PETU LÄHEB KOOLI 21. PEATÜKK

  21.PEATÜKK

  Ühel päeval, kui koolitunnid olid lõppenud ja internaati jõudes selgus, et kasvataja Saale jõuab tööle alles öörahu ajaks, asendas teda söögitädi. Lastel oli selle üle eriti hea meel, sest söögitädi ei sundinud neid söögisaali laua taha õppima vaid usaldas lapsi ja lubas neil peaaegu öörahuni väljas olla.

  Petu läks paari koolikaaslasega samas külas, kuid mõne kilomeetri kaugusel elavale matemaatika õpetajale Liidale külla. Liida oli ka Petu õe Rita klassijuhataja. Ta elas suures ja ilusas majas. Kogu ta kodu oli nagu päikest täis. Kuldkollased külgkardinad ehitisid elutoa aknaid, tuli praksus ahju all ja hubases elamises oli hästi palju toalilli ja keraamilisi kujukesi. Nende hulgast meeldisid Petule kõige rohkem Inglid, mida oli mitu ja erinevaid. Petu tahtis nii neid silitada ja õpetja Liida lubaski. Ta keetis lastele maateed ning pakkus kommi ja küpsist ning oma küpsetatud pannkooke. Tema loomus oli ka päikeseline. Liida rääkis palju oma lapsepõlvest ja kogu aeg oli tal nägu naerul. Kui lapsed hakkasid internaati tagasi jalutama, kinkis ta igale ühele midagi. Petu sai uued arvutuspulgad ja oli nende üle väga õnnelik, sest enda omadest olid tal pooled kadunud. Kuna see koduvisiit pani õpetajat veel eredamas valguses nägema, ootas Petu alati matemaatika tunde väga. Ja tundus, et õpetaja Liida hakkas ka teda rohkem hoidma. See võis muidugi tunduda Petule vaid nii, sest tegelikult oligi Liida väga õiglane, heatahtlik ja suure teadmistepagasiga õpetaja, kes kohtles kõiki lapsi hästi. Ei oota ju iga õpetaja õpilasi endale külla, aga tema ootas ning õpilased külastasid õpetaja Liidat tihti, kuigi tollel ajal oli kombeks, et õpetajad külastavad õpilaste kodusid.

  Ühel reedel kui taas oli kasvatjaks õpetaja Ülar, lubas ta Mariannil ja Petul minna külla Marianni klassikaaslastele, kaksikutest õele Avele ja vennale Avole. Ave ja Avo elasid üsna internaadi ligidal, oma majas. Tollel korral sai Petu teada, et samas majas võib olla kaks lauatelefoni, et telefonikõnele saab vastata nii maja ülemiselt kui ka alumiselt korruselt. See oli Petu jaoks midagi uut, millest tal enne aimugi ei olnud. Tollel ajal ju mobiiltelefone ega kaasaegseid lauatelefone, millega saab ringi liikuda ja rääkida nagu mobiiliga, ei olnud. Siis olid vaid sellised telefonid millega sai vaid laua ääres rääkida, telefoni liigutamata, võeti toru hargilt ja räägiti. Petu unistas, et neil võiks ka kodus olla kaks telefoni, üks köögimajas ja teine tubademajas, et ei peaks kogu aeg jooksma nende majade vahet, eriti talviti. Unistused on ühed ilusad asjad. Nagu ka külas käimised. Kes teab millal Petu oleks sellisest võimalusest teada saanud, kui ta poleks tookord Avele ja Avole külla jõudnud. Tegelikult sisemas oli Petu Ave ja Avo peale kade, et neil nii suur maja on ja Petu kodu imepisike oli. Aga kodu on kodu, see on kõige tähtsam.

Petust mõned klassid ees õppis ka üks pikk ja pikkade punupatsidega Kadri, kes elas ka koolimaja juures. Tema juures käis Petu tihedamini. Kadrist ja Petust said päris head sõbrad, kuid kasvataja Saale ranguse tõttu ei saanud nad alati peale kooli koos mängida, ning Kadri leidis endale uued sõbrad mis Petgu kadedaks tegi. Aga polnud parata, lihtsalt tuli kasvataja Saalele meeltmööda olla, kui tahtsid internaadis elada. Aga Petu mõtles pidevalt, et kui pääseks internaadist, et kui läheks Saale töölt, et kui oleks võimalik, siis ta ei tahaks kunagi Saalet enam näha, sest tema käitumises oli liiga palju negatiivsust ja Petule tundis, et kasvataja Saale ei salli lapsi, ning tema habras hing ei suutnud mitte kuidagi Saalega harjuda ja leppida. Kõik muu oli tore, kool oli armas, koolikaaslased ja õpetajad samuti. Eriti armastas Petu käia kooli koristajaga vestlemas, kuigi koristaja ei olnud just aktiivne suhtleja ja võis mõelda mida üks pisike esimese klassi tüdruk küll temast tahab. Petu tahtis suhelda endast vanemate inimestega, lootuses, et see ehk leevandab tema igatust ema vastu, igastuset kodu vastu. Tema jaoks oli ränk elada õppides juba nii väiksena kodust eemal. Tema igatses oma pisikesse kodumajja, oma voodisse, oma tuppa. Tema igatses tunda oma kalli ema ja kodu lõhna, kasvõi märja puuhalu lõhna mis pliidi alla susisedes spetsiifilist lõhna eritas. Tüdruk igatses tunda ema lemmiklõhnaõli „Riia sireli“ lõhna. Petu igatses koju.

  Kui saabus esimene märts, riietusid Petu ja Mariann kevadiselt. Nende jaoks polnud olulised mingid pööripäevad. Märts on ju kevadkuu ja tüdrukud võtsid mõttesse, et kui kevadkuu algab, siis ei tohi enam pakse riideid kanda, muidu inimesed ehmatavad kevade ära ja tuleb jälle talv tagasi. Aga talve nad ei armastanud. Tüdrukud panid vanad ja armsad punased pikakäistega ja valgete mummudega flanellkleidid selga, kummikud jalga ja läksid kevadet tervitama. Kõikjal vulisesid kevadveed ja kartulipõld oli nagu järv. Kuna sügisel jäid suurvee tõttu kartulad maast võtmata, laiutasid keset järve pikad ja närtsinud kartulipealsed. Tüdrukud pidasid plaani minna järve ja katsuda kui sügav vesi on, aga siis nägid nad eemalt ema jalgrattaga tulemas ning nende plaan jäi ellu viimata. Nad sumpasid otsemat teed üle põllu kruusatee poole, et mitte ema käest sugeda saada, et nii õhukeselt riides on. Pealegi olid tüdrukud kindlad, et olenemata ilmast ei tohi kevadel enam ka mütsi kanda. Poolel põllul olles nägid nad et ema jõudsi jalgrattaga köögimaja juurde. Nad ei lasknud sellest ennast häirida. Kruusateele jõudes olid tüdrukute punased kummikud küll poolenisti sopased ja rasked, aga siht-minna piimapukile istuma, oli neil endiselt silme ees.

  „Petuuuu, Mariannn, tulge koju!“ hüüdis ema hetkel, kui tüdrukud piimapukile istuma hakkasid. Nad olid nördinud ja kindlad, et nüüd nad alles saavad peapesu, et on nii paljalt väljas. Mossis nägudega lonkisid nad koju.

  „Noh, nii kevadised juba. Vaadake, et te ei külmeta ennast! Ilmad alles jäised. Oi, tedretähnid juba nägudel. Päike armastab teid endiselt!“ oli ema väga rõõmus. Tüdrukud läksid peegli ette ja nägid nüüd ise ka, et juba ongi tederetähnid nende näos, kes talvel ära kadusid, tagasi.

„Mariann, kas sa nägid jääd kusagil? Mina küll ei näinud.“ uuris Petu õe käest.

„Ei näinud mina ka. Miks sa seda küsid?“ päris Mariann.

„Noh, ema ütles, ei ilmad on jäised. Ei ole ju. Ma olen nii kindel, et päike on kõik jää ära sulatanud ja enam ei ole seda kusagil.“ vastas Petu.

„Mina olen ka kindel,“ kinnitas Mariann Petu arvamust.

  Vanematel inimestel on komme tihti kasutada huvitavaid kõnekäände, aga nad ei kipu neid lahti seletama, arvas Petu. Ta püüdis ise asjadele jälile saada, otsis ise teatud mõtteteradele tõlgendust. Petu oli iseseisev laps, kes avastas maailma just sellise pilgu läbi mis talle õige tundus. Ta ei laskunud eriti teistel oma mõttemaailma tungida, sest oli kindel, et tema varsioonid on alati ainuõiged. Ta veetis palju aega vanade ja elutarkade inimeste keskel, sest talle meeldisid nende targad silmad, kortsus käed ja kõnekad palged ning vanasõnad, mida nad tihti kasutasid. Olgugi, et mõnikord tuli arusaamatusi ette, eriti Salme-memmega ja taadiga, kuna igas Eestimaa paigas on omad ütlemised ja osadel sõnadel rõhud teise koha peal, omad murded, omad tõlgendused. Näiteks Salme-memm soovitas söögilaua ääres juustu kõrva võtta või siis kui memm ja taat ükskord ühe asja üle vaidlema läksid väitis taat, et ta pole seda teinu, pole kusagil käinu, ega pole midagi näinu. Petule jäi kõik see külge ning ka tema jättis tihti tegusõnade, mis lõppevad d tähega, lõpust selle d ära. See kõik tundus nii loomulik ja õige, sest memm ja taat ju rääkisid nii.

  „Oihh, vaata Mariann, onu Parm tuleb!“ rõõmustas Petu.

  „Tulebki!“ rõõmustas ka Mariann.

  Kodumaja, kus lapsed oma imelist lapsepõlve nautisid, kuulus enne just sellele onule, Parmu, Vollile, kes aeg-ajalt neil külas käis. Tüdrukud rõõmustasid alati onu visiitide üle, sest Volli ei tulnud kunagi tühjade kätega. Alati oli tal laste tarvis erinevad maiustused kaasas. Lapsed olid magusaootusest ärevil.

27.-28. jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma