Ootus

OOTUS Sügis oli rebinud juba puud alasti ning iga põõsas aias tundus elutu ja nukker, kui Reet viimaseid leheriismeid kokku riisus. Kõdulõhnad tungisid ninasõõrmeisse nagu lapsepõlves, kui ema oma võsukesi tööd tegema õpetas. Kes meist ei mäletaks end mossitamas ja oma trotslikku pilku, kui nukkudega mängimine jäi pooleli ja ema meid aeda tööle kamandas. Just kamandas. Vanemate sõna tuleb kuulata, see näitab austust oma perekonna vastu. Olgugi, et toona oli elu kaugel mugavustest, jääkülma vett tuli ämbriga kaevust tuua. Kui juhtusid nende toimingutega hiljaks jääma, pidid ennast ka külmas vees pesema, sest ega siis päevläbi puupliiti ei köetud. Sauna köeti reeglina vaid laupäeviti, nii oli kombeks. Lisaks asus koht, kus kuningas jala käib, õues, tihtilugu mõnes kodumaja lähistel asuvas metsatukas või põõsavilus. See oli veeta ja külm, ei mingeid mugavusi, ei mingeid tualettpabereid. Aga kõik said hakkama ja olid õnnelikud. Jälle need jälgid vihmaussid, jälestas naine ka täiskavanuna neid parasiite, kuigi rästikuid ja nastikuid ta ei kartnud. Kui mõni vihmauss naise teele sattus, rebis ta töökindad käest ja ruttas tuppa öökima ning käsi pesema, justkui levitaks vihmauss ka distantsilt mingit surmavat nakkust. Eks alateadvus oskab, või siis ei oska vastata küsimutele, mis meile lapsepõlvest sinna talletuvad. Nii antakse sulle elumuster juba lapsena kaasa, kas ja kuidas sa seda muudad, see on juba su enda teha. Kui üldse. Kuid reeglina kipub iga laps olema oma kodu peegel, sest ta on kasvanud oma vanemate tõekspidamiste järgi ning kordab ka nende mustreid, ka vigu, arvates, et need on ainuõiged. Kuigi see alati nii olla ei tarvitse. Lapsed on kodu vist unarusse jätnud, tunnen ennast täiesti üksinda siin maailmas. Kui Marite veel õrnas eas oli, rippus ta kogu aeg mu kaelas ja kordas kuidas ta mind armastab ja iialgi maha ei jäta. Puberteet mõõdus tal valutult. Ei meenu ühtegi kurba ega kurja seika, ta oli ideaalne ka beebina, sõi ja ainult magas. Võibolla on isekas minust mõelda, et lapsed on mind hüljanud, aga ma tunnen nii. Kui Marite veel kõrgkoolis õppis, väisas ta kodu igal nädalavahetusel ja oli mulle kogu aeg abiks. Jah, ka hingeliseks abiks, sest peale laste isast lahutust sukeldusin ma tsölibaati, mitte ühelegi mehele ma võimalust endale läheneda ei andnud. Isegi üle oma koduläve ei lasknud. Just tänu oma kallile tütrelke suutsin ma leppida kaotsuvaluga, sest seda see minu jaoks oli. Tegelikult kaotasin südamesõbranna ja mehe ühel ajal. Olen ennast korduvalt selle süüdistanud, küll mõelnud, et olin halb naine oma mehele, küll uskunud, et olin liiga hea abikaasa talle. Ilmselt hellitasin mehe ära. Nii arvab ka Marite. Nüüd elab Marite Rootsis. Mul on siiralt hea meel, et tal hästi läheb, et on leidnud oma eluarmastuse, küll rootslase näol, aga tütre õnn on mulle väga tähtis. Olgugi, et aeg-ajalt painavad mind mõtted, et ehk teine keskkond ja inimesed võõrutavad mu kalli tütre kodumaast ja lähedastest, aga ikkagi tunnen ma siirast rõõmu ta õnnestumiste üle. Olen mõelnud ka hakata rootsi keelt õppima, et kunagi saaksin lapselastega arusaadavalt suhelda, aga miski või keski on suutnud mind takistada, ma ei ole isegi keeleõpikut endale soetanud, eks ikka lootuses, et äkki ükskord ... Vuihh! Minema pahad mõtted! Või siis head ... Aga see sooneutraalsus, sorry, ma tõesti ei kujuta ette kui juhtumisi mu posslapsest lapselaps peaks mu silme ette ilmum meigituna ja miniseelikus, see oleks minu jaoks viimane piisk karikasse! Jah, vaba maailm-vabad kombed. Ma püüan mõista seksuaalvähemusi, ka minu tuttavate hulgas on neid, kõik on head ja tolerantsed inimesed, aga see sooneutraalsus, see ületab kõik piirid. Marttit näen ma veel harvemini, kui Maritet. Minu kallis pojake elab ja töötab Belgias. Kolmekümne aastasel mehel võiks juba pere olla, aga kes poliitikuks on sündinud, see nii lihtsalt pereelule ei panusta. Tegelikult ma üldse ei imestagi, et ta seda teed läks, juba poisikesena tundis ta maailmavalu ühiskonna pärast ning oli ka koolis sellel alal aktivist. Isa geenid mängivad siin suurt rolli. Mina ise olen väga poliitikakauge inimene, kui nii öelda võib. Tõsi küll, oma kodumaa saatus ei jäta mind külmaks ja püüan ennast ka pisut selle maailmaga kursis hoida, kuid poliitika ei ole mulle, nagu ei ole ka reisimine mööda maailma minu jaoks. Oma kodumaa on imeline paik elamiseks, vaid paari aasta tagant võiks käia maailma avastamas ja seda mõnes troopilises riigis, et sügiskaamost ja talvekargust endast eemale peletada. Poole kuu pärast on juba jõulud? Kas ma pean need uhkes üksinduses veetma? Mõte sellest teeb juba hinge haigeks. Ei oska mina ennustada mis olukord selleks ajaks maailmas valitseb. Kas pandeemia on taandumas või pannakse taas kogu maailm lukku. Üle pikkade aastate otsisin pööningult tolmu alt välja nõukaaegsed nääriehted ja puhastasin need, milline nostalgia! Kui vaid mõni kollektsionäär teaks milline varandus nääriehete näol minu elamises on, hakkaks ta pikalt mõtlemata läbirääkimisi pidama, aga need ehted on hindamatud, need on kullstki kallimad, sest nendes on peidus minu lapsepõlv, vanemad, vanavanemad, õed ja palju, palju meeliülendvaid mälestusi, mis on rahalise külluse kõrval hindamatud. Igas mõttes. Need pärandan ma oma lapselastele ja loodan siiralt, et ka nemad ei kingi ega müü neid ära, nagu tänapäöeval kombeks on paljude asjadega teha, ka sünnikoduga. Kahjuks müüvad paljud oma kodud maha, lükkavad vanemad hooldekodude leivale ning pürgivad üha külluse ja muutuste poole. Nii kaotab pärand mõtte ja vajub kõik unustustehõlma, minevik oleks nagu olematu. Ah, ma ei tohi liiga pikalt üksinda olla, kurbusemõtted võtavad võimust. Jah, ma olen mõelnud linnkodu soetamise peale, siis oleks rohkem inimeste keskel, aga kodutalu ma maha müüa ei kavatse, see on hindamatu, nagu ka elu maal, looduse keskel. Lähed ikka hommikuti paljajalu kasteniikesele murule, mis on mürkide poolt saastamata ja tervistav. Ja metsad, mitte ükski korrusmaja ega kivilinna mugavusrajoon ei suuda seda asendada. Mitte ükski! Mõnikord ma tunnen, et vajan meesterahva tuge, tahan tunda mehe lõhna. Olen isegi pisaraid valanud selle kõige puudumise tõttu, aga ma ei suuda ilmselt mitte ühtegi meest omaks võtta. Sõbrana vast küll aksepteeriks, aga mehena mitte. Ma võin kõlada nagu elatanud mutt, aga nii see on. Jah, ma olen kohati kinni hirmudes. Olen kinni kotuse- ja hüljatusehirmus, sest olen seda kord tunda saanud. Tegelikult ei suuda ma siiani oma endist abikaasat hingest rebida ja viimasel ajal meenub ta mulle üha tihedamini. Küllap tuleb see üksindusest. Marite kunagi korvas selle üksindustunde ja igatsuse aga nüüd on tal mees, keda hoida ja armastada. Nii leiangi ennast tihti unistamast ja kurvastamast. Vaid üksindusel on võime mind enda hoovade vahele haarata. Kui Martti väike oli, armastas ta kogu aeg öelda, et tal on maailma ilusam ema. Kuigi ma ennast mingiks iluduseks ei pea, tegid need sõnad mu südamele hiigelsuure pai ja siis ma särasin nagu tuledes New York, nii armastas mu eksabikaasa mulle öelda. Ja tuleb tunnistada, et ka tema vaatas noil hetkeil mind väga armastava pilguga. Seda enam oli mul valus, kui ta ühel hetkel oma pillid kotti pakkis ja pealinna endast poole noorema tibi juurde kolis. Tõsi küll, see liit kestis vaid aastakese ning mu eks käis peale seda mu õlal nutmas. Olgugi, et armastan ted siiani, suutsin ma teha oma südame külmaks, et teda mitte tagasi võtta. Ka minul on oma eneseuhkus, oam kangus. Või olengi ma liiga kange ja uhke naine? Las ma siis olla. Armastan korrata sõnu, mida vanaema alati kordas; „ vana putru üles ei soojendata, see läheb nagunii hapuks!“ Sellest sai nagu elujuhtiv lause minu jaoks, ja mitte ainult lause. Kõik vana, mis on läinud, on minuga kulgemise lõpetanud, see on vana ja surnud energia minu jaoks, mida ma oma ellu tagasi ei ihka. Ainult oma lastele ma nii ei mõtle, nemad on alati teretulnud, nendele on koduuksed alati vanna, ka siis, kui lingid juba roostes on. Jah, ma olen Marttile tänulik, et ta on mind pisut kübermailmas harinud, kuigi ma saaksin ka ilma selleta ilmselt hakkama. Aga nüüd, jõulueelsel ajal tunnen ma laividest ainult siirast rõõmu, nii ei unune vähemalt laste näod ära. Aga hirm püsib endiselt. Ehk rikivad need videolaivid pigem lähedasi suhteid. Noorem generatsioon saab oma igastusevajaduse läbi nende suheldes kätte, aga mina vajan otsest kontakti, pärisinimest, keda hoida ja kallistada. Minust ei saa iial küberinimest, kuigi juba praegu kulgen ajavooluga kaasa. Aga see pole see, see pole minu maailm. Sestap loodan väga, et paari nädala pärast avaneb uks ja mu pere jõuab koju. Ja ma ei pea silmas ühtegi veebiust. Ikka seda ust, mille link kord rooste läheb. Ootus mu hinges on olemas. 31.oktoober.2020.a. Vana-Rääma