Teisipäeva hommikul võtsime suuna Lätti. Ei, seekord mitte jalgsi, sest säästsin Germot, hoidsin aktiivsema liikumise tarvis teda kolmapäeva õhtuks, aga sellest juba kirjutan eraldi blogipostituse, sest mul lihtsalt ei mahu kõik /jäädvustused ja/ emotsioonid ühte blogipostitusse ära ning nii on endal ka korrektsem siltide järgi vajalikud teemad välja selekteerida, kui vaja peaks minema, ei pea meeletult kaua kerima. Sest kui ühes blogipostituses on juba üle 50 foto, siis annab ikka neid kerida, kui seda ühteainumast soovid kätte saada. Aga see selleks. Sõitsime Eesti riigi Lemme külast bussiga Läti riiki, Ainažisse (kunagine Heinaste, kui kuulus veel Eesti riigile). Saite aru, jah? :D Käisime tiiru TOP toidupoes ja siis jalutasime Iklasse ning viisime toidukraami Lemme ära, sõime suvilas lõunat ning liikusime järgmise bussiga Häädemeestele. Sisetunne oli nii õige, mõnus salong Vetiver oligi avatud. Olen sinna korduvalt üritanud minna ja aastaid seda armsat kauplust netiavarustest jälginud. Nüüd sain sisse, jee! Nii vähe ongi õnneks vaja. Aga kuna ma olen kosunud, siis kahjuks kleit, mis on nii minu maitse järgi, jäi mulle väikseks. Tuleb uuesti minna. Ja noh nii armas müügihaldjas Külliki on juba ise hea auraga. Oli armas kohtumine ja äratundmine! Uute kohtumisteni! Ja siis jäi bussini veel üks tunnike, et tagasi Lemme sõita. Mõtlesin korra jalutada lasteaia suunas aga siis mõtlesin ümber, ei olnudki otsustanud mida selle tunnikesega teha, kui äkki .... saatus nimega Mai otsustas minu eest! :) Jah, ma juba enne lugesin, et Häädemeeste Muusikakooli hoone juures on silt "Häädemeeste raamatukogu," mis tekitas veidi segadust aga nüüd, tagantjärgi mõeldes meenub, et kui me aasta algupoolel Hedvigi kontserdil käisime, ütles armas Mai, et raamatukogu hoone läheb remonti. Aga armas üllatus oli ikka kui keset Häädemeestet keegi su nime hõikab ja tuppa kutsub. Aitäh, kallis Mai! Ühtlasi tänud ka telefonilaadimise eest, aku pidas ka eilse kontserdi ja tänase linna tuleku kenasti vastu, kuigi ma klõpsasin palju ja filmisin ka. Uute kohtumisteni ka sinuga, kellega on alati nii põnev suhelda ning juttu jätkub kauemaks, nagu oleks tundnud kogu elu. Üldse on kuidagi Häädemeeste valla rahvas nii oma. Ei tea, kas mängib rolli see, et mu lapsepõlv möödus suuremalt jaolt seal, koolitee algas sealt või veel mingi põhjus. Kindel on see, et just Häädemeeste vallas tunnen ma ennast kodus ning hoituna ja armastatuna. Te olete mulle kõik väga kallid seal. Ahjaa, juba mu mälu streigib, Iklast Lemme sõites, mõtlesin armsale Teale ja ta tuligi Metsapoolelt bussile ning Häädemeestel olles mõtlesin armsale Maile, ja ta hõikaski mind ja me kohtusimegi. Kõik klappis. Müstiline teisipäev minu jaoks igal juhul. Lisaks käisin meres ka, kuigi, tuleb tõdeda, merevesi on külm...Õhtul tegime veel külavahel ühe tiiru, pesin pesu ja korjasime seeni ning mustikaid korjasime kõhtu. Ja enne magama minekut taas on filmi vaatamine, seekord "Siin me oleme." Ja mina ikka ja jälle suikusin unederiiki Herta Laipaiga musta opaali saladusega. 16. juuli 2026. Vana-Rääma
