EGO - Kadri Kõusaar

"Ego" on Kadri Kõusaare debüütromaan, aga mina jõudsin selle lugemiseni alles nüüd, kuigi raamat ilmus juba aastal 2001. Muide, kirjanik Kõusaar oli siis alles 21 aastane. Ja üleüldse on ikka hästi kirjutatud küll debüüdi kohta. Kadril on rikkalik sõnavara. Oi, kuidas mulle hakkas meeldima paljutähenduslik sõna - mütlema. Seda kasutab autor julgelt, nagu ka muid väljendeid ja situatsioone. Tegelikult peab ka olema suur reisikogemuste pagas, et kirjutada selline raamat. Ja julges. Julgus on ka üks kirjanik Kõusaare teoseid iseloomustav sõna. Ja tarkus. Tark naine kirjutab selliseid raamatuid. Aga nagu me mõne päeva eest ühte seltskonda sattudes ja pimedas koju jalutades vestlesime, on Kadri tõesti reisinud palju ja eks need teosed kipuvad ka ju autorite nägu olema, kuid (kordan) mitte alati. See siin on natuke Kõusaare "Alfa" nägu, seega ... Süžee tiireb raamatu kirjutamise ümber ning kõneleb elust võõrsil ja endast 20 aastat vanema mehe armukeseks olemise staatusest. Kummastaval kombel laseb tugeva egoga tunduv naine ennast ikka ja jälle ära kasutada, aga eks naine on kord selline, et kui ta armastab siis ta armastab. Ja paraku kui armastus on ühepoolne, hakkab vastaspool seda oma kasuks ära kasutama. Üleüldse on see meespeategelane nii vastik tüüp (autor kutsub neid sägadeks), et ... no vähemalt Kadri oskab selle kõik esile tuua ja paljutki veel. Mulle meeldib kirjanik Kõusaare käekiri väga. Igatahes! Aitäh, Kadri! Ja nüüd kopeerin siia ka raamatu tutvustuse. Kadri Kõusaare esikromaan «Ego» ületab mitmeid kirjanduslikke vastandeid. Kui literaadid eristavad «keeletundjaid» ja «elutundjaid», annab Tartu ülikoolis hispaania keelt ja kirjandust õppiv Kõusaar silmad ette enamusele elulähedikele. Kõusaar on maailmarändur, mitte tugitooliharitlane. Tundes hästi siinset olustikku, omat ta ometi ka märksa avaramat kultuuritaju ning käsitleb terase kaasaelamisega kõiki ühiskonnakihte. Samas on tema stiil erakordselt särtsakas «Ego» intensiivsus tuleneb rohkeist vaimukaist kujundeist ja mõistujuttudest. Nõnda pakub teos huvi nii ideegurmaanile kui lihtlugejale. «Ego» on lugu dramaatilistest suhetest ja eksootilistest paikadest. Kuid see on ka romaan ühe romaani sünnist; see sünd lükkub aina edasi -- ent kui raamat lõpeb, avastab lugeja, et on just sedasama romaani lugenud. «Ego» on liikumise eleegia -- püsiv iha tabada midagi teispool silmapiiri, ühtviisi kauget ja hingelähedast nii tuhatnelja ratsutajale kui ratastooli aheldatule. Seda püüdlust ümbritsev maskeraad on kohati groteskne, kuid maskide alt kumavad põnevalt inimlikud pärisnäod. «Ego» särtsuva, sädeleva ja paiguti okkalise päälispinna all on soe süda. Berk Vaher 30. märts 2025. Vana-Rääma

Kreeka Iseseisvuspäeva ja Eesti Raamatu Aasta tähistamine Oreganos

Täna tähistasime Pärnus Oregano restoranis Kreeka Iseseisvuspäeva ja Eesti Raamatu Aastat. Suured ja soojad tänud kutsumast! Laua kattis maitsvate Kreeka roogadega restoran Oregano ja muusikalise etteaste tegi mitmekülgne muusik Olavi Kõrre. Kreeka suursaadik Eestis Gerorges Papadopoulos tutvustas Konstantinos Petrou Kavafise kreeka ja eesti keeles ilmunud luulekogu. Ja samas sai ka Kreeka muusika järgi tantsu lüüa. Ja Kadri, nii vahva oli läbi õhtuse linna koos koju jalutada. Aitäh ka sulle! Ning Merele, aitäh Koidula märgi eest! 27. märts 2025. Vana-Rääma

ALFA - Kadri Kõusaar

Eile õhtul sain loetud Kadri Kõusaare romaani "Alfa." See teos kõneleb alfa-naise otsinguist, õnnest, huvist teatud inimkonna vastu, üksindusest, seksuaalsusest, surmast ning lähiajaloost Lähis-Idas. Väga targalt, oskuslikult ja vilunult kirja pandud. Teos on pisut ka kriminaalne, aga kuidagi möödaminnes toob autor iseenesest mõistavana valusamad pooled kõik meile päevavalgele, viib endaga kaasa ja suudab ka teatud situatsioonidega leppima panna. Tänaseks tundub, et maailm olekski nagu juba rohkem selle teose nägu, kui 2011. aastal, mil see raamat päevavalgust nägi. Toona jäi mul selle lugemine pooleli. Tollel ajal käisin ma raamatukogu kohvikus raamatuid lugemas. Ikka tunnike päevas, vahel kauemgi, kui oli tegu hea raamatuga, mida oli raske riiulisse tagasi panna. Aga ühel päeval seda raamatut riiulis ei olnudki, nii jäigi selle lugemine pooleli. Tollel ajal ma veel nii massiliselt raamatuid koju ei ostnud. Ja raamatukogudes laenutamas ma ka ei käi, nii on, uksuge või mitte, aga on. Ma ei ole ainuke oma tutvusringkonnas, kes tahab raamatut omada. Nüüd oman ka "Alfat." Tegu on kahtlemata targa raamatuga. Kadri on hea inimestetundja. Igal juhul loen meelsasti ta teoseod veel. Nüüd kopeerin siia raamatut tutvustava teksti läbi autori kolleegide silamde ning uurin kas veel mõnda Kadri raamatut müügil on. Vast seda uuemat kirjavahetust hõlmavat teost on, mida loeks ka meelsasti. Uute kohtumisteni, Kadri ja tänud, et pakud niivõrd head lugemist! Ja vabandan juba ka ära, et blogi kahjuks ei võimalda endiselt taandridu panna ning tekst tuleb ühes jorus, aga ma ei oska ka midagi selle muutmiseks teha. Anna (33) on femme fatale – ilus, haritud ja üksik. Armastuse leidmisest on ta peaaegu loobunud, laste saamise soovist veel mitte. Euroopas on aga käivitunud uued, ehmatavad protsessid, mis haaravad kaasa ka Anna. Sõbra päästmine viib naise ettekavatsetud mõrvani. Antisemitism ja Lähis-Ida; armastus ja seks; kuritöö ja karistus – kõik need vastandlikud teemad segunevad “Alfas” kangeks ja kummaliseks kokteiliks. “Alfa” peategelane on noor naine, kuid tegelikult pole sugu määrav. Alfa, trooniletõusnu joovastus kestab vaid hetke. Peagi vajab ta uut saavutust, vingemat sõpra, sügavamat unustust. See on igavene väljakutse enesele ja kogu maailmale; amokk, millest pääsemiseks tuleb siiralt uskuda muinasjuttu. Juudi muinasjuttu? Nemad juba teavad... Marica Lillemets Üheülbastumine, inimeste vaimne ja füüsiline allakäik on romaani tegevuse toimumisajaks põlvkonnajagu süvenenud. Inimkarja α- ja ω-kihti ei seo enam pea miski. Romaanis kujutatud elud ja tõekspidamised on kui ebavõrdsuse manifestatsioon: alfa-naine otsib üleoleva alasti aususega häid geene, ilu ja andekust, keegi teine ​​naudinguid ja kolmas jääb kõigest ilma. Kedagi üheselt hukka või õigeks mõistaks justkui ei saagi. Mitmekihiline hõrk, valus ja helge kirjutamislaad on tõeliselt haarav. Ülle Madise Tulevikunägemus maailmast, kus juudi varjamine on taas kuritegu; kus inimesed jagavad alfadeks, kellele on kõik lubatud, ja beetadeks, kel pole inimväärtust ega inimväärikust. Nägemus, mis tundub võimatu, jabur, kuid kui mõtlema jääme, hakkab õudne. Nägijaks ja tegijaks postmodernne naine, kes tahab elult võtta kõik, mis võtta annab. Jaan Kaplinski

Rääma Rahva Oma Päev 2023.

Traditsioon jätkub ning eile (15.07.2023) toimus juba 7. korda Rääma linnaosas Rääma Rahva Oma Päev, kus mina isiklikult osalesin juba 5. korda. Esimesel aastal läks info minust mööda, teisel aastal avastasin Jaansoni rajal kepikõndides teeviidad antud kogukonnapäeva kohta ja 3. aastal otsustasingi osaleda. Nüüd juba täitsa ootan seda päeva, sündmust, mis leiab aset suve südames ja Rääma linnaosas. Sellel aastal oli meie hoovis juba rohkem osalejaid. Kui eelmisel aastal liitus minuga Maarja oma kiluvõileibadega, siis sellel aastal liitus ka Daisy Ameerika kirbukaga ja Vallo oma raamatute ning ungari veiniga (jne...). Päev kujunes päris põnevaks, kohale oli tulnud rahvast ka Tallinnast ja mujaltki. Nii kohtasin ma näiteks vast üle 10 aasta Ivarit, kellega tutvusime Tallinnas Võtikverre raamatukülla bussi oodates. Võtikverre kutsus mind toona Imbi Paju, kellele olen siiani väga tänulik, aitäh! Seal sai veel mitu tutvust alguse, ka tutvus Soome-Rootsi kirjaniku Emma Jusliniga, Lilli-Krõõt Repnau ning paljude teistega. Olid ajad! Sain sinna Eesti Kirjanike Liidu bussiga ning hea Jan Kaus aitas mul Tallinna tagasi naastes bussipileti automaatpiletimüügiaparaadist osta, millega mul puudus enne kokkupuude, üleüldse ma kardan tehnikat, igasugust. Oli üks tore päev. Nii toredad on ka meie kogukonnapäevad, kuhu olen kutsunud teisigi osalema. Igal juhul Vallo jäi ka rahule ning lubas järgmisel aastal ka kohal olla. Nii armas oli saada igasugust infot, ka minu raamatute kohta ja nendega seonduvalt. Isegi ühe põneva ettepaneku sain. Paljudega vestlesin raamatute ja kirjutamise ning kirjanikuks olemise teemadel. Nagu ka armsa Pärnu juurtega kirjaniku, ajakirjaniku ja filmirežissööri Kadri Kõusaarega, kes on ka räämakas ning veedeb suviti aega vanematekodus. Sportlik Kadri ja ta poeg tulid ratastel. Oli armas kohtuda. Jäin päevaga väga rahule ning nii mõnigi raamat sai kodust läbimüüdud. Aitäh! Jah, kalli õega sai fotojäädvustus tehtud ning Kadriga ka, aga päeva lõpus avastasin, et teistet polnudki aega pilti teha. Ei olnud aega lõunat süüa ega isegi kohvi teha, niivõrd palju rahvast külastas meie hoovi! Ja siis tuli veel ka armas Margot oma perega. Margot oli kunagi mu naabritüdruk, hoidsin teda ning aastakümneid hiljem hoidis ta minu poisse, kui nad väikesed olid. Meie tutvus on umbes 40 aasta pikkune. Alati on armas teid näha, aitäh! Nüüd jään järgmist suve ootama, suvesüdames on taas järgmine meie kogukonnapäev tulemas. Nautigem suve! 16. juuli 2023.