Pean tunnistama et sellel aastal olen ma laisk olnud, igas mõttes. Aga õnneks seeneaeg kestab veel ja küll ma jõuan veel ja veel metsa. Eile käisime Germo ja Maarjaga seenel. Saak oli üsna kesine, kuuseriisikad ja puravikud on vanad ja ussitanud, no pole ka ju pikalt vihma tulnud.
Enam ma moose ei keeda, sest ma ju suhkrut ei tarbi ning pole vaja ka Germol seda suust sisse ajada. Las ma kõlada karmina, aga see on miu arvamus. Ja ka neid hoidiseid sisse ei tee mis sisaldavad suhkrut ja äädikat, seega lisan produktid toorelt sügavkülma. Jah, seeni ma soolan purkidesse, ainult soolan, ei marineeri. Pealegi on soolaseened ka mu lemmikud. No ühte purki olen hoidistanud ka kukekaid kookosrasvas ja võimalik et teen seda veel, kuigi olen loobunud praetud toidust, aga need polegi praetud, ütleme nii et on kookosrasvas kupatatud.
Eilne saak jäi jah nutuseks, aga ma leidisin vaid paar mitteussitanud puravikku, ohtralt lambatatikuid, pihkaseid liimikuid, erinevaid pilvikuid, imepisikesi kukeseeni, kaseriisikaid, tammeriisikaid, männiliimikuid jne....Sattusin meeletu koguse puravike peale, aga kõik olid ussitanud, vaid ühe puraviku jala panin pihta. Ja kuuseriisikaid puutudes pudenesid need lausa laiali. Karm.
Katsetan sellel aastal kuidas säilivad ja hiljem maitsevad toored porgandikettad, mis läksid otsemat teed sügavkülma. Ka punapeedid läksid, aga need keetsin eelnevalt ära. Hakkisin ka suvikõrvitsa kuubikuteks ja panin sügavkülm, et sealt otse smuutidesse ja suppidesse lisada. Mis nendega ikka juhtuda saab, maitse vast pole selline nagu mittekülmutatudel.
Täna sain lõpuks ka Germo juuksed lõigatud, oli teine juba nagu metsjeesus. Ta juuksekasv on meeletu, igas mõttes karvakasv on meeletu ja mina olen jube laisk juuksur, kuigi kunagi, aastakümnete eest armastasin seda väga teha. Aga nüüd on ta päris kena noormees. Ega Avele ju metsjeesusega külla minna ei sobinud ;)
Mõningad kilomeetrid jalutuskäiku sai taas kirja. Eks ma olen siin tihti mõnekilomeetriseid jalutuskäike teinud, kuid kepikõndima pole jõudnud. Aga iga asi omal ajal. Tahaks veel merre ka jõuda, suvi pidi järgmisel nädalal tagasi tulema.
Ahjaa, Pärnu Sõudeklubi juures käib vilgas uue hoone ehitus. Ega ma eriti lähedale paparatsotama ei kippunud, aga väiksed jäädvustused tegin ikka. Jääb see objet ju meie raja äärde. Tore, et Pärnus aiva ehitatakse ja ehitatakse.
Ja no ma ei saa ju ometi blogisse lisamata jätta üliarmsaid fotosid õe lapselastest Pia-Lyst ja Han-Hendrikust. Emotsioon on nii ehe ja armas, nagu nad ise ka. Ja oma raamatutega seotu lisan nagunii blogisse. Pial ja Hannul ongi MIA LOOD käes. Aitäh, armas õe minia Marge!
 |
| liigume Germoga Avele külla |
 |
| nad ehitavad Sõudeklubile uut hoonet... |
 |
| Avele aitäh Valge Daami eest! :) |
 |
| purk soolaseeni juures... |
 |
| tänavune seenesaak on mul alles kesine |
 |
| porgandid karpi ja sügavkülma |
 |
| punapeedid keema |
 |
| sibulad ja küüslaugud kuivama (aitäh Raivo ja Juta) |
 |
| kogu see kupatus läks kupatamisele |
 |
| väike energiapomm Han-Hendrik ja MIA. |
 |
| üliarmas Pia-Ly ja MIA. |
23. august. 2019.a.
Vana-Rääma
