Ühe hea ja mahuka romaani sain loetud. No täna ongi selline lugemise ilm. Tõsi küll, lugesin antud raamatut kaua, sest maakodu taastamise käigus ma lihtsalt olen õhtuti nii väsinud, et üle paarikümne lehekülje lugeda ei jaksa, silm vajub kinni. Eks see varajane tõusmine ole mulle raske. Olen ööinimene. Aga antud raamat on ligi 500 lehekülge pikk. Oli sisukas, mõtlemapanev ja tõsine lugemine. Eks tollest ajastust on jäänud nii mõnigi asi lahti rääkimata ja inimesed on oma saladused vedanud hauda kaasa. Teema kõneleb valdavalt repressioonist. Aga siin jookseb paralleelselt ka peategelase uni, mis on tähenduslik või lausa selgeltnägelik. Tuttav tunne, sest olen ise ka unenäos palju ette ja taha näinud, kuid alati ei oska seda kõike kohe tõlgendada. Igal juhul kirjutan kirjanik Mihkelson usutavalt ja ausalt, pisut isegi natuke liiga pikalt, aga antud (kon)teksti see sobib. Kindlasti loen tema raamatuid veel ning nüüd kopeerin siia raamatut tutvustava teksti, et blogi lugeja saaks ka aimu millest raamat kõneleb. Head lugemist! Romaani peategelaseks on umbes 1944. aastal sündinud naine, kes püüab iseseisvuse taastanud Eestis, 1990. aastate teisel poolel leida nõukogude aja arhiividest infot oma vanemate saatuse kohta pärast Teist maailmasõda. Tema isa Meinhard ja ema Vilma läksid pärast maailmasõda repressioonide hirmus metsa, isa hukkus segastel asjaoludel ja ema tuli hiljem metsast välja, kuid ei hakanud enam tütart kasvatama. Naine kasvab esmalt sugulaste juures, siis internaatkoolis. Vanemate käekäigu avanemise looga paralleelselt kulgeb peategelase mõistatusliku unehaiguse lugu, milles unenäod vahelduvad tegelikult toimunuga. 22. august 2026. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar