Omadega maal

Kuna eile (just eile, sest praegu on juba 31. juuli) saatsime päikese looja maal, suvilas, ehk siis Lemmes ja olime igas mõttes omadega maal, siis blogipostitus kõnelebki sellest. Kõik oli chill, aga meres, kus vesi oli soe nagu supp, tahtsid kihulased suhu, silma ja ninna ennast istutada. Metsas tahtsid parmud meid nahka panna ja suvila terrassil istudes sääsed, siis olime möödunud õhtul parajaks suutäi(t)eks neile kõigile. Plaanitud vaarika korjamine jäi lihtsalt katki, mul hakkas Germost kahju. Noppisime mõne vaarika suhu ja maasika samuti. Aga armsad Tartu sõbrad suvitavad ka just maal, nii me rannas kokku jooksimegi. Oli armas. Germo ja Ave tegid veidi diskotantsu ka ja ööseks naasime koju. Ongi juba öö, aga ma alles blogin ja Germo teeb voodeid üles. 29. juuli veetsime ka maal, mu uues kodus-maakodus, kus ma terve päeva koristasin, Germo aitas prügikotte konteineritesse ja lõkkehunnikusse viia. Teha on palju, aga alates 28. juulist olen ma tõesti kinnisvara omanik, päris oma kodu omanik ja olen selle üle õnnelik. Tõsi küll, teha on palju, aga hakkan vaikselt oma kallist kodu ehitama. See on pikajaline projekt, kiiret ei ole kusagile, aega on. Tasa ja targu ning täpselt oma nägemise järgi ja kõik, kes teil on ehitusmaterjali üle ja te ise ei vaja, võtan vastu. Aitäh! Õnneks ei ole ma kellelgi võlgu, ei ole mul ühtegi pangalaenu ega midagi. Huvitaval kombel armastab mõni väga mu rahakoti piiluda ja aiva pinnib kuidas ja mille eest ma kodu ostsin. Olgu öeldud et kogusin seda raha aastaid, ikka kõhu kõrvalt, ei ole ühtegi laenu võtnud, pole ka miljoneid võitnud, rahapuud leidnud ega lotoga võitnud. Tõsi küll lotoga olen võitnud veel ja veel, näiteks Bingoga kolmapäeval taas 2 eurot (15 võit sellel aastal), Kullapajaga 2 eurot, need kannan ka hoiusele, kõik panen kasvama. Kes kopikat ei korja, see rublat ei saa, see on ju vana tõde. Aga kummaline on see, et mõnda niiväga huvitab mu rahakoti sisu. Ja olgu siin välja öeldud ka tõsiasiu, et see raha ei tulnud raamatumüügist, sest raamatumüügi raha ei tule mulle, see on kirjastuse raha, sestap teie jutt, et kasutasin ostuks oma firma raha, ei pea tilkagi vett. Pigem on kirjastus päris kopsaka summa mulle võlgu. Küll saan ka selle kätte, sest enam ei pea mu kirjastus Rahva Raamatule igakuiselt utoopilisi makse maksma. Ja vaata nüüd tuleb pettumus, jah, ärge lootke, et ma hakkan oma maakodust siia blogima, nagu ma pidevalt teinud olen. Vaat ei hakka, sest see on minu privaattsoon, mis ei kuulu avalikustamiseks. Kunagi ehk, kui mu projekt on valmis (no nii 10 aasta pärast) siis panen võrdluseks pilte üles, aga praegu jäävad need vaid arvutisse, blogisse ei tule. Jonni pärast. Ma ei vaja oma koju kõõrdpilke. Niisiis. Nüüd on välja öeldud see, mida mõeldud.Nii on ja nii jääb. Head tuttavad teavad, kus asub mu kodu ja nende jaoks on ka uksed valla. Ütlen vaid nii palju et ma olen merelaps ja mul peab kasvõi metsa taga meri olema ning maakodus on see täiesti olemas. Aga nüüd head ööd! Homne päev on juba paika pandud, pean ennast magama ajama ja raamat öökapil ka juba karjub :) Blogi kirjutasin juba 31. juulil 2026. Vana-Rääma

15. ( ja 16.) juulil Lemmes ja Kristiina Ehini ja Silver Sepa plaadi "Laena mulle tiivad" esitluskontserdil Lepaõuel Treimanis

Kolmapäeva ehk 15. juuli hommik kulges vaikses rütmis. Vaid RMK-lt käisime vett toomas ning pesu pesin ära. Kuna merevesi oli jätkuvalt minu jaoks külm siis kahjuks vette ma ei saanud. Asetasin lamamistooli suvila ette ja unustasin ennast taas Herta Laipaigaga musta opaali radadele seiklema. Oli vaja ennast ju õhtuseks Kristiina Ehini ja Silver Sepa plaadi "Laena mulle tiivad" esituskontserdile Lepaõuele Treimanis värskena hoida, et peale seda need 5 km jalgsi Lemme tagasi tulla. Eelnevatel päevadel liikusime lausa ligi 20 km maha, sestap hoidsime oma jalgu ja kolmapäevane rada tuligi üksnes 7,5 km pikkune. Aga kontsert oli seda kõike väärt ja rohkemgi veel. Minu suur lugupidamine ja tänusõnad teile selle võrratu elamuse eest! Ja ma soetasin ka armsa Kristiina romaani "Südametammide taga," kuid plaati mitte, sest olen ka see, kellel pole seda kahjuks kusagil kuulata. Ehk kunagi. Ja suure lugejana ma ju neelan raamatuid, sestap tahtsin just seda. Huvitav oleks teada kuidas Kristiina proosat kirjutab, sest poetessina on ta väga hea. Nüüd kohevarsti saan teada. Mõnus! No Lepaõue oli rahvast ikka nii tulvil ja kohati tundus (lisaks mujalt tulnud rahvale) et pool Pärnut on ennast kohale ajanud. Ka liinibuss peatus otse Treimani kultuurimaja ees ja enamus bussi läks tühjaks. Seal kutuurimaja või rahvamaja taga, umbes 500 meetri kauigusel asubki Silver Sepa kodutalu, mille hoovis kontsert toimus. Kohal oli ka palju teisi muusikuid, näiteks "Jaagu mälestuseks" liitus flöödil Krista Citra Joonas. Jaagu mälestuseks, armastuse pühitsuseks! Lisaks veel Silveri koolivend Andre Maaker, Ara Yaralyan, Martin Petermann, ja paljud teised. Muide, mul on nii helgelt ja selgelt meeles mu kunagi õpetaja, Silveri vanaisa Valter Soomre. Ta oli üks mu esimesi õpetajaid, kui ma seitsmekümnendate lõpus Metsapoolel kooliteed alustasin. Ta tabas mu loomuse ja arvas, et minust võiks muusik, kirjanik või kunstnik saada. Meest sõnast - härga sarvest! Aitäh, hea Valter ja tervitused sulle sinna, kus sa juba aastakümneid oled, kuid helge mälestus sinust ei kao! Tagasitulek Lemme oli omaette elamus, sest päike hakkas loojuma. Lahkusime Leapaõuelt kell 21.17 ja Lemme (suvilasse) jõudsime täpselt tunni aja pärast ehk siis 22.17. Päikese loojumist imetlesime Orajõe parklast, mis oli rahvast tulvil ja kõigil üks ja ainus soov - näha neid imeilusaid loojanguid Häädemeeste vallas! Aga suvila taga oli taevas ikka peale loojumist ka eriline. Jäädvustasin. Eile videoid ei piilunud enam, Germo läks üsna varsti magama ja mina panin musta opaali tagakaane kinni umbes poole ühe paiku. Jõudsin ka selle lugemisega ühele poole. Oli armas elamus. Aitäh! Hommikul äraksime vara, pakkisime ennast kokku ja tulime linna, sest siin ootasid juba kohutsused. Ja päev kalli ämma seltsis läks ka kenasti. Aitäh, Universum! Olge kõik terved, hoitud ja armastatud! 16. juuli 2026. Vana-Rääma