8. oktoobril maakodus

Jälle üks töökas päev seljataga! Nagu näete, istutasin maakodu ukse ette kanarbikud. Need püsivad ju talvel ka igihaljad. Kohe palju ilusam vaadata, ikkagi elusad lilled tervitavad meid nüüd maale naastes. Täna laamendasin ja kolistasin päris palju. Vahepeal ikka puhkasin ka, et jõuvarusid taastada ja siis lõhkusin taas. Natuke jäi veel köögist seda koledat seina, kus enne pliit oli, lõhkuda. No neid kahhelplaate ja vana tsemendisegu, mis kohati on ikka väga tugevasti kinni. Ja kahhelplaadi killud on nii terevad ja lendavad igale poole. Urmas juba hoiataski, et olgu ma ettevaatlik, et silma ei lendaks. Mingi vana kraanikausi kohal olev roostetanud toru tuli ka veel seina seest välja. No natuke jäi veel lõhkuda. Vahepeal kraapisin jälle seda oranži soojamüüri, alumise korruse oma, kus enne olid pliit ja ahi. Seda on ka veel veidi vaja kraapida, varsti jõuan ühele poole. Alumise korruse elutoast sain 2 seina kipsist priiks, poolest seinast veerand ongi veel jäänud, siis saab lõpuks ometi sellest kipsist lahti. Mõni koht veel ülemisel korrusel on ka kipsi all. Eks neid kohti, kus elektrijuhtmestik jookseb, on raske vabastada ja kohati on kips ikka väga kinni. Germo pmst täna taris ehitusjääkide kotte kuuri ja jalutas niisama. Ma teda ei sunni, ju tal siis ei olnud täna erilist töö isu ja tegelikult tal polnudki midagi teha, no pühkida sai ikka ka. Keldrisse ma ju teda ei saada. Sinna tuleb kas endal minna või mõnel abilisel. Esmaspäeval oli poolvend abis, ta ise pakkus ennast appi, nii armas, no nii suur abi oli temast, sest keller on tõesti nagu sea songermaa. Kohutav! Vaid üks ruum neljast on tühi, ülejäänud on tuugalt rämpsu täis. Ma ei tea kas ka veel taarat on, sest ei käinud täna all. Aga see hais oli õnneks elamisest kadunud, sest jätsime just keldri kaudu elamise tuulduma, kui esmaspäeval maalt ära tulime. Ja täna siis võtsin ka uute akende laudadelt telliskivid pealt ära ja sain esimest korda katsetada akende liikuvust. Kõik toimib hästi, Kvaliteetaken teeb kvaliteetset tööd, aitäh! Juba loetud kuude pärast võtan nendega taas ühendust ja lasen ka ülejäänud elamisele uued aknad panna, neid tuleb mitu, üks köögiaken, üks wc aken, keldriaken ja elutuppa siis aken (mitu) ja uks terrassile, aga enne seda on vaja osa seinast maha saagida ning otsin abijõudu selleks, Ise ennast seda tööd tegema ei usalda. Sellised lood siis. Ahjaa, ülemise korruse uued aknalauad teipisin kile alla, et need puhtad püsiks, sest hiljem on seda ehitustolmu sealt raske eemaldada. Ja iga aken sai endale ka elevandi, sest ülespidise londiga elevant pannakse aknale kaitseks, ta kaitseb kodu ja peret kurja silma eest, millega tänavalt kõõrdpilguga su elamist vaadatakse. Aga jah, vaid need elevandid kaitsevad, kellel lont ülespidi. Mu linnakodus on ka kõikide akende vahel, vahel inimesed peatuvad ja vaatavad, eriti lapsed. Las ma olla ebausklik, aga kui ikkagi sulle meeldib see tegelane seal aknal, lisab see nagunii vaid positiivsust juurde. See tarkus ei ole minu välja mõeldud, guugeldage ja saate ise ka teada. Elevandid ostin eile Pärnust Anu Foto poest. Aajah, mõnus taevas teretas ka meid hommikul maale jõudes, selline kuldne, päike just tõusis ja üleüldse oli ilm ilus, päike küttis elamise päris soojaks. Ja pildis on ka kalli sõbranna armas koer Luis, kes meile armsasti poseeris. Ta on meie kallis sõber. Kahjuks lahkus täna teine, keda me samuti suutsime juba armastama hakata - Bräkston, kes on nüüd koerte paradiisis. Nii kurb ... Olge hoitud! 8. oktoober 2026. Vana-Rääma