- peatükk
„Tere päevast! Siin piirkonnavolinik Ronald Vanaküll. Kas ma
räägin Trevor Williamsiga? Olen siin nii mures, püüan Mirell
Williamsiga ühendust saada, aga tundub, et ta kas on leviaugus või
on lihtsalt telefoni välja lülitanud,“ kaebas Vanaküll.
„Jah, mina see tõesti olen. Ma palun kõigepealt vabandust, et
ägestusin ja teile kehavigastuse tekistasin. Ma ei olnud enam mina
ise. Teate, ma pole praegu ka mina ise. Vabandan veel kord.“ oli
Trevor viiskas.
Mathilde kuulas ühe kõrvaga kõne pealt, kuigi läks viisakusest
teise tuppa, mida ta ise hellitavalt käärkambriks kutsus. Selles
ruumis oli memmel altar ning paganlik ja kristlik sümboolika. Tema
oli veel vanauskliku mõttemaailmaga, kes püüdis vanu uskumusi
sulandada kristilikku traditsiooni. Käärkambri imepiskest akent
ehtis Jeesuse pildiga klaasist vitraaž, mille oli Mathilde kunagi
kirikust saanud, kui ta veel kirikukooris laulmas ja kiriku ümbrust
koristamas käis. Ka vana, lubivalget värvi orel, mis ka pärit
kohalikust kirikust, ehtis käärkambrit. See oli ajast ja arust ning
sealt ei võlunud keegi enam ühtegi häält välja. Kui kirik uue
oreli sai, õnnestus Mathildel vana endale saada. Küllap oli oma osa
ka sellel, et memm toetas igakuiselt kirikut, kinkides sümboolse osa
pensionirahast kirikule. Isegi käärkambri uks oli eriline. Selle
olla kord Hirmus Ants ühe maha põletatyud kiriku ruside vahel
leidnud ja hundijalavee vastu Mathildega vahetanud. Selle leiu üle
oli memm eriti uhke. Küllap oleks see paras muuseumieksponaat olnud,
aga juba see tuba nägigi memme majas välja nagu muuseum. Küll
leidus seal virnade kaupa vanu piibleid, milles mõni oli ikka
sajaditevanune ja kõnekas. Kuigi kristalsed usuvad, et piibel on
Jumala sõna mis on inspireeritud Jumala poolt, polnud memm sellega
päri. Tema jaoks olid selliste raamatute välimused ise nagu
pühakirjad, mis kõnelesid temaga vanavanemate keeles ja ajast.
Memme käärkambris leidus ka hulgi vanu ja uusi teatamente ning üks
vanadest testamentidest oli lausa heebria keelne.
Kõige vanem piibel elutses oreli nurgal, see trükiti 1739. aastal
Tallinna Gümnaasiumi trükikojas ning trükkis Jakob Joan Köler.
Seda ei lubanud Mathilde mitte kellelgi lehitseda, rääkimata
puudutamisest. See oli kõige püham ese selles majas.
Kuigi Mathilde oli koguduse liiga ja peaaegu pool tema elust oli
kirikuga seotud, polnud ta siiski selline kristlane kes igapäevaselt
söögipalveid loeb ning alati häda korral Jumala poole pöördub.
Memm oli seda meelt, et inimene peab eelkõige ise endaga hakkama
saama, et Jumal ei tee inimese eest ära seda, mida inimene ise taha
suudab. Jumal ainult suunab ja leevandab valu, mis aeg-ajalt inimeste
hinge täidab. Ühesõnaga võttis memm iseenesest mõistetavalt elu,
mitte ei tormanud pidevalt palvetama ja issameiet lugema. Ega ta
eriti armulaudadel ehk püha õhtu söömaaegadel ka ei käinud. Tema
käis ja võttis korra või paar nädalas tolmu oma käärkambris
asetsevatel esemetelt ja hoidid ruumi puhtana. Eeriti kippusid nagu
magnetiga enda külge tolmu tõmbama erinevad krutsifiksid, eriti
reliikviakrutsifiksid, mis olid pärit lausa 7. sajandist, aga siis
ei olnud need sümbolid veel altari olulisteks osadesks, millesks
said need kuus sajandit hiljem. Memm naljatas, et need tolmumagnetid
on eriti tugeva energiaga, sellepärast tõmbavadki käärkambri
tolmu enda külge. Tema ja tema naljad, need olid lahutamatud!
Ikoone oli ka memmel palju, aga enamus nesit olid kaasaja ikoonid,
voolitud savist ja erinevate kunstnike käe läbi. Kuid kõige
tähtsamal kohal oli tal iidvana ikoonpilt mis pärines 15. sajandist
ning selle autoriks oli Andrei Rubljov ja ikooni pealkirjaks
Kolmainsus. Kõige rohkem oli memmel lehtkullaga kaetud ikoone. Ta
lihtsalt kogus neid. Üks pateen ehk armukarikas ehtis käärkambri
aknalauda. Kuigi see hõbedane armukarikas kuulub armulaua invetaride
hulka, kasutas memm seda küünlaalusena.
Loomulikult oli memm ka ristitud ja leeritatud. Mathilde avastas,
et ristimisrist, mida ta aastakümneid kadnud oli, lebas altaril. Ta
võttis selle seal ja asetas kaela, kui nägi Trevorit uksel seismas.
„Noh, Reevo, kas pean sulle ühe palvetunni?“muheles Mathilde.
„Ausalt üteldes, kui ma oleks usklik siis ilmselt tahaks pihtida
küll. Liiga palju negatiivset on mu elus...“ vajus Trevor
mõtteisse.
„Tohoh, kurivaim! Nii noor mees ja sellised kurjad mõtted kohe!
No, tegelikult pihtimine ei ole üldse kurjast, ma niisama suusoojaks
mainisin. See on ikka hea, aga millest sellised mõtted? Mis juhtunud
on, pojake?“ muutus Tilde uudishimulikuks.
„Ah, pani ühele pasunasse. Vabandasin küll, kuid tunnen ennast
pärist täbaralt. Ilmselt arvab ta, et mu vabandus ei olnud siiras,
ei tulnud südamest, kuigi ma üritasin..“ oli noormees nõutu.
„Küllap ohver ikka aru sai. Lihtsalt eestlased on väga
kidakeelsed ja vabandamisaltid, see võis tunduda antud juhul
lihtsalt kentsakana, kui nii võib öelda. Mis südamest tulnud, see
südamesse läinud!“ üritas Mathilde tarkuseteri veeretada.
„No, piirkonnavolinik Vanaküll just helistas, tema oligi mu
ohver. See selleks, mu ema on kadunud nagu vits vette. Telefon on ka
välja lülitatud ja ment ei saanud temaga lihtsalt ühendust. Nii ta
mulle helistaski ning mina üritasin vabandust paluda. Igavene jama
on majas, kui nii üldse ötelda saab, sest maja polegi enam. Mul ei
olegi enam kodu! Mõistad?“ läksid Trevori silmad veekalkvele.
„ Mis mõttes ei ole kodu? See siin on aka sama hästi nii sinu,
kui ka Marise kodu. Võite siin pesitseda nii kaua kui süda lustib!
Ei mina teile ust näita!“ ei uskunud memm oma kõrvu.
„Nooo, jah!“ oli Noormees kidakeelne.
Maris oli vast kogu õue ära kastnud, sest alles nüüd astus ta
maja uksest sisse. Ta tegi emotsioonitu näo ette, kuigi ootas
endiselt oma kallimalt vabandust, mida ei tulnud. Tervor oli oma
mõtetega endiselt sasipuntras ja ta lihtsalt ei osanud käituda.
„Noh, tütrekem kas kastsid kogu hoovi ära või? Ega jah,
mullamutid said ka ilmselt üle pika aja dušši võtta, ongi liiga
pikalt põud olnud ja viljaväljad talunikel kõik ikaldunud või
ikaldumas, kui see leitsak edasi kestab. Me siin Reevoga juba kenasti
sõime kõhukesed täis. Kas panen sulle uuesti söögi sooja?“
vadistas ta.
„Ei, aitäh Tilde, ma ei ole näljane,“ vastas Maris.
„Ah, mis ma teid siin ikka oma muredega vaevan, sõidan parem oma
olematusse kodumajja.“ tõusis Trevor toolilt ja hakkas ukse poole
liikuma.
„Misasja? Tuli takus või? Või su jutt peabki vett? Oota nüüd,
pojake! Räägi mis juhtus?“ pidas Tilde noormehe kinni.
„Tõsi, mis tõsi! Ega ma muidu verest väljas ei oleks.
Piirkonnavolinik Vanaküll helistas sellepärast mulle, et ei saa mu
ema telefonitsi kätte. Ma olen suures hädas ja mures. See, et ma
nagu peata kana siin ringi tuiskan, ongi seotud suurte õnnetustega
mis äsja aset leidsid. Andke mulle andeks, kui suudate!“ hakkas
Trevor, nagu väike laps, südantlõhestavalt nutma.
Memm ruttas Trevorit kallistama. Maris seisis sõnatult, kuni läks
ka puntrakallistama.
„Räägi, pojake, jaga oma mure meiega. Võta meid kui oma peret.
Räägi, kallis!“ valgusid Mathilde silmadesse pisarad.
„Olgu, mu kallid. Aitäh, et mõistate! Kui ma vaid ise mõistaks.
Meie talukompleks põles maatasa ja nüüd oleme emaga mõlemad
kodutud ja seda otseses mõttes. Mõistate? Asja uuritakse, aga teate
küll Eesti riigi politseinikke ja uurijaid, enne läheb siga meres
põlema, kui nemad mõne niidiotsa leiavad. Imlselgelt on tegu
süütamisega, sest mu suksu põles ka maha. Ka kõrvalhooned löksid
nagu kulutuli ja kogu meie maine varandus. Kõige rohkem ongi mul
enda suksust kahju, no kodust ka, aga...Kui siia sõitma hakkasin,
keeldus ema sellesse majja tulemast, nagu oleks siin kunagi käinud.
Aga ilmselt oli ta šokis ja lihtsalt sellepärast keeldus. Panin ta
tee ääres autost maha, kuid tagasi sõites ei leidnud ma teda
kusagilt. Imelik! Ja nüüd on ka telefon välja lülitatud ning
sellepärast Vanaküll mulle helistaski. Ma ei tea enbam mida teha!
Mai ei tea...“ oli Trevor silmnähtavalt õnnetu, kuigi
väljarääkimine tundus vabanemisega, vabanemisega neist kammitsaist
mis teda pool päeva olid suhtlemast hoidnud.
Taluköögis valitses korraga haudvaikus. Kõik kolm olid
mõtteisse vajunud, kui koputati uksele ja astuti sisse.
20. veebruar 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar