Laupäev, 27. veebruar 2021

Jaansoni rada 186. päev

Täna oli patt mitte rajale minna. Juba varahommikul säras päike ja nii ta jälgis meid kogu teekonna, otseses mõttes hoidis silma peal. Armsalt müstiline, aitäh! Õhus on kevadet ja rada oli rahvast tulvil. Lisaks oli habras jää kalamehi täis, ju nautisid ka ilma. Nagu meiegi. Sellel kuul käisime kolmandat korda rajal kepikõndimas. No kibelesin juba enne, aga mu vill, mis kanna taha tekkis, paranes liiga kaua ning täna panin suvetossud jalga ja puuvillased sokid ka, jalad on terved. Läbisime 5,3 km kõigest. Pole veel õiget rütmi sees, lisaks need mõned lisakilod, mis talvega tagasi tulid, annavad tunda. Kui saan uuesti rütmi tagasi, läheb kõik kergemini. Kerge väsimus on ning isegi Germo läks just magama. Aga ilm on ilus, kisub õue. No mul jäi ju paljajalu kõndimine ka pooleli, liiga ruttu sulatasin oma jalgadega jää ära :) Tegelt 25 päeva ikka sain teha, hea seegi. Tervis on hea, see on põhiline. Olge terved! 27. veebruar. 2021. Vana-Rääma

Esmaspäev, 22. veebruar 2021

JÕULUD PARIMA SÕBRAGA - Heli Künnapas

Mõne päeva eest tõi kirjanik Heli Künnapas mulle oma uusima raamatu "Jõulud parima sõbraga," mis on sarja "Mõni õhtu romantikat" 12. raamat. Panin selle öökapile, nagu paljud raamatud mind seal ootavad, sest ma endiselt tegelen aktiivselt mittelugemisega, ehk siis tegelikult loen harva ja seda silmade pärast. Aga päris eemale raamatutest ennast hoida pole lihtsalt võimalik. Nii ma siis eile õhtul just selle raamatu lugemise ette võtsingi, no õhuke raamat ja pikalt ju lugeda pole (nagu oleks tagasi lapseajas, mil koolis kohustuslikku kirjandust lugema pidi ja siis igatsesin, et raamat oleks õhuke). Aga tegelikult armastan ikka korralikult pakse telliskive endasse ahmida. Antud raamat on kirjanik Künnapase loomingus minu meelest kõige psühholoogilisem, lahkab suhteid ja peategelane, kolme lapse ema alles otsib ennast, sest siiani tundub talle kõik halb olevat, nagu kogu maailm kiusaks teda. Küll süüdistab ta ennast, et ei oska õigeid mehi valida, küll ei oska lapsi kasvatada ning lõpuks kohtub ühe inimesega, kes otsesõnu soovitab tal kõigepealt ennast armastama hakata, mis on loogiline ja üks edasiviivaid jõude. Kui me ennast armastada ei oska, ei oska ka teisi! Nii on kogu aeg olnud. Aitäh, hea Heli, selle sisuka raamatu eest! Kas oli ka midagi häirivat? Natuke rohkem oleks tahtnud ridadesse olustikku. Kohati ei saanud ma aru kus viibin ning olustiku kirjeldus on siin minimaalne, aga õnneks on mul fantaasiat küll ja küll. Igal juhul soovitan lugeda! Eriti neil, kes ennast otsivad ja elavad hirmude küüsis. Siirad tänud! 22. veebruar. 2021.a. Vana-Rääma. RAAMAT JÕULUD PARIMA SÕBRAGA Autor: HELI KÜNNAPAS **********LOE ARVUSTUSI (0) 6 0 Share0 Lilian on naine, kes ootab oma elus pöördepunkti, mil kõige hullem hetk mööda saaks ja kõik lõpuks lihtsamaks läheks. Igapäevane jagelemine kolme lapsega, vaidlused laste isadega, töötamine kahel töökohal ja segased tunded oma tuleviku suhtes on vaid üksikud probleemid, millega tal jõulude eelsel ajal tegeleda tuleb. Kas sellises olukorras on võimalik veeta jõulud normaalselt või isegi hästi? Kas igaühel on olemas parim sõber, kes suudaks jõulud päästa? Heli Künnapas on rohkem kui kahekümne raamatu autor. Sarja ,,Mõni õhtu romantikat" raamatud on eraldiseisvalt loetavad. ISBN 9789949746460 ILMUMISAASTA 2021 KEEL eestikeelne FORMAAT Pehmekaaneline LEHEKÜLGI 140 lk MÕÕT 190x130x9 (mm) KIRJASTUS HELI KIRJASTUS SARI MÕNI ÕHTU ROMANTIKAT LISAMISE AEG: 08.02.2021

Teisipäev, 9. veebruar 2021

Veidike tervisest

Nonii, nüüd tuleb pikem blogipostitus, rohkem küll enda tarvis, aga lugeda võivad kõik, muidu ma ei blogiks avalikult. Olengi oma blogi suhteliselt unarusse jätnud, aga oma elulooraamatut tuleb ju ikka kirja panna, selleks mu blogi ongi :) Ei ole ma sellest saladust teinud, et kahe aasta eest olin ma kuu jooksul lausa 2 korda haige, pidev köha, nohu, pealavu, liigesevalu jne ... ning 2019. aasta mai kuus avastasin endal diabeedi, mis oli päris karm, olin põhimõtteliselt infarkti ja insuldi eelses seisundis, sest veresuhkur oli 20 ja kõik näidud olid halvad, väga halvad. Nii ma siis oma elu ümber korraldama hakkasingi. Algatuseks tegin menüü täitsa ümber ja panin paika söögi kellaajad, sest diabeetik peab sööma 4-5 korda päevas ja rangelt kindlatel kellaaegadel. Jätsin välja praetud toidud, või, suhkru jne ... Süsivesikuid tarbin ainult hommikjuti ja lõunasöögi ajal, siis ka arvestan. Teistel söögiaegadel ei tarbi, reeglina. Selleks ajaks kui ma diabeedi avastasin, olin kepikõndimisega suutnud 30 kg ennast kergemaks käia, aga sõin kõike, harvemini ja rohkem. Olgu mainitud, et kõik need massidieedid ei ole kasulikud, me oleme kõik erinevad ja iga inimese keha tunneb OMA TOIDU ära. Sestap eiran siin pidevalt igasuguste dieeditajate sõbrakutseid, kes üritavad mind kaasata mingitesse gruppidesse ja kalli raha eest sööma õpetada. Ütlen ausalt, see kõik on vale! Saan nüüd peapesu või mitte, eks pead ole vaja ka ju pesta :) Tegelikult sain oma näidud kontrolli alla väga ruttu. Mulle kirjutati ports tablette, millest kahest diabeediravimist sain lahti juba kahe päevaga, kolesterooli sain paika hiina punase riisi kapslitega, mida soovitas mulle hea sõber Peeter Kaljumäe. Vaid kuu aega tarbisin neid ja oligi kõk kombes. No mudugi sai määravaks ka mittepraetud toidu söömine ja muud tegurid. Aitäh, Peeter! Samal ajal kui diabeetikuks haigestusin, haigestus ma minu kilpnääre, sest diabeetikute õrnad kohad ongi kilpnääre, kõhunääre (pankreas) neerupealsed, silmad jne... Silmanägemine on mul jah halvemaks läinud, sestap ma ei saa oma lemmikharrastusele rõhku panna, ehk lugemine on jäänud harvemaks, aga õnneks on mu silmapõhjad terved. Sain, lisaks diabeedile, diagnoosiks ka: mittetoksiline hulgisõlmeline struuma, mis tähendab, et mu kilpnääre on sõlmekesi täis. Õudne, onju? Aga elu läheb edasi, tuleb ennast lihtsalt käsile võtta kui enne seda teinud ei ole. Jah, ehmatus oli, sest samal ajal, lisaks minule, olid veel 2 mu kallist inimest raskes seisus ... Tegelikult suured tänusõnad kuuluvad mu väga heale perearstile Anne Teeäärele, kes kiiresti tegutses ja mind kohe Tallinna Endokrinoloogia kliiniku endokrinoloog Verner Fogeli juurde suunas ja seal sain õige ravi peale. Diabeet ja kilpnäärme haigused kipuvad käsikäes käima, sestap ma ei mõista neid perearste, kes oma diabeetikuist patsiendte vastava ala arstile ei suuna. Ei anna saatekirja. Aga õnneks dr. Fogel võtab ka ilma saatekirjata patsiente vastu. Tegelikult suurel määral tahtsingi kirjutada siin blogipostituses just oma viimasest endokrinoloogi külastusest, mis leidis aset kahe päeva eest, 7. veebruaril. Dr. Fogel tegi mulle silmapõhjade uuringu, kilpnäärme ultraheli ja vereanalüüsid ning juba täna ta helistas ja teatas, et mu analüüsid on korras ning isegi veresuhkru keskmine näit on hea, 6.4 (olgu öeldud, et terve inimese veresuhkur võib olla kuni 6,1) Nii ma siis jätkan omas tempos, söön kindlatel kellaaegadel ja arvestan süsivesikuid. Jah, ma patustan ka, aga mitte koguaeg ja üleüldse tunnen ma ära näiteks selle kui mu veresuhkur langeb, mul hakkab lihtsalt külm. Õnneks olen tänaseks saanud veresuhkru kontrolli alla, alguses olin ikka päris hädas, sest diebeetiku veresuhkur ei tohi langeda alla 5, vastasel korral on oht kooma langeda. Minul langes vastu ööd pidevalt, tollel ajal mõõtsin ka pidevalt, nüüd väga harva, vaid siis kui sisetunne ütleb. Ka vererõhk on mul kontrolli all, lisaks diabeedile haigestusin ka hüpertooniasse ehk kõrgvererõhu tõppe ning alles neljas vererõhu ravim sobis mulle, olin nagu katsejänes :) Kuidas ma veel enda tervist hoian? Minu päev algab klaasitäie veega, siis võtan pisikese lonksu omatehtud mustapässiku tinktuuri, poole tunni pärast söön täisterast kaerahlebeputru, mille kõrvale joon tassi kohvi (suhkruasendajaga) ja söön viilu täisterasaia (muna, juust, lõhe, tomat) ja peale hommikusööki võtan veresuhkru ja vererõhu ravimid. Pudru sisse lisan marju, chia seemneid ja tseiloni kaneeli, see kaneel peal oleme iga diabeetiku päevamenüüs. Lisaks tarbin peaaegu igapäevaselt tatart või toortatart. Ma ei ole enam 2 aastat haige olnud, vaid ühel päeval käis allergiline nohu minust 3 tunniga üle, lõhkus nina ja huuled ja läks oma teed. See tekkis mul pliidipuu seest välja valgunud koi purust. Isegi olin hämmingus. Aga kindlasti on mu tervise edu pandiks ka paljajalu lumel käimine, sest talla all on ju eluliselt tähtsad punktid, külm lumi stimuleerib meie organeid, lisaks mu jalad, mis enne külma kartsid, ei külmeta enam. Muidugi on suur abi ka reikist, mida teen endale peaaegu igapäevaselt. Reiki puhastab ja tervendab meie tšakraid, kui tšakra vibratsioon või värvid (jne...) on paigast ära, olemegi negatiivsusele (kaasa arvatud haigused) vastuvõtlikud. Kui näiteks tuleme operatsioonilt, lappab meditsiin kokku meie füüsise, mitte vaimu, setap peaks reiki ja meditsiin käima käsikäes, reiki on vaimu parandamine mõnes mõttes. Kes usub, kes mitte, kes tunneb, kes mitte, individuaalne. Minu olen reikist saanud väga palju abi, igatahes! Ja no rajal kepikõndmimas käime ka Germoga, kindlasti on tervise edu pant ka liikumine, me ei saanud isklikel põhjustel liikuma kogu detsembri, sealt tuli mulle mõni lisakilo, mida nüüd maha kepikõnnin. Liikumine on väga tähtis. Aga kui tekib selline olukord nagu meil detsembris, ei tohiks unustada tervislikku toitumist ja ma rõhutan, süüa tuleb kindlatel kellaaegadel! Oehh, pikaks läks see tekst, aga kirjutasin endast välja, see oskus mul on ja ma tunnen ennast ülihästi. Olge teie ka terved!9. veebruar. 2021.a.Vana-Rääma

Esmaspäev, 8. veebruar 2021

Jaansoni rada 185.päev

Täna käisime taas rajal kepikõndimas, oli armas. Tagasi tulles hakkas laia lund sadama, aga ilm oli soe, ilus isegi. Kepikõndisme umbes 5km, hüppasime ka postimajast läbi, sest teie, mu kallid sõbrad, ootate ju raamatuid ja ehteid. Eks ma tegin taas portsu fotojäädvustusi ka, liikusime täna teiselpool jõge ja teepeale jäid ka meie endised kodumajad, Germo jäi päris pikalt neid piiluma. Lisaks oli armas tõdeda, et Suur-Jõe ja Väike-Jõe tänava vahel asetsevas vanas merekoolis käib suurem renoveerimine, maja võtab uut ilmet. Ja kalamehi oli jõgi tulvil. Eile oli küll tunduvalt rohkem, pühapäev ju. Aga kirglike kalameeste hulgas liikus nii mõnigi eakam naine, hasart, ka ju talisport. Mis seal ikka, taas üks spordipäev möödas. Ja nüüd lisan jäädvustused ka. Olge terved! 8. veebruar 2021. Vana-Rääma

Kolmapäev, 3. veebruar 2021

Jaansoni rada 184.päev

Täna jõudsime üle mitme kuu rajale kepikõndima. Jah, loll on see, kes vabandusi ei leia, aga kellele ma ikka vabandan, laiskusele võib siin küll veidike süüd anda, aga tegelikult on olnud takistusi mitmeid. Õnneks on Germo tervis nüüd kontrolli alla ja me saame taas liikuda. Detseber oli karm ja jaanuaris hakkas mul uus romaan jooksma, hädasti on vaja ennast liigutada, sest see istuv eluviis on kurjast. Ja eks mul oli ikka mõni kilo tagasi ka tulnud, katsun nendest taas loobuda. Ja see igapäevaselt paljajalu lumel käimine ongi mul tervise turgutamiseks, immuunsuse tugevdamiseks ja juba pärast 3 päeva käimist ei karda mu jalad enam külma, muidu kartsid jubedalt, 27 soojaga elamises 2 paari sokke jalas, see oli juba hull. Ja ma ei ole 2 aastat haige olnud! Täna kepikõndisime kõigest 4 km, aga asi seegi, praegu raske liikuda, libe ja jõe ääres on suhteliselt tuuline ka. Enesetunne on igatahes hea ja Germo ka ei kurda, nüüd panin tule ahju ja peagi asun kirjatööd tegema. Igas mõttes tegus päev. Olge teie ka terved!