VANA-RÄÄMA UULITSAL
rohmakas tuuleiil
raputab linna
murtud tiivaga vares
longib sihitult
uulitsal
kabuhirm silmis
rohelise maja
nurga taga tühjendab
Ukust tulnud
vanaätt põit
meri põlvini
reibas koolijüts
kõnnib mööda
libeda tänava äärekivi
rõõm näos
istun hubases kodus
kütan ahju
taustaks mängib
Celin Dioni kassahitt-
Alone
pole mul hirme
ega põiekat
mul on mu armas kodu
kass ja poeg
on aurav tee puupliidil
mandariinid kausis
ja õnn hinges
mul on maailm
kes on mulle truu
ka üle kolme kuu
4. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma
Küllaltki eluline luuletus, kuid tähtsaim ja olulisim on öeldud just kolme viimase reaga. Nii on, sest ise loome oma maailma, samuti valime, keda oma ellu laseme, või kellest loobume. Elu võib olla vahel nagu mäng, kui võtad seda loominguliselt, kus südamesoovid leiavad ja rajavad õnneliku tee veelgi ilusama ja parema tuleviku poole. Elu on ka nagu kaunis luule, rida-rea haaval see valmib, ainult luules saad hiljem paljutki muuta, kuid elus tihti hoopis teisiti. Esimene eksam peab sageli olema eeskujulikult sooritatud, sest korduseksamit enam ei tule. Toredaid uusi ridu, millest sünniks kordumatu luule, ka edaspidi Sulle, kallis Margit!
VastaKustutaAitäh, kallis Eve selle sisuka ja õiglase kommentaari eest! Luules on tähtsad kujundid ja kompa, ehk siis kompositsioon ja just viimane salm on see kus on kujundid hajuvad, aga see tundus selle luuletuse lõppu sobivat, kuigi ta võib vabalt olla ka eraldi luuletus. Aga nii ta sündis. Otse ja omadega. Imelist alanud aasta jätku ja kniks :)
KustutaAitäh! Muidugi ma tean, kui tähtsad on luules kompositsioon ja kujundid, sinuga selles osas täiesti nõus. Kuid mulle meeldis eriti just selle luuletuse lõpp ehk nende ridade mõte, mis on sügavamõtteline ja kõnekas. Uusi häid kujundeid ja kauneid värsiridu!
KustutaAitäh! :)
KustutaPäikest ja kujundeid!