Kuidas ma jõuan nii palju lugeda ja kirjutada? Paljud küsivad...

meie armas Kiti

  Jah, viimasel ajal ma postitan blogisse rohkem oma loomingut ja raamatuarvustusi. Nii on. Tihti küsitakse minu käest, et kuidas ma jõuan nii palju lugeda ja kirjutada. Teate, selleks ei olegi jõudu vaja. Kirjutamine on minu kirg ja kasutan juhust, kui inspiratsiooni jagub. Vahel on olnud aegu kus ma ligi pool aastat ei kirjuta ühtegi romaani peatükki, aga luuletusi, novelle ja artikleid immitseb siis rohkem. Ma ei saa sundida ennast romaani kirjutama, see tahe peab seestpoolt tulema. Ja just hetkel on see periood, ehk siis kirjutamise ja lugemise periood.

  Lugemisega ona sarnased lood. Kui "olen lainel" siis ei tule õhtul (reeglina öösel) voodisse minnes und ka, kui ma pole vähemalt paarkümmend lehekülge raamatut lugenud. Siis käin nagu peata kana ja tunnen, et midagi on puudu. Aga, kui tuleb lugemispaus, siis võib ka see kesta kaua. Eelmisel aastal tuli, kevadel. Nii lugesin ma möödunud aastal vaid 16 raamatut läbi.

 Meil on facebooki avarustes grupp nimega "Eesti kirjaneitsid," mille tegi noorkirjanik Maria Lepmaa. Seal vahetame naiskirjanikega omavahel raamatuid ja muudkui loeme. Raamatut osta on kallis, aga vahetada on väga hea, kui on mida vahetada. Pealegi olen ma selline inimene kes juba ammu ei käi raamatukogudes ja seda lihtsalt põhjusel. Kui ma toon sealt portsu koju, tuleb ilmtingimata lugemispaus ja raamatud jäävad kapiotsale tolmu koguma. Ei tea miks, aga nii on. Sellepärast sobib mulle vahetamisvariant. No, täpsemalt öeldes me vahetame päriseks, mitte ei laenuta. Raamatuid ilmub palju ja tahaks ka paljusid lugeda. Mingil ajal, kui ma kesklinnas veel elasin, käisin raamatupoes raamatuid lugemas, latte auras nina all ja...Kodus on mul eraldi riiulid pühendustega raamatute jaoks ja neid on juba hulgim.

 Aga ma ausalt ainult ei loe ja ei kirjuta. Isegi süüa teen vahepeal ja külapeal käin ja poes käin ja...Eraelulise blogi kirjutamise jätsin harvemaks juba eelmisel aastal ja selleks oli põhjust. Vahepeal ikka kirjutan selliseid postitusi nagu see on , ka.

  Sorry, kui ma vahel mõnele kõnele vastamata jätan, kui ikka inspiratsioon peale tuleb, panen telefoni hääletuks ja sukeldun segamatult oma käsikirjadesse. Pean nii tegema, sest vahel lihtsalt on seda vaja. See on üks mobiilse maailma miinusied, ma vajan ka omaette olemist. Ja jätkuvalt ei mõista ma neid inimesi kes seltskonnas olles ennast telefoni kaudu netti unustavad. Üks asi on seal korra surfata, aga...Mina kasutan telefoni helistamiseks ja kuna mul fotokat enam ei ole, siis ka pilditamiseks. Ma pole kunagi telefoniga netis käinud ja ei hakka ka käima. Minu valik. Reaalne elu on kvaliteetelu! Vähemalt minu jaoks.

 Täna käisime ka külapeal ja Kitit ma seal just pildistasin. Imearmas ja hästi pirakas kass, kes solvus mu peale, kui telefonile vastasin ja tema paitamise jätsin. Nii ta lauale magama läkski.

hiiglasest Kiti. Germo on taustal nagu kirp :)

 Ja Zorrol läheb ka kenasti. Igavene kiusupunn on. Ikka aeg-ajalt ajab mind hommikuti varbaid närides üles või käib otsa vaatamas, kui külge keeran. Aga magab ikka minu voodis, päeval ei laiuta, aga öösel on pool voodit tema käes. Päeval magab nii.

Zorro päevaune poos

 Eile sain Tuule Linnu raamatu "Tavaline perekond" postist ja hakkasin ka lugema. Lugesin hommikuni. Aga sellest blogin siis, kui leotud saan.

Tuule Lind "Tavaline perekond"

ja pühendus

 Üleeile toodi mulle kilusid, millest nikerdasin ise vürtsikilud. Kalasõber, nagu ma olen. Täna juba maitsesime, head tulid.

ei saa me läbi kiluta...

 Täna on tihe külalistepäev olnud, tundub, et romaani 5. peatükk jääb homset ootama. Aga raamatuga voodisse kibelen ma juba ammu. Varsti lähengi. Ja ärge siis helistage mulle hommikul 8-10 ajal, siis ma lihtsalt magan ja telefon on hääletu. Minu päevad algavad kell 11 ja lõppevad tihti öösel kell 3-5.

Tänan tähelepanu eest!

4. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma