pühapäev, 19. veebruar 2017

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum


  1.   peatükk

  „Äratust! Õite palju võõraid liigub täna meite mail! Kas ehmatasin?“ küsis Hirmus Ants, nähe juhmi näoga võõrast noormeest autos istumas. Trevor pööras pilgu elatanud taadi suunas ja jäi teda ainiti piidlema. Ta vaatas päris mitmeid minuteid silmi pilgutamata, nagu kergete epilepsiahoogude all vegeteeriv inimolend, kuid ta mõtted olid mujal, tema mõtted olid palju kaugemal, ära metsast ja ära reaalsusest. Antsul hakkas päris hirm ja arvas, et noormees vajab abi.
  „Kas ma saan sind kuidagi aidata? Oled eksinud? Masin vedas alt? Kus kaugelt mehi oled? Ära sa ütle, et Tõukrest?“ püüdis vana nalja visata, kuid ilmselt ei jõudnud tema naljad kas Tervorile kohale, või on ta muulekeelne, arvas Ants. Vanamees kratsis kukalt ja tahtis juba vene keeles noormees kõnetama hakata, kuid siis avas Trevor suu.
  „Tänud muretsemast! Minuga on kõik kõige paremas korras,“ vastas noormees kidakeelselt ja sellepeale lahkus taat oma teed. Mis sa ikka neid sõnu välja üritad rebida, kui neid lihtsalt eie ole, mõtles Ants endamisi.
  Veel mõnda aega istus Trevor edasi, kuni meenus ema, kelle ta metsavahel autost välja oli lasknud.Mõne aja pärast peatus ta kohas kus tema arust ema autost väljus, kuid näha ei olnud seal kedagi. Ema oli kadunud nagu vits vette. Trevor sattus segadusse. Siis meenusid talle Antsu sõnad, et vanamees olla mitmeid võõraid seal liikumas näinud, ehk nägi emagai. Aga nüüd oli hilja onkli käest asja uurida, sest onkel oli läinud ja Trevorile teadmatus suunas. Ilmselt kadus ta metsasügavustesse, arvas Trevor. Ja õigesti arvas. Noormees kahetses, et oli lasknud taadil minna. Ta mõtles veidi, keeras autol otsa ringi ja kimas tagasi kohta kus võõras teda kõnetanud oli. Tee peal mõtles ta, et kas oli ikka kõik ilmsi, või nägi ta und. Trevor sõitis kõik kurvid sirgeks, kuid mitte ühtegi hingelist tee ääres näha ei olnud.
  „Ohjah, Maris on ju käeulatuse kaugusel,“ avastas ta ennast taas Marise vanatädi õuelt. Sellel korral ei tulnud keegi teda tervitama, ka isegi mitte Maris. Trevor oli hämmingus, kuna arvas, et ta ei ole kellelegi liiga teinud. Järgmine hirm haaras noormehe oma embusesse.
  Mathilde nägi Trevori autot hoovis, aga ta ei söandanud Marist üles ajada.Pealegi polnud ta kindel kas Maris magab või loeb raamatut. Arvas, et ehk eirab neiu meelega noormeest. Memm ei läinud ka ise Trevorit tervitama, kuna viimane oli ennist tema lemmiksugulase hingele haiget teinud. Memm pani leesikatee tarvis vee keetma ning istus rahumeelselt laua taha. Tema neerud tegid talle liiga, kuid mõrkjas leesikatee on just see kõigem õigem tee neerude raviks ning seda tarbis Tilde aeg-ajalt, sest talle ei olnud võõrad ka igasugused põievaegused. Memme ootas tegelikult ammu operatsioon, aga ta suutis sellest keelduda. Meedikute väitel olla Mathildel emakas alla vajunud, nagu ikka eakamatel naistel juhtuda võib, ja see tekitab vaegusi alakehas. Ei memm meedikuid uskunud ning juba aastaid oli ta oma korjatud ravimtaimede tõmmiste ja tinktuuridega ennast ravinud. Tõsi küll, palju oli abiks talle ka Hirmus Ants, kes paar kodra kuus leidis ikka aega Tilde juurest läbi astuda, ravimtaimed kaasas. Egas Tilde kade ei olnud, ta maksis Antsule hundijalaveega, sest Ants ei arvanud rahatähtedest midagi. Just see vanatoi oli inimene kellega Mathilde kõige rohkem reaalselt suhtles, sest teised leidsid harva tee paksu metsa sees elava memme juurde. Küll sai suheldud telefoniga, aga inimene vajab vahel ka ikka reaalset suhtlemist, et ära ei manduks ja ennast hüljatuna tundma ei hakkaks. Pealegi oli neil palju teemasid millest Antsuga pajatada, kuid need olid nende vahelised saladused miida kiivalt mõlemad enda teada hoidsid. Saladused mis ei olnud kolmandatele kõrvadele.
  „Tere! Kus Maris on?“ katkestas Trevor memme mõttelõnga. Enne, kui memm jõudis suud avada, avanes uuesti talumaja uks ja tuppa astus Maris. Neiu jäi oma kallimat solvunud pilguga vaatama ja ootas vabandust, kuid seda ei tulnud.
  „Mis tuuled sind siia tagasi tõid? Kaotasid veel midagi ära või?“ ei suutnud ta ka vaikida.
  „Ma ei tea. Ma tõesti ei tea mis tuuled mind siia tõid. Vist idatuuled, või hoopis lõuna. Mingid tuuled ilmselt tõid, aga ma ei teinud näppu niiskesks, et uurinud puude sammaldunud pooltelt kus põhjapool on. Minu rattad lihtsalt tõidki mind siia. Kõik.“ vastas Trevor.
  „Heakene küll. Ole lahke ja võta istet. Kas sa leesikateed armastad?“ pakkus Mathilde.
  „Aitäh! Aitäh! Maateed on alati mulle meeldinud, paluks üks kruusitäis, kui ma liiga ei tee.“ oli noormees viisakas.
  „Aga ole pai ja pane mulle külma vett teele peale, mul on kohutav janu,“ lisas ta.
Memm kuuletus, kuid ise muigas. Ta aimas kohe, et Trevor ei tea leesikateest midagi, muidu ta ei jooks seda meelsasti ja veel janu kustutamiseks. Aga tema ise pakkus ja külalislahkuse poolest ei saanud kunagi Mathildele midagi ette heita. Alati, kui keegi tema ukselävelt üle astus, oli memm jalgel ja askeldamas, et ikka tulijatele kehakinnitust pakkuda. Juba olidki hapukapsas ja liha puupliidile sooja pandud, sest tema oli vanamoodne inimene ja arvamusel, et eesti mees peab liha sööma, siis jaksab rohkem. Memm ei mõistnud miks igasugused tänapäeva ajakirjad avaldavad artikleid, et liha söömine on kurjast. Ta ei saanud aru ka veganitest ja dieeditajatest. Tema arust just peab eesti mees liha sööma, et Põhjamaa karges kliimas ellu jääda. Troopika inimesed toitugu millest tahes, see memme ei morjenda. Eeestimeelse ja eestikeelse inimesena läheb korda talle just elu meie riigis. Tõsi küll, ise ta toitus rohkem kana- ja kalalihast, sest tema väsinud ja vana keha ei kannatanud sealiha enam, see tekitas puhitsust ja lõi memme seest täis, ning isegi hainagat oli raske.Samu efekte tekitas kapsas, kuid sellest ta loobuda ei suutnud. Ja alati pidi ilmtingimata selle seees olema seapekki, muidu polnud maistse õige. Aga kuna memm arvastas hirmsasti ahjusütedel praade valmistada, siis sealihast tegi ta ka palju hõrgutisi, pani sügavkülma, et külalistele pakkuda.
  Trevor haaras teetassi ja jõi selle põhimõtteliselt ühe sõõmuga tilgatumaks. Alles siis hakkas ta maigutama ja tundis sapi maitset suus. Noormees tormas majast välja nagu tuulispask ja tühjendas oma mao maja ette, otse Tilde lillepeenrasse ja peale toimingut istus maha ning hakkas häbi tundma. Aga tulijal oli kiire olnud ja nüüd polnud enam midagi päästa, lämmastik missugune Tilde liledele!
Maris piilus läbi akna ja nägi õnnetut Trevorit, kuid ei rutanud ka tema juurde. Nende vahelt oli nagu must kass läbi jooksnud. Tegelikult tujutses just Maris, sest trevor oli kuidagi segaduses ja ummikus endaga.
  „Mine tütreke, ja kutsu oma peiu tuppa. Ma lähen võtan kastekannu ja kastan lilled ära. Saate segamtult omakeskis olla,“ pakkus memm.
  „Ei, ei, ma lähen pigem ise!“ lausa hüüatas Maris ning astus hoovi, kuid suundus kohe kasvuhoone suunas. Trevor ei näinudki kes majast väljus, tal ei teadnud niigi kuhu oma silmi peita. Kuid memm ei kannatanud seda kõike pealt vaadata. Ta läks ukselävele ja hõikas noormeest.
  „Tule nüüd tuppa ja loputa oma magu kenasti ära! Hapukapsas ja liha ongi juba soojad, saad uuesti mao ära täita ja sellel korral ikka korraliku meeste toiduga!“
  Trevor tõusis lillepeenra juurest murult ning suundus majja. Kui memm oli talle hiigelprae lauale pannud ja head isu soovinud, helises noormehe telefon.  

18.-19. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar