- peatükk
„Oi, tere, kõikse pere! Vabandust, et segan. Tulin vist valel
ajal. Aga lähen kohe edasi. Mathilde, palun, siin on teile tähitud
kiri. Olge hea ja kirjutage alla.“ ulatas postiljon memmele kirja.
„Mis sa nüüd! Kas sa ei tunne mu lemmiksugulast ära või?
Marisekene on mul külas ja tema on Marise boyfriend Reevo.“
tutvustas memm.
„Vabandust, Tilde-tädi, ma olen ikka Trevor. Trevor on minu
nimi,“parandas noormees Mathildet.
„Heakene küll! Tänapäeval pannakse inimestele nii keerulisi
nimesid, ei mina jaksa pähe õppida. Aga tule edasi, piparmünditee
ongi veel soe.“tundus nagu oleks memm veidi solvunud Trevori peale.
„Aitüma! Homme on ka päev! Mul veel paaris kohas käia, enne,
kui õhtale saan.“ põikles postiljon ja hakkas ennast minekuks
sättima.
„Vabandage, ega te juhuslikult ühte naisterahvast tee ääres ei
näinud?“ küsis Trevor.
„Nägin. Altküla, Meeta tuhises jalrattal kodu poole, sain
ajalehed talle sokutda, sestap on mu postiljonitiir täna pisut
lühem,“ vastas naine.
„Olgu. Tänud!“ lootis Trevor tegelikult, et ehk nägi võõras
tema ema sihitult lonkimas. Trevor oli isegi pettunud, et oma suu
lahti tegi.
„No, hea küll, pane mulle siis tassike teed. Paljukest mina,
vana inimene ikka päeva jooksul head seltskonda nautida saan. Ega
mul polegi koju minekuga väga kiire, vanamees niikuinii kummutab
ilmselt oma lutipudelit tühjaks. Ta, kurmus on ikka nii viinakuradi
küüsi langenud, et enam ei aita ka headus. Iga jumala hommik algab
tal õlu pruukimisega ja õhtuks kammib ennast hundijalavee seltsis
ikka totaalselt sassi. Ja nii juba mitu kuud. Kõik sai laguse
sellest, kui ta saekaatrist koondati. Vanamees ei oskagi muud tööd
teha ja õpihimu ka tal ei ole. Terve elu töötas seal, juba
kolhoosi ajast, kui see saekaater veel majandile kuulus. Ka pärast
eraomandisse minekut sai ta sinna tööle jääda. Nüüd on krahh
majas! Ja meie, naised peame suutma igas olukorras endaks jääma,
peame suutma pere eest hoolitseda ja kõigil hinge sees hoidma. Mitte
keegi ei küsi meie käest kuidas me hakkama saame. Mitte keegi! Mul
on juba siiber sellisest sitasest elus! Ausõna.“ oli postiljon
tige.
„Sina ja vana inimene!? Ole nüüd! Nelikümmend viis pole mingi
vanus! Ah, et sellised kurjad lood su vanamehega siis. Kurb. Tõsiselt
kurb. Oli teine sul ju kuldsete kätega ülekülamees, lausa
asendamatu oma töös. Mis või kes sundis teda koondama? Sa vast
liiga palju tänitad ka ta kallal ehk? Kui meesterahvas kaotab töö,
tunneb ta ennast alaväärsena. On ju tema harjunud olema perepea ja
toitja. Ta on ikkagi mees ja koondamine võis ta enesehinnangu ära
nullida. Katsu ennast panna tema olukorda. Pole kerge. Pole sugusi
kerge, ma ütlen.“ jagas Mathilde oma elutarkust.
Noored istusid ja kuulasid. Maris polnud ammu sõna suust saanud.
Tal oli valus kuulata endast eakamate naiste juttu ning Marisele
tundus, et tema memm solvas postiljoni selle tänitamise teemaga. Oli
ju külaline oma muret kurtnud, kuid memm oli liiga järsk oma
ütlemistega. Marisele meenusid aastate tagused situatsioonid, kuidas
ta ise memme peale solvunud oli.
Ükskord oli võõras perekond, kes matkasid kogu perega mööda
Eestimaad, Mathilde hoovis telkimispaika palunud. Loomulikult ei
olnud memmel selle vastu midagi. Ta lausa söötis võõrastel
kõhudki täis ja pakkus ka ulualust, aga matkajad ei tahtnud
pererahva lahkust ära kasutada, vaid magasid ikka telkides. Tõsi
küll, saunamõnudest nad ei tihanud loobuda. Ka lõkkepuudest mitte.
Nii nad siis kogu seltskonnaga lõkke ääres istusid, lasid
hõrgutustel hea maitsta ja nautisid võõra perepea malevalaule,
mida ta oli kunagi malevas laulnud. See oli üks imeline õhtu, mis
tõi Mathildel isegi pisara silma. Kuid varsti memm väsis ja läks
tuppa magama. Manitsedes Marist, et neiu ei jääks kauaks võõraid
tülitama. Kuigi telkijad väitsid, et Maris ei tülita neid, luges
memm siiski sõnad peale. Tollel õhtul tutvus Maris Lennoga, kes oli
selle perekonna vanim laps, ainuke poeg neljast. Kui kõik olid juba
telkidesse magama läinud, jäid Maris ja Lenno kahekesi lõkkevalgust
nautima ja tutvuma. Just siis, kui hakkas jahedaks minema ja Lenno
Marisele oma fliisi pakkus, sadas memm, nagu sada venelast, majast
välja ja käratas „Sa igavene lehtsaba, marss magama! Ise alles
tatikas ja juba noolib poisse!“ mille peale Maris südamepõhjani
solvus ja nuuksudes majja loivas. Hiljem muidugi palus memm tüdruku
käest vabandust ning vabandas oma kurjad sõnad unisuse vastu, kuid
Maris ei saanud tükk aega sellest üle. Ta lahkus juba järgmisel
päeval Tilde juurest ja ei vastanud ka memme kõnedele, rääkimata
külastusest. Kuid aeg parandab haavad ja mingil ajal Maris leebus.
Nendest said taas parimad sõbrad. Ja tegelikult Mariselel meeldib
otsekohesus. Ta pigem ei salli valetajaid ja lipitsejaid. Ise on ta
samuti terava keelega, aga enda vigu me tihti ei näe, ega tarvitse
tunnistada.
„Ah sind ja sinu ütlemisi! Eks ta tõsi ole, et ma kipun vahel
liiast tänitama, aga mida ma ikka teha saan, loomust ju ei muuda.
Muidugi ma mõistan abikaasa muret, mis on kohati lausa maailma
suurune. Aga samas on mul endal muresid palju rohkem olnud ja ma ei
ole neid kohe alkoholi uputama hakanud. Eks mehed olegi nõrgemad kui
naised, annavad kergemini alla. No, nii nagu iga asjaga tänapäeval,
on ka koondamisega. Käsi peset kätt. Kes ikka paremini ülemusele
pugeda oskab, see tööle jäetakse. Ei loe ka see, et oled hea
tööline. Vanamees pole mul ju pugeja, on ausa ja samasuguse terava
keelga, nagus sina, Mathilde, eks seepärast talle sulg sappa
löödigi. Ma arvan. See on nüüd see koht, et hakkas või nüüd
veel kahetsema, et kunagi endast viisteist aastat vanema mehega
abiellusin, vanas eas ei taha keegi eriti uut ametit omandama hakata.
Ja ega enne pensionile jäämist kipu keegi enam vanureid töökle ka
võtma, olgugi kuldsete kätega, loeb ju ikka onupojapoliitika,“
oli postiljon nõutu.
„Sedand küll.“ jäi Mathilde kidakeelseks.
„No, juhutöid ju ikka saaks teie mees teha? Juhtumisi võib mul
lähitulevikus abikäsi vaja minna Ja selle töö puhul ei ole vaja
isegi eelnevat kogemust. Kui ikka natuke jõudu on, saab sellega
igaüks hakkama.“ muutus Trevor uudishimulikuks.
Postiljon vaatas teda kummalise näoga, et mis tööd siiani
vaikinud ja nii noorel mehel ikka tema vanamehe tarvis pakkuda on. Ta
mõtles veidike aega ja vastas.
„No, iga töökoht tuleb abiks. Ausalt öeldes on see postiljoni
palk lausa olematu, aga aega ja ruumi võtab palju. Lastel ja
lastelastel on kogu aeg midagi tarvis ja mul on juba häbi, et ei
suuda lastelastele hea vanaema olla. Viimati ei tuldagi enam meie
manu, vanamees joob ja me aina kakleme. Missugune laps ikka sellist
asja välja kannatab. Nokk kinni-saba lahti tunne on kohati. Aga
millest pakkumist silmas pidasite?“
„Äkki sinataks? Kuidagi mittesobiv on olla teietamine antud
hetkel, kuigi see on elementaarne viisakus. Asi on nimelt selles, et
mu turismitalu kompleks põles maha, kuid seal on vaja veidi
lammutustõõd teha ning ka palgid küttepuudeks saagida, hiljem
lõhkuda. Kui sinu mees on saekaatris tööl olnud, seda enam saaks
ta selle tööga hakkama. Aga enne ma pean kusagilt soojaku
muretsema, sest ööbimiskohta ma kindlustada ei saa, sest mul pole
seda endalgi hetkel. Ja tasumata ma ei jäta, kuigi maksan sulas ja
võin kasvõi igal õhtul raha välja maksta.“pakkus Trevor.
„Ohoo, vaat kus! Küll on tore, et ma siia teed jooma jäin! Kas
sul on juba lähiajal abikäsi vaja? Ja mis siis juhtus?“ rõõmustas
postiljon.
„Sellest mis juhtus, ma veel rääkida ei saa. Õigemini ma ei
teagi midagi rääkida. Tööle saaks hakata põhimõtteliselt kohe,
kui riigiametnikud oma töö selle objekti kallal lõpetavad, ehk
siis asja suhtes on loomuluikult kriminaalasi algatatud. Sestap ei
oska ma öelda veel hetkel millal ma abi vajan. Aga anna mulle palun
enda või oma mehe telefoninumber ja ma võtan teiega ühendust kui
asi seal maal.“ selgitas Trevor.
Tervor ja postiljon vahetasid telefoninumbrid ning viimane tänas
ning asus uuesti postiringile.
„Kallis, mul on nii kahju, et su kodu maha põles. Olen nii, nii
kurb!“ sai Maris sõnad suust. Alles nüüd taipas neiu, et asi on
ikka päris tõsine. Alles nüüd mõistis ta Trevori käitumise
tagamaid, mille ta ennist oli hukka mõistnud. Marisel hakkas oma
kallimast lausa kahju. Tal hakkas ka endast ja nende suhtest kahju.
Maris oli enda peale lausa solvunud, sest see ei olnud esimene kord,
kui ta üle mõtles. Neid kordi tekkis viimasel ajal juurde nagu
kärbseid peale vihma. Tal oli tohutult häbi. Maris läks ja
kallistas oma kallimat nii kõvasti, et viimasel oleks peaaegu hing
kinni jäänud.
„Ai-aaa, muss! Tahad minust lahti saada vä?“ naljatas Trevor.
„Aga nüüd! Kas tuled minuga kaasa või jääd Tilde memme
juurde? Ma pean minema ema otsima, sest tema asukoht on teadmata ning
ka telefon välja lülitatud. Ma ei saa lihtsalt käed rüppes
istuda. Ma ei taha, et lisaks kodust ilma jäämisele kaotan ka
ema...“ muutus Trevor Marisele ultimaatumit esitades kurvaks.
Maris vaatas Tilde poole ning nägi memme noogutavat nägu.
Pikemalt mõtlemata andis ta Trevorile musi, läks oma tuppa ja
võttis sealt Tilde tikitud, kalosse meenutavad, kuid riidest
jalanõud, pani need jalga ning juba nad lehvitasidki Tildele autost.
21. veebruar 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar