Käisime maalt Nunnut toomas

Ja-jaa, olge oma soovidega ettevaatlikud siin netiavarustes, need lähevad täide! Kui ma eile Fb-s hõikasin, et kas kellelgi on kõrvitsat üle, sõitsime täna sõitsime sellele maale järgi. Jah no Germol on nii mahukas seljakott et mahtuski ära. Aitäh, kallis Kaie! Selline eksootiline reis oli, läbi Munalaiu sadama. Ehk siis, kes veel ei tea, saab just Munalaiu sadamast Kihnu. Mõnus ilm oli ka, soe ja lausa lämmi kohati. Ja maal on nii mõnus. Rohkemast ma ei lobisegi, sellest piisab ühe pisikese blogipostituse tarvis. 9. september 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

3. september maakodus

Täna viibisime maakodus kõigest veidi alla 3 tunni, aga jõudsime enamvähem koristatud. Vaid vannituba jäi veel koristada. Ma lihtsalt jäin haigeks ja me sõitsime koju. Nii harva, kui mina külmetushaigusi üldse põen. Aga tegelikult juba teisipäeval andis kõrv tunda. Mõtlesin, et kuidagi imelik, miks mu kõrv pisteliselt valutab. Aga kunagi, enne nina karbikute ja vaheseina oppi haigestusin ma alati keskkõrvapõletikku, ju andis nõrk koht märku. Täna hommikul bussis jäin haigeks. Päriselt. Meeletu padukas saatis meid bussile ja umbes pool tundi peale sõitu tundsin, et midagi on imelikku. Nii ei jaksanud ma trepilt ballooni ja pliiti ära tarida, mille tegelikult tahtis üks naabrimeestest endale, aga seisavad seal juba kuu aega ja on silmale valusad. Tuleb minema tarida. Aga õnneks oli teine naabrimees kenasti lauakoorma, mille me sõbrannega esmaspäeval tekitasime, aknast välja visanud ning osa neist ootab veel trantsportimist. Nii jäigi meil Germoga täna põrandate kraamimine teha. No veidi üle ühe prügikoti rullist läks minema. Ja, - uksuge või mitte!- ma käisin täna keldris. Esimest korda. Seal on suisa 4 ruumi, aga need kõik on ka meeletut sodi ja prahti täis. Ei tea millal ma selle ükskord puhtaks saan. Ja keller vajab aknaid. Ruumi on tegelikult päris palju, ehita või saun keldrisse, aga ma ei salli sauna lõhna ka mitte. Hetkel mul ei ole keldrile luuki, lõhkusin selle ukseümbruse ära, sest see oli nii sodi, et lihtsalt kukkus kokku. Uks on veel ees, sest seda on raske kätte saada, minu jõud peale ei hakka. Aga ju ma ükskord kuidagi ikka saan. Tegelikult enne uue kipsi ja karkassi panemist oleks vaja ka need raudtorud, mis veel seinast välja turritavad ja ka radiaatorite konksud ära lõigata. Naabrimees lubas, kui talle radikad andsin, aga ju on tal ka palju tööd ja ma sundida ei saa. Juba sellel kuul peaks uued aknad tulema, selleks ajaks tahaks ikka asjaga ühele poole saada. No ja vannituba on ka veel õudsas olukorras, ütlen ausalt - minu jõud peale ei hakka. Aga ülemine korrus on nagu üks suur tuba, sest ma lõhkusin kõik vaheseinad ega plaani neid uusi ka ehitada. Sinna tulevad piirded, nagu rõdu piirded. Nii jagub õhku ja valgust rohkem ning seda vajame me kõik. Ja vannitoa, millest ehitan dušširuumi, teen veidikene suuremaks, näpistan Germo pisikesest toast ruumi juurde. Aga ega magamistuba ei peagi väga lahmakas olema, peaasi, et on valgust, õhku ja koht, kuhu voodi panna. Aken ka muidugi. Germo pisikeses toas on üks aken. Niisiis. Aga järgmisel korral järgmised asjatoimetused. Ilmselt alles kolmapäeval sõidame taas maakoju, 9. septembril, seniks kosun ja katsun haigusega sõbralikke sidemeid hoida. Olge teie ka terved ja hoitud! Ja nüüd juba podiseb pliidil õuna-pirni moos. 3. september 2026. Vana-Rääma

31. august maakodus

Hommikul oli see lauakoorem alles seinte eest, aga no me kalli sõbrannega unustasime täna ennast sõrgkangima. Tema oli siis Suur Sõrgkang ja mina Väike Sõrgkang. Halastamatu laamendamine kella 8.30 - 15.30 vaid pisikeste kohvipausidega ja no lõunatasime ikka ka, Germoga. No me ju peame enne nelja juba bussis olema, pole aega puhata. Kodus jõuab. Alumise korruse ahjukõrvalt sein sai ka maha võetud ja wc sein samuti. Mõttetu neid hoida, kui koipuru juba tolmab. Kõige hapramas olukorras ongi köök ja kohe seal see wc. Seal pole mõtet neid seinu hoida. Millalgi lõhun pliidi ja ahju ka välja. Alumiselt korruselt. Ülemisele jääb ahi alles, lasen pottsepal üle vaadata. Ka tubade seinte lõhkumisega jõudsime ühele poole. Nüüd on veel kohati kipsi vaja eemaldada. Kohati on see väga kinni, kohati saab paneelidena kätte. Aga seinadega on nüüd õnneks kööga-mööga ja ustega ka. Vannitoas oli täielik porno, õudus. Germo toa poolne vannitoa sein on tehtud vineersõrestiku peale, sinna ka minimaalselt segu pandud. Naelad, millegi lauad seina löödud on, on jõhkrad, punnitasime ikka kõvasti, et neid kätte saada, kahe sõrgakangiga korraga. Aga teine sein on veel hullem, see jäi ainukesena veel alles, sest see on tsemenditud traatsõrestiku peale ja jälle need meeletult suured naelad. Võimatu lausa kätte saada. Lisaks on soojamüüris suur auk, see tuleb kinni müürida, sest kunagi asus vannitoas vanniahi, sellest ajast on auk jäänud. Aga üldiselt tegime meeletu töö täna ära, kaks kangi on ikka kaks kangi ja kaks hullu naist, kes ka meeste tööd ei pelga. Korrale tuleks meid kutsuda :) Aitäh, mu kallis! Rohkem ei lobisegi. Paar maavaba päeva tuleb, sest linnatöö ootab ja siis nädala teises pooles juba vaatab edasi. Pilte tegin lõpus portsu, aga kogu maailmaga ei jaga. 31. august 2026. Vana-Rääma

24. augustil maakodus

Jälle üks päev õhtus. Midagi on veel ikka alles, kogu elamist me veel maha lammutanud ei ole. No vannitoas alustan ka nullist. Sealt pole midagi päästa, sest teen ka uued seinad. Jõhkrate naelte ja koledate laudadega ehitati kunagi seinu. Ma ei saa neid pikki naelu sealt kättegi, sest teravad otsad on kõveraks murtud, täna sõrgkangiga jändasin nagu pöörane, kuniks sai siiber. Pisike tuba ülemisel korrusel on juba enamvähem kipsi (karkassi) ootel. Uksepiidad vaja veel ära võtta. Ühesõnaga ülemine korrus hakkab ehitusprahist vabanema. Peaaegu kuu aega juba seal tegutsetud. No esimene pool sellest läks endise omaniku risu likvideerimiseks. Õudus... Täna sain ära anda külmkapi ja OKA pesumasina, need on täitsa töökorras. Ja kuna ma enne ei saa ülemisel korrusel midagi teha, kui uksed ja uksepiidad eemaldatud on, võtsime alumise korruse ette. Ikka kipsi eemaldamise. Muide, õnneks ei olnud maakodus ühtegi sipelgat enam, abi sain vaid pulbrist ja kobrast. Kõiksugu soolad ja asjad ei aita. Ikka on keemiat vaja. Katsetatud. Nii see tänane päev möödus. Homme ei lähe. Kolmapäeval ja neljapäeval olen juba kalli ämmaga. Eks ma reedel vaatan, kas põgenen maakoju või suvilasse, või olen rahulikult linnakodus või veel ühes kodus :) Heal lapsel 4 kodu. Olge terved! 24. august 2026. Vana-Rääma

Mööda romaani "Kaks kuud Eestimaa Siberis" radu

Täna viis mu romaan "Kaks kuud Eestimaa Siberis" mind oma radadele. Jah, ma tõesti ei olnud enne käinud Varbla rannas. Kuigi just see väike ja armas küla Lääne(rannikul)rannas inspireeris mind seda raamatut kirjutama. Lisaks ka üks imearmas sõbranna lapsepõlvest. Ei, see ei ole meie elu ainetel kirjutatud, sest tegu on siiski ilukirjandusliku teosega, mis on fiktsioon. Kõik kokkulangevused on juhuslikud. Meie teekond, mille Germoga läbi jalutasime, tuli 10 km pikkune. Ma sain teada, kus asub ammustest aegadest teadatuntud Taaratamme talu, nägin, kus asub Villu Müüripeali ehitatud tamme laudadest püramiid ja püstkoda ja tõdesin et rannikul on ikka metsa taga meri, kus kohalikke tüdrukuidki kohata võib 😃 Tänusõnad saadan Villule, kes need postuumselt kindlasti kätte saab. Lõik ajakirjandusest: /Varbla valla Taaratamme talu peremees Villu Müüripeal jättis 9. detsembril maised rajad, kuid läheb viimase soovi kohaselt tagasi oma kätega ülesehitatud talukohta. Sinna, kus ta pöördumatust haigusest teadlikuna hakkas rajama kiviaeda, et mingigi jälg maha jääks. Nüüd on kiviaeda sadu meetreid. Töö alustaja Villu Müüripeal sündis 1937. aasta 17. juunil Varblas, õppis Tartus agronoomiks ja töötas selles ametis 1958.-1988. aastani Virumaal. Siis naasis ta lapsepõlvemaile, hakkas rajama Taaratammet. Aastatel 1995-1997 oli ta Riigikogu liige, maainimeste eest asus kostma aga juba 1989. aastast Maaliidu liikmena ning sai Rahvaliidu auliikmeks./ * * * Aitäh, kallis Kaie! 21. august 2026. Vana-Rääma