Ja möödunud öösel sain loetud ühte imearmsat Eestimaa alevit tutvustava raamatu "Lavassaare läbi aegade," mis mulle kunagi kingiti. Toona lugesin ka selle läbi, kuid mõni raamat, nagu ka asukoht, saab nii armsaks, et sa loed teda veel ja hea, kui on raamaturiiulist võtta. Lisaks figureerivad siin ka head lavassaarlased Ülle Varik ja Liia Gentalen jt... No ma ise ka elasin selles armsas alevikus suisa 10 aastat. Lapsed kasvasid seal ja Geio alustas koolitööd toonases Lavassaare Algkoolis. Ja me elasime selles korterelamus, mis ehitati uude asulasse ehk mäe otsa kõige esimesena, aadressil Võidu 4-3. Üks toonastest naabrinaistest Salomia (Salme) Baranina pajatas Lavassaare ajaloost tihti, ta oli esimene, kes sinna majja kolis, esimene uue asula elanik. Kolisid vanast asulast rongiga, sest otse maja eest läks toona veel kitsarööpmeline raudtee. Isegi uksi ei olnud veel majal ees. Ja ma nii mäletan kui meie pere 1995. aastal Lavassaarde kolis ning trepipeal tuli vastu üks memm, kelle kohta ma ütlesin, et tema vist on küll 100 aastane. Oligi. Nime ma enam ei mäleta, aga tegu oli Salomia 100 aastase emaga, üks mu naabritüdruk siis :) Ma töötasin mõned aastad veel edasi Lavassaares peale Pärnusse kolimist 2005. aastal. Ilusad ajad olid ja see raamatuke pani neid taas meenutama. 1995. aastal tutvusin ka ühe sõbranna Gaudiga, kellega suhtelem siiani ja 29 aastat hakkab sellest saama juba. Siin tahaks meenutada ka kuidas me tutvusime. Olin äsja Lavassaarde kolinud, kui Gaudile helistas üks mu hea sõber Marco, kes elab tänaseks juba aastakümneid Ameerikas, palus et Gaud mind telefonile kutsub. Nii Gaud mind leidsiki ja sealt sai alguse meie sõprus. Ja kalli Jaanikaga tutvusin ma ka Lavassaares, teda ma olen nimetanud oma "maailmaparimaks" sõbrannaks. Ei teagi kus kohast see alguse sai, aga nii see on. Ilusad ajad olid. Ja ka kalli Annega tutvusime just selles armsas alvesi. Ja paljude teistega ka. Kui hakkaksin kõiki nimetama ja memuaare kirja panema, saaks neist paksu raamatu :) Aitäh, mu kallid sõbrad, kes te olemas olete! Ega õige sõprus ei kao ka siis, kui pikalt ei näe, see pigem süveneb. Oluline on see, kui sa saad inimesi usaldada ja seda ka läbi aastakümnete. Aitäh, Lavassaare! Võtke siis mu uus sõber Aljona ka omaks, kes oma armsa (7 liikmelise) perega hljuti sinna kolis. Onju!? ;) 7. jaanuar 2024. Vana-Rääma
