reede, 29. juuni 2018

Head lugemist!


  Juulikuu numbrid "Saatus & Saladused" ning "Müstilised lood" on ilmunud!
"Müstilistes lugudes" kirjutan Mulgimaa kaunitarist Janika Petersonist (ei ole sugulane, kahjuks pole au veel tundagi), kellest sai peale ränkrasket südameoperatsiooni teine inimene. Lisaks on selles numbris avaldatud minu lühijutt "Ega see esimene kord pole!" Jätkuvalt teen koostööd nende ajakirjadega. Kui sinul on mulle oma lugu rääkida, mis sobiks nendesse ajakirjadesse siis võta minuga ühendust kohe!

 "Saatus & Saladustes" on avaldatud minu lühijutt "Suurte silmadega mees" ja Janika Petersoni luule. Siinkohal pean vabandama (minust olenemata) on puudu autori nimi, kuid luban, et see heastatakse. Kui sinul on soov, et sinu luule ilmuks just selles ajakirjas siis võta minuga ühendust juba täna.

 Homme lähen Hansapäevadele tööd tegema, ehk siis ühest huvitavast persoonist ajakirja tarvis lugu kirjutama. Saab põnev päev olema, kui vanajumal ikka ilma annab. Olgu, olgu, ega ilm ei sega tööd, tulgu või pussnuge taevast alla. Aga sellest kõigest saate lugeda juba hiljem.

 Eilne õhtu kulges peaaegu nii nagu kulgema pidi, kuigi väikeste mööndustega. Saime, või õigemini sai poolvend meie koleda kuuritaguse niitmisega algust teha, kuid küte sai otsa ja kell oli juba öörahutundides, sestap jäi pooleli, aga nüüd on vähemalt mu pesunööride alune niidetud ja kavatseme edasi askeldada. See räämas kuuride tagune tuleks lõpuks korda teha, kole on. Sestap jagub tööd küllaga ja vahel tundub, et päevad kaovad kiiresti kätte.

 Täna kirjutan, sest enne jaane hakkasin Petule järge kirjutama ja viimastel päevadel pole olnud aega kirjutada, sestap rajale täna ei jõua. Aga nädal pole veel läbi ning tegelikult kibelen küll. Aga kahte asja korraga valida ei saa, seega kehastun Petuks.

 Olge ikka rõõmsad!
artikkel Janikast
minu jutuke..
minu jutuke
minu jutuke
Janika Petersoni luule...
juulikuu numbrid
läheb tööks...selline padrik kuuride taga...
hakkab ilmet võtma...


29. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 28. juuni 2018

Talv võib tulla!

 Olgu, olgu, tegelikult ma üldse ei oota talve, olen suvelaps, aga just suvel on õige aeg tegeleda sellega, et talvepuud kenasti kuuri saaks. Ligi 3 ruumi kuiva valget leppa on kuuris. Eelmistel aastatel tellisin küll musta leppa, aga sellel korral juhtus nii, et valge lepp oli kuiv ja must lepp poolkuiv, sestap saigi nii otsustatud. Tellin ühe ja sama inimese käest, sest olen tema küttepuudega rahul, ei ole vaja puid enam lõhkuda, otse riita ja riidast ahju. Ja tegelikult mul lähebki talvel umbes 2,5 ruumi ahjupuid tarvis.

 Tahtsin küll ise selle töö ära teha, ei lasknud ka Germot appi tulla, aga Maarja lihtsalt tuli ning üsna ruttu oligi koorem kuuris. Aga eks näis mis õhtu endaga kaasa toob, poolvennaga on väikesed plaanid. Tahaks veel liigutada, sest ei väsitanud üldse see puude ladumine mind, kuigi tilkusin higist, sest kuurid on ikka väga palavad, nagu oleks saunalaval.

 Öösel aga mängisin kikutohtrit. Juba paar nädalat logises mul üks hammas suus, aga ma lihtsalt ei raatsi koguaeg hambaarstidele maksta ning öösel kella 3 paiku tõmbasin selle logiseva hamba välja, kaks raginat ühele poole ja kaks teisele poole, väike valu kuulus asja juurde, aga ma olen see kes ei karda ei valusid ega tohtreid, ega operatsioone ammugi mitte. Täna on kohe inimese tunne, mitte et hammas valutanud oleks, aga logisev hammas teeb lihtsalt haiget ja segab elu, eriti söömist. Ja ma ei kujutanud ettegi et mul niiiiii pikad hambad suus on! Võrdluseks lisasin tikutopsi kõrvale, aga nõrganärvilised ei pea seda üldse vaatama. Mina olen rahul ja enesetunne on kordi parem. Aeg-ajalt loputan suuloputusvedelikuga ja isegi haava koht ei ole valus. Naeratus on nüüd ühe hamba võrra inetum, aga loeb enesetunne ja millalgi lähen kikutohtrile nii ehk naa.

 Nüüd kaon, lähen pesu nöörile riputama, viimaseid sooje ilmasid tuleb ju igas mõttes ära kasutada.

Olge mõnusad!
hüvasti kiku!
ligi 3 ruumi puid mida minu ahi talvetoiduks vajab...


28. juuni. 2018.a.
Vana- Rääma

kolmapäev, 27. juuni 2018

Puud ja puud ja puud...


meie armas Simba
 Jah, blogipostituse kaanepilt just ei ole puu, on pigem meie armas 3 kuune Simba, kes juba sellel pühapäeval 1. juulil saab nelja kuuseks, aga näeb välja nagu täiskasvanud kass. No ja ega temagi puude tegemise ja ladumise juurest ei puudunud. Ladusin ühte kuuri pliidipuid, lõsutas selles kuuris, ladusin teise kuuri ahjupuid, lõsutas seal, käisin kuuride taga pesu kuivama viimas, lonkis sabas jne, jne...Ta on mul paras sabarakk, mitte ei jää sammugi maha ja vahel kui ma teen iluund, poeb teki alla ja lülitab nurrumootori tööle. Ma üldse kahtlen kas temast kass kasvab, või on tegu mingi panteriga, igal juhul on ta suur ja võimukas, aga üliarmas.

 Täna sain siis eile toodud puud sorteeritud, kolotsid kottidesse, pliidipuud pliidipuude kuuri, ahjupuud ahjupuude kuuri ja pikad lauad saagis poolvend õhtul lausa käsitsi ära, aga mu noorem poeg oli ka abiks, nagu minagi ja viimask sai ka Maarja käe soojaks. Igal juhul natuke üle tunni tööd ja asi korras, ei mingit öörahu rikkumist.

 Homme läheb suuremaks andmiseks, tuleb 2,5 ruumi leppa, ehk siis siinkohal tahan tänada teid, mu armsad sõbrad, kes te läbi aasta raamatukogudest mu raamatuid laenutasite, täna teile ei jää meie pere talveks külma. Aitäh, aitäh, aitäh! Kirjanikud saavad korra aastas palka ja minu palk jõudis täna mu arvele. Ma olen tõesti tänulik, sest mu raamatute müük läheb ka kenasti, palju ostatakse ka käest ning numbrid näitavad, et ka laenutatakse.

 On ilmselge, et rajal me täna ei käinud, sest minu rada oli kuuris ja ilmselt ei jõua ma ka homme sinna, aga reede on ju ka päev. Laupäevaks on mul suured plaanid tehtud, kohtun Hansapäevadel ühe armsa inimesega, oma kunagise õpetajaga, kellega me pole kaua aastaid kohtunud. Ühtlasi ei lähe ma Hansapäevadele ainult hängima, vaid teen ka tööd, kirjatööd. On ju artiklit parem kirjutada siis kui saad intervjueeritavaga silmast silma kohtuda. Lausa ootan laupäeva!

 Vaatamata eilsele megagigarajatamisele on mul enesetunne ülihea, ei valuta ükski liiges ega lihas, lihtsalt üks hammas natuke piinab ja ma olen punane nagu vähk, kuid isegi päikesepõletus ei tee liiga.

Nüüd aga mõni fotoke ka. Jah, ma usun, et paljud ei kujuta ettegi kuidas saab keedetud sealihakamarat süüa, aga mulle meeldib vahel. Keetsin selle koos soolatud karulauguga, panin leivale ja raputasin natuke pipart ja soola ka peale, nämm-nämm. Seega olen endiselt kõigesööja. Muide, mu kadunud isa armastas kunagi sealihakamaratest sülti keeta ja see tuli tal ülihästi välja.
parem ikka kui mitte midagi. talv võib tulla :D
veidike ahjupuid. homme jõuab ka korralik puu
veidike pliidipuid, õhtuks sai riit kõrgem

keedetud sealihakamarad karulaogu ja soolaga



27. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 26. juuni 2018

Jaansoni rada 111. päev



 Ei tea kas naabrimehe kingitud värsked mustikad või mis see oli, mis ajas meid nii pikka rada kepikõndima, et peale 12,1 km ei olnud isegi väsimust. Nagu näete, taustal on kesklinna sild, mis sai uue asfaltkatte ning täna õhtul kell 22.00 avatakse see ka teistele sõidukitele, kuigi bussid ja operatiivmasinad lasti üle kogu aeg. Ja jalakäijad said ikka ka, ning ratturid jne...

 Tänane teekond kulges üle kesklinna silla, sealt Jahisadamasse, edasi Rannaparki, Kuursaali juurde Raimond Valgret külastama, siis mööda Rannapromenaadi Aloha juurde, sealt mööda Pärnu rannaniidu matkarada Side tänavale, siis mööda Kanali tänavat ja nagu Pärnus ikka, rajad viivad merest jõeni või jõest mereni. Viimaks jõudsime ikka Jaansoni rajale ja sealt üle kesklinna silla koju. Kõik on ja oli üleni positiivne, kuid natuke ära põlesin, sest kena ilm meelitas rajale ilma õlasallita. Olen angu keedetud vähk, sest ma ju pruuniks ei lähe, olgugi, et Portost tulles olin elus esimest korda pruunika jumega ja see püsib siiani, just dekolteeosa. Aga pole hullu, homme ma ei lase ennast praadida ja siis ei juhtu ka midagi. Homme tuleb natuke kuuris askeldada, sest täna sai veel ports laudu kuuri taritud, milles mina küll minimaalselt osalesin, aga ikkagi. Sama ega ma ei tea, kui ikka hommikul tuleb tunne rajale minna siis tuleb minna.

 Germo on ka nagu energiapomm, kiskus hetk tagasi kõik kaltsuvaibad maast, kloppis, lasi elamise tolmuimejaga üle ja tegi korda, lisaks pesi supitaldrikud. Seega mõjub ka temale igasugune rajatamine ülipositiivselt.

 Üritan täna varem voodisse minna, tuleb ennast režiimi vedada, sest öö ja päev kipuvad /nagu tavaliselt/ vahetusse mienma ja möödunud öösel või hommikul jäin alles kell 5 magama. Peale juturaamatu käest panemist, unustasin ennast ajakirju lugema ja juba oligi hommikuvalgus ennast ruloo vahelt tuppa pressinud.

 Nüüd suur fotogalerii, millest niigi pooled kustutasin:
minek üle remonditava kesklinna silla..
paadisõit...
üks mu lemmikohti Pärnus, vallikraavi juures...
kaarsild enne Jahisadamat
Jahisadamas
Kihnu Jõnn
Rannapark
see on higipisar...
esimene puhkepaus Rannapargis. Germo
imeline lehtla Kuursaali ees
Kuursaal
see mees on minu lemmikmees :)
rannas
rannapromenaadil
ALOHA
tervise paradiis
rannaniidu matkarajal
vaade rannaniidu matkarajalt merele
rannaniidu matkarajal
rannaniidu matkarajal...
rannaniidu matkarajal...
Kiirabi osakond
see pruuniraamiga...oli kunagi mu magamistoa aken
Kanali tänavas...
rajal...
rajal...
veel mõned kilomeetrid koju
tema sõidutab juba rahvast Pärnu jõel

Elamise imet!



26. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 25. juuni 2018

Jaansoni rada 110.päev


 Meie imeline jõepromenaad on valmis!
 Olen sihilikult eiranud mõnda aega Jaansoni rajal kepikõndimist ja täna ootas mind (meid) ees mõnus üllatus, promenaad on valmis ja mulle väga, väga meeldib.

 Et hirmudest võitu saada tuleb nendega silmitsi seista. Täna läbisime 8,1 km ja mina sain oma foobisat võitu. Ma ei hakka siin mainima millest see tingitud oli (olen juba maininud ka), lasen foto(de)l kõnelda. Ja varesed, neid oli rajal õige mitu, üks neist ei kartnud fotoaparaati ja ei kavatsenud seda nähes laualt ka minema minna ja see oli seal 3-4 km vahel. Jah, mul on komme varestega kõnelda ja kunagi kui ma Kanali tänaval (Alevi vana kalmistu otsas) elasin, või noh korteris ikka elasin, saatsid varesed ja rongad mind pidevalt koju. Olen linnulausuja vä? ;)

 Enesetunne on ülihea, olgugi, et rajale minnes veel veidi tibutas ja tuul ei pidanud ka piiri. Praeguseks on suvi Pärnusse tagai jõudnud ja loodame, et läheb iga päevaga soojemaks, et saakime Germoga korralikult Vana-Pärnu randa minna.

 Nüüd aga lasen fotodel kõnelda ja sukeldun taas romaani.
Olgu teie tuju ja enesetunne sama hea kui mul!

Fotod:
ühisendel...
Germo katsetan kesklinna sillaäärsest uut pinki...
olin, olin kenasti sisse pakitud
lihtsalt imekena...
mitme erineva kattega rada...
päris pikk jõepromenaadi...ja kena
1 km läbitud...
sõudeklubi ujumiskoht oli inimtühi...
2 km läbitud...
3 km läbitud...
reklaam...
rahu sellele noorele hingele sinna üles...
4 km läbitud...
ilus...
ta lausa poseeris...
sõber vares kellega juttu jätkus kauemaks...
esimene puhkepaus peale viie km läbimist...
siis kui kõht rajal tühjaks läheb...


25. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma