Mõnusat lugemist ja imelist hingedeaega!
31. oktoober. 2020.a. Vana-Rääma

Neljapäev, 29. oktoober 2020

Armastus on kordi suurem tunne kui lihahimu

ARMASTUS ON KORDI SUUREM TUNNE KUI LIHAHIMu
Seisan keset lagendikku, vaid hommikune udu on mu kaaslaseks. Kusagilt kaugustest kostub automootori mürinat, nagu lapsepõlves, kui ma seenemetsa ära eksisin ja mürinat kuuldes taas kodutee üles leidsin. Alles eile tundus elu imeline. Alles eile olid sina, oli päike, oli heinamaa ... Alles eile. Mõnikord usun ma saatusesse, mõnikord arvan, et inimene määrab oma saatuse ise. Ükski soolapuhumine ei suuda minule teed sillutada. Mitte ükski. Jah, ma tunnistan eksimusi, tunnistan ka oma vigu, ilma milleta poleks mind olemaski. Ilma sinuta pole mind olemas. Kas sa tõesti lõid meie koosveedetud imelistele aastatele lihtsalt käega ja läksid? Läksid teise juurde. Noorema ja kobedama juurde. Kas sa tõesti arvad, et sinust poole noorem tibi – see ta ju on- armastab sind nii nagu mina? Või mõtlesid sa selle kõik välja? Või mõtles küllust ihaldav piiga vale- et t sinult last ootab- välja? Jah, sinust saaks hea isa. Sinust saaks ilmselt maailma parim isa, sest alati kui me oleme olnud lasteseltskonnas, tiirlevad lapsed ümber sinu, suhtlevad sinuga ja lausa ripuvad su küljes. Aga mina olin ka valmis sulle lapse sünnitama ... Mina olin valmis palju enamaks, sest ma armastan sind siiralt, armastan kogu südamest ja ma tean, et sa usud seda, et sa tunned seda. Minu armastust sinu vastu mittetunda on võimatu, täiesti võimatu. Ja ma ei armasta oma armastust sinu vastu, armastan sind, sinu hinge, nägu, käsi, väikest varvast, kogu su olemust, ka siis, kui sa need, teadaolevad mõned korrad, meie abielu jooksul mulle sarvi tegid. Aga sa rääkisid kõigest, rääkisid ja palusid andeks et mõningad korrad sõbraga pidu pannes eksiteele sattusid ja noore tibi kaisust ärkasid. Andsin sulle kõik andeks, andsin andeks ka iseendale, süüdistades ennast, et ma pole piisavalt hea naine, et sa kõrvalhüppeid teed. Mõnikord ma mõtlen, et ehk ei ole sa mind kunagi armastanudki, sul oli minuga mugev, hea olla ja sa ei viitsinud lihtsalt vaeva näha, olin ju sinu jaoks kogu aeg olemas, iga su kõne peale lausa jooksin sinu manu. Mõnikord ma mõtlen, et saatus ehk ongi ette määratud, ebaõiglaselt ette määratud. Eriti kui uskuda märke või tagantjärgi tarkust. Jah, neid vihjeid, mida ma ilmselt ei tahtnud näha, oli meie suhtes mitmeid. Küll laususid sa muie huuli, et pead mind noorema vastu välja vahetama, kui mul kusagilt valutas. Küll vihjasid sa meie vanusevahele, kuigi olen sinust vaid pool aastat vanem. Tõsi, need vihjed tegid ja teevad mulle haiget siiani, kuigi ma pigistasin silma kinni ja lõõpisin vastu. Aga mu hing nuttis, mu habras hing sai haiget ja nuttis mu füüsise sees kuuldavalt, aga seda nuttu tajusin ja kuulsin vaid mina. Võibolla ka sina, aga sa ei teinud sellest numbrit, nagu ei teinud sa numbrit ka sellest kui mind mõnikord häiris kuidas sa mu sõbrannadega flirtisid ning ma julgesin seda sulle öelda. Mitte kordagi sa ei saanud minu hingeseisundist aru, süüdistasid mind pigem armukadeduses. Tegelikult olid ja oled sa ise armukade, endale tunnistamata. Jah, ma olen seda meelt kui pole armukadedust, pole ka armastust, sest kui inimesed teineteist armastavad, on nende hinged nagu ühes kehastuses ja nad tunnevad seda tunnet. Ma ei lepi iial väitega et armukade inimene ei armasta oma partnerit. See on võimatu. Ta on ju ka tunnetega inimene ja kui ikka kahe inimese vahel on armastus, eksisteerib ka armukadedus. Tunne. Meie kooselu jooksul juhtus tihti ka nii, et kui mu mõni meestuttav julges sinu kuuldes mainida, et kui kena naine sul on, muutusid sa sekundi jooksul. Armukadedaks muutusid ja see tegi mulle pisut nalja aga samas ka head meelt. Usun, et iga naine tunneb ennast hästi komplimente saades, isegi siis, kui seda teevad võõrad mehed. Minu meelest peaks ka mees selle üle pigem rõõmu tundma, kui ta naine on mõnele ta sõbrale silmarõõmuks. Aga mida mina ikka tean, eks vist tõesti on naise ja mehe maailm(avaade) erinev, totaalselt erinev. Taas on sügis. Taas ma heietan mälestusi sinust, nagu igal päeval. Ma kas ei taha või ei suuda sinust lahti lasta. On see kinnisidee? Ma ei usu seda, sest ma ei sunni ennast seda tegema. Sa lihtsalt olid ja oled mu mõtetes, hinges, päevades, öödes. Sa lihtsalt oled minu jaoks olemas ka nüüd, kui füüsiliselt magad teise naise kaisus ja võibolla oled isegi õnnelik. Aga ma tunnen rõõmu kui sa õnnelik oled. Tunnen siirast rõõmu,nähes vaimusilmas sind naermas ja naeratamas, mida meie kooselu viimastel aastatel vähe juhtus või ei juhtunud üldse. Võimalik, et ma olen selle unustanud, võimalik et mäletan või tahan mäletada vaid kurbi ja valusaid hetki. Olen mõelnud et inimajau on ikka ebaõiglane, unustab või laseb lahti ilusatest situatsioonidest, selekteerides valusad hetked välja ja näidates neid pidevalt. Nagu oleks saatuseõrm mängus, selline agressiivne ja paha sõrm, mis mitte paigal püsida ei taha, urgitseb ja torgib neid kohti kuhu ligilähedale ta isegi tulla ei tohiks, või siis ei peaks. Kas ma peaksin oma eluga nii edasi minema, et hakkan mõtteid sinust alla suruma? No, kuidas see käib? Kuidas on võimalik mittemõelda inimesest, kes on su südames ja hinges nii ehedalt olemas, nagu poleks ta iial sulle selga pööranudki. Ja pealegi ma lähen eluga kogu aeg edasi sest tagasi minna ju ei saa, loodus pole seda minemist meile õpetanud, sest sammud lähevad ikka tuleviku suunas, mitte mineviku. See on võrreldav oma varjuga, üle mille sul üle hüpata ei õnnestu ka läbi imede. Ja imed, need on vaid illusioonid. Tõsi küll, ka mina tahan ja suudan vahel imedesse suskuda, aga tegelikult on see usk tühipaljas meelepett, enese pettus, mida ei eksisteeri, mille on indiviid ise välja mõelnud, oma rahustamiseks, või siis kasvõi rahuldamiseks. Möödus kuid. Olin endaga palju tööd teinud. Ei, ma ei ole see inimene kes iga murekoorma saabudes jookseb hingetohtri uksi kulutama. Ei, ei! Kaugel sellest! Vaid meie ise suudame ennast aidata. Nii nagu sigareti kimumine, on ajudes kinni ka meie nõrgad kohad, mis negatiivse energia ülekoormuse all võimenduvad. Ka tugevad kohd on seal ajukäärude vahel, aga võimenduvad alati need millises energeetikas inimene elab, mida ta enesesse võtab. Kõik saladused on meis endis peidus, ei mujal. Ei ole olemas depressiooni, on vaid oskamatus endaga hakkama saada, tahtejõu puudumine, enesehaletsus, mis päädib eluisu kaotusega. Ei aita siin antidepressandid ega hingetohtri stampõpetus ellujäämise mõttes. Vaid meie ise suudame ennast aidata! Vaid meie ise! Depressioon on vaid ühise nimetaja alla panud laiskus, tahtmatus midagi teha ja nii loodabki inimene et teised suudavad teda aidata, aga kõik algab ikka endast. Jah, ma olen endaga rahul. Olen alati endaga rahul olnud, kuigi ka minul on olnud raskemaid ja kergemaid hetki ja olen pidevalt pidanud kuulma kuidas ma küll om koormaga hakkama saan, kuidas ma küll suudan kogu aeg positiivne olla. Ütlen ausalt, minu prioriteedid on paigas. Jah, need on ka nihkes olnud, olen ju minagi lihast, luust ja tunnetest inimene, mitte elutu robot, kellelel mehhaaniliselt hing sisse puhutakse ja keda uskuma jäädakse, nagu jumalat-illusiooni, keda pole olemas, pole olemas olnudki, keegi pole teda näinudki, aga inimaju on mõjutatav ja eriti siis, kui inimene on madalseisus ja laseb kellelgi teisel endale ajupesu teha, aga igasugust pesu peaksime ikka ise endale võimaldama. Siinkohal soovitan uurida Oshot soovitusi, kes ei liigita ega suru inimesi raamidesse, soovitab neil jääda iseendaks, loota vaid iseendale, sest oma mateeriasse kehastume meie ise, ei keegi teine. Istun eeltalvises õhtus arvuti taga ja loen oma mõtisklusi, mille sügise hakul kirja olen pannud. Mitte midagi ei ole muutunud, olen samal arvamusel. Minu tunded on täpselt samad. Olen õnnelik inimene ka nüüd, mil ikka sind veel minu kõrval ei ole. Kujutluses ju oled. Ma ei saa sind enda küljest rebida nagu mingit hilpu, mida ma enam ei vaja. Elan edasi koos sinuga. Koputus. Kuulan. Vaikus. Luulud? Uus koputus. Ilma pikemalt mõtlmata avan ukse. Pole ju vaja ennast üle mõelda, tean, et see oled sina ja et sa ei tulnud korraks. Usaldan oma vaistu. Avan ukse ja sa lausa kukud mulle kaela. „Armastus on kordi suurem tunne kui lihahimu;“ jäävad öösse saatma mind sinu südamega lausutud sõnad. Ma vaikin. Ma ei ütle midagi. Ma ei tõrele ega heida midagi ette, vaatan vaid sulle silma ja muud polegi vaja. Silmad kõnelevad rohkem kui sada sõna. „Palju õnne, te saate beebi!“ lausub arst vastu jõululaupäeva. Need kes kokku on määratud, kokku ka jäävad, isegi siis kui saatus seab teele vingerpusse! 29. 10. 2020.a. Vana-Rääma

Laupäev, 24. oktoober 2020

Täna ma olin päris tubli :)

Kui ma hommikul avastasin et on oktoobri viimased päevad ja mul ei ole üldse olnud aega metsas seenel käia viimasel ajal, võtsin pikemalt mõtlemata selle teekonna ette. Mis sest, et vihma sadas! Üldiselt blogin ma viimasel ajal väga vähe ja üheks põhjuseks on see et see bloggeri blogi on ära rikutud, mina võin siin igat uut teemat uuelt realt alustada aga blogger panen need kõik ühte patta. Vastik, vastik, vastik! Olen kaalunud blogimise lõpetamist. Jah, seeneaeg hakkab vaikselt läbi saama, kuigi ma olen ka detsembris seenel käinud. Ausalt öeldes oli mul kahju et ma poppi olen pannud, tammeriisikaid oli mets täis aga nad ei jõudnud mind ära oodata, enamus oli täiesti hallitanud. Aga midagi ma siiski sain. Ei mina tule metsast ilma seenteta ära! :) Korjasin tõmmuriisikaid, tammeriisikaid, männiriisikaid, kukeseeni, kreemriisikaid ja pilvikuid. Tõsi küll, nende jaoks, kes armastavad udulehtrikke, oli saaki ohtralt. Mina neid ei söö. Lisaks puhastasin viimasks ebaküdooniad ära, võtsin seemned välja ja panin kuivama. Just ebaküdoonia seemned on ülikasulikud. Guugeldage, saate teada! Ja siis kulus päris mitu tundi kibuvitsamarjade puhastamiseks. Aili tõi mulle need juab tükk aega tagasi, õnneks oli kõlbulikud veel, seisid külmkapis. Need läksid karpidega sügvkükma, täielikud vitamiinipommid! Guugelda! Ja seened soolasin sisse. Mis seal ikka, üks kena ja kasulik päev õhtus, olen õnnelik. Ole sina ka! Fotod:
24. oktoober. 2020.a. Vana-Rääma