- peatükk
„Äratust! Õite palju võõraid liigub täna meite mail! Kas
ehmatasin?“ küsis Hirmus Ants, nähe juhmi näoga võõrast
noormeest autos istumas. Trevor pööras pilgu elatanud taadi suunas
ja jäi teda ainiti piidlema. Ta vaatas päris mitmeid minuteid silmi
pilgutamata, nagu kergete epilepsiahoogude all vegeteeriv inimolend,
kuid ta mõtted olid mujal, tema mõtted olid palju kaugemal, ära
metsast ja ära reaalsusest. Antsul hakkas päris hirm ja arvas, et
noormees vajab abi.
„Kas ma saan sind kuidagi aidata? Oled eksinud? Masin vedas alt?
Kus kaugelt mehi oled? Ära sa ütle, et Tõukrest?“ püüdis vana
nalja visata, kuid ilmselt ei jõudnud tema naljad kas Tervorile
kohale, või on ta muulekeelne, arvas Ants. Vanamees kratsis kukalt
ja tahtis juba vene keeles noormees kõnetama hakata, kuid siis avas
Trevor suu.
„Tänud muretsemast! Minuga on kõik kõige paremas korras,“
vastas noormees kidakeelselt ja sellepeale lahkus taat oma teed. Mis
sa ikka neid sõnu välja üritad rebida, kui neid lihtsalt eie ole,
mõtles Ants endamisi.
Veel mõnda aega istus Trevor edasi, kuni meenus ema, kelle ta
metsavahel autost välja oli lasknud.Mõne aja pärast peatus ta
kohas kus tema arust ema autost väljus, kuid näha ei olnud seal
kedagi. Ema oli kadunud nagu vits vette. Trevor sattus segadusse.
Siis meenusid talle Antsu sõnad, et vanamees olla mitmeid võõraid
seal liikumas näinud, ehk nägi emagai. Aga nüüd oli hilja onkli
käest asja uurida, sest onkel oli läinud ja Trevorile teadmatus
suunas. Ilmselt kadus ta metsasügavustesse, arvas Trevor. Ja õigesti
arvas. Noormees kahetses, et oli lasknud taadil minna. Ta mõtles
veidi, keeras autol otsa ringi ja kimas tagasi kohta kus võõras
teda kõnetanud oli. Tee peal mõtles ta, et kas oli ikka kõik
ilmsi, või nägi ta und. Trevor sõitis kõik kurvid sirgeks, kuid
mitte ühtegi hingelist tee ääres näha ei olnud.
„Ohjah, Maris on ju käeulatuse kaugusel,“ avastas ta ennast
taas Marise vanatädi õuelt. Sellel korral ei tulnud keegi teda
tervitama, ka isegi mitte Maris. Trevor oli hämmingus, kuna arvas,
et ta ei ole kellelegi liiga teinud. Järgmine hirm haaras noormehe
oma embusesse.
Mathilde nägi Trevori autot hoovis, aga ta ei söandanud Marist
üles ajada.Pealegi polnud ta kindel kas Maris magab või loeb
raamatut. Arvas, et ehk eirab neiu meelega noormeest. Memm ei läinud
ka ise Trevorit tervitama, kuna viimane oli ennist tema
lemmiksugulase hingele haiget teinud. Memm pani leesikatee tarvis vee
keetma ning istus rahumeelselt laua taha. Tema neerud tegid talle
liiga, kuid mõrkjas leesikatee on just see kõigem õigem tee
neerude raviks ning seda tarbis Tilde aeg-ajalt, sest talle ei olnud
võõrad ka igasugused põievaegused. Memme ootas tegelikult ammu
operatsioon, aga ta suutis sellest keelduda. Meedikute väitel olla
Mathildel emakas alla vajunud, nagu ikka eakamatel naistel juhtuda
võib, ja see tekitab vaegusi alakehas. Ei memm meedikuid uskunud
ning juba aastaid oli ta oma korjatud ravimtaimede tõmmiste ja
tinktuuridega ennast ravinud. Tõsi küll, palju oli abiks talle ka
Hirmus Ants, kes paar kodra kuus leidis ikka aega Tilde juurest läbi
astuda, ravimtaimed kaasas. Egas Tilde kade ei olnud, ta maksis
Antsule hundijalaveega, sest Ants ei arvanud rahatähtedest midagi.
Just see vanatoi oli inimene kellega Mathilde kõige rohkem reaalselt
suhtles, sest teised leidsid harva tee paksu metsa sees elava memme
juurde. Küll sai suheldud telefoniga, aga inimene vajab vahel ka
ikka reaalset suhtlemist, et ära ei manduks ja ennast hüljatuna
tundma ei hakkaks. Pealegi oli neil palju teemasid millest Antsuga
pajatada, kuid need olid nende vahelised saladused miida kiivalt
mõlemad enda teada hoidsid. Saladused mis ei olnud kolmandatele
kõrvadele.
„Tere! Kus Maris on?“ katkestas Trevor memme mõttelõnga.
Enne, kui memm jõudis suud avada, avanes uuesti talumaja uks ja
tuppa astus Maris. Neiu jäi oma kallimat solvunud pilguga vaatama ja
ootas vabandust, kuid seda ei tulnud.
„Mis tuuled sind siia tagasi tõid? Kaotasid veel midagi ära
või?“ ei suutnud ta ka vaikida.
„Ma ei tea. Ma tõesti ei tea mis tuuled mind siia tõid. Vist
idatuuled, või hoopis lõuna. Mingid tuuled ilmselt tõid, aga ma ei
teinud näppu niiskesks, et uurinud puude sammaldunud pooltelt kus
põhjapool on. Minu rattad lihtsalt tõidki mind siia. Kõik.“
vastas Trevor.
„Heakene küll. Ole lahke ja võta istet. Kas sa leesikateed
armastad?“ pakkus Mathilde.
„Aitäh! Aitäh! Maateed on alati mulle meeldinud, paluks üks
kruusitäis, kui ma liiga ei tee.“ oli noormees viisakas.
„Aga ole pai ja pane mulle külma vett teele peale, mul on
kohutav janu,“ lisas ta.
Memm kuuletus, kuid ise muigas. Ta aimas kohe, et Trevor ei tea
leesikateest midagi, muidu ta ei jooks seda meelsasti ja veel janu
kustutamiseks. Aga tema ise pakkus ja külalislahkuse poolest ei
saanud kunagi Mathildele midagi ette heita. Alati, kui keegi tema
ukselävelt üle astus, oli memm jalgel ja askeldamas, et ikka
tulijatele kehakinnitust pakkuda. Juba olidki hapukapsas ja liha
puupliidile sooja pandud, sest tema oli vanamoodne inimene ja
arvamusel, et eesti mees peab liha sööma, siis jaksab rohkem. Memm
ei mõistnud miks igasugused tänapäeva ajakirjad avaldavad
artikleid, et liha söömine on kurjast. Ta ei saanud aru ka
veganitest ja dieeditajatest. Tema arust just peab eesti mees liha
sööma, et Põhjamaa karges kliimas ellu jääda. Troopika inimesed
toitugu millest tahes, see memme ei morjenda. Eeestimeelse ja
eestikeelse inimesena läheb korda talle just elu meie riigis. Tõsi
küll, ise ta toitus rohkem kana- ja kalalihast, sest tema väsinud
ja vana keha ei kannatanud sealiha enam, see tekitas puhitsust ja lõi
memme seest täis, ning isegi hainagat oli raske.Samu efekte tekitas
kapsas, kuid sellest ta loobuda ei suutnud. Ja alati pidi
ilmtingimata selle seees olema seapekki, muidu polnud maistse õige.
Aga kuna memm arvastas hirmsasti ahjusütedel praade valmistada, siis
sealihast tegi ta ka palju hõrgutisi, pani sügavkülma, et
külalistele pakkuda.
Trevor haaras teetassi ja jõi selle põhimõtteliselt ühe sõõmuga
tilgatumaks. Alles siis hakkas ta maigutama ja tundis sapi maitset
suus. Noormees tormas majast välja nagu tuulispask ja tühjendas oma
mao maja ette, otse Tilde lillepeenrasse ja peale toimingut istus
maha ning hakkas häbi tundma. Aga tulijal oli kiire olnud ja nüüd
polnud enam midagi päästa, lämmastik missugune Tilde liledele!
Maris piilus läbi akna ja nägi õnnetut Trevorit, kuid ei rutanud
ka tema juurde. Nende vahelt oli nagu must kass läbi jooksnud.
Tegelikult tujutses just Maris, sest trevor oli kuidagi segaduses ja
ummikus endaga.
„Mine tütreke, ja kutsu oma peiu tuppa. Ma lähen võtan
kastekannu ja kastan lilled ära. Saate segamtult omakeskis olla,“
pakkus memm.
„Ei, ei, ma lähen pigem ise!“ lausa hüüatas Maris ning astus
hoovi, kuid suundus kohe kasvuhoone suunas. Trevor ei näinudki kes
majast väljus, tal ei teadnud niigi kuhu oma silmi peita. Kuid memm
ei kannatanud seda kõike pealt vaadata. Ta läks ukselävele ja
hõikas noormeest.
„Tule nüüd tuppa ja loputa oma magu kenasti ära! Hapukapsas ja
liha ongi juba soojad, saad uuesti mao ära täita ja sellel korral
ikka korraliku meeste toiduga!“
Trevor tõusis lillepeenra juurest murult ning suundus majja. Kui
memm oli talle hiigelprae lauale pannud ja head isu soovinud, helises
noormehe telefon.
18.-19. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar